Читать книгу Candide - Voltaire - Страница 4

Kuidas Candide^[1] kasvas üles ilusas lossis ja kuidas ta sealt minema kihutati

Vestfaalis^[2] härra Thunder-ten-tronckhi parunilossis elas noormees, kellele loodus oli andnud kõige mahedamad elukombed. Ta nägu oli ta hinge peegel. Ta mõtteviis oli kaunis otsekohene ja ta loomus ülimalt lihtsameelne: vist sellepärast kutsutigi teda Candide’iks. Vanad majateenrid arvasid, et ta on parunihärra õe poeg; tema isaks pidasid nad üht naabruskonna tublit ja ausat härrasmeest, kellega abiellumisest see parunitar aga kuuldagi ei tahtnud, kuna mees suutis oma aadlipäritolust tõestada ainult seitsekümmend üks põlve ning ta sugupuu ülejäänud osa jäljed oli hävitanud ajahammas.

Parunihärra oli Vestfaali vägevamaid isandaid, sest ta lossil olid uks ja aknad. Tema suurt saali ehtis koguni seinavaip. Kõik ta õuepenid moodustasid tarbe korral hagijakarja; tallipoisid olid tal ühtlasi koerapoiste ja küla vikaar ülema hoovivaimuliku ametis. Kõik nad kutsusid parunit kõrgeauliseks härraks ja naersid tema lorijuttude peale.

Paruniproua, kes kaalus umbes kolmsada viiskümmend naela ja sai seetõttu väga suure austuse osaliseks, võõrustas külalisi lahkelt ja viisipäraselt, mis tegi ta veel enam lugupeetavaks. Ta seitsmeteistkümneaastane tütar Cunégonde oli jumekas ja rõõsk, lopsakas ja isuäratav. Paruni poeg paistis igas tükis oma isa vääriline. Koduõpetaja Pangloss^[3] õpetas metafüsikoteologokosmolo-ogaroloogiat. Ta tõestas imeliselt, et pole tagajärge ilma põhjuseta ja et siin parimas võimalikkudest maailmadest on kõrgeaulise parunihärra loss ilusaim kõigist lossidest ja proua parim kõigist võimalikkudest paruniprouadest. “On tõestatud,” kõneles ta, “et asjad ei saa olla teisiti: kuna kõik on tehtud teatavaks otstarbeks, siis on see otstarve tingimata ka kõige parem. Pandagu hästi tähele: ninad on tehtud prillide kandmiseks, ja meil ongi prillid. Jalad on nähtavasti loodud selleks, et olla kaetud, ja meil ongi püksid. Kivid on ilmas selleks, et neid lõhutaks ja neist losse ehitataks; meie armulisel härral ongi väga ilus loss, maakonna vägevaima paruni peavari peabki olema kõige parem; ja et sead on loodud söömiseks, siis me söömegi aasta ringi sealiha: siit järeldub, et need, kes on väitnud, et kõik on hea, on öelnud rumaluse; pidanuks ütlema, et kõik on parimast parim.”

Candide kuulas tähelepanelikult ja uskus ilmsüütult, sest preili Cunégonde paistis talle äärmiselt ilus, kuigi ta ei tihanud seda talle iial ütelda. Ta järeldas, et kohe pärast õnne sündida parun Thunder-ten-tronckhina on õnne teine aste olla preili Cunégonde, kolmas näha teda iga päev ja neljas kuulata isand Panglossi, maakonna, seega terve ilma suurimat filosoofi.

Ühel päeval jalutas Cunégonde lossi lähedal metsatukas, mida kutsuti pargiks, ja nägi põõsaste vahel doktor Panglossi andmas katselise füüsika tundi lossiproua toaneitsile, kes oli tõmmu, väga ilus ja väga kuulekas piiga. Et preili Cunégonde’i meel oli iseäranis aldis teadustele, siis vaatles ta hinge kinni pidades korduvaid katsetusi, mille tunnistajaks ta oli; ta nägi selgesti doktori küllaldast alust, tagajärgi ja põhjusi ning pöördus tagasi hingepõhjani vapustatult, sügavas mõttes, ihates palavalt samuti targaks saada ja arvates end sobivat küllaldaseks põhjuseks noorele Candide’ile, kes võiks seda olla ka tema jaoks.

Lossi naastes kohtas ta Candide’i ja punastas; Candide punastas samuti; neiu lausus talle katkeval häälel tere ja Candide vastas talle, isegi teadmata, mida ütles. Järgmisel päeval peale lõunat sattusid Cunégonde ja Candide söögilauast tulles sirmi taha; Cunégonde pillas oma taskuräti, Candide tõstis selle üles; piiga haaras ilmsüütult ta käe, noormees suudles ilmsüütult noore neitsi kätt erakordse elevuse, tundelisuse ja graatsiaga; nende huuled kohtusid, nende silmad lõid loitma, nende põlved värisema, nende käed eksisid teineteisesse. Parunihärra Thunder-­ten-tronckh möödus sirmist, ja nähes seda põhjust ja seda tagajärge, kihutas Candide’i lossist minema vägevate jalahoopidega tagumikku. Cunégonde minestas; niipea kui ta oli toibunud, sai ta paruniproualt kõrvakiilu; ja kõik olid jahmunud selles ilusaimas ja mõnusaimas kõigist võimalikest lossidest.