Читать книгу Lõpp? - Влад Вас - Страница 6

Siin kohtasin juba esimestest päevadest alates mõningast lapselikku agressiivsust enda suhtes, mis oli seotud minu välimusega: kulunud, suured või väikesed riided, veidi korrastatud juuksed. Olin ka üsna uudishimulik, lapselikult naiivne, uurisin alati kõiki, mis teistele ei meeldinud, ja samal ajal olin väga häbelik. Kui keegi küsis minult midagi, ei osanud ma vastata, sest mul polnud palju kogemusi suhtlemises. Selle tõttu ma tegelikult kannatasin, sest ma jäin tihtipeale vait ja ei suutnud oma mõtet, seisukohta väljendada või lihtsalt paar sõna kokku panna.

Alguses naljatasid paljud klassikaaslased, nimetasid mind halvasti ja tegid minu üle nalja, tüdrukud ei pööranud mulle mingit tähelepanu, ei rääkinud minuga kunagi, ei istunud kunagi ühe laua taha, ja kui ma midagi küsisin, naeratasid nad enesega rahulolevalt, hakkasid oma sõpradele sosistama ja siis kikerdasid ilmselt minu üle. See tegi mind väga pahaseks ja solvas mind sügavalt.

Aga lubage mul teile, kallis lugeja, rääkida ühest tüdrukust, kes käis minu klassis ja kelle nimi oli Olja. Ilus ingel, kõige ilusam tüdruk koolis: pikad mustad juuksed, punutud punutud punutistesse, pruunid silmad, mis särasid, kiirgasid soojust, õnne ja rõõmu. Tema lühike kasv oli minu isikliku hinnangu kohaselt kindel pluss ja ta oli alati väga kenasti ja korralikult riides. See, et ta oli pärit heast ja korralikust perekonnast, oli kohe näha. Erakordne käitumine ja suhtumine inimestesse ning kahtlemata lahke, seltskondlik ja sõbralik kõigi, isegi minu suhtes. Tema armas naeratus pakkus mulle kirjeldamatut rõõmu ja oli ilmselt ainus stiimul, mis mind koolis käima ajendas.

Ühel kevadpäeval kolmandas klassis korjasin spetsiaalselt tema jaoks kimpu, kõige tavalisema metslillekimbu, ja viisin selle kooli, et seda talle üle anda ja oma tundeid tunnistada, et rääkida talle oma esimesest suurest armastusest täiusliku tüdruku vastu.

Mul võttis kaua aega, kuni ma oma mõtetes valitsevast hirmust ja hirmust ühes kohas tardusin. Kogusin aeglaselt ja liigutamata oma mõtteid, et jagada selle armsa mehega kõige intiimsemaid asju, mis mul kolme aasta jooksul kogunenud olid. Niipea, kui ma oma mõtted kokku sain ja otse tema juurde läksin, tulid mu klassikaaslased kooli lähedal, õigemini peaaegu kooli ees, minu juurde jooksma ja hakkasid mulle vastikuid asju ja rõvedaid sõnu karjuma, millele ma ei pööranud mingit tähelepanu, sest olin juba ammu harjunud nende mõttetulemustega. Siis sai keegi aru, et sõnad on mind juba ammu alt vedanud, ja lõi mind kogu jõuga selga.

Ma kukkusin ja lasin kimpu maha, mis laiali pudenes. Metsiku naeruga tallasid poisid lilledele, mis olid viimast hüvastijätulõhna eritanud, samal ajal kui koolilapsed mind keset seda pikali lükkasid.

Pingutasin end ja hoidsin lööki nii kaua, kui suutsin, kuid siis, kui ma silmad avasin, nägin enda ees kivi, mis oli umbes kaks korda suurem kui mu väike rusikas. Kogusin oma viimased jõud ja haarasin selle, põlvitasin algul maha, siis tõusin püsti ja lõin sellega ühe oma ründaja pea puruks, kes surnuks veritses.

Ta kukkus maha ja ülejäänud poisid tõmbusid tagasi, ahhetades ja hinge kinni hoides. Vigastatud mees tõusis püsti, kuid mitte enam naerdes nagu hobune, vaid möirates nagu ema tiiva alt välja võetud tibu, keerates pea käte vahele. Ja just sel hetkel jooksis õpetaja, kes oli näinud vaid juhtunu lõppu, õue ja hakkas nagu sireen tulekahjus karjuma, et mind karistatakse karmilt. Seejärel haaras ta mind kaelast ja viis mind direktori kabinetti edasiseks menetluseks kui peamist kurjategijat ja kahtlustatavat kuriteos.

Nad ei rääkinud minuga seal pikka aega ja ei viitsinud mulle vastu astuda, see poiss jäi elama ja mind visati koolist välja, sest nad ei uskunud sõnagi, mida ma ütlesin, ja vastavalt sellele ei suutnud ma enda kaitseks midagi tõestada, sealhulgas seda, et ma ei olnud süüdi, vaid ainult kaitsesin ennast. Minu välimus ja enamik mu klassikaaslaste vandumist ei mänginud minu kasuks, nii et pidin lahkuma sellest koolist ja oma armsast Olenkast, kellele ma ei olnud kunagi suutnud end avada. Nad võtsid ta minult ära ja võimaluse temaga viimast korda rääkida.

Kogu mu keha oli kaetud verevalumite ja hõõrdumistega, kuid kõige valusam oli see seestpoolt, rindkere piirkonnas. Ja nii koputas minu uksele järjekordne raskeim kaotus. Ma ei söönud ega joonud, magasin väga pikka aega vaevu ja mu mõtted lendasid pilvedes, vabandades ja karjudes rõõmsalt ebaõiglase otsuse, minu väljaheitmise üle. Mõtlesin ka sellele, et pean tõe pärast kannatama ja mis kõige tähtsam, et Olja ja mina ei saa olla koos, nagu ma olin kujutanud ette igal vabal hetkel päeval ja öösel.