Читать книгу Candide - Voltaire - Страница 5

Mis sai Candide’ist bulgaaride ^[4] seas

Maapealsest paradiisist väljakihutatud Candide kõndis kaua, kuhu jalad viisid, nuttes, tõstes silmi küll taeva poole, küll pöörates neid sagedasti ilusaimast ilusama lossi poole, mis varjas kaunimast kaunimat parunitütart; õhtust söömata heitis ta magama põllule kahe vao vahele; sadas laia lund. Külmast kange Candide vedas end järgmisel päeval lähima linnani, mille nimi oli Waldberghoff-trarbk-dikdorff.

Rahata, näljast ja väsimusest poolsurnud, peatus ta kurvalt ühe kõrtsi uksel. Kaks sinises vammuses meest^[5] märkasid teda.

“Vaata, vennas,” sõnas üks, “missuguse toreda kuju ja täpipealt paraja kasvuga noormees.”

Nad astusid Candide’i juurde ja palusid teda väga viisakalt lõunat sööma.

“Härrased,” ütles neile Candide oma veetlevas tagasihoidlikkuses, “te osutate mulle suurt au, kuid mul pole oma söögi eest millegagi tasuda.”

“Oh, härra!” ütles talle üks sinikuub, “teie välimuse ja väärtusega isikute käest ei võeta iial tasu: kas te pole mitte viis jalga ja viis tolli pikk?”

“Jah, härrased, see on minu pikkus,” vastas Candide kummardust tehes.

“Oh, härra, istuge lauda; me mitte üksnes ei kanna teie kulud, me hoolitseme, et teiesugusel mehel poleks ka edaspidi rahapuudust; inimesed selleks loodud ongi, et üksteist aidata.”

“Teil on õigus,” sõnas Candide, “sedasama on härra Pangloss mulle alati rääkinud, ja ma näen, et kõik on tõesti suurepärane.”

Nad palusid teda vastu võtta mõned eküüd, ta võttis need vastu ja tahtis kirjutada veksli, kuid härrad ei soovinud seda. Istuti lauda:

“Kas te ei armasta mitte kõigest hingest ...?”

“Oo jaa!” vastas ta, “ma armastan kõigest hingest preili Cunégonde’i.”

“Ei,” ütles üks härra, “me küsime teilt, kas te ei armasta mitte kõigest hingest bulgaaride kuningat?”

“Mitte põrmugi,” kostis ta, “sest ma pole teda iial näinud.”

“Kuidas! Ta on kõige veetlevam kuningate seas ja tema terviseks tuleb juua.”

“Oo, suurima heameelega, härrased.”

Ja ta jõi.

“Sellest piisab,” öeldi talle, “nüüd olete te bulgaaride tugi, toetaja, kaitsja ja kangelane; teie õnnetund on käes, teie kuulsus on kindlustatud.”

Silmapilk pandi tal jalad raudu ja ta viidi rügementi. Teda käsutati end pöörama küll paremale, küll vasakule, püssivarrast tõstma, püssivarrast langetama, sihtima, püssi laskma, sammu kiirendama, ja talle anti kolmkümmend kepihoopi; järgmisel päeval tegi ta õppust natuke paremini ja sai kõigest kakskümmend hoopi; ülejärgmisel anti talle ainult kümme hoopi ja ta kaaslased pidasid teda lausa imeks.

Hämmastusest segane Candide ei jaganud veel hästi, mil moel ta kangelane on. Ta võttis ühel ilusal kevadpäeval nõuks jalutama minna, kõndides otsejoones edasi, veendumuses, et inimsoo, samuti kui loomasoo eesõiguseks on tarvitada oma jalgu isikliku heaksarvamise järgi. Ta polnud käinud veel kaht penikoormatki, kui talle jõudsid kannule neli kuue jala pikkust kaaskangelast, kes ta kinni köitsid ja pokri viisid. Temalt küsiti kohtukorras, mis talle rohkem meeldiks, kas olla terve rügemendi poolt kolmkümmend kuus korda läbi kadalipu aetud või saada korraga kaksteistkümmend tinakuuli pähe. Kuigi ta vastas, et inimese tahe on vaba ja et ta ei soovi ei üht ega teist, tuli ometi teha valik: Jumala anni läbi, mida nimetatakse vabaduseks, otsustas ta kolmekümnekuuekordse kadalipu kasuks; ta kannatas ära kaks peksukorda. Rügemendis oli kaks tuhat meest; see tegi välja neli tuhat hoopi, mis paljastasid tal lihased ja närvid kuklast taguotsani. Kui alustati kolmandat käiku, palus Candide, kes seda enam välja ei kannatanud, et talle halastataks ja armulikult kuul pähe lastaks: ta soovile tuldi lahkelt vastu; tal seoti silmad, ta käsutati põlvili. Samal silmapilgul möödus sealt bulgaaride kuningas^[6], kes päris, mis kurja surmamõistetu on teinud; ja et kuningas oli väga tark, siis mõistis ta selle järgi, mis ta Candide’ist kuulis, et tegemist on noore metafüüsikuga, kes ei taipa ilmaelust mõhkugi, ning andis talle armulikult andeks, millist teguviisi saavad kiitma kõigi aegade kõik ajalehed igavesti. Üks tubli haavatohter arstis Candide’i Dioskoridese^[7] soovitatud pehmendavate võiete abil kolme nädalaga terveks. Tal oli juba pisut nahka ja ta võis kõndida, kui bulgaaride kuningas andis lahingu abaaride^[8] kuningale.