Читать книгу Viimane aeg tähed uuesti põlema süüdata - Virginie Grimaldi - Страница 2
ОглавлениеVirginie Grimaldi
Viimane aeg tähed uuesti põlema süüdata
Originaali tiitel:
Virginie Grimaldi
Il est grand temps de rallumer les étoiles
Fayard
2018
Copyright © Librairie Arthème Fayard, 2018
© Tõlge eesti keelde. Pille Kruus, 2021
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Marju Randlane
Kujundanud Britt Urbla Keller
ISBN 978-9985-3-5303-5
e-ISBN 9789985354056
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2021
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
„Tema silmis oli nii hea olla, et ma ei osanudki pärast enam kusagile minna.”
Romain Gary „Lubadus koidikul”
„Veel elavate emade pojad, ärge enam unustage, et teie emad on surelikud! Ma pole kirjutanud asjata, kui üks teie seast on pärast mu surmalaulu lugemist ühel õhtul oma emaga hellem, tänu mulle ja mu emale. Olge oma emaga iga päev hell! Armastage teda rohkem, kui mina oskasin armastada oma ema. Kinkige talle iga päev üks rõõm, käsin ma teid – ja mu kahetsus annab mulle selleks õiguse –, käsin ma teid oma leina kõrgustest, pühalikult.”1
Albert Cohen „Raamat minu emast”
Emale
ANNA
„Anna, tule vahetuse lõpus minu juurest läbi! Ma tahan sulle midagi rääkida.”
Seon põlle ette ja teen saalis viimase tiiru, enne kui saabuvad esimesed kliendid. Ma tean küll, mida Tony mulle öelda kavatseb, sattusin eile ühe vestluse peale. Oligi aeg.
Kolme kuu eest õnnestus Auberge Blanche’il saada üheks Toulouse’i parimaks restoraniks. Meil käis ka varem palju rahvast, aga nüüd on maja täis. Ma ei jõua veel lauda äragi koristada, kui keegi seal juba istet võtab. Olen vahetuses üksi, Tony on nõus mind aitama, kui tal parasjagu muud teha pole.
Kui hakkasin eelmisel esmaspäeval kuuendasse lauda crème brûlée’d viima, läksid mul kõrvad lukku, pilk muutus hägusaks ja jalad olid nõrgad. Magustoit maandus kliendile pähe ja mina maandusin bossi kabinetis.
Ta pistis kisama, olen sellega harjunud, see tähendas, et ta on närvis. Ta avaldas mulle ükskord, et tal on situs inversus: ta süda asub paremal pool ja maks vasakul. Ilmselgelt kiskus pahupidi ka meie vestlus.
„Mis kuradi jama sa korraldasid, Anna?”
„Kurat, ma korraldasin selle, et mul hakkas paha.”
„Miks sa seda tegid?”
„Ikka selleks, et põnevam oleks, mis küsimus see selline on! Õhtu oli ju liiga igav või mis?”
Ta hajutas viha pika ohkega ja jõudis empaatiafaasi.
„Hea küll, ja nüüd on sul okei olla?”
„Parem, ma lähen nüüd tagasi.”
„Las olla, ma tegelen täna õhtul ise klientidega. Aga homme oled kohal, eks?”
„Kas ma olen mõnikord tulemata jätnud?”
Ta naeratas. Kasutasin juhust.
„Ma olen väsinud, Tony. Ma saan varsti nelikümmend, ma ei pea enam sellele tempole vastu. Päris hea oleks, kui sa võtaksid ühe inimese juurde.”
„Ma tean, ma tean, sa oled seda juba öelnud. Ma vaatan, mis teha annab.”
Ta haaras telefoni ja helistas oma armukesele Estelle’ile, tunnistades talle, et tahaks parajasti pigem tema püksikutes olla. Järeldasin sellest, et meie vestlus on lõppenud.
Mu naabri Pauli arvates peaksin kindla peale tööd vahetama. Ta ise võttis üle oma isa tubakapoe, ta arvab ilmselgelt, et töökohti toovad kured, kes orienteerusid lihtsalt ümber, kui kapsalehed ja roosipõõsad titeäri endale näppasid.
Tõde on selles, et ma ei oska midagi muud teha. Ma olen küll õppinud rakenduskõrgkoolis raamatupidamist ja ärijuhtimist. Eksamite viimasel päeval sain teada, et olen rase, Mathias teenis siis päris hästi ja me otsustasime, et mina hoolitsen Chloé eest. Kolm aastat hiljem, kui tüdruk hakkas lasteaias käima, kandideerisin kümnetele töökohtadele, et hakata raamatupidajaks või administraatoriks. Pääsesin ainult ühele vestlusele, mille jooksul sain aru, et mul on terve hunnik miinuseid: mul puudub igasugune töökogemus, olin lubanud endale kolmeaastase pausi, mille jooksul nunnutasin niisama last, ja mul oli jultumust vastata eitavalt küsimusele: „Kas keegi saab häda korral teie lapse eest hoolitseda?”. Minust polnud võrdset mitmetele kogenud ja üle kvalifitseeritud kandidaatidele, kelle prioriteet ei olnud kasvanud nende emakas.
Nii võtsingi vastu Mathiase restoranipidajast sõbra Tony pakkumise. Esimesed seitse aastat töötasin ainult lõuna ajal, et saaksin tütardega koos olla. Kuni mul polnud enam valikut ja pidin hakkama tööle ka õhtuti.
Olen just aknakatte alla lasknud, kui Tony mulle oma kabinetist viipab. Lähen tema juurde ja istun tema vastu.
„Sa tead, Anna, et sa oled minu arvates väga tore inimene.”
Situs inversus. Tõotab halba.
„Kaua sa oledki siin töötanud? Kümme aastat?”
„Neliteist.”
„Neliteist, aeg lendab. Mäletan siiani sinu tööintervjuud, sa olid nii…”
„Lähme asja juurde, Tony!”
Ta masseerib sõrmeotstega oimukohti ja ohkab.
„Estelle kaotas töö, ma tahaksin ta tööle võtta.”
„Ah, mul hakkas kohe kergem, ma arvasin juba, et sa tahad rääkida mingist halvast uudisest! Ausalt öeldes pole ma kindel, et see sinu naise seisukohast parim mõte oleks, aga lõppude lõpuks on see sinu mure. Millal ta alustab?”
Ta vangutab pead.
„Ma tahaksin ta tööle võtta sinu asemele, Anna.”
Kulub mitu sekundit, kuni see teadmine mu ajju jõuab.
„Mis mõttes minu asemele? Sa ei saa seda teha!”
„Ma tean, mul pole ainsatki põhjust sind vallandada, ehkki kui hästi otsida, leiab alati midagi. Aga ma ei hakka seda tegema, sa pole seda ära teeninud. Mul on sulle ettepanek: meie teed lähevad sõbralikult lahku, me jõuame omavahel kokkuleppele ja ma annan sulle tänutäheks väikse ümbriku.”
Ma ei taju enam, kui kaua ma seal ilma kuidagi reageerimata istun. Piisavalt, et mõelda kõigile arvetele, mida ma juba praegu maksta ei suuda. Piisavalt, et kujutleda külmkappi, mis on edaspidi veel tühjem. Piisavalt, et aru saada, et kohtutäiturid hakkavad mind tülitama senisest kaks korda rohkem. Piisavalt, et kujutleda tütarde nägusid, kui ma neile teatan, et nende ema on töötu.
„Noh, mis sa arvad?”
Lükkan tooli lauast eemale ja tõusen püsti.
„Mine presse, Tony!”
CHLOÉ KROONIKA
Kõigepealt tahan teid tänada kõigi kommentaaride eest! Alustasin selle blogi kirjutamist aasta eest, ma ei kujutanud ette, et nii paljud inimesed viitsivad lugeda ühe masenduses 17-aastase tiineka mõtteid. Aitäh! <3
Chloé
Kohendasin mütsi ja heitsin viimase pilgu peeglisse. Imeline. Puuderkreemi ja huulepulga varjus olin sisimas valmis päevaga silmitsi seisma.
Tuiskasin kolm korrust allapoole, toppides kõrvaklappe kõrva. Välisuks oli endiselt katki ja trepikotta tungis külma õhku. Kui see suudaks vaid hajutada kusehaisu.
Lily oli juba bussipeatuses. Ta viipas mulle, ma ei teinud teda märkama ja läksin edasi. Selgi hommikul ei läinud ma koos temaga bussi peale.
Milleks kooli minna? Mu tulevik on niigi selge. Kolme kuu pärast lõpetan keskkooli kiituskirjaga ja panen end ülikooli kirja. Ma ei kavatsegi sinna oma jalga tõsta.
Halvimal juhul on see tasuline, parimal juhul ei tasu ära.
Emps sai eile hommikul jälle tähitud kirja. Ta peitis selle teiste juurde oma pükstevirna alla, aga ma pole loll. Lisaks restoranitööle käib ta naabrite juures raha eest triikimas. Ma ei saa enam tema kulul elada. Järgmisel aastal lähen tööle.
Läksin läbi meie linnaosa, vaadates, kuidas see ellu ärkab. Hommikuti lõhnab seal lootuse järele. Äkki on täna see päev, kui kõik muutub? Mõni kohtumine. Idee. Lahendus. Algus.
Igal hommikul kirjutan mõttes pliiatsiga oma unistused paberile. Igal õhtul kustutan need ära.
Viipasin vastutulijatele. Viie aastaga, mis me oleme siin elanud, on kõik mulle tuttavaks saanud. Leïla, kes viis Assiat ja Eliast kooli. Proua Lopez, kes jõi aknal kohvi. Ahmed, kes kõndis auto juurde. Marcel, kes jalutas kahe chihuahua’ga. Nina, kes jooksis, et bussi peale jõuda. Jordan, kes ei saanud rollerit käima. Ljudmilla, kes tõmbas D-hoone ees suitsu.
„Ma ootasin sind,” ütles ta mulle ust avades.
Ta elab kaheksandal korrusel kööktoas. See oli esimene kord, kui ma sinna läksin. Ta andis mulle märku, et istuksin lahtikäivale tugitoolile.
„Malik vandus, et sind võib usaldada,” ütles ta ja võttis madala laua alt pakikese. „Kas on nii?”
„Mind võib usaldada.”
„Kellelt sa tavaliselt ostad?”
„Ma pole kelleltki ostnud, see on esimene kord. Ma tõmban sõprade kanepit.”
„Okei. Näita oma sõrmus siia.”
Ulatasin talle kuldse rõnga, ta uuris seda justkui asjatundlikult.
„Selle eest saad kümnese, sobib?”
Noogutasin innukalt, varjamaks, et mul pole aimugi, mida tähendab „kümnene”. Ta näitas mulle väikest pruuni kuubikut, mässis selle hõbepaberisse ja pani mulle pihku.
„Kui keegi küsib, ütle, et ostsid Jo käest.”
Panin paki seljakotti vihikute ja õpikute vahele ning läksin ukse poole. Hakkasin ust sulgema, kui Ljudmilla hüüdis:
„Kuule, kas sa pole see tibi, kes võitis eelmisel aastal kirjandivõistluse?”
Tegin, nagu poleks seda kuulnud, ja tõmbasin ukse kinni.
