Читать книгу Lõpp? - Влад Вас - Страница 3

Öö, novembrikuu ja aastaajale sobiv ilm – taevast langesid väikesed lõputud vihmapiisad, temperatuur ikka veel vaevu üle nulli, teed märjad ja libedad, veidi valgustatud haiglaselt kollaste tänavalampide poolt ja kauguses vilksatavad võimsa linna erksad värvid.

– Milline kõrge sild…» ütles noormees, tõstes oma häält veidi põnevusest ja hämmastusest, kui ta astus üle aia, mis eraldas kõnniteed ja sõiduteed, mille kõrval oli pargitud auto.

Hooletult ta astus lompide vahelt läbi, pööramata neile erilist tähelepanu, lähenes ta reelingule, mis tõkestas tema tee umbes kakskümmend viis meetrit allpool asuvasse külma, tormilise jõevee voolu. Kui ta sellisest kõrgusest kukkumine ei tapaks teda kohe, siis kindlasti halvaks ta tõsiselt, mistõttu oleks vee temperatuuri ja kiiret voolu arvestades väga raske end päästa. Isegi professionaalsele ujujale on see peaaegu võimatu väljakutse, kus ellujäämisvõimalused on võimalikult väikesed.

Mees, kellest lugu algas, oli keskealine mees, kelle nägu oli vaevu näha ja raske oli välja lugeda ainult tema siluetti ja tumedaid lühikesi juukseid. Ta oli keskmise pikkusega, sportliku kehaehitusega. Tõstnud oma musta mantli krae üles, pigistas loo kangelane silmi vastu vihma, mida tuul oli üles võtnud, mis lendas talle otse näkku ja tilkus mööda põski alla. Kuigi see tekitas temas ebamugavust, ei häirinud ega häirinud see teda liiga palju.

Temas ja kogu selles olukorras oli mingi salapära, mingi kurbus ja tohutu kuhjumine küsimusi.

– Ja milline ilus vaade siit avaneb… Imeline koht, kus maailmaga ja eluga hüvasti jätta…