Читать книгу Kauged rannad - Villem Grünthal-Ridala - Страница 8

NOORUSE RANNAD.

Kuis mäletan ma veelgi Lõpe kaunid randu

ja aegu, millal silm neid esimest kord nägi!

Veel nüüdgi tahaks nende iludele andu

ja kuulda, kuida rannal kurdab vainukägi,

ja näha sama vett ja tunda mere haiku;

neist hoovab imeline nõidlik sala vägi!

Mis hurmav tunne valdab, nähes vanu paiku

ja väina, mere kääru, kauget maade viiru

ja kuuldes viireste ja kajakate kaiku,

kui siia jõuan lõpetades päevast tiiru.

Ja sama värskus, sama vete laik ja sine

ei lase pidada mind enam endisi kiiru.

Nii kuida ammu mitu korda ennemine

ma olin tulnud vana vaikist tutvat rada,

mis saadab Leedu mäelt tee mulla roopaline

Säält võisin vanu tutvid kohti tervitada:

all metsa ladvul merd ja vaikist ranna talu

ja noorusmälestusi lugemata sada.

Kuis olime siin viitnud päivi püüdes kalu

ja olnud öid ja kannatanud tuuled vilud!

Mu süda tundis kahju, kaotuse valu.

Ja vana põllu aid, kesk kive augud, pilud,

viis kohe muistse rannakõrtsi ahevare;

aidveeres hõitsid rukkililled, põllu ilud.

Kuid teispool kõrtsi küündis lilleline kare,

mis metsa pardani ja allikani laius.

Maa alanes, merd varjas lepa võsa hare.

Ei tea mis haldja käsi kord siit metsa raius?

Sest teispool soont ja teisal, kivisaia ligi,

taas tõusis kõrge, tume metsa piir ja laius.

Vist sest et maa siin mäda raba, puid ei sigi.

Eel viimaks pehme hülliv allikane veermaa

ja mere valge, jahe tuul; see võtab higi,

mis kuumus oli pannud mööda palgeid veerma.

Pead käima mättaid mööda, piki vesiaidu

ja päästma jalad, sammu ringi keerma.

Siis näed taas kaugel sinetavat Kesse laidu.

Ja tausad kilgutavad, kurtvad tildrid, viired,

kui tahaks keegi nende pesi raidu;

mil juhtud nende poole seadma sammud kiired.

Nad hädas lendvad rahutumalt siia sinna

ja täitvad halinaga roo ja ranna piired.

Just nagu seaksid surmaks tuleriista vinna