Читать книгу Manööversõjapidamise käsiraamat - William S. Lind - Страница 2

William S. Lind
Manööversõjapidamise käsiraamat

Maneuver Warfare Handbook

William S. Lind

Westview Press / Boulder and London

Westview Special Studies in Military Affairs

© Westview Press, Inc. 1985

© Aburgus OÜ, 2014

Esikaanefoto: Arvo Jõesalu

Tõlkijad: Annika Timpka, Epp Leete

Toimetajad: Mika Raudvassar, Rene Toomse, Reet Hendrikson

Eestikeelse tõlke kirjastamisõigused: KaurConsult OÜ, Aburgus OÜ

Manööversõjapidamise õpetamine

Michael D. Wyly

Tõlkija: Triinu Soomere

Toimetajad: Viire Villandi, Rene Toomse, Reet Hendrikson

Kujundus: Peeter Paasmäe

www.elmatar.ee

Trükk: Greif OÜ

e-ISBN 978-9949-33-529-9

Kaassõna ja autorite tutvustused

Rene Toomse

«Kunsti ei saa tabelitesse panna!» ütles William Lind, «ükski kunstnik ei ole maalinud teost, järgides vaid formaalseid reegleid.» Seepeale astus ta ruumist välja ja jättis meid nõutuna oma operatsiooni raskuskeskme määramise tabelit põrnitsema. See oli minu esimene lähem kokkupuude Billiga (lühend Williamist). Aasta oli 2009 ning see manitsemine leidis aset Tartus Balti Kaitsekolledžis brigaadi staabiohvitseride kursusel. Mõned päevad hiljem, Saaremaal, operatsiooni Albion õppereisil, sain ma Billiga arutleda sõjapidamise kui filosoofia üle terve õhtu mõnusas Veski kohvikus. Tema vaated nii sõjapidamisele, maailmale kui ka «poliitilisele korrektsusele» oma sõnumi edastamisel kujundasid kindlasti minu edasisi sihte ja meetodeid.

Käesolev raamat, mis ilmus trükis esmakordselt 1985. aastal, on tõenäoliselt üks parimaid ja arusaadavamaid kirjutisi manööversõjapidamisest kui mõtlemisviisist. Ajaloolised näited, lihtsad selgitused ja loogilised harjutused loovad lugejale sarnase arusaamise sõjapidamise toimimisest sõltumata elualast ning taustast. Veelgi enam: see raamat selgitab, miks jäigad reeglid ei too lahingus edu, kui oluline on iga võitleja initsiatiiv ja mis peamine, kui suur roll on sõjapidamises usaldusel. See teos on lugemist väärt nii ajateenijale, allohvitserile, kindralile, kaitseliitlasele kui ka kaitseministeeriumi töötajale – tegelikult kõigile. Siit saab head põhimõttelised suunised, mis on ühise mõtlemise ja mõistmise alus. Just ühine arusaamine sõjapidamisest peaks olema oluline osa edukast riigikaitsest. Selles raamatus ei ole vaid õigeid lahendusi ja mitte miskit ei saa ega tohigi teisest kultuurist mehaaniliselt üle kanda. Seetõttu on siin kirja pandu kõigest soovitus ja mõtlemisharjutus koos näidetega, mis on lahinguväljal toiminud.

Teos on oluline ka seetõttu, kuna toob esile ja tõestab, et tark ja avatud mõtlemisega sõdur on lahinguväljal see, kes otsustab lahingu tulemuse, mitte kõrgem staap, parem relvastus või reeglite järgi kirjutatud plaan. Kõik sõltub inimesest ja üksusest, milles on sisemine harmoonia ning ühtne arusaamine seatud eesmärkidest. Viimaste eelduseks on tõeliste juhtide olemasolu, selliste, kes on oma valdkonnas pädevad, hoolivad oma inimestest, arendavad neid ise leidma lahendusi ja haarama initsiatiivi.

Kuigi see raamat on kirjutatud kunagi Ühendriikide merejalaväelasi silmas pidades, sobib järgnev soovitustekogum suurepäraselt ka Eesti oludesse. Siinsed põhitõed ja selgitused on mõtteaineks, kuidas väiksem, kuid targem vägi saab lüüa suuremat. Ja kõik algab mõtlemisest, täpsemalt lähenemisest: kuidas mõelda, mitte mida mõelda, nagu autorid järgnevalt ka korduvalt rõhutavad.

Originaalteosele on lisatud ka kolonel Michael D. Wyly essee manööversõjapidamise õpetamisest läbi tema enda kogemuste. Viimane sobitub suurepäraselt Billi kirjutatuga ja annab arusaamise headest manööversõjapidamise õpetamise meetoditest.

Kuid mis peamine, käesolevas raamatus kirjeldatud põhimõtted ja mõtteviis on suures osas edukalt rakendatavad ka muudes valdkondades, kus on tegemist inimeste juhtimise või motiveerimisega, olgu selleks mis tahes asutus või eraettevõte. Öeldakse, et nii elu kui ka äri on võitlus, kus vastaseks on iga probleem, mis vajab lahendamist. Oma konkurenti võidab tavaliselt see, kes suudab probleemi lahendada kiiremini ja soodsamalt. Just selliste mõttekäikude ja lahenduste tarvis on siinne teos ka kindlasti hea iga valdkonna juhile, sest inimeste motiveerimise alused tulemuslikemate saavutuste tarvis on valdavalt universaalsed.

Suur tänu Billile ja Michaelile toetuse ja nõuannete eest, mis aitasid nende loomingu seada eesti keelde ning eesti meelde nii hästi, kui me seda Epu, Annika ja Mikaga suutsime.

Autoritest

William Sturgiss Lind on sündinud Clevelandis, Ohios 9. juulil 1947. Ta lõpetas Dartmouthi Kolledži magna cum laude 1969 ja teenis magistrikraadi ajaloos Princetoni Ülikoolis aastal 1971. Ta on töötanud senaatorite Robert Taft Jr. ja Gary Hart nõunikuna. Aastal 1987 asus ta direktorina tööle Vaba Kongressi Fondis, kust läks pensionile aastal 2009. Bill kirjutas palju foorumitesse ja sai tuntuks oma terava hoiakuga. Billi vaieldamatult suurimad teened on koos mõttekaaslastega Ühendriikide merejalaväe manööversõjapidamise vaimus doktriini loomine, mis on kehtiv tänaseni. Teiseks on ta panustanud oluliselt tänapäevaste konfliktide teooriasse, aidates paremini mõista sõjapidamise arenguid. Üks kuulsamaid kirjutisi selles valdkonnas oli 1989. aastal Marine Corps Gazettes avaldatud kirjeldus, mis osutus lausa prohvetlikuks: «Sõja muutuv nägu: neljanda generatsiooni sõjakunst.»¹ Hetkel on Bill tegev ajakirjas The American Conservative ja tema kriitilise suunaga mõtteid nii sõjapidamisest kui poliitikast saab lugeda ajakirja blogi vahendusel.

Kolonel Michael Duncan Wyly, Ameerika Ühendriikide erukolonel, liitus merejalaväega 17-aastaselt, 1957. aastal. Viis aastat hiljem lõpetas ta Ühendriikide Mereväeakadeemia Annapolis ja ülendati ohvitseriks. Kolonel Wyly teenis kaks rotatsiooni Vietnamis ja jätkas oma teenistust merejalaväes Pentagonis ja Merejalaväe Ülikoolis. Peale pensionile jäämist 1992. aastal asutas kolonel Maine osariigis Bossovi balletikooli. Siiski on ta jätkuvalt kirjutanud ja esinenud külalislektorina, panustades sõjaväelaste mõtlemise arendamisse. Lisaks Billi raamatu tarvis kirjutatud loenguseeriale olen siia lisanud ka koloneli loal tema essee «Manööversõjapidamise õpetamine», mis ilmus 1993. aastal Richard D. Hooker (jun) koostatud raamatus «Maneuver Warfare: An Anthology» (lk 248–269). Essee ilmus ka ajakirjas Sõdur (nr 1, detsember 2012).

Tänusõnad

Kõigepealt avaldan tänu USA merejalaväe kaptenile R. S. Moore’ile, kes mitte ainult ei jaganud materjali, millel põhinevad 3. ja 4. peatükk, vaid tegi ka ettepaneku see raamat kirjutada. Soovin tänada veel USA merejalaväe erukoloneli John C. Studti, kes kirjutas suurepärase eessõna ja kritiseeris mustandit. Lisaks lähevad minu tänusõnad USA merejalaväe kolonelile Michael D. Wylyle, USA õhuväe erukolonelile John Boydile, USA merejalaväe majorile Kenneth Estesile ja USA merejalaväe majorile William Woodsile. Kolonel Wyly lubas avaldada ka suurepärase lisa raamatule taktikaloengute sarja näol, mis ta pidas amfiibsõjapidamiskoolis (Amphibious Warfare School) aastatel 1981–82. Samuti olen tänulik oma masinakirjutajatele pr Barbara Shortridge’ile ja pr Sandra Erbile, kellel õnnestus minu korratu mustand ning loetamatu käekiri muundada loetavaks dokumendiks, ja USA merejalaväelasele vanemseersant Les Amenile, kes joonistas kaardid.

Vastutan täielikult ning ainuisikuliselt raamatus esinevate vigade eest, samuti lõikude eest, mis võivad kedagi isiklikult solvata.

William S. Lind

Eessõna

Erukolonel John C. Studt, USA merejalavägi

Selle raamatu autor pole päevagi tegevteenistuses olnud, tema suunas pole kunagi relvast lastud, ehkki pole kahtlust, et mõned vanemohvitserid sooviksid viimase puudujäägi kõrvaldada. Siiski mõistab autor suurepäraselt sõjakunsti, mida on üles näidanud vähesed militaarteemadel mõtlejad, kellega oma karjääri jooksul kokku olen puutunud.

Teenisin üle 31 aasta merejalaväes, osalesin lahingutes nii Koreas kui Vietnamis, õppisin sõjakoolides alates põhikursusest ning lõpetades sõjakolledžiga (National War College). Kuid alles oma sõjaväelase karjääri lõpusirgel taipasin, kui vähe ma tegelikult sõjakunstist tean. Olles kapralina Koreas ning kannatanuna evakueeritud koos enamikuga oma rühmast pärast tulutut otserünnakut ülekaalus Põhja-Korea vägede vastu, tundus mulle, et sõdimiseks peab paremaid mooduseid olema. Seitseteist aastat hiljem, juhtides pataljoni KheSanhis, tegin otsuse, et ükski minu sõdur ei sure sõjalise ülekaalu puudumise tõttu. Ja ikka veel lootsime oma tulejõu kontsentreeritud ülekaalule, et võita – sisuliselt pidades Granti kurnamissõda. Ja ikka veel viisime läbi otserünnakuid!

Pean tunnistama, et kui ma esmakordselt Bill Lindi rääkimas kuulsin, tekitas minus pahameelt tsiviilisiku kriitika meie armastatud merejalaväe tegevusviiside kohta. Lõppude lõpuks polnud ta üks meist, ta ei olnud meiega lahingus verd valanud, ta ei olnud meie relvavend. Kahtlesin tema võimes sooritada füüsiline test positiivsele tulemusele. Aga sellel, mida ta ütles, oli mõte! Esimest korda kuulsin isiklikult kedagi õigustamas sõda, mis põhineb pigem intellektuaalsel uuendusel kui puhtal materiaalsel üleolekul: pigem ülesandepõhised käsud, tugevused ja nõrkused maastikul², pigem Schwerpunkt kui jäigad formaadid ja kontroll-lehed, mida me tavaliselt seostame oma väljaõppe ja doktriiniga. See oli silmiavav kogemus! Lindi väljaöeldu muutis minu enda aastatepikkuse sõjaajaloost loetu tunduvalt arusaadavamaks.

Kuid miks tuleb see kõik tsiviilisikult ja mitte professionaalselt sõjaväelaselt? Tegelikult on kogu sõjaväereformi liikumise eesotsas tsiviilisikutest intellektuaalid, mitte sõjaväelasest ohvitserid – ühe märkimisväärse erandi, USA õhujõudude erukoloneli John Boydi näol. Kui te veidi järele mõtlete, siis see polegi üllatav. Süsteem ei ole kunagi soodustanud uuenduslikke ideid ja alluvatelt tulevat kriitikat. Oluline muudatusettepanek võrdsustatakse sageli ülemate kritiseerimisega, kuna just nemad vastutavad asjade praeguse seisu eest ning seetõttu laveeritakse ebalojaalsuse, kui mitte allumatuse piiril. Seetõttu pole üllatav, et reformimisettepanekud tulevad väljastpoolt organisatsiooni.

Ei ole ka üllatav, et selle raamatu autor on reformiliikumise eesotsas ning sõjandusreformide instituudi (Military Reform Institute) president. Bill Lind, ajaloo magna cum laude Dartmouth kolledžist, on üles näidanud vahedat mõistust ning erakordset andekust ajaloo õppetundide mõtestamisel ja nende seostamisel tänapäevaga. Ta on õppinud ja uurinud sõda, ta on kaevunud rohkem kui ükski professionaalne sõjaväelane edukate praktikute mõttemaailma. Tema manööversõjapidamist tutvustav ristiretk on teinud ta tuntuks, kui mitte armastatuks – Marine Corps Gazette’i ja muu nüüdisaegse militaarkirjanduse lugejate hulgas.

Selles käsiraamatus esitab Bill Lind manööversõjapidamise kontseptsiooni selges ja arusaadavas keeles ning toetab ja illustreerib oma teooriat suurepäraste näidetega ajaloost. Tegelikult on Lind üllitanud sõja-pidamisõpiku ning see lähenemine erineb tunduvalt praegu koolides õpetatavast. See on kogum teooriaid, mis on saanud kinnitust sadades lahingutes. Kuid tundub, et ainult sakslased ja iisraellased on selle manööversõjapidamise viisi praegu sõjapidamise aluseks võtnud.

B. H. Liddell Hart on öelnud, et on vaid üks asi, mis on sõjaväelaste puhul raskem uue idee juurutamisest – see on vana idee väljajuurimine. Kui ta selgitas 1925. aastal selliseid ketserlikke teooriad nagu nn kaudse lähenemise teooria, lükkas Ameerika sõjakooli (American General Service Schools) ajakiri Review of Current Military Literature tagasi ühe Liddell Harti olulisema artikli, kuna see olevat «negatiivse mõjuga nende koolide instruktoritele». Eeldan, et ka merejalaväe koolid võtavad selle raamatu vastu entusiasmiga. Usun siiski, et ohvitserile tõuseb teose lugemisest tulu. Esimest korda ajaloos seisame silmitsi tõenäolise vaenlasega, kel on meie suhtes ülekaal nii inimeste kui vahendite osas. Sellist vaenlast ei saa enam võita kurnamissõja põhimõtetel rajaneva doktriiniga. Bill Lind pakub oma raamatus viimasele alternatiivi.