Читать книгу Rob Roy - Walter Scott - Страница 3

Et Sinu tähelepanu virgena hoida, olen ma selle tähtsa jutustuse peatükid varustanud riimitud ning vabavärsis motodega, millesse kätketud loova ande jõud suudab tugevamini kütkestada kui minu nõrk sulg. Ülaltoodud värss vihjab õnnetule laevurile, kes hulljulgelt vabastas kinnitusköitest purjeka, mida ta ei osanud juhtida, ja lükkas selle keset jõevoogusid. Ükski koolipoiss, kes ülemeelikusest ja uljusest saab hakkama samasuguse järelemõtlematu tembuga, ei võiks tugevas voolus triivides tunda end täbaramini kui mina, leides end ilma kompassita purjetamas eluookeanil.

Mu isa oli raiunud katki sideme, mida tavaliselt peetakse ühiskonnas kõige tugevamaks, ja sellise ootamatu kergusega lasknud mul nagu mingil heidikul isamajast lahkuda, et see kummaliselt kahandas mu usku oma isiklikesse võimetesse, mis mind seni oli toetanud. Isegi too ilus muinasjutuprints, kes kaluri pojaks muutus, ei võinud oma allakäiku valusamini tunda. Me kaldume oma suures enesearmastuses nii kergesti pidama kõiki hüvesid, millega jõukas elujärg meid hellitab, millekski lahutamatult meie isiku külge kuuluvaks, et avastus, kuivõrd tähtsusetud me oleme oma tegelike võimete hoolde jäetuna, tundub meile kirjeldamatult alandav.

Kui Londoni kära mu kõrvus vaibus, manitses tema tornikellade kauge helin korduvalt: “Tule tagasi!” – nagu seda kunagi kuulis Londoni tulevane ülemlinnapea.14 Ja kui ma Highgate’i künkalt heitsin pilgu tagasi linna videvikku mähitud toredusele, tundus mulle, nagu jätaksin selja taha hubasuse, külluse, seltskondliku elu hurmad ja kõik tsivilisatsiooni rõõmud.

Kuid liisk oli langenud. Polnud ju kuigi tõenäoline, et hilinenud ja innutu nõustumine isa soovidega oleks kaotatud seisundi mulle tagasi toonud. Vastuoksa, vankumatu ja sihikindel, nagu isa oli, võis teda pigem tülgastada kui lepitada minu viibinud ning sunnitud alistumine tema soovile, et hakkaksin tegelema kaubandusega. Mulle tuli appi mu sünnipärane kangekaelsus, ning mu uhkus sosistas, et oleksin küll armetu kuju, kui juba jalutuskäik nelja miili kaugusele Londonist suudaks minust välja tuulutada otsuse, mis oli küpsenud kuuajase tõsise järelemõtlemise tulemusena. Ka heitis mu väljavaadetele sära lootus, mis kunagi ei hülga noori ja julgeid. Isa kavatsus mind pärandist ilma jätta ei saanud ometi tõsine olla, kuigi ta oli seda nii kõhklematult kuulutanud. Küllap ta lihtsalt pani mu iseloomu proovile: kui ma selle kannatlikult ja kindlameelselt läbi teen, tõstab see mind tema silmis ja viib meie tüliküsimuse sõbralikule lahendusele. Ma isegi otsustasin mõttes, kui kaugele ma järeleandmistes lähen ja millistes kujuteldava lepingu punktides endale kindlaks jään. Lõpptulemusena pidin oma arvestuste järgi kõik pojaõigused tagasi saama, makstes vastuhaku lunastamiseks ainult väikest trahvi mõningate näiliste järeleandmiste näol.

Praegu aga olin iseenda isand ja kogesin sõltumatust, mis täidab noort rinda ühtaegu erutava rõõmu ning kartusega. Mu kukkur, mis polnud küll kaugeltki pungil, võimaldas siiski rahuldada kõiki reisija vajadusi ja soove. Bordeaux’s elades olin harjunud olema iseenda teener, mu hobune oli puhanud, noor ja tuline, ja peagi sai mu ergas meeleolu võitu kurbadest mõtetest, mis valdasid mind teekonna algul.

Oleksin meelsamini rännanud mööda rohkem vaatamisväärsusi pakkuvat teed või läbi huvitavamate maakohtade. Paraku oli põhja maantee selles suhtes tol ajal – ja on võib-olla veel praegugi – erakordselt vaene. Ma ei usu, et kusagil mujal Britannias võiks läbi sõita nii pika tee ja kohata nii vähe tähelepanuväärset. Hoolimata julgusest, mida ma endale sisendasin, ei olnud mu mõtisklused sugugi kogu aeg ühtlaselt pilvitud. Ja Muusa – seesama edvistav tüdruk, kelle pärast olin siia kõrvalisse paika sattunud – hülgas mu just suurimas hädas, nagu tema soole omane. Mul oleks tulnud taluda kõige koledamat igavust, kui ma poleks aeg-ajalt saanud ajada juttu võõrastega, kes juhtusid käima sama teed. Kahjuks olid need, keda kohtasin, üsnagi üheülbalised ja ebahuvitavad. Maapastorid pärast mõne koguduseliikme külastamist logistamas kodu poole; talumehed või karjaajajad tagasiteel kusagilt kaugemal asuvalt turult; äriagendid, kes olid peremeeste poolt saadetud provintsilinnadesse võlgu sisse nõudma; sekka mõni ohvitser suundumas maale nekruteid värbama… Need olid inimesed, kes sel ajal andsid tegevust teevahtidele ning kõrtsipidajatele. Seepärast olid meil jutuaineks kirikukümnis ja usuasjad, nuumhärjad ja vili, tahked ja vedelad kaubaartiklid ning jaekaupmeeste maksevõime. Aeg-ajalt vaheldusid need teemad lugudega mõnest piiramisest või lahingust Flandrias, mida jutustaja isegi oli ehk ainult teiste käest kuulnud. Kui jutt soikus, oli alati käepärast ammendamatu ning erutav röövliteema, ja Kuldse Talupoja, Lendava Teeröövli, Jack Needhami ning teiste “Kerjuste ooperi” 15 kangelaste nimed kõlasid meie huulil kõige igapäevasemate sõnadena. Samuti nagu lapsed tõmbuvad kaminatule ümber koomale, kui tondijutt haripunktile läheneb, nii nihkusid ka ratsanikud röövlilugude puhul üksteisele lähemale, vahtisid ringi, kontrollisid püstolites püssirohtu ja tõotasid üksteist hädas mitte maha jätta – lubadus, mis, nagu paljud teisedki kallaletungi- ja kaitselepingud, kadus mõnikord meelest, niipea kui silmapiirile kerkis tõeline hädaoht.

Kõigi teekaaslaste hulgast, keda seesugune hirm piinas, lõbustas mind kõige enam üks õnnetu sell, kellega ma sõitsin koos poolteist päeva. Tal oli sadula külge kinnitatud väheldane, aga ilmselt õige raske sumadan, mille julgeoleku pärast ta näis olevat erakordselt mures, usaldamata seda hetkekski kellegi teise hoole alla ning lükates eranditult tagasi teenrite ja tallipoiste pealetükkiva teenistusvalmiduse, millega nood pakkusid end appi sumadani majja kandma. Sama ettevaatus sundis teda hoolega varjama mitte ainult oma reisi otstarvet ja sihtkohta, vaid isegi iga päevateekonna marsruuti. Miski ei viinud teda rohkem kimbatusse kui talle esitatud küsimus, kuhupoole ta edasi sõidab või kus kavatseb peatuda. Öise puhkepaiga pärast oli ta iga kord täis muret ja rahutust, vältides ühtviisi nii üksindust kui ka seda, mida pidas halvaks naabruseks. Usun, et Granthamis istus ta kogu öö üleval, et ainult mitte magada kõrvuti tubades kellegi jässaka kõõrdsilmse mehega, kes kandis musta parukat ja luitunud, kuldtressidega ilustatud vesti. Kõigi nende rõhuvate murede juures oli mu kaasreisija oma kasvu ja lihaste järgi otsustades mees, kes oleks võinud julgesti hädaohule silma vaadata nagu enamik mehi. Ta oli tugev ja ilusa kehaehitusega, ning kuldnööri ja kokardi järgi ta kübaral võis otsustada, et ta on kunagi teeninud armees või vähemalt on mingil moel seotud sõjaväeteenistusega. Kuigi ta kõne oli alati labasevõitu, ilmnes selles ometi arukust, kui ta tähelepanu pisutki kõrvale kaldus kohutavatelt hirmukujudelt, mis tema kujutlusis kummitasid. Kuid iga tühine pisiasi tuletas talle neid otsekohe jälle meelde. Lage nõmm tekitas temas hirmu samuti nagu tihe võsagi, ja karjapoisi vile muutus ta kujutluses silmapilkselt röövli signaaliks. Isegi võllas tee ääres, mis tunnistas, et õiglane kohus on ühe röövli kindlalt teise ilma toimetanud, meenutas talle ilmtingimata, kui palju neid veel poomata jäi.

Oleksin sellise teekaaslase seltskonnast peagi tüdinenud, kui mind veelgi enam poleks tüüdanud mu oma mõtted. Mõned neist imepärastest lugudest, mida ta jutustas, olid siiski üsna põnevad, ja pealegi andis üks tema veidrustest mulle võimaluse end vahetevahel tema arvel lõbustada. Paljud õnnetud reisijad tema lugudes, kes sattusid varaste kätte, olid selle häda ise endale kaela tõmmanud, seltsides teel hästiriietatud ning lõbusa tundmatuga, kelle seltskonnas nad lootsid leida niihästi kaitset kui ka meelelahutust. Selline teekaaslane oli lühendanud reisijate matka lugude ja lauludega ning astunud nende kaitseks välja, kui kõrtsmik oli liiga kõrget hinda küsinud või arvega eksinud, kuni viimaks, ettekäändel näidata lühemat teed üle lageda nõmme, meelitanud oma pahaaimamatud ohvrid suurelt teelt kõrvale mingisse süngesse orusoppi, kus ta ootamatu vilega kutsus oma kaaslased varitsemiskohast välja ning paljastas oma õige näo: ta oli nimelt röövlisalga pealik, kellele tema ettevaatamatud teekaaslased pidid loovutama rahakukru ja võib-olla koguni elu. Kui selline lugu lõpule lähenes ja mu kaaslane oli end oma jutustusega hirmuvärinateni üles kruvinud, panin ma tähele, et ta silmitses mind ebaleva ning kahtleva pilguga, otsekui oleks talle pähe turgatanud mõte, et temagi võib sel hetkel olla niisama kardetavas seltskonnas, nagu seda oli kirjeldanud tema jutt. Ning iga kord, kui niisugune oletus selle teravmeelse enesepiinaja mõtteisse tungis, ratsutas ta minu kõrvalt ära teise teeserva, vahtis ette, taha ja kõrvale, vaatas üle oma relvad ning näis valmistuvat kas põgenemiseks või kaitseks, vastavalt olukorrale.

Kahtlus, mida sellistel puhkudel tema käitumisest välja võis lugeda, näis mulle ainult hetkeline ja liiga naeruväärne selleks, et olla solvav. Minu riietuse ega kommete juures ei olnud tegelikult midagi eriti kahtlast, ehkki mind sel kombel röövliks peeti. Noil päevil võis inimene olla väliselt igati härrasmees ja osutuda ikkagi teeröövliks. Kuna tööjaotus polnud kõigil aladel veel jõudnud niisuguse täiuseni nagu hiljem, oli viisaka ning peene seikleja elukutse, kes pettis teilt raha välja White’i trahteris või mängis teid paljaks Marybone’is, sageli ühendatud avaliku kaabaka omaga, kes kusagil Bagshoti nõmmel või Finchley metsas käratas oma teekaaslasele, väliselt samasugusele keigarile nagu ta ise: “Raha või elu!” Ka oli noil aegadel kommetele üldiselt iseloomulik teatav toorus ja karmus, mis hiljem on tunduvalt pehmenenud ja leebunud. Kui meenutada, siis näib mulle, et meeleheitele aetud inimesed ei kohkunud tol ajal nii kergesti nagu praegu tagasi kõige meeletumatest abinõudest, et oma varandust tagasi saada. Nood päevad olid, tõsi küll, juba möödas, mil Anthony-a-Wood16 kurvastas kahe tubli ning vaieldamatult vapra ja ausa mehe hukkamise üle, kes poodi Oxfordis halastamatult üles ainult seepärast, et häda oli neid ajanud maanteele matti võtma. Veelgi kaugemale minevikku olid jäänud Hullu Printsi ja Poinsi17 ajad. Ja ometi liikus ka sel ajal tarastamata nõmmedel pealinna lähikonnas ning väheasustatud ääremaadel sageli seda liiki ratsaröövleid, mis kord võib-olla täiesti välja sureb, – röövleid, kes pidasid oma ametit koguni teatava rüütellikkusega, ja nagu Gibbet “Suurilma seiklejates”18, kiitlesid nemadki sellega, et nad on parimate kommetega mehed maanteel ja käituvad oma kutsealal kogu nõutava viisakusega. Seepärast ei olnud noorel mehel minu olukorras õigust olla nördinud, kui ta eksikombel selle auväärse röövliseisuse hulka arvati.

Ma ei olnudki solvunud. Vastupidi, mulle pakkus lõbu vaheldumisi äratada ning uinutada oma kartliku kaaslase kahtlusi ja meelega käituda nii, et see veel enam hämmeldaks tema mõistust, mis juba loomu poolest polnud eriti selge ja mida lisaks veel tumestas hirm. Kui mu sundimatu vestlus oli tolle mehe täiesti rahule äiutanud, tarvitses mul vaid nagu muu seas küsida, kuhu viib tema tee või mis asjus ta reisib, et tema kahtlused taas virguksid. Näiteks võttis meie vestlus selle üle, kumma hobune on tugevam ja tulisem, järgmise suuna.

“Oo, söör,” ütles mu teekaaslane, “galopis ma teiega muidugi võistlema ei hakkaks, aga lubage öelda, et teie hobune – kuigi peab tunnistama, et ta on väga ilus ruun – on ikkagi liiga peene kondiga, et olla küllalt vastupidav. Traav, söör,” – seejuures kannustas ta oma Bukephalost19, “traav on ikkagi hea ratsahobuse õige allüür, ja kui me oleksime lähemal mõnele linnale, siis paneksin ma selle teie iluduse tasasel teel heameelega proovile (ainult mitte galoppides!) kvardi20 bordoo peale järgmises trahteris.”

“Nõus, söör,” vastasin ma, “ja siin on selleks just väga sobiv koht.”

“Hm, ee-hm,” kohmetus mu sõber. “Minul on reisimisel reegliks hobust mitte ära kurnata. Ei või iial teada, millal on vaja kogu tema tublidust proovile panna, ja liiatigi, söör, kui ma ütlesin, et minu hobune ei jää teie omast maha, siis tahtsin öelda, et seda sel juhul, kui koormad on võrdsed. Teie kaalute oma neli naela vähem kui mina.”

“Heakene küll, ma olen nõus kandma lisaraskust. Palun öelge, kui palju võiks kaaluda see teie sumadan?”

“Minu s-s-sumadan?” kostis ta kõhklevalt. “Oh, see on väga kerge… nagu sulg … ainult mõned särgid ja sokid.”

“Välimuse järgi võiks arvata, et ta on raskem. Vean kihla kvardi bordoo peale, et see teeb meie kaalude vahe parajasti tasa.”

“Te eksite, söör, kinnitan teile, eksite väga,” vastas mu sõber ja eemaldus teise teeserva, nagu tal säärastel ärevushetkedel kombeks oli.

“Olgu, ma olen valmis riskima pudeli veiniga. Kui tahate, vean teiega parem kümme viie vastu kihla, et seon teie sumadani oma hobuse selga ja võidan teid traavis ikkagi.”

See ettepanek kruvis mu sõbra ärevuse kõrgeima kraadini. Tema nina, mis oli paljude mõnusate bordoo- ja sektipeekrite mõjul vasekarva, omandas nüüd kahvatu messingi varjundi ja tema hambad plagisesid hirmu pärast. Minu varjamatult häbematu ettepanek seadis ta, nagu näha, silm silma vastu jultunud röövliga selle täies metsikuses. Kui ta kogeldes vastust otsis, rahustasin ma teda pisut küsimusega kaugelt paistma hakkava torni kohta ja märkusega, et oleme nüüd juba küla lähedal ega tarvitse enam karta ebameeldivaid tülitamisi teel. Selle peale tema ilme küll selgis, aga ma märkasin ometi, et möödus veel hea hulk aega, enne kui ta unustas selle läbi ja läbi kahtlase ettepaneku, mille olin söandanud talle teha. Nende üksikasjadega, mis puudutavad minu teekaaslast ja seda, kuidas ma teda kohtlesin, tüütan ma Sind seepärast, et ehkki iseenesest küllaltki tähtsusetud, avaldasid nad ometi suurt mõju minu edasistele elujuhutumustele. Tol ajal aga äratas selle isiku käitumine minus ainult põlgust ja kinnitas mu arvamust, et kõigist kalduvustest, mis sunnivad inimesi iseennast piinama, on põhjuseta kartus kõige pahandavam, tüütavam, piinarikkam ja haletsusväärsem.