Читать книгу Viimane aeg tähed uuesti põlema süüdata - Virginie Grimaldi - Страница 3

LILY

3. märts

Kallis Marcel!

Laupäeval kinkis ristiema mulle kaheteistkümnendaks sünnaks päeviku – sinu. Ta on tore, nii ei panegi tähele tema koprahambaid, aga ta pani ikkagi täiega mööda. Esiteks ei ole ma kunagi aru saanud, miks peaks keegi päevikut pidama, mul on niigi palju kodutöid. Teiseks valis ta päeviku, millel on roosad kaaned ja väiksed südamed. Hea veel, et need ei sädele!

Ma ei kavatsenud sind puutuda, jätsin su kööki ja lootsin, et ema või Chloé viskab su koos reklaamidega minema, aga enne juhtus minuga üks asi, millest ma pean kindla peale kellelegi rääkima, aga millest ma ei saa kellelegi rääkida. Siis ma värvisingi su kaaned punase markeriga üle, panin sulle luku (kaks ettevaatusabinõu on parem kui need kaks, mis sul olema saavad) ja leidsin suurepärase peiduka, aga ma ei ütle, kus see on. (Chloé, kui sa seda loed, siis jäta kohe praegu pooleli, muidu ütlen empsile ära, et sa tema tissikaid kannad!)

Muide, su nimi on Marcel, ma loodan, et see meeldib sulle. Sest sa oled ju punane nagu Marcel Musson, esimese korruse kiilakas.

Ma ei tea, kas ma hakkan sinusse tihti kirjutama, aga kui läheb nii nagu näopuhastusega, siis ma unustan selle kahel õhtul kolmest ära, aga ma igatahes proovin.

Ma siis räägin sulle.

Täna hommikul hakkas mul bussis kõht valutama. Ma ei suutnud isegi hommikuhelbeid ära süüa, mis oli väga imelik, aga ma arvasin, et asi on inka kontrolltöös, kuna ma ei teadnud kõiki ebareeglipäraseid verbe ja olin närvis. Ainult et pärast kontrolltööd valutas kõht edasi. Arvasin siis, et see oli eilse õhtusöögi pärast. Me tegime Chloéga soojaks hautise, mille ema oli restost kaasa võtnud, ei saa öelda, et see pole oma nime väärt.

Kekas mängisime korvpalli. Hüüdsin Théole kümme minutit, et ta mulle söötu annaks, ja ta tegi seda täpselt siis, kui ma juukseid kinni panin. Sain palliga vastu nina, kust hakkas verd jooksma, ja õpetaja saatis mu tunnist minema.

Seisin platsi kõrval, pea kuklas ja vetsupaber ninas (vatti polnud), kui kuulsin, et keegi itsitab mu selja taga. Need olid kaks kutti ja üks tüdruk 4.c-st, nad istusid pinkidel. Nad kõik vaatasid minu poole. Üks väikest kasvu ja vetsupotinäoga poiss küsis, kas ma sain palliga vastu tagumikku. Vastasin, et ei saanud, ainult vastu nina. Nad irvitasid ja vaatasid mu tagumikku ja siis ma sain äkki aru. Sellepärast kõht valutaski, ema oli mulle mitu korda rääkinud, mis need päevad on. Need pidid hakkama just siis, kui mul olid jalas valged dressikad!

Taganesin ukseni ja läksin mööda seinaäärt riietusruumi. Kõik oli verd täis, ma ei teadnud, et seda võib nii palju tulla, mu alukates oleks nagu keegi ära tapetud. Puhastasin end ära nii palju, kui sain, ja toppisin püksi natuke vetsupaberit, aga sain kohe aru, et sellest ei piisa, siis surusin terve rulli lamedaks ja toppisin alukatesse.

Kõndisin päev läbi, selg ees, mantel ümber vöö, keegi vist ei näinud midagi. Pean paluma emal sidemeid osta.

Kalli, Marcel! Lily

PS. Äkki mul polegi päevad, vaid aju jookseb verd ja see tuleb välja altpoolt palli pärast, millega sain vastu pead, ja homseks olen ma surnud.

ANNA

Kõik meie hommikusöögid on ühesugused: alguses keelan teleka vaatamise, üritan algatada vestlust, mis põrkub vastu vaikust, ja lõpuks veenan end, et kui meie kõigi pilgud on naelutatud ühele ja samale ekraanile, siis on see ka üks viis ühes suunas vaadata.

Multifilmist haaratud Lily valab kaussi piima.

„Emps, kas sa võiksid järgmine kord päris hommikuhelbeid osta?”

„Palun pane vaiksemaks. Kas need siis pole päris?”

Ta jätab korraks ekraani ja vaatab mind kahe rohelise silmaga.

„Sa tead ju ise ka, et need pole õiged, need on nagu vahtkummist! Sa pead võtma neid, mis on keskmisel riiulil, kõige madalamal on väkad.”

Ma ei jõua midagi vastata, Chloé pistab pea ukse vahelt sisse, hüüab meile „Tšau!” ja kaob. Saan ta kätte siis, kui ta juba trepist alla tormab.

„Chloé, kas sa tuleksid ka mõneks minutiks meiega lauda?”

Ta pöörab ohates ringi. Ta on pannud peale spreimeiki.

„Mul pole kõht tühi.”

„Ma tean, nagu igal hommikul. Aga sa võid ju ikka meiega natuke aega koos olla, või ei? See on ainus aeg, kui me üksteist näeme.”

„Kelle süü see on?” nähvab ta, saadab mulle hävitava pilgu ja tormab siis trepist alla.

Seisan endiselt trepikojas, kui heliseb uksetelefon. Ma ei vasta, ma ei oota kedagi ja üheksal korral kümnest on seal keegi, kes üritab müüa rulood või kohtingut Jehoovaga.

Kahe minuti pärast koputatakse uksele. Lähen kikivarvul uksesilma juurde. Teisel pool ust seisab mees, kes on sama meeldiv kui koloskoopia. Ma juba tean, kuidas see asi edasi läheb, aga mul pole enam valikut. Avan ukse.

„Proua Moulineau? Tere hommikust, mina olen kohtutäitur Renard, kas ma tohin sisse tulla?”

Küsimus on retooriline, ta on korterisse sisenenud veel enne küsimärki. Ta vaatab oma kausta ja võtab sealt ühe lehe. Sulgen elutoaukse, et Lily meid ei kuuleks.

„Mul on hea meel teiega kohtuda, mulle tundub, et te ei ole saanud mu korduvaid sõnumeid kätte.”

„Sain küll. Vabandust, ma…”

„Siis te teate, miks ma siin olen,” lõikab ta mulle vahele. „Ma annan teile isiklikult üle nõude, mille kohaselt teil tuleb Cefitisele maksta 5225 euro suurune summa.”

Võtan paberi ja pastaka, mille ta mulle ulatab, loen diagonaalis teksti läbi, toetun vastu seina ja kirjutan paberile alla.

„Kas ma tohin teilt midagi küsida, härra Renard?” pärin ma talle paberit tagasi andes.

„Küsige siis.”

„Kui ma pole mitu korda tulnud toime igakuise summa maksmisega, siis kas te tõesti arvate, et ma suudan nüüd tasuda korraga 5225 eurot?”

Ta kehitab patšokke ja manab näole kaastundliku naeratuse.

„Mul on kahju, võlausaldaja on olnud kannatlik, kuid te ei ole oma lubadusi täitnud.”

„Ma luban, et annan endast parima! Ma maksan juba aastaid iga kuu 110 eurot, et oma võlga tasuda, ainult kolm korda ei ole ma seda teinud, sest ma lihtsalt ei saanud seda teha. Tõesti ei saanud! Nad ei saa ju sellepärast nõuda kohe täit summat!”

„Saavad. Cefitis pakkus teile hilinenud maksete korvamiseks tagasimaksegraafikut, kuid te täitsite seda vaid teatud aja. Oleksin võinud pakkuda teile muid lahendusi, kuid te ei vastanud mu kirjadele. Nüüd on kahjuks läbirääkimisteks hilja.”

Tahaksin protesteerida, anuda. Vanduda, et ma ei ole mingi suli, et ma ju üritan sellest pagana maksegraafikust kinni pidada, nii sellest kui ka teiste võlausaldajate omadest, et kõik, mis ma teenin, läheb võlgade katteks, et vahel õnnestub mul kuude viisi pead vee peal hoida, kuid siis tuleb saatuslik laine, mis ajab vett kurku. Auto veovõlliliigend, mis üles ütleb, pesumasin, Lily kooliekskursioon või suuremad rinnahoidjad Chloéle. Mõni jumaldab üllatusi, mina unistan ainult sellest, et neid ei tuleks. Tahaksin talle öelda, et ma ei raisanud seda raha nädalasele rannapuhkusele ega ehetele. Et kui ma poleks täiesti nurka surutud, ei oleks ma eales võtnud nii hullumeelse intressiga laenu. Tahaksin talle kõike seda öelda, aga ma suudan vaid tuua kuuldavale vaikse nuukse, et siis nutma pursata.

Kohtutäitur tunneb end ebamugavalt, mina tunnen end ebamugavalt, sest panen teda end ebamugavalt tundma. Sellal, kui mina üritan end koguda, tema köhatab ja sirutab käe mu õla poole, kuni talle meenub, et ma ei ole tema sõber, mille peale ta hakkab pabereid lappama.

„Mul on kahju,” ütleb ta viimaks.

„Ja kui ma ei jõua maksta, mis siis saab?”

Ta ohkab.

„Me peame pöörduma kohtusse, et nõue rahuldataks, ja me kasutame selleks kõiki meie käsutuses olevaid vahendeid. Ma võin oma kogemusest öelda, et kohus teeb nii, nagu meie soovime.”

„Mu vara arestitakse?”

„Näiteks.”

„Suurepärane, siis on meil lahendus olemas! Mu auto saab varsti kahekümneaastaseks, aknad ja kolmas käik ei tööta, selle eest saab vast 30 eurot, nii et siis on meil puudu veel ainult 5195 eurot. Või siis võin ma otsida allüürniku meie neljatoalisesse korterisse selles lagunenud kortermajas, mille lift tavaliselt ei tööta, see toob ka kindlasti korralikult sisse, mida te…”

Ma ei jõua lauset lõpetada, kui elutoauks avaneb ja sinna ilmub Lily, piimarõngas suu ümber. Ta kortsutab kulme, märgates mu põskedel pisaraid.

„Mis on?”

„Ei midagi,” vastan ma, pühkides käeseljaga nägu.

Ta osutab lõuaga kohtutäituri poole. Tundub, et Lily kuulas kõike pealt.

„Miks sa nutad? Kas selle härra Corbeau² pärast?”

„Härra Renard,” parandab mees. „Ma hakkasingi juba minema, soovin teile kena päeva.”

Ta avab ukse, heidab mulle viimase pilgu ja astub trepikotta. Enne kui jõuan ukse päris kinni panna, pistab Lily oma pea ukseprao vahelt välja ja hüüab:

„Teie sulestikul pole viga, aga laul on allapoole arvestust!”

Seejärel paneb ta talvejope ja seljakoti selga ning siis kaob temagi.

CHLOÉ KROONIKA

Neljapäev on popitegemiseks parim päev. Lilyl lõpeb kool kell viis ja emps ei ole pärastlõunal kodus, sest ta käib vanaema vaatamas. Kogu korter on minu päralt, ma pole kellegi õde ega tütar. Võin teha, mis tahan, kutsuda endale külla, keda tahan.

Käin juba kuus päeva Keviniga. Olen vist temasse armunud. Ta on hea. Ta töötab meie linnaosa pagariäris, tal tundub alati olevat hea meel mind näha, kui ma pärast kooli saia ostmas käin. Ta pole eriti kena, aga ma olengi kenade kuttide suhtes umbusklik.

Meie värk algas eelmisel reedel. Tellisin pika saia nagu ikka, nägin, kuidas ta tagapool saiakesi ahju paneb. Ta naeratas mulle ja andis märku, et ootaksin teda õues. Mõne minuti pärast tuligi ta õue, suits hambus.

„Tšau, minu nimi on Kevin.”

„Minu nimi on Chloé.”

Tema põsk oli jahune ja silmad sinised.

„Elad siin lähedal?”

„Jah, C-hoones.”

„Ma tahaks sind igal õhtul näha.”

Vaatasin maha ja tundsin, et lähen näost punaseks. Tunnen end alati kohmetult, kui keegi mulle komplimendi teeb, nagu saaksin liiga kalli kingituse.

Ta võttis kahe sõrmega mu lõuast kinni ja kergitas õrnalt mu nägu.

„Ma lõpetan kell kaheksa, tuled mulle vastu?”

Kella kaheksaks olin duši all käinud, juukseid sättinud, ennast meikinud, proovinud selga kolme eri riietust, jätnud Lily telekat vaatama, sundides teda lubama, et ta ei räägi empsile midagi, ja seisin pagariäri ees.

Kell üksteist, vahetult enne seda, kui emps koju jõudis, pugesin voodisse ja kerisin õhtut silme ees tagasi nagu filmi. Kevini tehtud võileivad, pink tiigi ääres, ta jalg minu oma vastas, suu minu suul, hääl, mis sosistab, et ma olen ilus, jääkülmad käed, mis poevad mu kampsuni alla, vaagnaluu, mis surub vastu mu kõhtu. Ütlesin ära, kui ta pakkus, et läheksime ta autosse, tundsin, et ta on pettunud. Ta tõmbas vaikselt suitsu, kulmud kortsus, mille peale surusin end tema vastu ja libistasin käe ta pükstesse. Pärast seda oli ta minuga terve õhtu õrn.

Kui talle hommikul ütlesin, et korter on terve pärastlõuna minu päralt, oli ta kohe nõus minu poole tulema. Ütlesin talle uksekoodi, ta oli kell kaks kohal. Ta polnud jahune, sest tal on täna vaba päev. Ta andis mulle väikse koti. Suhkruküpsistega.

Istusime diivanile, olin telefonist pannud mängima romantilise playlist’i. Toetasin pea talle õlale ja võtsin ta käe. Ta silitas pöidlaga mu pihku. Kevin oli kuidagi nii armas. Mitte nagu need, kellega olin varem olnud ja keda huvitas ainult üks asi, kes ainult võtsid ega andnud midagi. See väike liigutus oli tema puhul nagu loomulik, sõrm, mis silitas mu kätt, see tähendas, et võib-olla on tema see õige. Võibolla huvitan ma teda päriselt. Võib-olla täidab ta mu armastuse ja hellusega, võib-olla teeme koos plaane ja ma lähen talle korda. Kavatsesin talle ise ka näidata, et ta läheb mulle korda. Vaevalt, et ta pagarikojas töötades paljudega tuttavaks saab. Keerasin pea tema poole ja torutasin huuli. Ta ajas end püsti, sundides mind sama tegema, ja lõi siis endal kätega vastu reisi.

„Näitad mulle oma tuba ka või?”