Читать книгу Candide - Voltaire - Страница 7

Kuidas Candide kohtas oma endist filosoofiaõpetajat doktor Panglossi ja mis neist edasi sai

Kaastundest, mis oli jälestusest suurem, andis Candide koledale sandile kaks floriini, mis ta tublilt anabaptistilt Jacques’ilt oli saanud. Kummitus vaatas talle teraselt otsa, puhkes nutma ja langes talle kaela. Kohkunud Candide taganes.

“Oh häda!” ütles see õnnetu teisele õnnetule. “Kas te ei tunne enam oma kallist Panglossi?”

“Mis ma kuulen? Teie, minu kallis õpetaja, ja niisuguses koledas seisukorras! Mis õnnetus teid küll on tabanud? Miks te ei ole enam kaunimaist kaunimas lossis? Mis on saanud preili Cunégonde’ist, pärlist tütarlaste seas, looduse meistriteosest?”

“Ma ei suuda enam,” ütles Pangloss.

Sedamaid viis Candide ta anabaptisti lauta, kus andis talle natuke leiba; ja kui Pangloss oli toibunud, päris temalt:

“Noh, ja Cunégonde?”

“Ta on surnud,” jätkas Pangloss.

Seda kuuldes Candide minestas, sõber tõi ta meelemärkusele natukese halva äädikaga, mida juhtumisi laudas leidus. Candide avas silmad.

“Cunégonde on surnud! Kus oled sa, oh parimaist parim maailm? Aga mis haigusesse ta suri? Kas ta ei surnud mitte sellest, et nägi mind vägevate jalahoopidega oma auliku isa lossist minema kihutatavat?”

“Ei,” ütles Pangloss, “bulgaari sõdurid lõikasid tal kõhu lõhki, pärast seda kui olid teda vägistanud, nagu üldse on võimalik vägistada; parunihärrale, kes teda kaitsta tahtis, kihutati kuul pähe; paruniproua raiuti tükkideks; mu vaest kasvandikku koheldi täpselt samuti nagu ta õde; ja mis lossi puutub, siis sellest ei jäänud kivi kivi peale, ei ainustki küüni, ainustki lammast, ainustki parti, ainustki puud; aga meie eest maksti kuhjaga kätte, sest abaarid tegid sedasama naabruses asuvas lossis, mis kuulus ühele bulgaari parunile.”

Selle jutu peale Candide minestas uuesti, aga kui ta oli toibunud ja ütelnud kõik, mis ta ütlema pidi, päris ta põhjuse ja tagajärje ja küllaldase aluse järele, mis Panglossi nii haletsusväärsesse seisukorda oli viinud.

“Paraku oli see armastus,” ütles too, “inimsugu lohutav armastus, ilmamaa alalhoidja, kõigi tundeliste olevuste hing, õrn armastus.”

“Paraku!” lausus Candide. “Eks olen minagi armastust tundnud, seda südamete valitsejat, meie hinge hinge: üksainuke suudlus ja kakskümmend jalahoopi tagumikku on kõik, mis mulle tema läbi osaks on saanud. Kuidas võis nii kaunis põhjus tekitada nii jõleda tagajärje?”

Vastuseks kostis Pangloss:

“Oh, mu kallis Candide, te ju tundsite Paquette’i, meie kõrgeaulise paruniproua ilusat ümmardajat! Ma maitsesin tema kaisus paradiisirõõme; neist ongi tulnud need põrgupiinad, mille käes te näete mind vaevlevat; ta oli tõbine, ja kes teab, ehk on ta selle kätte juba surnud. Paquette oli selle kingituse saanud ühelt üliõpetatud frantsiskaani mungalt, kes oli jälginud seda haigust algallikani: sest ta oli selle pärinud ühelt vanalt krahvinnalt, kes oli selle saanud ühelt ratsaväekaptenilt, kes võlgnes selle ühele markiisile, kes sai selle ühelt paažilt, kellele see oli külge hakanud jesuiidilt, kes oli selle noviitsina pärinud otsejoones ühelt Christoph Kolumbuse kaaslaselt. Mina ei anna seda enam kellelegi, sest minu viimne tunnike on lähedal.”

“Oo Pangloss!” hüüdis Candide. “On see vast imelik sugupuu! Selle tõve esiisa oli vist küll kurat ise?”

“Sugugi mitte,” vastas suurmees, “see on meie parimas maailmas väga vajalik asi, hädatarvilik osaaine: sest kui Kolumbus poleks toonud ühelt Ameerika saarelt seda haigust, mis mürgitab sigitamise allikat, mis sagedasti takistab sigitamist ja mis käib ilmselt looduse suure sihi vastu, poleks meil ei šokolaadi ega košenilli; pandagu tähele, et tänini on see tõbi eriliselt omane meie ilmajaole, nagu usutülidki. Türklastele, hindudele, pärslastele, hiinlastele, siiamlastele, jaapanlastele on ta veel tundmatu; aga on küllaldaselt alust, et mõnesaja aasta pärast saavad nemadki seda tundma. Seni on ta imeväärselt edenenud meie seas, eriti aga neis tublides ja hästidrillitud palgasõduritest koosnevates suurtes sõjavägedes, mis otsustavad riikide saatust; võib kinnitada, et kui kolmkümmend tuhat meest võitlevad lahingurivis niisama suure väehulga vastu, on mõlemal pool umbes kakskümmend tuhat kuritõbist.”

“See on tõepoolest imetlusväärne,” kostis Candide, “aga teid tuleb lasta terveks ravida.”

“Mil kombel?” sõnas Pangloss. “Mul pole krossigi hinge taga, kulla sõber, ja tervel maamunal ei leidu kohta, kus oldaks nõus aadrit laskma või klistiiri tegema maksuta, või ilma et keegi teine sinu eest maksaks.”

Kuulnud neid sõnu, jõudis Candide otsusele; ta läks heitis end heldemeelse anabaptisti Jacques’i jalge ette ning maalis talle nii liigutava pildi oma sõbra õnnetust seisukorrast, et mehike ei kõhelnud hetkegi; ta korjas doktor Panglossi üles ja laskis ta omal kulul terveks ravida. Arstimise käigus kaotas Pangloss ainult ühe silma ja ühe kõrva. Ta oskas hästi kirjutada ja tundis suurepäraselt rehkendust. Anabaptist Jacques tegi temast oma raamatupidaja. Kahe kuu pärast oli ta sunnitud äriasjus Lissaboni sõitma ning ta võttis mõlemad filosoofid oma laeval kaasa. Pangloss selgitas talle, kuidas kõik on nii hea, et parem ei saagi olla. Jacques polnud sellega päri.