Читать книгу Rob Roy - Walter Scott - Страница 1

Sa palusid, mu kallis sõber, et ma osa sellest jõudeajast, millega saatus on õnnistanud mu eluõhtut, pühendaksin nende raskuste kirjapanekule, mis tabasid mind eluhommikul. Mälestus noist seiklustest – nagu Sa heaks arvad neid nimetada – on tõepoolest jätnud mu hinge keeruka segu vahelduvast rõõmust ja valust, kuid sellele liitub veel sügav tänutunne ja austus inimsaatuste juhtija vastu, kes viis mind noorpõlves läbi paljude ohtude ja vaevade, et rahu, millega ta on õnnistanud mu pika elu loojangut, tunduks mälestuste ja kontrastide tõttu seda meeldivam. Ma ei kahtle ka põrmugi Sinu sagedastes väidetes, et neile, kes armastavad kuulata vanamehe jutustusi endistest aegadest, leidub nii mõndagi huvitavat ja kütkestavat juhtumustes, mida ma läbi elasin rahva hulgas, kes on oma elukorralduse ja kommete poolest nii veidralt primitiivne.

Pea siiski meeles, et lugu, mida jutustab üks sõber ja kuulab teine, kaotab paberile panduna poole oma võlust ning et jutustus, mida jälgitakse huviga, kuulates selle häält, kes kõik ise läbi on elanud, ei tundu enam sugugi nii huvitav, kui seda loetakse kabineti vaikuses. Kuid Sinu suhteline noorus ja tugev tervis tõotavad Sulle pikemat iga, kui saab tõenäoliselt osaks Su sõbrale. Peida siis need lehed seniks kusagile oma kirjutuslaua salalaekasse, kuni meid lahutab sündmus, mis võib juhtuda iga hetk ja mis kindlasti peab juhtuma juba lähemate, kõige lähemate aastate jooksul. Kui meid lahutatakse selles maailmas – et võiksime kunagi kohtuda paremas, nagu ma loodan –, siis pead Sa arvatavasti oma lahkunud sõbra mälestust kallimaks, kui see väärt on; ja küllap leiad siis neis üksikasjades, mida ma nüüd otsustan paberile usaldada, ainet nukrateks, kuid meelepärasteks mõtisklusteks. Teised pärandavad oma südamesõpradele portreesid, mis kujutavad nende väliseid jooni, mina aga annan Sinu kätte tõetruu koopia oma mõtteist ja tundeist, oma voorustest ning nõrkustest, kindlas lootuses, et mu nooruse meeletused ja kangekaelne tormakus leiavad sedasama heatahtlikku mõistmist ning andestamist, mis Sinu poolt nii sageli on osaks saanud mu küpse ea eksimustele.

Üks eelis, mida ma näen paljude teiste hulgas, pöördudes oma memuaarides (kui tohin neile lehtedele anda nii aukartustäratava nimetuse) kalli ning lähedase sõbra poole, on see, et võin neist välja jätta mõned üksikasjad, mis antud juhul pole vajalikud, mis aga võõrast inimest hoiaksid lugemisel paratamatult liiga kaua eemal sellest huvitavamast, mida mul on öelda. Kas peaksin ma Sind siis seepärast tüütama, et oled praegu minu “võimuses”, et mu ees on tint ja paber ning mu käsutuses ohtrasti aega? Ometi ei julge ma lubada, et ma ei kuritarvita seda nii ahvatlevat võimalust kirjutada endast ja oma muredest, isegi juhul, kui tuleb juttu asjaoludest, mida Sina tunned sama hästi kui ma ise.

Olles ise nende sündmuste kangelased, millest jutustame, ei hooli me ahvatleva jutustamiskire sunnil pahatihti kuulajaskonna ajast ega kannatusest, ja paremad ning targemadki on alistunud selle kire võlule. Mul tarvitseb vaid Sulle meenutada ainulaadset näidet Sully1 memuaaridega – selle haruldase ja omapärase väljaandega, mida Sina (raamatusõbra naiivse edevusega) kangekaelselt eelistad teisele väljaandele, kus neile on antud tavaline korralik memuaaride kuju. Mina aga leian, et esimene on huvitav ainuüksi selle poolest, et ta näitab kujukalt, kuivõrd isegi suur mees, nagu nende memuaaride autor, võib kannatada nõrkuse all end tähtsaks teha. Kui ma õigesti mäletan, valis too auväärne peer ning suur riigimees oma lähikonnast välja tervelt neli aadlikku ning tegi neile ülesandeks kirja panna tema elu sündmused pealkirja all “Mälestused tarkadest ning kuninglikest, riiklikest, perekondlikest, poliitilistest ja sõjalistest tegudest, mis Henri IV on toime pannud” ja nii edasi. Kogunud materjalid kokku, andsid need väärikad kroonikud oma isanda elu tähtsamaid sündmusi kirjeldavatele memuaaridele jutustuse vormi, milles pöörduti tema enda poole in propria persona2. Ja nõnda, selle asemel et jutustada oma elulugu kolmandas isikus, nagu seda tegi Julius Caesar, või minavormis, nagu seda teeb enamik neid, kes võõrastetoas või kabinetis omaenda jutustuse kangelaseks hakkavad, nautis Sully peent, kuigi veidrat lõbu: lasta oma sekretäridel jutustada tema elusündmustest, olla ise kuulajaks, ent samal ajal ka kogu raamatu kangelaseks – ja arvatavasti autorikski. See võis küll olla suurepärane vaatepilt: eksminister istub pidulikult baldahhiini all, ise tärgeldatud krookkrae ja kinninööritud kuue tõttu pulksirge, ja kuulab oma eluloo koostajate deklameerimist; need aga seisavad tema ees paljastatud peadega ja teatavad tähtsalt: “Hertsog ütles nii ja nii, hertsog mainis seda ja seda; niisugune oli Teie Hiilguse arvamus selles tähtsas küsimuses, selline oli Teie salajane nõuanne kuningale tollel teisel juhul.” Kõiki neid asjaolusid tundis kuulaja kindlasti palju paremini kui nemad ja enamikku neist olid nad võinud teada saada ainult hertsogilt endalt.

Mina ei ole küll just nii naeruväärses olukorras kui suur Sully, aga oleks siiski veider, kui Frank Osbaldistone hakkaks Will Treshamile formaalselt aru andma oma sündimisest, kasvatusest ja positsioonist ühiskonnas. Seepärast võitlen ma nii hästi kui suudan meie kihelkonna arhivaari P. P. ahvatluste vastu ning püüan jätta Sulle jutustamata selle, mida Sa juba tead. Aga mõningaid asjaolusid pean ma Sulle siiski meelde tuletama, sest kuigi Sa olid nendega varem hästi tuttav, on nad aja jooksul võinud ununeda; pealegi etendasid need väga olulist osa minu saatuse edasisel kujunemisel.

Kindlasti mäletad Sa hästi mu isa, sest Sa tundsid teda juba lapsepõlvest saadik: Sinu isa oli ju meie kaubamajas osanik. Kuid vaevalt võisid Sa teda näha tema paremail aastail, ajal, mil vanadus ja põdurus polnud veel jahutanud tema tulist ettevõtlikkust ja ärivaimu. Kui ta oleks pühendanud selle teovõimsa tarmu ja terava tähelepanuvõime, mida ta rakendas oma kaubanduslikus tegevuses, teaduse arendamisele, oleks ta kindlasti olnud vaesem, aga võib-olla niisama õnnelik. Ent kaubandusliku edu tõusudes ja mõõnades on seiklusteotsija jaoks ometi midagi kütkestavat, isegi olenemata kasulootusest. Kes asub sõudma sellel heitlikul merel, sel peab olema tüürimehe osavus ning meresõitja meelekindlus; aga ikkagi võib ta sattuda karile ning hukkuda, kui õnnetuuled tema purjedesse ei puhu. See pingeline valvelolek koos paratamatu riskiga, sagedane ning kohutav teadmatus: kas võidab ettenägelikkus juhuste mängu või ajab kuri saatus ettevaatlikud arvestused nurja – kõik see nõuab vaimu- ning hingejõu täit rakendamist, ja nii pakub kaubandus kõiki õnnemängu võlusid, toomata seejuures kõlbelist kahju.

Kaheksateistkümnenda sajandi alguses, kui ma taeva abiga olin saanud kahekümneaastaseks, kutsuti mind äkki Bordeaux’st tähtsais asjus isa juurde. Ma ei unusta kunagi meie esimest kõnelust. Sa mäletad kindlasti, kui napisõnaliselt, järsult ning isegi tõredalt ta tavatses ümbritsevatele oma tahet väljendada. Näen teda veel praegugi vaimusilma ees – tugev ning rühikas, samm sirge ja kindel, pilk terane ja läbitungiv, nägu, millele mured on jõudnud juba vagusid künda – ja nagu kuuleksin tema juttu, milles ei olnud kunagi liigseid sõnu, ning tema häält, milles vahel kõlas karmust, kuigi ta seda ise hoopiski ei tahtnud.

Hüppasin postihobuse seljast maha ja ruttasin kohe isa tuppa. Ta sammus nurgast nurka rahulikus ning sügavas mõtiskluses, mida ei suutnud häirida isegi minu saabumine, ehkki olin ta ainus poeg, keda ta pealegi polnud neli aastat näinud. Viskusin ta käte vahele. Kuigi ta polnud õrnatundeline, oli ta siiski armastav isa, ja tema tumedais silmis välgatas pisar, kuigi ainult hetkeks.

“Dubourg kirjutab mulle, et ta on sinuga rahul, Frank.”

“Olen õnnelik, söör…”

“Minul aga on vähem põhjust õnnelik olla,” katkestas isa ja istus kirjutuslaua taha.

“Sellest on mul kahju, söör.”

““Olen õnnelik” ja “mul on kahju” – need sõnad, Frank, ütlevad enamasti vähe või mitte midagi. Siin on su viimane kiri.”

Ta võttis selle välja teiste kirjade vahelt, mis olid punase paelaga kokku seotud, hoolikalt korrastatud ning järjestatud. Seal siis oligi mu vaene läkitus, mille olin kirjutanud mulle tollal kõige südamelähedasemal teemal ning koostanud väljendeis, mis minu arvates pidid kui mitte just veenma, siis vähemalt kaastunnet äratama; seal siis oligi, ma kordan veel, mu vaene läkitus – mitmesuguste ärikirjade vahel, mis olid lahutamatult seotud mu isa igapäevase tegevusega. Pean tahes-tahtmata endamisi naeratama, kui meenutan toda solvumist ja haavatud edevust, mida tundsin, nähes oma protestikirja (mille kirjutamisel, kinnitan Sulle, olin näinud tublisti vaeva) tõmmatavat välja kaubapakkumisteadete, arvete ja kogu selle tavalise pudi-padi hulgast, mis moodustab kaupmehe kirjavahetuse, nagu ma tookord mõtlesin. Minu arvates oleks niisugune tähtis kiri (ma ei söandanud isegi mitte endale lisada: ja nii hästi kirjutatud kiri) väärinud kindlasti erilist kohta ning hoopis tähelepanelikumat kohtlemist kui tavalised ärikirjad.

Kuid isa ei märganud mu rahulolematust. Ja muide – ta poleks sellest hoolinudki, kui oleks ka märganud. Ta jätkas kirja käes hoides: “See on sinu kiri möödunud kuu kahekümne esimesest kuupäevast, Frank, milles sa mulle teatad,” isa luges otse mu kirjast, “et sellises ülitähtsas küsimuses, nagu seda on elutee ning kutseala valik, annab minu isalik headus sulle kindlasti kui mitte rohkem, siis vähemalt õiguse keelduda; et sul on kummuta-ma-tuid – jah, see sõna on just “kummutamatuid” (sooviksin muide, et su käekiri oleks selgem: et tõmbaksid t-dele kriipsud ja teeksid l-idele korralikud silmused) – kummutamatuid vastuväiteid minu poolt esitatud plaanidele. Samal teemal on siin veel palju juttu, mis võtab enda alla tubli neli lehekülge, kuigi selle oleks võinud kokku suruda nelja ritta, kui sa oleksid vähegi hoolinud selgest ja täpsest väljendusviisist. Sest lõppude lõpuks ütled sa, Frank, siin ikkagi ainult seda, et sa ei taha toimida nii, nagu mina soovin.”

“Mitte et ma ei taha, söör, vaid et ma käesoleval juhul ei saa nii toimida.”

“Sõnadest on minu juures väga vähe abi, noormees,” lausus mu isa, kelle järeleandmatus oli alati ühendatud täieliku rahu ja enesevalitsemisega. ““Ei saa” võib ju olla viisakam väljend kui “ei taha”, kuid seal, kus ei ole moraalset võimatust, tähendavad nad ühte ja sama. Aga ma ei poolda kiirustamist, me arutame seda asja pärast lõunat. – Owen!”

Ilmus suurfirma “Osbaldistone ja Tresham” pearaamatupidaja Owen, kellel ei olnud veel neid hõbedasi käharjuukseid, mida Sina ikka austasid, sest ta oli siis alles veidi üle viiekümne, aga ta kandis sama või täpselt samasugust helepruuni ülikonda, samu pärlhalle siidsukki, sama hõbepandlaga kaelasidet, samu plisseeritud batistkätiseid, mida ta võõrastetoas laskis langeda kätele, kontoris aga keeras hoolikalt varrukate alla, et nad ei määrduks tindiga, mida ta iga päev rohkesti tarvitas, – ühesõnaga, seesama väärikas, soliidne, kuid heatahtlik Owen, kes jäi selliseks kuni surmani.

“Owen,” ütles isa, kui lahke vanamees mind südamlikult mind kätles, “te peate täna lõunastama koos meiega ja kuulama uudiseid, mida toob Frank meie sõpradelt Bordeaux’st.”

Owen tegi austuse ning tänutunde märgiks temale nii omase jäiga kummarduse, sest kuna tol ajal rõhutati vahet ülema ja alama vahel meie ajale võõra teravusega, tähendas selline kutse küllaltki olulist soosingut.

Mulle jääb see lõunasöök kauaks meelde. Tundes sügavat erutust ning isegi mõningat pahameelt, ei suutnud ma vestlusest osa võtta nii aktiivselt, nagu isa seda näis ootavat, ja vastasin liiga sageli vääriti küsimustele, millega ta mind ründas. Owen, kelles võitlesid austus oma patrooni ja armastus nooruki vastu, keda ta lapsena oli põlvedel hüpitanud, püüdis – nagu vaenlase poolt rünnatava rahva arglik, kuid innukas liitlane – leida õigustust igale mu vääratusele ja katta mu taganemisi. Need manöövrid aga, selle asemel et mind kaitsta, ainult õhutasid isa meelepaha, millest langes osa ka mu heale eestkostjale. Dubourg’i majas viibides ei olnud ma käitunud just päriselt nii nagu too ametnik, kes

aga tõtt-öelda ei olnud ma külastanud kontorit ka sagedamini, kui minu arvates just parajasti vaja oli, et kindlustada endale hea hinnang prantslaselt, meie firma kauaaegselt korrespondendilt, kellele isa oli teinud ülesandeks pühendada mind kaubanduse saladustesse. Tegelikult pöörasin ma seal peatähelepanu kirjandusele ja kehalistele harjutustele. Mu isa oli kaugel sellest, et laita püüet omandada sedalaadi vaimseid teadmisi ja füüsilisi oskusi. Tal oli küllalt kaine mõistus, et näha, kui hästi need inimest ehivad, ja ta sai aru, et need tõstavad paremini esile ja vääristavad isikut, kelleks ma tema soovi kohaselt pidin saama. Tema südamesooviks aga oli pärandada mulle lisaks oma varandusele ka plaanid ja arvestused, mille varal ta lootis mulle määratud rikkalikku pärandit suurendada ning põliseks muuta.

Armastus oma elukutse vastu oli motiiv, mida ta pidas kõige mõjuvamaks, kui ta mulle tungivalt soovitas käia sama teed, mille tema oli valinud; aga tal oli selleks veel teisigi põhjusi, millest ma sain teada alles hiljem. Oma plaanides oli ta tormakas, samal ajal aga osav ja julge, ning iga uus ettevõtmine andis talle õnnestumise korral tõuke – ja ka vahendid – uuteks tehinguteks. Näis, et ta tundis vajadust minna auahne vallutaja kombel üha edasi, saavutuselt saavutusele, peatumata selleks, et kindlustada võitude vilja, veel vähem selleks, et seda nautida. Kuna ta oli harjunud nägema oma varandust kõikumas juhuse kaaludel ning oskas alati leida teid nende kallutamiseks enda kasuks, näis tema tervis aina paranevat, tema julgus ja toimekus üha kasvavat erutavates õnnemängudes, milles ta riskis kogu oma varaga. Selle poolest sarnanes ta meremehega, kes on harjunud trotsima nii laineid kui ka vaenlast ning kelle enesekindlus tormi või lahingu eel alati tõuseb. Ometi teadis ta, et aastad või ootamatu haigus võivad röövida tema tervise, ja seepärast püüdis ta kindlustada endale minu isikus abilise, kes võtaks üle tüüri, kui tema jõud raugeb, ning juhiks laeva tema nõuannete ja näpunäidete järgi. Niisiis tõid isaarmastus ja kiindumus oma plaanidesse teda ühele ning samale otsusele. Kuigi ka Sinu isa paigutas oma kapitali meie ettevõttesse, oli tema ikkagi ainult “vaikiv osanik”, nagu äriringkondades öeldakse. Owenil aga, kes oli oma aususe ja arvutamisosavuse tõttu hindamatu pearaamatupidaja, polnud piisavalt teadmisi ega võimeid, et orienteeruda kogu firma juhtimise keerdkäikudes. Kui isa oleks pidanud äkki elust lahkuma, mis oleks siis saanud kogu tema plaanidemaailmast, kui tema poega poleks kasvatatud kaubanduslikuks Herakleseks, kes suudab võtta oma õlule raskuse, mille loovutab langev Atlas? Ja mis oleks saanud pojast endast, kui ta oleks end äkki leidnud võhikuna äritehingute labürindis ilma teadmiste lõngakerata sellest väljapääsemiseks? Kõigil neil otseselt väljendatud ja väljendamata jäetud põhjustel oli mu isa otsustanud, et mul tuleb hakata kaupmeheks, nagu seda oli tema, ja oma otsustes oli ta absoluutselt kõigutamatu. Kuid minuga oli ikkagi tarvis nõu pidada; mina aga olin teinud just vastupidise otsuse, mille juures ma püsisin temalt endalt päritud kangekaelsusega.

Ma loodan, et minu tookordset vastuseisu isa soovidele vabandab mõnevõrra asjaolu, et ma päriselt ei mõistnud, millele need soovid olid rajatud, ega seda, kui suurel määral sõltus nende täitumisest tema õnn. Kujutledes, et olen tulevikus kindlustatud suure pärandiga ja kuni selle saamiseni küllaldase kapitaliga äraelamiseks, ei tulnud mulle kordagi pähe, et ma peaksin ise nende hüvede kindlustamiseks töötama ja taluma kitsendusi, mis on mu maitsele ja iseloomule vastumeelsed. Isa ettepanekus nägin ma ainult soovi, et mina suurendaksin veelgi tema poolt kokkukuhjatud rikkusi. Pidasin end ise oma õnne sepaks ega uskunud, et võiksin seda õnne täiustada, suurendades varandust, mis minu arust oli juba niigi küllaldane ja isegi enam kui küllaldane kõigiks vajadusteks, mugavusteks ja valitud lõbustusteks.

Ja niisiis, kordan veel, et kasutasin Bordeaux’s oma aega teisiti, kui seda oli kavandanud mu isa. Selle, mis tema arvates oli minu peamiseks eesmärgiks tolles linnas, olin ma kõiki teisi eelistades lükanud viimasele kohale ja oleksin selle meelsasti hoopis kõrvale jätnud, kui oleksin vaid julgenud. Dubourg, kelle suhted meie kaubamajaga olid küllalt soodsad ja kes sai neist rohkesti kasu, oli liiga kaval poliitik selleks, et anda firma juhile tema ainsa poja kohta hinnangut, mis oleks põhjustanud nii minu kui ka isa pahameelt. Samuti võis ta, nagu Sa peagi kuuled, taotleda oma isiklikku kasu, kui lubas mul silmist lasta need eesmärgid, mille saavutamiseks olin antud tema hoole alla. Oma käitumises ei astunud ma üle sündsuse ja korralikkuse piiridest, nii et ses suhtes ei saanudki ta mulle anda halba iseloomustust, isegi kui oleks seda tahtnud; võib-olla aga oleks see libe prantslane olnud niisama vastutulelik ka sel juhul, kui ma oleksin endale lubanud halvemaid kalduvusi kui loidus ja vastumeelsus kaubandusliku tegevuse suhtes. Kuna ma tõepoolest kulutasin tubli osa ajast tema poolt soovitatud kaubanduslikele õpingutele, ei olnud ta põrmugi kade nende tundide pärast, mis ma pühendasin teiste, klassikalisemate teadmiste omandamisele, ega nurisenud minuga iialgi seepärast, et innustusin Corneille’st ja Boileau’st enam kui Postlethwayte’ist (oletades, et tema teos tol ajal juba eksisteeris ja et monsieur Dubourg oli võimeline tema nime hääldama) või Savaryst või ükskõik millisest autorist, kes iganes on midagi kaubanduse kohta kirjutanud. Ta oli kusagilt leidnud mugava fraasi, millega ta lõpetas iga oma kirja minu kohta: “Frank on just selline poeg,” kõlas see, “millist iga isa võib endale soovida.”

Isa ei norinud iialgi fraasi kallal, mis näis talle täpne ja väljendusrikas, ükskõik kui tihti seda ka korrati; ja isegi Addison poleks suutnud leida väljendit, mis oleks teda rohkem rahuldanud kui see: “Teie kiri on kätte saadud, kaasasolevad arved tasutud vastavalt Teie juhistele.”

Teades niisiis väga hästi, kelleks ta mind soovis kasvatada, ei kahelnud mister Osbaldistone hetkegi Dubourg’i sageli korratud lemmikfraasis, et olen just see, kellena ta ihkab mind näha, – kuni ta ühel õnnetul tunnil sai mu kirja, milles ma ilukõneliselt ja üksikasjalikult põhjendasin oma keeldumist austavast kohast firmas ning kirjutuspuldist ja istmest hämara kontoriruumi nurgas Crane Alleyl, istmest, mis oli kõrgem kui Owenil ja teistel ametnikel ning madalam ainult mu isa enda kolmejalgsest pukist. Sellest hetkest alates ei klappinud enam miski. Dubourg’i aruanded näisid nüüd nii kahtlased, nagu oleks tema veksleid ähvardanud protestiminek. Mind kutsuti kiiresti koju, kus sain juba kirjeldatud vastuvõtu osalisaks.