Читать книгу Rob Roy - Walter Scott - Страница 4

Noil päevil, millest ma kirjutan, valitses Inglismaa teedel vanamoeline komme, mis arvatavasti on nüüd täiesti ununenud või millest peab veel kinni ainult lihtrahvas. Kuna pikemad matkad sooritati ratsa ja muidugi mõista sagedaste vahepeatustega, oli tavaks jääda pühapäeviti alati mõnda linna, kus reisija võis käia kirikus ja tema hobune nautida terve päeva puhkust – tava, mis oli humaanne meie loomade suhtes ning kasulik meile endile. Selle mõnusa tavaga oli kooskõlas veel teinegi, mis oli säilinud muistsest inglise külalislahkusest: linna parima võõrastemaja peremees heitis pühapäevaks kõrvale oma trahteripidajakohustused ja kutsus kõik võõrad, kes juhtusid sel päeval tema katuse all viibima, osa võtma tema perekondlikust lõunasöögist – veisepraest ning pudingist. Selle kutse võtsid tavaliselt rõõmuga vastu kõik, kes seda oma kõrgele seisusele alandavaks ei pidanud, ja ainsaks tasuks, mida iganes pakuti või vastu võeti, oli pudel veini, mis joodi pärast lõunat peremehe terviseks.

Olin sündinud maailmakodanikuna ja mu kalduvused juhtisid mind alati sinna, kus võisin oma inimestetundmist täiendada; ka ei olnud mul pretensioone end kõrgema seisuse tõttu eraldada, ja seepärast jätsin ma harva kasutamata võõrastemaja peremehe pühapäevase külalislahkuse, oli see siis “Sukapaelas”, “Lõvis” või “Karus”. Tubli kõrtsmik, kes oli niigi alati küllalt tähtis, nüüd aga lausa paisus tähtsustundest, kuna ta istus aukohal külaliste hulgas, keda ta harilikult oli kohustatud teenima, pakkus juba isegi meeltülendavat vaatepilti: ta oli kui päike, mille heatahtlike kiirte paistel tiirlesid teised, vähem tähtsad taevakehad. Naljahambad ja kuldsuud ning küla või linna tuntud suurused – apteeker, advokaat, isegi abiõpetaja – ei pidanud väärituks sellest iganädalasest pidustusest osa võtta. Külalised, kes olid siia sattunud igaüks ise kandist ning esindasid kõige erinevamaid elukutseid, moodustasid üksteise suhtes keelelt, kommetelt ja arvamustelt kummalisi kontraste, mille vastu ei saanud külmaks jääda see, kes soovis inimloomust kogu selle mitmepalgelisuses tundma õppida.

Ühel sellisel päeval ja sellisel puhul kavatsesime mina ja mu aravereline tuttav parajasti austada “Musta Karu” punasenäolise peremehe lauda Darlingtoni linnas Durhami piiskopkonnas, kui meie võõrustaja meile pooleldi nagu vabandust paludes teatas, et meiega koos lõunastab ka keegi šoti džentelmen.

“Džentelmen? Mis sorti džentelmen?” küsis mu kaaslane kähku, mõeldes nähtavasti “maantee-džentelmenidele”, nagu neid tol ajal nimetati.

“Mis sorti? Šoti sorti, nagu ma juba ütlesin,” vastas peremees. “Nemad on seal, teate, kõik džentelmenid, kuigi mõnel pole särkigi selga panna. See mees on aga täitsa viisakas kelm, kõige mõistlikum põhjabritlane, kes kunagi üle Berwicki silla on astunud. Mulle paistab, et ta vist kaupleb kariloomadega.”

“Minugipärast, olgu ta meie seltsis,” sõnas mu kaaslane ja hakkas siis mulle oma arvamust avaldama: “Ma pean šotlastest lugu, söör. Armastan ja austan seda rahvast tema kõrge moraali pärast. Kõneldakse, et nad olevat räpased ning vaesed, aga “andke mulle kuldne ausus, kandku ta või räbalaid”, nagu ütleb luuletaja. Tean usaldusväärsetest allikatest, söör, inimestelt, keda ma võin uskuda, et Šotimaal pole kunagi nähtud midagi niisugust, nagu seda on maanteerööv.”

“Küllap sellepärast, et neil polegi seal midagi röövida,” lausus trahteripidaja ning itsitas ise oma teravmeelsuse üle.

“Ei ole nii, peremees,” kõlas tema selja taga tugev sügav hääl. “Hoopis sellepärast, et teie inglise maksunõudjad ja revidendid21, keda te läkitate Tweedist põhja poole, on röövliameti kohalikelt asjameestelt üle löönud.”

“Hästi öeldud, mister Campbell!” kiitis peremees. “Ma’i arvandki, semu, et sa nii lähedal oled. Aga sa ju tead, et ma olen otsese jutuga Yorkshire’i mees. Kuidas on siis lood lõuna turgudel?”

“Nagu ikka,” kostis mister Campbell. “Targad ostavad ja müüvad, lolle ostetakse ja müüakse.”

“Aga lõunat söövad mõlemad, nii targad kui lollid,” lisas meie lõbus kostitaja. “Ja sealt see lõunasöök juba tulebki – parim loomakints, millesse näljane mees iganes on kahvli torganud.”

Seda öeldes ihus ta agaralt nuga, asus siis oma kuninglikule kohale laua otsas ja hakkas heatujuliselt täitma kirju külalistepere taldrikuid.

Sel päeval kuulsin ma esimest korda elus šoti murret, ja mis veel tähtsam – kohtusin isiklikult seda murret kõneleva vana rahva esindajaga. Ometi olid šotlased ja nende keelemurre köitnud ja erutanud mu kujutlusvõimet juba varasest east peale. Mu isa, nagu Sa hästi tead, pärineb vanast perekonnast Northumberlandist. Kui ma tol pühapäeval eelmainitud lõunalauas istusin, viibisin juba tema sünnipaiga lähedal. Tüli isa ja ta sugulaste vahel oli olnud nii põhjalik, et ta ei tahtnud isegi kõnelda neist, kellest ta pärines, ning pidas kõige põlastusväärsemaks edevuse liigiks nõrkust, mida tavaliselt nimetatakse perekonnauhkuseks. Oma auahnuses tahtis ta olla tuntud ainult kui William Osbaldistone, esimene või vähemalt üks esimesi kaupmehi börsil, ja kui oleks tõestatud tema otsene põlvnemine William Vallutajast,22 oleks see teda hoopis vähem meelitanud kui sumin ja sagimine, mida harilikult põhjustas börsihoone “pullide”, “karude”23 ja maaklerite hulgas tema ilmumine. Kahtlemata tahtis ta mind mu sugulaste ning päritolu suhtes teadmatusse jätta, et seda kindlamini saavutada harmooniat minu tunnete ja tema suhtumise vahel selles küsimuses. Kuid nagu seda vahetevahel juhtub kõige targemategagi, tema kavatsused ajas vähemalt mõningal määral nurja olevus, keda isa oma kõrkuses poleks iialgi selleks võimeliseks pidanud. Amm, vana naine Northumberlandist, kes oli teda lapsepõlves kasvatanud, oli ainus inimene kodukohast, kelle vastu isal oli säilinud lugupidamine. Ja niipea kui isale naeratas õnn, oli tema esimesi muresid anda Mabel Ricketsile alaline asupaik oma majas. Pärast mu ema surma hoolitses Mabel minu eest sama õrnusega, mida võib lapsele anda armastav ema, ning võttis enda peale minu ravimise, kui olin haige. Kuna ta ei tohtinud rääkida isaga oma armastatud Northumberlandi nõmmedest, metsalagendikest ja orgudest, siis valas ta oma igatsuse minu lapsehinge, kirjeldades kohti, kus möödus ta noorus, ning jutustades pikalt-laialt sündmustest, mis pärimuste kohaselt olid seal aset leidnud. Neid lugusid kuulasin ma palju suurema huviga kui õpetusi, mida mulle jagasid tõsisemad, ent tuimemad koduõpetajad. Isegi praegu veel tundub, nagu näeksin vana Mabelit: ta pead, mis vanadusest pisut väriseb, varjab lõua alt seotud tanu, valge kui äsja sadanud lumi; ta nägu on kortsuline, ent sellel on veelgi säilinud maainimese terve jume; – näeksin nagu tema pilku ekslemas meie akendest paistvatel kiviseintel ja kitsal tänaval, kui ta ohkega lõpetas oma vanaaegse lemmiklaulukese, mis mulle tollal väga meeldis ja – miks peaksin seda varjama? – mida ma praegugi eelistan kõigile ooperiaariatele, mõne itaalia maestro tujuka vaimu sünnitistele.

Mabeli legendides kõneldi šotlastest alati kogu vihase paatosega, milleks jutustaja oli suuteline. Piiritagused elanikud etendasid tema lugudes seda osa, mida harilikus muinasjutus täidavad inimsööjad koletised ja seitsmepenikoormasaabastega hiiglased. Ja kuidas võiski see teisiti olla? Kas polnud see Must Douglas, kes oma käega tappis Osbaldistone’i suguvõsa pärija päeval pärast seda, kui too asus oma mõisat valitsema; kes üllatas noort feodaali ja ta vasalle just hetkel, mil nood pühitsesid seda sündmust vastava pidusöögiga? Kas polnud see Wat Saatan, kes ajas kõik aastased lambad Lanthorn-Side’i mäenõlvadelt minema – ja seda alles üsna hiljuti, minu vaarisa eluajal? Või kas meil polnud küllalt trofeesid selle tõenduseks, et nende kuritegude eest on kätte makstud (muide, vana Mabeli juttude järgi olid need saadud kaugelt ausamal teel)? Eks röövinud ju söör Henry Osbaldistone, viies seda nime kandnud parun, Fairningtonist kauni neiu, nii nagu ennemuiste Achilleus Hryseise ja Briseise, ning hoidnud teda oma kindluses neiu sõprade, kuulsate ja vägevaimate Šoti pealikute ühendatud jõudude kiuste. Ning eks sätendanud meie mõõgad võitlejate esiridades peaaegu kõigil tandreil, kus Inglismaa oma rivaali võitis. Kogu meie perekonna kuulsus ja kõik meie perekonna hädad pärinesid põhjapiiril toimunud sõdadest.

Selliste lugude mõjul pidasin ma lapsepõlves šotlasi rahvatõuks, kes on saare lõunapoolsemate elanike vastu juba loomu poolest vaenulik, ja seda eelarvamust ei parandanud muidugi ka isa jutud nende kohta. Hangeldades tammemetsaga, sõlmis isa ärilisi tehinguid Šoti Kõrgmaa metsaomanikega ja väitis, et tema kogemuste põhjal on nood hoopis varmamad kaubalepinguid sõlmima ja käsiraha sõna tõsises mõttes välja pressima kui täpselt kinni pidama omapoolsetest kohustustest. Ka šoti kaupmehed, keda isa neil juhtudel oli sunnitud vahemeesteks võtma, oskasid, nagu ta kahtlustas, kindlustada endale ühel või teisel teel suurema osa kasumist, kui neil tegelikult saada oli. Lühidalt, kui Mabel manas möödunud aegade šoti relvi, siis mister Osbaldistone ei siunanud põrmugi vähem kaasaegsete Sinonite24 salakavalust, ning kumbki omalt poolt – ehkki see toimus ilma kavatsuseta – külvas mu noorde hinge sügavat põlgust Britannia põhjapoolsete elanike kui rahva vastu, kes on verejanuline sõjas, reetlik vaherahus, kasuahne, isekas, ihne ning riukaline igapäevase elu toimetustes ja kellel häid omadusi on väga vähe, kui mitte arvestada niisuguseid jooni nagu metsikus, mis sõjas sarnanes vahvusega, ja teatud kaval osavus, mis tavalises inimestevahelises suhtlemises asendas neil elutarkust. Nende õigustuseks või vabanduseks, keda säärased eelarvamused koormasid, pean ütlema, et toonased šotlased olid süüdi samasuguses ebaõigluses inglaste suhtes, keda nad vahet tegemata tembeldasid ülbeteks, suure rahakukruga uhkeldavateks elupõletajateks. Need rahvusliku vaenu sädemed olid säilinud loomulikult tollest ajast, mil Inglismaa ja Šotimaa eksisteerisid kumbki omaette, võistlevate riikidena. Hiljuti võisime näha, kuidas demagoogi hingeõhk puhus need sädemed ajutiselt lõkkele, mis, nagu ma siiralt loodan, on nüüd siiski kustunud omaenda tuhas.25

Niisiis silmitsesin ma ebasõbralikult esimest šotlast, keda mul oli juhus seltskonnas kohata. Temas oli palju sellist, mis vastas minu senistele kujutlustele. Tal olid karmid näojooned ning atleedi keha, mis öeldakse olevat tema rahva omapära; samuti iseloomustas teda šoti intonatsioon ja aeglane raamatulik väljendusviis, mis osutas soovile vältida iseäralikke kõnekäände ning murdelisi omapärasusi. Paljudes mõtteavaldustes ning vastustes võisin tähele panna ka tema rahvale omast ettevaatlikkust ja vaimuteravust. Mis mind aga üllatas, oli tema sundimatu enesevalitsus ja kergelt üleolev toon, millega ta näis juhtivat seda seltskonda, kuhu ta nagu juhuslikult oli sattunud. Mehe riietus oli äärmiselt lihtne, ent siiski korralik, ja ajal, mil isegi kõige alamast seisusest inimene, kes tahtis olla džentelmen, kulutas suuri summasid oma rõivastusele, kõneles tema välimus kui mitte vaesusest, siis vähemalt õige kitsastest oludest. Tema jutust selgus, et ta tegeleb karjakauplemisega, mis ei ole just eriti väärikas elukutse. Ja kõigest hoolimata näis ta ometi nagu endastmõistetavalt kohtlevat ülejäänud seltskonda selle jaheda ning armuliku viisakusega, mis vihjab tõelisele või kujuteldud üleolekule neist, kelle suhtes seda kasutatakse. Kui ta mõnes küsimuses oma arvamust avaldas, siis kõlas ta hääles rahulik enesekindlus nagu inimesel, kes on oma ühiskondlikult seisundilt või teadmistelt ümbritsevast keskkonnast üle, ja nagu oleks see, mis ta ütleb, väljaspool igasugust kahtlust ning vaieldamatu tõde. Peremees ja ta pühapäevakülalised, kes püüdsid oma tähtsust alal hoida kärarikaste hüüete ning julgete väidetega, loobusid sellest pärast paari ebaõnnestunud katset ning alistusid pikkamööda mister Campbelli autoriteedile, kes võttis viimaks vestluse juhtimise täiesti enda kätte. Puhtast uudishimust oli mul kange tahtmine ise temaga jõudu katsuda, lootes oma elutundmisele, mida oli avardanud minu viibimine välismaal, ning neile teadmistevarudele, millega oli mu vaimu rikastanud üsna korralik haridus. Viimases punktis ei suutnud ta minuga võistelda, ja polnud raske näha, et tema sünnipäraseid võimeid ei olnud iial kultiveerinud haridus. Aga ma avastasin, et ta tundis minust palju paremini Prantsusmaa toonast olukorda ja Orleans’i hertsogi26 iseloomuomadusi, kes oli parajasti saanud tolle kuningriigi regendiks, samuti oskas ta iseloomustada riigimehi, kes hertsogit ümbritsesid. Ta teravmeelsed, salvavad ja veidi pilkelised märkused reetsid temas meest, kes on Prantsusmaa siseasjadega hästi kursis.

Kui jutt läks sisepoliitikale, siis Campbell kas vaikis või väljendus tagasihoidlikult, mis võis olla tingitud ettevaatusest. Lahkhelid viigide ja tooride27 vahel vapustasid tollal Inglismaad alusmüürideni, ning võimas partei, kes võitles kuningas James’i huvide eest, ähvardas äsja troonile seatud Hannoveri dünastiat28. Kõik kõrtsid kajasid vaidlevate “poliitikameeste” kärast, ja kuna meie peremees pidas kinni niisugusest liberaalsest joonest, mis ei lubanud tal ühegi hea kliendiga tülli minna, siis läksid tema pühapäevakülaliste vaated sageli nii lepitamatult lahku, nagu oleks tema lauas istunud terve linnanõukogu. Abiõpetaja, apteeker ja veel üks väikest kasvu mehike, kes oma ametiga ei hoobelnud, aga kelle elavate ning liikuvate sõrmede järgi ma arvasin, et ta on juuksur, pooldasid vaimustatult Kõrgkirikut29 ning Stuartite dünastiat. Maksunõudja, keda kohustas tema amet, advokaat, kes lootis valitsuselt saada mõnda väikest kohakest, ning nendega koos ka minu teekaaslane, kes vaidlusest tuliselt osa võttis, kaitsesid ustavalt kuningas George’i ja protestantlikku dünastiat. Kisa oli kohutav, vanded hirmsad. Kumbki pool pöördus mister Campbelli poole, ilmselt taotledes tema poolehoidu.

“Teie olete šotlane, söör; džentelmen, kes on pärit teie maalt, peab võitlema seadusliku troonipärija valitsemisõiguse eest,” hüüdsid ühed.

“Te olete presbüterlane,” kinnitasid vaidlejad vastasleerist, “teie ei või pooldada omavolitsevat võimu.”

“Mu härrad,” lausus meie šotlasest oraakel, kui oli mõningate raskustega tabanud hetkelise vaikuse, “ma ei kahtle põrmugi, et kuningas George on täiesti ära teeninud oma sõprade kiindumuse, ja kui ta jõuab trooni kinni hoida, noh, siis teeb ta selle maksuametniku kahtlemata riigitulude ülemrevidendiks ja ülendab meie sõbra mister Quitami peaprokuröri abiks, ja võib-olla teeb ta ka midagi head või lubab tasu sellele ausale džentelmenile, kes istub oma sumadanil, eelistades seda toolile. Ja vaieldamatult on ka kuningas James30 tänulik inimene, ja kui tema mängu võidab, võib ta, kui tahab, teha selle auväärse džentelmeni Canterbury peapiiskopiks, doktor Mixiti aga oma ihuarstiks, ja usaldada oma kuningliku habeme mu sõbra Latherumi hoolde. Kuna ma siiski tublisti kahtlen, kas kumbki neist võistlevatest monarhidest teeks Rob Campbellile välja peekri märjukest, kui too selle järele vajadust tunneb, siis annan ma oma hääle Jonathan Brownile, meie võõrustajale: olgu tema trimpajate kuningas ja vürst, aga sel tingimusel, et ta toob meile veel ühe pudeli, mis on niisama hea kui see viimane.”

Seda vaimukust tervitas üksmeelne heakskiit, millega kõigest südamest ühines ka peremees ise, ja teinud korralduse täita tingimus, millest tema aukõrgendus olenes, ei jätnud ta meile teatamata, et “nii rahuarmastav džentelmen, kui mister Campbell ka on, ta on lisaks veel julge kui lõvi: üheainsa käega peksis ta laiali seitse röövlit, kes teel Whitson-Tryste’ist siia talle kallale tungisid.”

“Sind on petetud, sõber Jonathan,” katkestas teda Campbell, “neid oli kõigest kaks, ja liiatigi olid nad sihukesed argpüksid, kellega kohtumist võib inimene ainult soovida.”

“Ja kas te tõesti, söör,” imestas mu teekaaslane, nihutades tooli (oleksin pidanud ütlema – sumadani) Campbellile lähemale, “kas te ikka päris tõsiselt saite üksipäini hakkama kahe teeröövliga?”

“Nii see tõesti oli, söör,” vastas Campbell, “aga ma ei pea seda kangelasteoks, millest tasuks pasundada.”

“Ausõna, söör,” lausus mu tuttav, “oleksin üliõnnelik, kui mul oleks au jätkata oma teekonda koos teiega. Minu tee läheb põhja poole, söör.”

See vabatahtlik informatsioon tema reisi kavatsetava marsruudi kohta (esimene, mida ma kuulsin oma kaaslast kellelegi usaldavat) ei suutnud šotlaselt välja meelitada samasugust usaldust.

“Vaevalt küll, et me koos minna saame,” vastas šotlane kuivalt. “Teil, söör, on kindlasti hea hobune, aga mina reisin praegu jala või poni seljas, kes mind kah palju kiiremini edasi ei vii.”

Siis nõudis ta veini eest arve, viskas lauale raha pudeli eest, mille oli lasknud lisaks tuua, ja tõusis püsti, nagu kavatseks meist lahkuda. Mu teekaaslane jooksis Campbelli juurde, võttis tal nööbist kinni ja tiris ta kõrvale ühte aknaorva. Tahtmatult kuulsin, et ta midagi tungivalt palub. Oletasin, et ta palub šotlast endale reisikaaslaseks, millest aga mister Campbell nähtavasti keeldus.

“Ma maksan teie reisikulud kinni, söör,” lausus meie rändur sellisel toonil, nagu oleks see tema arvates argument, mis kummutab igasugused vastuväited.

“See on täiesti võimatu,” ütles Campbell, põlgus hääles, “mul on Rothburys tegemist.”

“Ega mul olegi erilist kiiret, ma võin teelt veidi kõrvale põigata, ja mul ei ole kahju, kui hea seltskonna nimel päev või paar kaotsi läheb.”

“Ausõna, söör,” vastas Campbell, “ma ju räägin, et ei saa teile osutada teenet, mida palute. Mina reisin,” lisas ta end uhkelt sirgu ajades, “oma isiklike asjatoimetuste pärast, ja kui te võtaksite kuulda mu nõuannet, söör, siis te ei seltsiks teel võhivõõrastega ega kuulutaks oma matkasihti neile, kes teilt seda ei päri.” Siis vabastas ta oma nööbi mitte just väga kombekohaselt teise mehe sõrmede vahelt, astus minu juurde, kui seltskond juba laiali valgus, ja tähendas: “Teie sõber, söör, on liiga jutukas, kui pidada silmas temale antud ülesannet.”

“See džentelmen,” vastasin ma, osutades pilguga matkamehele, “ei ole mulle mingi sõber, vaid ainult juhuslik reisitutvus. Ma ei tea tema nime ega ka seda, mis asju ta ajab, ja teid näib ta usaldavat enam kui mind.”

“Tahtsin ainult öelda,” kiirustas Campbell vastama, “et minu arust määrib ta oma seltskonda veidi liiga uisapäisa kaela neile, kes seda ei ihalda.”

“Too džentelmen,” vastasin, “teab ise kõige paremini oma asju, ja ma ei tahaks nende üle üheski suhtes kohtumõistjaks olla.”

Mister Campbell ei lausunud sel teemal enam sõnagi, soovis mulle ainult head reisi, ja seltskond läks õhtule, igaüks omale poole.

Järgmisel päeval lahkusin oma pelglikust kaaslasest, kuna minu tee pöördus suurelt põhjamaanteelt ära läände, Osbaldistone’i lossi suunas, kus elas mu onu. Ma ei tea öelda, kas mu tuttav tundis minu lahkudes kergendust või meelehärmi – ta näis mind ju õige kahtlaseks tegelaseks pidavat.

Mis puutub minusse, siis oli tema hirm juba lakanud mind lõbustamast ja ma olin tõtt-öelda südamest rõõmus, et temast lahti sain.