Читать книгу Rob Roy - Walter Scott - Страница 2

Mu isa allutas oma meelepaha üldiselt täiuslikule enesevalitsusele ja väljendas viha väga harva sõnades, kui mitte arvestada teatavat kuiva ja turtsakat tooni nende suhtes, kes olid teda pahandanud. Iialgi ei laskunud ta ähvarduste ega käratseva riidlemiseni. Kõige jaoks oli tal oma süsteem ja igal juhul lähtus ta reeglist “teha, mis vaja”, raiskamata seejuures sõnu. Seepärast kuulas ta ainult mõru muigega minu segaseid vastuseid kaubanduse seisukorra kohta Prantsusmaal ning jälgis halastamatult, kuidas ma vajusin üha sügavamale aažio, tariifide, bruto, neto, juurde- ja mahahindluste salakavalasse võrku. Niipalju kui ma mäletan, sai ta õieti vihaseks alles siis, kui avastas, et ma ei oska täpselt seletada, millist mõju avaldab luidoori kursi langus krediidikäibele. “Kõige tähelepanuväärsem ajalooline sündmus kogu mu elus,” hüüdis isa (kes ometi oli olnud revolutsiooni3 tunnistajaks), “ja tema ei tea sellest rohkem kui põrsas pühapäevasest päevast!”

“Mister Francis,” söandas Owen arglikul ja lepitaval toonil vahele poetada, “ei või olla unustanud Prantsuse kuninga poolt antud määrust esimesest maist tuhat seitsesada, mis näeb ette, et kümme päeva pärast laenutähtaja möödumist peab võlausaldaja nõudma…”

“Mister Francis,” katkestas teda mu isa, “suudab kahtlemata meelde tuletada kõik, mida teie heaks arvate talle lahkesti ette öelda. Aga kuidas, pagana pihta, võis Dubourg seda lubada!.. Kuulge, Owen, mis mees on see tema vennapoeg Clement Dubourg, too mustajuukseline poiss meie kontoris?”

“Üks arukamaid ametnikke kogu meie kaubamajas, söör. Lausa imekspandavalt arukas noormees oma aastate kohta,” vastas Owen, sest noore prantslase lõbusus ja viisakus olid võitnud ta südame.

“Nii-nii, arvan, et tema juba tunneb krediidikäibe saladusi. Dubourg on nähtavasti otsustanud, et minu läheduses peab olema vähemalt üks noormees, kes äriasjadest midagi taipab. Aga ma näen, kuhu ta sihib, ja ta peab selles veenduma, niipea kui vaatab bilansilehte. Owen, laske Clement’i palk kuni järgmise palgapäevani ette maksta ja las ta purjetab tagasi Bordeaux’sse oma isa laeval, mis neil päevil merele läheb.”

“Vallandada Clement Dubourg, söör?” küsis Owen vabiseval häälel.

“Jah, söör, sedamaid vallandada. Aitab juba sellestki, et meil on kontoris üks juhm inglane, kes igal sammul vääratab; oleks liig pidada seal veel nutikat prantslast, kes oskab neid vääratusi oma huvides ära kasutada.”

Olin elanud küllalt kaua Grand Monarque’i4 riigis selleks, et kogu hingest põlata omavolilist võimutsemist, isegi siis, kui seda põlgust poleks minusse kasvatatud juba varasest lapsepõlvest saadik. Ma ei saanud vastu vaidlemata lubada, et süütut ja igati kiiduväärset noormeest karistataks oskuste omandamise eest, mida isa oleks soovinud näha minu juures.

“Palun vabandust, söör,” ütlesin ma, kui mu isa oma lause oli lõpetanud, “kuid ma arvan, et on õiglane, kui kannan ise karistust oma õpingute hooletussejätmise eest. Mul ei ole mingit alust süüdistada monsieur Dubourg’i. Tema pakkus mulle enesetäiendamiseks kõiki võimalusi, kuid ma ise kasutasin neid halvasti. Ja mis puutub Clement Dubourg’i…”

“Mis puutub temasse ja sinusse, siis võtan ma tarvitusele abinõud, mida vajalikuks pean,” vastas isa. “See aga on sinust muidugi ilus, et võtad süü oma õlgadele, väga ilus, ei saa salata. Ma ei saa siiski vana Dubourg’i õigustada,” jätkas ta Oweni poole pöördudes, “kui ta pakkus Frankile ainult võimalusi omandada vajalikke teadmisi, ilma et oleks jälginud, kas poiss neid võimalusi kasutab, või siis mulle teatanud, kui ta seda ei tee. Näete, Owen, noormehel on kaasasündinud õiglustunnet, mis nii hästi sobib Briti kaupmehele.”

“Mister Francis,” ütles pearaamatupidaja talle omase viisaka peakallutusega, tõstes pisut paremat kätt – žest, mille ta oli omandanud harjumusest pista sulepea rääkimise ajaks kõrva taha, “mister Francis nähtavasti mõistab kõigi moraalsete suhete peamist printsiipi, suurt “kolme reeglit” eetikas. Las A teeb B-le seda, mida ta tahaks, et B teeks temale. Sellest on alati kerge tuletada vajalikku käitumisreeglit.”

Mu isa naeratas selle katse peale anda eetika kuldsele reeglile matemaatiline vorm, kuid jätkas kohe:

“Sel kõigel pole tähtsust, Frank. Sa oled raisanud aega nagu poisike ja nüüdsest alates pead õppima elama nagu mees. Ma annan su mõneks kuuks Oweni hoole alla, et sa kaotatud aja tasa teeksid.”

Tahtsin vastata, kuid Owen tegi hoiatava žesti ja vaatas mulle nii anuvalt otsa, et jäin tahes-tahtmata vait.

“Pöördume siis nüüd tagasi selle juurde,” jätkas isa, “mida sisaldas minu kiri möödunud kuu esimesest kuupäevast, millele sa saatsid järelemõtlematu ja ebarahuldava vastuse. Nii. Vala oma klaas täis ja anna pudel edasi Owenile.”

Julgusest – või kui tahad, jultumusest – ei ole mul kunagi puudust olnud. Vastasin kindlalt, et kahetsen, kui mu vastus oli ebarahuldav. Järelemõtlematu see igatahes ei olnud, sest olin isa suuremeelset ettepanekut viivitamata ja igakülgselt kaalunud ning suure südamevaluga veendunud, et pean selle ikkagi tagasi lükkama. Isa puuris mind hetkeks oma terava pilguga, pööras selle aga kohe kõrvale. Kuna ta ei vastanud, arvasin, et olen kohustatud jätkama, mida ma ka tegin, kuigi mõninga kõhklusega. Isa katkestas mind üksnes napisõnaliste märkustega.

“Ma ei saa ühestki elukutsest rohkem lugu pidada kui ärimehe omast, söör, isegi sel juhul, kui see ei oleks teie elukutse.”

“Tõesti?”

“See ühendab rahvaid, leevendab puudusi ja toob kõigile kasu; kogu tsiviliseeritud maailmale on see sama mis igapäevane suhtlemine inimeste vahel eraelus, või pigem sama mis õhk ja toit meie ihule.”

“Noh, ja siis?”

“Ja ometi, söör, leian ma, et pean jääma oma otsuse juurde loobuda sellest ametist, mille jaoks mul on nii vähe eeldusi.”

“Küllap ma juba hoolitsen selle eest, et sa need vajalikud eeldused omandaksid. Sa ei ole enam Dubourg’i külaline ega õpilane.”

“Aga kallis söör, viga ei seisne ju õpetamises, vaid selles, et ma ise pole võimeline sellest kasu saama.”

“Lollus! Kas sa pidasid päevikut, nagu ma soovisin?”

“Jah, söör.”

“Vahest suvatseksid selle siia tuua.”

Päevik, mida sel viisil näha nõuti, oli päris harilik kaustik, mida ma pidasin isa soovitusel ja kuhu pidin sisse kandma igasuguseid andmeid, mida õpingute käigus sain.

Nähes ette, et isa tahab neid märkmeid kontrollida, olin püüdnud hoolikalt üles tähendada just selliseid üksikasju, mida ta minu arvates pidi heaks kiitma; ent pahatihti oli mu sulg läinud oma teed, kuulamata eriti mõistuse häält. Ja kuna päevik oli mul alati käepärast, juhtus sedagi, et ta pidi vastu võtma märkmeid, millel oli kaubandusega vähe tegemist. Nüüd andsin ma selle isa kätte härdas lootuses, et talle ei puutu silma midagi niisugust, mis suurendaks tema meelepaha minu vastu. Oweni nägu, mis isa küsimuse puhul oli pingule tõmbunud, selgis kohe mu kärme vastuse peale ning lõi särama lootusrikkas naeratuses, kui tõin oma toast ja asetasin isa ette äriraamatuga sarnaneva, pigem laia kui kitsa kaustiku parkimata vasikanahast köites, mis oli suletud vasksete lukkudega. Sellest õhkus midagi asjalikku, mis andis mu heatahtlikule poolehoidjale uut julgust. Ta lausa hiilgas heameelest, kui isa mu päevikut lehitsedes luges mõnda kohta valjusti ja pomises sinna juurde arvustavaid märkusi.

“Konjakid – tünnides, ankrutes, ka vaatides – Nantes’is kakskümmend üheksa, Velles5 väikestes vaadikestes – Cognacis ja Rochelle’is kakskümmend seitse, Bordeaux’s kolmkümmend kaks. Täiesti õige, Frank. Lõivud tonnaažilt ja tollimaksud – vaata Saxby tabeleid. – See ei ole hea, sa oleksid pidanud need sealt välja kirjutama – oleks paremini meelde jäänud. – Väljavedu ja sissevedu. Tollikviitungid vilja jaoks. Tollisertifikaadid. Lõuendid: Isinghami ja Genti. Kuivatatud kala: stauriid, makrell, lootskala – oleksid pidanud märkima, et need kõik lähevad ikkagi nimetuse alla “stauriid”. Kui pikk on stauriid?”

Owen, nähes, et olen kimbatuses, riskis sosistada midagi, mille tähendusest ma õnneks aru sain.

“Kaheksateist tolli, söör…”

“Ja lootskala on kakskümmend neli – väga õige. Seda tuleb meeles pidada, kui kaupled Portugaliga. Aga mis see siis on? – Bordeaux on asutatud aastal… Trompeti kindlus – Gallienuse palee. – Nii-nii, ka see on muidugi õige. See on ju midagi musta kaustiku taolist, Owen, millesse on järjest, valimata sisse kantud kõik päevased toimetused: võlakustutused, tellimised, väljamaksed, sissetulekud, vekslite aktsepteerimised, plaanid, volitused ja mitmesugused teated – kõik segamini.”

“Et need hiljem korralikult ümber kirjutada ärižurnaali ja pearaamatusse,” vastas Owen. “Olen rõõmus, et mister Francis on nii metoodiline.”

Nägin, et arvamus minust nende silmis kiiresti tõusis, ja hakkasin kartma, et mu isa jääb selle tõttu veelgi kangekaelsemalt oma otsuse juurde teha minust kaupmees. Kuna aga minu otsus käis sellele risti vastu, hakkasin soovima, et ma poleks olnud – kasutades mu sõbra Oweni väljendust – nii metoodiline. Kuid minu kartused ses osas osutusid enneaegseks, sest raamatu vahelt libises põrandale tindiplekkidega määrdunud leheke. Isa tõstis selle üles, katkestas Oweni jutu, kes parajasti soovitas kinnitada lahtised märkmed kliistriga, ja hüüatas:

“Edwardi, Musta Printsi6 mälestuseks. Mis see siis on? Värsid! Taeva pärast, Frank, sa oled suurem tobu, kui ma arvasin!”

Pean Sulle meenutama, et mu isa kui asjalik inimene põlastas poeetide tööd ja uskliku mehena, pealegi veel dissenterina7, pidas iga sedalaadi tegevust samavõrra tühiseks kui jumalavallatuks. Enne kui Sa teda selle eest hukka mõistad, tuleta meelde, millist elu elasid paljudki poeedid seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul ja milleks nad oma talenti kasutasid. Ka tundis – või ehk ainult teeskles – usulahk, millesse mu isa kuulus, puritaanlikku tülgastust kergemate kirjandusžanrite suhtes. Niisiis suurendasid mitmed asjaolud mu isa ebameeldivat üllatust, mida põhjustas selle õnnetu lehekese avastamine nii sobimatul hetkel. Mis puutub vaesesse Owenisse, siis olen ma kindel, et kui juuksed tema parukas, mida ta tollal kandis, oleksid võinud iseenesest sirgeneda ja kohkumusest püsti tõusta, oleks üksnes tema ülisuur hämmastus sellise koleduse üle hävitanud ta juuksuri hommikuse töövaeva. Rahakappi sissemurdmine, mahakraabitud koht pearaamatus või viga kokkulöödud arves oleks vaevalt võinud teda ebameeldivamal viisil üllatada. Isa hakkas mu värsse lugema, tehes kord näo, nagu ei suudaks nende mõtet taibata, kord parodeerides heroilist stiili rõhutatud ning väänatud hääldamisega. Seda kõike tegi ta salvavalt iroonilises toonis, mis autori enesetunnet kõige enam haavab.

“Fontaraablik sarveheli”!” jätkas isa, katkestades lugemise. ““Fontaraabia laat” oleks olnud asjakohasem. – Saratseenid? – Mis asi see on? Kas sa ei võiks sama hästi öelda “uskmatud” ja kirjutada vähemalt emakeeles, kui sa just ilmtingimata pead kirjutama rumalusi?

Muide, Poitiers’ lõppu kirjutatakse alati s, ja ma ei näe põhjust, miks peaks värssides nimesid moonutama.

“Härrad” ja “särab” on halb riim. No tead, Frank, sa ei mõista isegi seda närust ametit, mille oled endale valinud.

“Tulepilv” on mulle uudiseks. “Hommikust, mu härrased, head tuju teile jõuludeks!” – Noh, linna teadetehõikaja teeb igatahes paremaid värsse.”

Siis viskas isa paberi ülima põlgusega käest ja lõpetas: “Ausõna, Frank, sa oled veel suurem puupea, kui ma sinust arvasin.”

Mida võisin ma öelda, mu kallis Tresham? Ma seisin tulvil nördimust ja alandust, kuna isa silmitses mind rahuliku, ent karmi pilguga täis põlastust ja haletsust. Vaese Oweni ülestõstetud käed ja silmad väljendasid aga niisugust kohkumust, nagu oleks ta just praegu leidnud ärilehe pankrotiteadete hulgast oma patrooni nime.

Viimaks võtsin ma oma mehisuse kokku ja hakkasin rääkima, pingutades end, et häälega võimalikult vähem oma tundeid reeta.

“Ma tean väga hästi, söör, kuivõrd vähe ma kõlban täitma seda silmapaistvat osa ühiskonnas, mille te mulle olete määranud; aga õnneks ei ihalda ma rikkust, mida võiksin saavutada. Mister Owen oleks teile hoopis tublim abiline.”

Viimased sõnad lisasin ma mõninga õelusega, sest minu arvates oli Owen pisut liiga ruttu loobunud mind kaitsmast.

“Owen?” kordas isa. “Poiss on aru kaotanud, täiesti hulluks läinud. Lubage siiski, söör, teilt küsida: kui te minu nii külma rahuga Owenile üle annate, kuigi ma võin vist oodata ükskõik kellelt enam hoolimist kui oma pojalt, millised oleksid siis teie enda ülitargad plaanid?”

“Ma sooviksin, söör,” vastasin ma, võttes kokku kogu oma julguse, “kaks või kolm aastat reisida, kui teil midagi selle vastu ei ole; vastasel korral veedaksin ma sama aja meeleldi Oxfordis või Cambridge’is, kuigi see on juba pisut hiljaks jäänud.”

“Terve mõistuse nimel! Kes on seda enne kuulnud? Istuda koolipinki pedantide ja jakobiitide8 sekka, selle asemel et rajada endale elus teed rikkusele ja õnnele! Miks siis mitte minna juba kohe ka Westminsterisse või Etonisse9, tuupida Lilly grammatikat ja proovida urvaplaastritki, kui see kõik nii meeltmööda on?”

“Kui te leiate, söör, et edasi õppida on mul juba hilja, siis pöörduksin ma meeleldi tagasi mandrile.”

“Te olete seal juba liigagi palju aega raisanud, mister Francis, ja seda õige nigelate tulemustega.”

“Siis eelistaksin minna sõjaväkke, söör, kui ma pean just tingimata valima mingi aktiivse elukutse.”

“Käi siis kas või kuradile!” pahvatas mu isa, siis aga talitses end ja sõnas: “Ma näen, et sa tahad minust teha samasugust lolli, nagu sa ise oled. – Öelge, Owen, kas ta ei aja inimest hulluks?”

Vaene Owen vangutas pead ja vaatas maha.

“Kuule, Frank,” jätkas isa, “ma ei hakka sinuga kaua jändama. Olin just sinuvanune, kui isa mu kodunt välja ajas ja andis minu seadusliku pärandi nooremale vennale. Ma lahkusin Osbaldistone Hallist äraaetud hobusekronu seljas, kümme gini kukrus. Hiljem pole ma kordagi astunud üle koduläve ega tee seda ka tulevikus. Ma ei tea ega tahagi teada, kas mu vend on veel elus või on ta rebasejahil kaela murdnud. Aga tal on lapsed, Frank, ja üks neist saab minu pojaks, kui sa minu plaanidele ka edaspidi vastu sõdid.”

“Sellega, mis teile kuulub, talitage nii, kuidas heaks arvate,” vastasin ma, ja kardan, et mu toon väljendas pigem tusast ükskõiksust kui lugupidamist.

“Jah, Frank, mis mul on, kuulub tõesti mulle, kui omandiõiguse annavad vaev ja hool, mida on nähtud varanduse hankimisel ja suurendamisel. Ja ükski päevavaras ei pea minu meekärgedest osa saama. Mõtle selle üle hästi järele; mis ma ütlesin, pole öeldud mõtlematult, ja mida ma kord otsustan, selle viin ka täide.”

“Austatud söör, kallis söör,” hüüdis Owen pisarsilmil, “te pole ju kunagi ajanud tähtsaid asju niimoodi kiirustades. Las mister Francis vaatab bilansi läbi, enne kui te tema arve kinni panete. Olen kindel, et ta armastab teid, ja kui ta kirjutab arve vastaspoolele oma pojaliku kuulekuse, kaalub see kindlasti üles tema vastuväited.”

“Kas te arvate,” lausus mu isa karmilt, “et hakkan teda kaks korda paluma, et ta oleks mulle sõbraks, abiliseks ja usaldusmeheks? Et ta jagaks minuga muresid ja varandust? Owen, ma arvasin, et te tunnete mind paremini.”

Ta vaatas mulle otsa, nagu tahaks veel midagi lisada, kuid pöördus siis kõrvale ja lahkus kiiresti toast. Tunnistan, et isa viimased sõnad läksid mulle südamesse. Mulle polnud üldse pähe tulnud vaadata asjale sellest vinklist, ja arvatavasti poleks isal olnudki põhjust minu üle nuriseda, kui ta oleks meie vaidlust alustanud viimase argumendiga.

Ent nüüd oli juba hilja. Olin oma otsustes peaaegu niisama kangekaelne nagu mu isa, ja taevas tahtis, et see pahe pidi mulle tooma karistuse, kuigi ehk mitte nii ränga, kui seda mu üleastumine pälvis. Kui olime kahekesi jäänud, silmitses Owen mind kaua nukra pilguga, mida aeg-ajalt looritasid pisarad. Ta nagu püüdis enne minu eestkostjaks hakkamist teada saada, millisest küljest oleks kõige parem mu põikpäisust rünnata. Viimaks alustas ta masendatult ning murduva häälega:

“Oh jumal, mister Francis!.. Armuline taevas, söör!.. Oh heldus, mister Osbaldistone!.. Et minu silmad pidid seda päeva nägema!.. Ja nii noor, kui te veel olete, söör!.. Jumala nimel, võrrelge ometi arve mõlemat poolt! Mõelge, mida te olete valmis kaotama: hiilgava varanduse, söör… ühe uhkemaid kaubamaju Londonis. Ta oli kuulus juba siis, kui kandis nime “Tresham ja Trent”, seda enam aga praegu, mil ta nimeks on “Osbaldistone ja Tresham”! Te võiksite püherdada kullas, mister Francis. Ja teate, mu kallis mister Frank, kui miski meie kaubamaja asjaajamises oleks teile iseäranis vastumeelne, võiksin mina,” Owen jätkas sosinal, “selle teie eest korda seada kas kord kuus, nädalas või iga päev, kui tahate. Mõelge ometi sellele, kallis mister Francis: austa oma isa, et sa kaua elaksid maa peal.”

“Olen teile väga tänulik, mister Owen,” sõnasin ma. “Tõesti väga tänulik. Aga mu isa otsustab siiski ise kõige paremini selle üle, kuidas oma rahaasju korraldada. Ta räägib ühest mu onupojast. Las ta toimib oma varandusega nii, nagu talle meeldib. Mina ei müü iialgi oma vabadust kulla eest.”

“Kulla eest, söör? Te peaksite nägema meie möödunud kuu bilansi saldot! Puha viiekohalised arvud… Iga osaniku kohta tuleb kümneid tuhandeid, mister Frank! Ja see kõik peab osaks saama papistile10, mingisugusele põhjaprovintsi mühakale, pealegi veel mässumeelsele isikule? See purustab mu südame, mister Francis! Ometi olen ma rühmanud tööd teha mitte kui inimene, vaid kui hobune, ja seda ainult armastusest firma vastu. Mõelge, kui ilusasti kõlaks “Osbaldistone, Tresham ja Osbaldistone”, või koguni, kes teab,” lisas ta jälle sosinal, ““Osbaldistone, Osbaldistone ja Tresham”, sest meie mister Osbaldistone võib kõik osatähed ära osta.”

“Aga mister Owen, kuna mu onupoja nimi on samuti Osbaldistone, kõlab kompanii nimetus teie kõrvus karvapealt niisama hästi.”

“Oi, kas teil häbi pole, mister Francis? Nagu te ei teaks, kuidas ma teid armastan! Teie onupoeg! Tore küll! Pole kahtlust, et ta on papist nagu ta isagi, ja seega ebalojaalne meie protestantlikule kuningakojale – jah, seda kindlasti ka veel.”

“Katoliiklaste hulgas on palju väga häid inimesi, mister Owen,” vaidlesin ma vastu.

Owen oli just valmis vastama tema kohta ebahariliku tulisusega, kui mu isa uuesti tuppa astus.

“Teil oli õigus, Owen,” ütles ta, “mina eksisin. Järelemõtlemiseks tuleb võtta rohkem aega. Sina, noormees, ole valmis selles tähtsas asjas mulle vastust andma täna kuu aja pärast.”

Kummardasin vaikides ja olin kaunikesti rõõmus selle viivituse üle, sest uskusin, et see võiks tähendada mõningat järeleandmist isa poolt.

Prooviaeg kulges aeglaselt, selle vältel ei juhtunud midagi erilist. Ma läksin ja tulin ning kasutasin aega, nagu mulle meeldis, ilma et isa oleks selle kohta küsimusi esitanud või ühtegi märkust teinud. Õieti nägin ma teda harva väljaspool söögiaegu, mil ta hoolega vältis kõneainet, mille arutamisega ka minul, nagu Sa võid juba arvata, ei olnud sugugi kiiret. Me vestlesime päevauudistest või niisugustest üldistest asjadest, millest kõnelevad võõrad. Keegi poleks meie vestluse toonist võinud välja lugeda, et meie vahel ootab lahendust niivõrd tähtis küsimus. Ometi rõhus see mind kogu aeg nagu luupainaja. Kas on võimalik, et isa peab sõna ning jätab pärandusest ilma oma ainsa poja, eelistades sellele mingisugust vennapoega, kelle olemasoluski ta pole vahest päris kindel? Õigesti arutledes oleksin pidanud mõistma, et vanaisa käitumine samasuguses olukorras ei tõotanud mulle midagi head. Mina aga olin loonud endale eksliku ettekujutuse isa iseloomust, meenutades, kuivõrd tähtsal kohal olin ma tema südames ja majas enne ärasõitu Prantsusmaale. Ma ei teadnud siis, et on olemas mehi, kes oma lapsi varases eas hellitavad, sest et see neid huvitab ja lõbustab, aga kes ometi võivad olla vägagi karmid, kui needsamad lapsed küpsemas eas nende lootusi petavad. Vastupidi, kinnitasin endale, et kõik, mida mul tuleb karta, on isa ajutine jahenemine minu vastu, võib-olla mõnenädalane väljasaatmine maale, mis, nagu ma mõtlesin, teeks mulle ainult heameelt, kuna see annaks võimaluse jätkata tööd “Orlando Furioso”11 kallal (tahtsin seda poeemi inglise keelde tõlkida). Lasksin sellel veendumusel enese üle niivõrd võimust saada, et asusin uuesti tööle oma mustanditega.

Kord, kui ma süvenenult otsisin Spenseri stantsi12 mitmekordseid riime, kuulsin tasast ning ettevaatlikku koputust uksele.

“Sisse,” hüüdsin ma, ja tuppa astus Owen. Selle väärika mehe toimingud ja harjumused olid nii reeglipärased, et tõenäoliselt oli ta nüüd esimest korda elus tulnud oma patrooni maja teisele korrusele, kuigi ta tundis põhjalikult esimest korrust. Mulle on veel praegugi mõistatuseks, mil viisil ta minu toa kätte leidis.

“Mister Francis,” ütles ta, katkestades minu üllatuse- ja rõõmuväljendused, “ei tea, kas ma teen hästi, et tulen teiega rääkima – ei ole ilus kõnelda väljaspool kontorit sellest, mis seal sünnib. Öeldakse, et isegi kaubalao seintele ei tohi hingata, kui palju on pearaamatus sissekandeid. Aga ma ütlen teile: noor Twineall oli üle kahe nädala ära ja tuli alles kahe päeva eest tagasi.”

“Hea küll, kallis söör, aga mis puutub see meisse?”

“Kuulake, mister Francis: teie isa andis talle salajase ülesande. Ma olen kindel, et ta ei läinud sardiinide pärast Falmouthi, samuti mitte Exeteri, sest Blackwelli kompaniiga on meil asjad korras, Cornwalli kaevanduste peremehed Trevanion ja Treguilliam on ära maksnud kõik, mis neilt loota võis, ja kõik muud äriasjad oleksid ju kõigepealt minu raamatutest läbi käinud. Lühidalt, olen kindlalt veendunud, et Twineall käis põhjas.”

“Kas te tõesti arvate nii?” küsisin mõninga kohkumusega.

“Tagasijõudmisest saadik ei räägi ta muust kui oma uutest saabastest ja Ripponi kannustest13 ning Yorkis nähtud kukevõitlusest – see on tõsi nagu ükskordüks. Taevas kaitsku teid, mu kallis poiss, tehke ometi isale heameelt ja saage meheks ning kaupmeheks korraga.”

Tol hetkel tundsin tugevat soovi järele anda ja teha Owen õnnelikuks, paludes tal isale teatada, et alistun tema korraldustele. Kuid uhkus, mis on nii paljude heade ja halbade tegude allikas meie elus, seesama uhkus hoidis mind tagasi. Lepitussõnad jäid mulle kurku kinni, ja kui ma köhatasin, et neid sealt välja saada, hüüdis mu isa Owenit. See lahkus kiiresti toast ja hea juhus oli läinud.

Mu isa toimis alati plaanipäraselt. Selsamal tunnil, samas toas, samal toonil ja samade sõnadega, mida ta oli kasutanud täpselt kuu aega tagasi, kordas ta lühidalt ettepanekut võtta mind firma kaasosanikuks ja anda minu alluvusse üks osakond kontoris, ning nõudis mu lõplikku otsust. Tookord leidsin, et isa sõnad olid kuidagi kalgid, ja veel praegugi arvan, et ta käitus mõistmatult. Leplikuma kohtlemisega oleks ta tõenäoliselt oma eesmärgi saavutanud. Nüüd aga jäin ma oma otsusele kindlaks ja lükkasin tema ettepaneku tagasi nii lugupidavalt kui suutsin. Võib-olla – sest kes suudab mõista oma südant – tundus mulle ebamehelik anda järele juba esimesele nõudmisele ning ma ootasin edasist keelitamist, mis oleks vähemalt võinud saada ettekäändeks mu meelemuutusele. Kuid nii mõeldes pidin ma pettuma, sest isa pöördus jahedalt Oweni poole ja lausus ainult:

“Näete – just nagu ma teile rääkisin! Hüva, Frank,” kõnetas ta siis mind, “sa oled peaaegu täisealine ja suudad praegu sama hästi kui ükskõik millal hiljem otsustada selle üle, milles seisneb sinu õnn. Seepärast ei ütle ma enam midagi. Aga kuna mina ei ole kohustatud sinu plaanidele järele andma, nõndasamuti nagu sinul ei tarvitse alistuda minu omadele, siis luba küsida, kas sa oled teinud mingeid plaane, milles sa arvestad minu rahalist toetust?”

Tublisti jahmunult vastasin, et kuna ma pole saanud ettevalmistust õieti mitte ühekski elukutseks ega oma ise mingit kapitali, siis on mul ilmselt võimatu ära elada ilma mõninga rahalise toetuseta isa poolt; et mu soovid on väga tagasihoidlikud ning et ma loodan, et minu vastumeelsus tema määratud töö suhtes ei anna talle põhjust mind isalikust toetusest ja kaitsest täiesti ilma jätta.

“Teiste sõnadega, sa tahad toetuda minu käsivarrele ja ikkagi käia oma teed? Vaevalt on see võimalik, Frank. Siiski, ma arvan, et sa oled nõus alluma mu korraldustele, kuivõrd need sinu plaanidele vastu ei käi?”

Tahtsin vastata, kuid ta katkestas mind:

”Ei, palun vaiki. Kui sa nõus oled, siis asud viivitamatult teele Põhja-Inglismaa poole, et külastada oma onu ja tutvuda tema perekonnaga. Valisin tema poegade hulgast (tal on neid vist kuus) ühe, kes, nagu ma aru sain, on kõige väärikam täitma kontoris kohta, mille kavatsesin usaldada sinule. Edaspidi aga võib osutuda vajalikuks teha mõningaid ümberkorraldusi, milleks on arvatavasti tarvis, et oleksid seal. Edasisi juhtnööre saad minult Osbaldistone Hallis, kuhu ma palun sul jääda, kuni saadan sulle sõna. Homme hommikul on sinu ärasõiduks kõik valmis.”

Nende sõnadega väljus isa toast.

“Mida see kõik tähendab, mister Owen?” pärisin oma osavõtlikult sõbralt, kelle ilme väljendas sügavaimat masendust.

“Te hävitasite end, mister Frank, mis muud. Kui teie isa räägib nii rahulikul ning otsustaval toonil, siis on see nagu kokkuvõetud arve: seal ei muuda enam midagi.”

Ja nii ka oli, sest järgmisel hommikul kell viis leidsin end Yorki poole viivalt teelt, istumas võrdlemisi hea ratsu seljas, viiskümmend gini taskus. Ma olin asunud reisile, nagu näis, selleks, et aidata kellelgi teisel saada minu asemel järeltulijaks isa majas ning südames. Ja kes teab – vahest pärib too teine tema varandusegi.