Читать книгу Viimane aeg tähed uuesti põlema süüdata - Virginie Grimaldi - Страница 4

LILY

16. märts

Kallis Marcel!

Loodan, et sul läheb hästi ja sa pole väga pahane, et ma su radika taha peitsin. Ma arvasin, et ema oli selle välja lülitanud.

Kuna sa küsid, siis pean ütlema, et mul läheb keskmiselt. Aasta alguses polnud mul Manoni ja Juliette’iga mingit jama. Kõik jumaldavad neid juba sellepärast, et nad on kaksikud (ostad ühe, saad teise kauba peale). Pealegi on nende isa Kev Adamsi3 ema juuksuri naabri sugulane ja kõik jumaldavad Kev Adamsit, välja arvatud nohkarid, kes on valinud ladina ja kreeka keele. Aga kes tahaks, et neid armastaksid nohkarid, kes on valinud ladina ja kreeka keele?

Mina neid ei armastanud, aga mul polnud ka midagi nende vastu, aga kõik muutus, kui nad said aru, et ma olen olemas. Kõik see tuli sellest, et ma tahtsin saada õpilasesindusse, keegi polnud mind hoiatanud, et Manon tahtis olla ainus kandidaat. Ma sain ainult ühe hääle ja isegi see polnud minu enda oma (aitäh, Clelia), aga ma ei saanudki aru, miks kaksikud nii vastikuks muutusid. Nojah, kuna nad pole eriti targad, siis panevad nad mulle ainult jalga taha ja pilluvad sööklas saiakuulikesi vastu mu pead, aga ikka oli parem, kui nad mind üldse ei märganud.

Rääkisin sellest jõuluvaheajal õele mitte selleks, et kituda (ma pole mingi kitukas), vaid ta oli sellest kuulnud Nahima vennalt (tema on küll kitukas). Käskisin tal vanduda Grand Corps Malade’i4 nimel, et ta kellelegi midagi ei ütle, ta lubas, aga siis püüdis ta kaksikud kooli ees kinni, vaene Grand Corps Malade! Ta ütles neile, et ma olen kurb, et see teeb mulle haiget, et nad peavad järele jätma, nad ise teeksid oma õe kaitseks sama. Nad olid näost täitsa punased, pead salli sisse peidetud, nad noogutasid. Juliette lubas, et ei kiusa mind rohkem, Manon palus vabandust. Järgmisel hommikul narris terve klass mind kitukaks (ma ei ole kitukas). See oli esimene ja viimane kord, kui ma oma õele saladuse usal

Vabandust, Marcel, pidin pastakat vahetama, teine sai tühjaks. Tegelikult pean nüüd minema, sest kohe algab „Thalassa”5.

Kaksikud pole mind juba mitu nädalat tüüdanud, ma ei teagi, miks, ma pole küsinud. Kuni täna hommikuni, kui pidime keemias ühe katse tegemiseks paaridesse võtma ja Mathis ei läinud Clelia juurde, vaid tuli minu kõrvale. Asi on selles, et Mathis on Manoni poiss, seda teavad kõik, nad on kõik vahetunnid suudpidi koos nagu akvaariumi puhastajad kalad. Igatahes vaatasin seljataha ja Manon saatis mulle vihase pilgu, naeratasin kergelt, umbes nagu tahaks öelda: „Ära muretse, ma ei puuduta teda!”, aga Manon näitas mulle keskmist sõrme ja arvas vist, et ma irvitan tema üle.

Vahetunnis istusime Cleliaga hoovis paviljonis, kaksikud tulid meie juurde ja küsisid, mis mul viga on. Vastasin, et mul pole midagi viga, sest ei olnudki, aga Manon ütles, et minu viga on see, et ma siin olen. Vastasin, et väga naljakas, et kus ma siis olema peaksin, ta kortsutas kulmu, nii et ma üritasin talle selgeks teha, et mul on Mathisest täiesti suva, mul on teised eesmärgid kui endale kuuendas klassis poiss leida, pealegi selle poisi suu haiseb räigelt, ta sööb vist hommikuti sinihallitusjuustuvõileibu, nii et Manon võib rahulik olla. Juliette pahvatas korra naerma, Manon käskis tal vait olla ja kükitas siis minu ette, ta pani oma näo minu oma lähedale, ma tundsin, et sinihallitusjuust kandub vist süljega sama hästi edasi kui angiin, ja sosistas, et ma olen lits nagu mu õdegi.

Ma ei tea, mis mul hakkas, võib-olla oli asi laamade saates, mida ma olin nädalavahetusel vaadanud, igatahes sülitasin talle suure laraka vastu vahtimist. Juliette haaras mul juustest kinni, Clelia võttis Juliette’i juustest kinni, Manon võttis Clelia juustest kinni, mina võtsin Manoni juustest kinni ja me olime niimoodi, kuni kell helises ja me läksime geograafiasse.

Ma ei tea, mida ta Chloé kohta tahtis öelda. Ma tean ju ise ka väga hästi, et mu õde on lollakas, aga lits ta ei ole.

Kalli, Marcel, ja head õhtut! Lily

PS. Ma ei ole kitukas.

ANNA

„Emps, kõik on nii roheline!” hüüatab Lily.

Lükkan esimese käigu sisse, naeratan talle tahavaatepeeglis ja vajun siis uuesti oma mõtetesse.

Lõin summad kokku. Kõigi võlgade maksmiseks oleks mul vaja 12 689 eurot. See ajas mind nutma. Juba mitu kuud, sellest ajast saati, kui sain aru, et ma ei roni sellest august kunagi välja, sellest ajast saati, kui mu magu vaevavad haavad ja und painajad, olen ma pead liiva alla toppinud. Milleks astuda vastu vaenlasele, kes meid niikuinii seljatab?

Lakkasin mõtlemast päeval, kui kunagi kahe peale võetud laenude refinantseerimiseks – ma ei suutnud kuumakseid üksi tasuda – kirjutasin alla uuele laenule, mille intressid olid suuremad kui põhiosa. Ma ei kontrollinud enam oma pangaarvet, mille iga makse tagasilükkamist, iga arvelduskrediiti vürtsitasid pöörased tasud. Ümbrikke ma enam ei avanud. Ei võtnud vastu kõnesid tundmatutelt numbritelt. Kuude viisi olin osa elust välja lülitanud. Ärkamine on valus. See maksab 12 689 eurot.

„Kohal!” karjatab Lily.

Pargin auto isa maja ette, kui kojamehed vapralt paduvihmaga võitlevad. Chloé on mu kõrval ennastunustavalt telefoniekraani vahtinud alates sellest, kui kodust tulema hakkasime.

„Chloé, me oleme kohal.”

„Tore.”

„Võta end kokku, vanaisal on hea meel teid näha.”

Ta kehitab õlgu ja päästab turvavöö lahti. Ta lõug väriseb.

„Mis viga, kullake?”

„Mitte midagi,” vastab ta, pingutades ilmselgelt, et pisaraid tagasi hoida.

Silitan ta põske.

„Kindel?”

„Lõpeta, emps, ma ütlesin, et mul pole midagi viga.”

Ta läheb autost välja, lööb ukse kinni ja läheb õe järel maja poole, hoides kotti pea kohal.

Isa ja ta naine Jeannette teevad kõigile neli põsemusi, kui kolmest peaks väheks jääma. Nende naeratused on nii laiad, et tarkusehambad on näha.

„Me nii ootasime teid, tahame teile midagi näidata!” teatab isa erutunult.

Jeannette tema kõrval plaksutab käsi. Viimane kord, kui neid sellisena nägin, olid nad just lasknud teineteise nime südame kohale tätoveerida. Musuke ja Tibuke.

Isa avab klaasukse ja kutsub meid aeda.

„Tulge minu järel!”

„Vanaisa, õues sajab,” tõrgub Chloé.

„Natuke tibutab,” vastab Jeannette meid õue lükates.

Majanurgal annab isa märku, et me seisma jääksime.

„Olete valmis?”

„Jah!” hüüatab Lily.

„Oota!” segab Jeannette vahele. „Kas laseme neil arvata?”

Isa nõustub, ise erutusest värisedes. Musuke ja Tibuke on mängulusti täis.

„Ostsite koera?” pakub masenduse äärel Chloé.

„Tiigri?” läheb Lily ettevaatlikult kaugemale.

„Uue auto?”

„Soojem, Anna!” vastab Jeannette. „Midagi suuremat kui auto!”

„Kosmoselaeva?” pakub Lily.

„Haagissuvila?”

Isa pilgutab silmi. Ta lubab meil edasi minna ja ajab siis käed laiali:

„Tadaaaa!”

Tema taga seisab uhkelt vägev valge sõiduk. Isa paneb Jeannette’ile käe ümber, Jeannette nurrub mõnust.

„Me otsustasime endale pensionipõlveks kingituse teha, kavatseme suvel Itaaliasse sõita. Masin pole uus, aga pole kümmetki aastat vana, me ei saanud sellist võimalust mööda lasta! Tulge, vaatame sisse ka!”

Ta keerab ukse lukust lahti ja palub meil astuda ratastel puhkemajja, käskides enne kingad ära võtta.

Masin on seest väike, aga funktsionaalne. Seal on üks ruum kahekohalise voodi ja kõiksugu riiulitega, puhkenurgake, mille istme saab voodiks lahti teha, pisike köök ja isegi dušikabiin, kuhu peaks pool minu jalast ära mahtuma küll.

Musuke ja Tibuke, kelle laubad tilguvad vihmaveest, ootavad meie reaktsiooni. Annan tüdrukutele peaga märku, millest nad kohe aru saavad, ja hüüatan siis ise vaimustunult:

„See on küll imeline, teil saab siin väga mõnus olema!”

„Ja nii ilusad kardinad!” jätkab Chloé, silitades suurte kollaste õitega kangast.

Lily laseb pilgul inspiratsiooni otsides haagissuvilas ringi käia ja äkki läheb tema nägu särama.

„Väga praktiline, siin on nii vähe ruumi, et te saate samal ajal süüa teha ja kakal käia!”

Kui me pärast külluslikku lõunasööki elutuppa kohvi jooma suundume, läheb Chloé üksi raamatukogutuppa. Terve söögiaja kõikus tal tuju üles-alla ja ohjad olid ta telefoni käes. Iga kord, kui ta seda vaatas, särasid tal silmas kas pisarad või rõõm. Teismeline on nagu muutlik ilm.

Kui ma tema juurde lähen, istub ta patjadel, käes „Vihurimäe”.

„Kuidas läheb?”

„Hästi,” vastab ta pilku raamatult tõstmata.

Istun ta kõrvale.

„Sa tead, et sa võid minuga rääkida?”

Ta kehitab õlgu.

„Sa ju tead seda, Chloé?”

„Ma tean, emps, aga…”

„Aga mida?”

„Ei midagi.”

„Mis on, kullake?”

„Ei midagi, kõik on hästi, emps. Kas sa võiks mind lihtsalt kallistada?”

Loomulikult võin ma sind kallistada, minu suur lapsuke! Ajan käed laiali ja ta surub end minu vastu, nina vastu mu kaela ja juuksed mu nina kõditamas. Ta on jälle mu lõhnaõli varastanud.

Chloéle on alati meeldinud, et ma teda kallistan. Väiksena jäi ta magama ainult minu kaisus. Igal õhtul, kui magama läksin, oli ta meie voodisse pugenud. Tema isa ajas see närvi. Mina torisesin natuke, kuid nautisin samal ajal neid hellusehetki, sest teadsin, et see kestab nii lühikest aega. Vahel tuleb Chloé siiani öösel mu kaissu, tuues ettekäändeks halva unenäo või kõhuvalu. Enam ei tõrele ma temaga, kergitan tekki, lasen ta soojemale poolele ega ütle, et tal pole tarvis vabandusi otsida.

Ta tõmbub õrnalt eemale, sätib juukseid ja asub siis uuesti lugema. Tõusen vaikselt püsti.

„Sa tead, et ma olen olemas, kui sul on vaja rääkida.”

Lähen raamatukogutoast välja ja tõmban ukse enda järel kinni. See on juba peaaegu täiesti sulgunud, kui minuni jõuab Chloé hääl.

„Kui sa just tööl ei ole.”