Читать книгу Kauged rannad - Villem Grünthal-Ridala - Страница 7

NOORUSMAA.

Kuis olid kaunid noorusrajad,

mäed, kingud, murud, metsakajad!

Ei eal unuma küll saa

need ajad!

Rand kuldne unistustega,

mu kodumaa!

Kui armas oli üksik palu,

niit, männik, laas ja kauge salu

ja vaikne hämar metsa tee,

koivalu,

mis kustus õhtul üle vee.

Kuis unuks see!

Täis õnne näitsid väinad, lahed,

roo ääred, pangad, saarde vahed

ja mere tuule kauged hood,

nii mahed,

ja vete valge, tüüned vood.

Kui kallid nood I

Oh kuldsed ajad, õnsad päevad,

mis meele kustumata jäävad,

või olgu muutusi, mis ka

kõik näevad.

Ei eal unustama saa,

sind, noorusmaa!