Читать книгу Lõpp? - Влад Вас - Страница 8

Pärast seda, kui olin paari sellisega hüvasti jätnud, hakkasin mõtlema, et mul ei ole vaja sellist elu näha ega selles osaleda. Ma mõistsin, et pean kiiresti ja radikaalselt asju muutma. Läbi otsese osalemise selles kõiges sai mulle selgeks, et see ei olnud üldse sõprus, vaid pigem ellujäämismäng.

Mitte ükski hing minu ringkonnas ei austanud kedagi ega midagi, kõik olid rahul ainult siis, kui ühine huvi sai annusega tugevdatud. Kes selliseid kingitusi tõi, sai automaatselt selleks ajaks parimaks sõbraks, keda hävitava kiusatuse pooldajad kiitsid.

Ja me tegime seda ilmselt sellepärast, et hall, kahvatu argipäev oli meile kohutavalt igav. Me kaotasime elumaisuse armastuse ja arusaamise puudumise tõttu, et me peaksime eelkõige armastama ja austama iseennast ning seetõttu hoolitsema iseenda, oma tervise ja sisemaailma eest, milles me oleme kohustatud veetma aega kuni viimase hingetõmbe ja viimase südamelöögini.

Kui keegi oleks mulle varem selgitanud, et kõiki neid rõõme saab saada täiesti tavalistest asjadest, siis poleks ma võib-olla kunagi hakanud proovima ja kasutama kunstlikke uimasteid, et mõneks ajaks head seisundit muuta ja parandada, et mitte kauemaks siia õnnetusse maailma tagasi pöörduda. Kuid meil ei olnud lapsepõlves seda ideaalset armastuse ruumi, mis on loodud tervetes peredes, kus valitseb tõeline inimlik soojus, tähelepanu ja hoolivus. Kuidas me võisime teada, et on olemas teine elu?

Ma ei näinud teisiti ja ei suutnud oma elu millegi muuga võrrelda, kuid midagi sisimas haaras mind ja hirmutas mind piisavalt, et panna mind loobuma ja jätma oma valesõbrad. Ja pärast seda hakkasid juhtuma hämmastavad asjad, minu ees hakkasid avanema täiesti uued väärtused, mis andsid mulle tõeliselt hea kogemuse ja rõõmu. See ajendas mind austama ennast ja liikuma selles suunas.

Ma lõpetasin selles seltskonnas ilmumise, nagu oleks mu kaitseingel või sisemine hääl mind instinktiivselt hoidnud ja välja tõmmanud sellest soost, millesse olin järk-järgult vajumas.

Mind viidi taas kord üle teise kooli, gümnaasiumisse, korralikumasse kooli. Hakkasin korrapäraselt tundides käima ja vabal ajal töötasin kas laadijana turul või ehitustöölisena. Ma võtsin vastu iga töö, mis oli seadusega lubatud ja mida ma oma vähese kogemuse ja noore vanuse juures saada sain.

Hakkasin lugema palju raamatuid, mida mul oli kodus palju, ma lihtsalt ei olnud neid varem tähele pannud. Lugesin teaduslikku, klassikalist kirjandust ja kuulsate inimeste elulugusid, hakkasin trenni tegema, käisin kirikus, andsin osa teenitud rahast annetusteks ja aitasin oma vanaema. Me suhtlesime palju ja muutsime temaga intiimsemaks. Ma võisin talle rääkida kõik oma sisimad mõtted ja soovid. Ta oli samuti muutunud ja oli väga õnnelik minu eest, nähes, et ma muutun paremaks.

Ma lõpetasin keskkooli, kogusin raha, et minna ülekoolisse ja läksin õppima arhitektuuri. Töötasin endiselt, hakkasin harrastama võitluskunsti, käisin jõusaalis, ujumas, jooksin hommikuti, tegin iga päev vähemalt mõningaid põhilisi võimlemisharjutusi ja olin juba ammu unustanud halvad harjumused. Nagu selgub, on väga lihtne lõpetada kõigi nende asjade tegemine.

Ma tegin trenni, et hoida oma keha heas vormis, aga ka selleks, et saada paremasse vormi ja muidugi selleks, et kiusajatele vastu astuda ja enda eest seista, sest piirkonda, kus me elasime, ei saanud nimetada turvaliseks. Kuigi siin elas palju tuttavaid, tulid siia ka võõrad, kes rändasid mööda tagumiste tänavate ringi ja keda sageli kiusati, nii et võime oma au ja lähedaste eest seista oli üks esimesi vajadusi.

Minu tutvusringkond muutus palju, igaühe kohta saab öelda ainult komplimente, ja neist parimad: haritud, korralikud, siirad inimesed headest peredest, ka sportlased, mõned isegi elukutselised. Kõik nad on karismaatilised, neil on liidriomadused, nendega on alati lihtne ja meeldiv suhelda, rääkida kõikvõimalikel teemadel ja tahaks neid jäljendada, püüelda pideva arengu, enesetäiendamise poole.

Sisemine usaldus nende siiruse suhtes läks kümnepallisel skaalal tublisti üle kümne punkti. Vastastikune abi ja toetus meeskonnas oli arusaadav ja seda anti silmapilkselt. Ilma midagi küsimata andsid nad igas mõttes endast kõik, olles valmis tulema mis tahes ajal päeval või öösel ja tegema kõik, mis võimalik, et aidata. Ainus asi, mida me võisime endale üheskoos lubada, oli minimaalne alkoholi tarbimine pidulikel puhkudel.

Kokkuvõttes oli elu kenasti paigas.