Читать книгу Manööversõjapidamise käsiraamat - William S. Lind - Страница 3

Ehkki see raamat on kirjutatud eesmärgiga abistada kõiki neid, kes on huvitatud maismaasõjapidamisest, on see eelkõige suunatud merejalaväelastele. Enamik merejalaväelasi on kuulnud või lugenud midagi manööversõjapidamisest. See on olnud teemaks mitmes Marine Corps Gazette’i artiklis. Kindralmajor A. M. Gray (Jun) juhtimise all on 2. merejalaväediviis võtnud manööversõjapidamise kasutusele kui doktriini. Kindral Gray asutas manööversõjapidamise nõukogu, et levitada kontseptsiooni kogu diviisis, ning korraldas manööversõjapidamise väliõppusi Virginia osariigis Fort Pickettis. Nooremohvitseride taktikaline sümpoosion (The Junior Officers’ Tactical Symposium) 1. merejalaväediviisis püüdis samuti mõista ja arendada manööversõjapidamise ideid. Lühikest aega õpetati manööversõjapidamist kui doktriini ka amfiibsõjapidamiskoolis.

Manööversõjapidamine ei ole merejalaväelastele ainult akadeemiline huvi. Kolonelleitnant Ray Smithi juhtimisel rakendas seda Grenada saarel 8. merejalaväerügemeni 2. pataljon. Raamatu autor kirjutas Militaarreformi Instituudi ettekandes järgmiselt.

«Ehkki merejalaväeüksused ei kohanud Grenadal suurt vastupanu, tulid nad mitmetes segastes ja kiireloomulistes olukordades hästi toime. Vaadates oma kõrgema üksuse 2. merejalaväediviisi keskendumist manööversõjapidamisele, ei püüdnud nad järgida jäika plaani, vaid kohanesid sujuvalt muutuvate olukordadega. Merejalaväelaste tegutsemis- ja liikumiskiirus osutus otsustavaks ühel huvitaval juhul. Grenadalastel kaitses pealinna St George’is rühmasuurune üksus, mis lõpuks ei võidelnudki. Osaliselt põhjendas mittevõitlemist üks Grenada vanem-ohvitser pärast kinnivõtmist. Ta selgitas, et merejalaväelased ilmusid kiirelt kohta, kus neid ei oodatud, ning Grenada armee väejuhatus oli veendunud, et vastupanu on lootusetu – see on parim võimalik manööversõjapidamise tulemus.»³

Hoolimata suurest tähelepanust on manööversõjapidamine siiski väga segadust tekitav valdkond. Mõned ütlevad, et see on ainult uus peen nimetus tegevustele, mida on alati tehtud. Mõned kutsuvad seda terve mõistuse taktikaks, nagu oleks meil tarvis vaid tervet mõistust. Seda on tähistatud terminitega «ülesandekesksed käsud», «luure juhtroll», «tugevused ja nõrkused maastikul» ning «Schwerpunkt», ilma et mõistetaks nende tähendust ja olulisust.

Siinse käsiraamatu eesmärgiks on luua segaduses korda. See ei ole mõeldud akadeemiliseks monograafiaks, vaid maismaal tegutsevatele merejalaväelastele kasutusvalmis juhendiks. Raamat püüab selgitada manööversõjapidamise põhikontseptsioone ja määratleda termineid, näidata, kuidas manöövriteooriat ellu rakendada, aga ka innustada merejalaväelasi teemal edasi mõtlema, lugema ja kirjutama.

Miks peaksid merejalaväelased manööversõjapidamisest hoolima? Miks peaks keegi üldse vaeva nägema, et kirjutada kõnealusel teemal raamat, keskendudes merejalaväelastele? Manööversõjapidamisel on merejalaväe jaoks eriline tähendus kolmel põhjusel.

Esiteks on merejalaväel traditsioon olla uuenduslik. Kui 1920ndatel ja 1930ndatel arvati, et amfiibsõjapidamine on olemasolevates tingimustes võimatu, siis merejalaväelased tõestasid vastupidist. Nad uurisid hoolega ajalugu, mõtisklesid loetu üle ja lasid oma kujutlusvõimel vabalt lennata. Nad arendasid välja uued amfiibkontseptsioonid, doktriini ja tegevusviisid. Ülemate täielikul toetusel viisid nad uued ideed maastikule ja kontrollisid nende kehtivust.

Kui 1941. aastal algas sõda, olid uued ideed valmis ja toimisid. Nagu kindral Alexander A. Vandegrift ütles: «Hoolimata suurepärastest tulemustest lahinguüksusena viimases sõjas, seisnes merejalaväe panus hoopis doktriinis. Nimelt oli põhiline amfiibdoktriin, mis aitas liitlasväed Teises maailmasõjas üle rannasillapeade, välja töötatud USA merejalaväelaste poolt aastatel 1925–1935, seda hoolimata huvi puudusest ja kahtlustest kehtivate normide taustal.»⁴

Teiseks: merejalaväelased teavad, et suure tõenäosusega võitlevad nad ülekaaluka vaenlasega. Euroopas suudavad Varssavi pakti riigid panna välja rohkem lahinguüksusi kui NATO. Pärsia lahe riikidel, nagu Iraan ja Iraak, on 500 000-mehelised või suuremad armeed. Teistes Lähis-Ida piirkondades, Aasias ja isegi Ladina-Ameerikas, tähendavad meie vähene amfiibveovõime, merejalaväe suhteline väiksus ning mitmed USA armee sekkumist nõudvad ülesanded merejalaväelastele, et neid võidakse saata lahingusse arvulises ülekaalus oleva vaenlasega.

Ajaloost on teada, et jumal on suurema pataljoni poolt, kui väiksemal just paremat ideed pole. Pikaleveniv võitlus endast tugevamaga pole kunagi paljulubav. Isegi kui võidad, maksad kõrget hinda. Aga kui kasutad endast suurema vastase vastu judotehnikat, kui teda psühholoogiliselt töötled, tasakaalust välja lööd ning kasutad vastase kiirust tema enda vastu, võid tihti võita, ja seda väikeste kaotustega.

Manööversõjapidamisest võib mõelda ka kui sõjalisest judost. See on viis võidelda targalt, kavaldades üle vastast, kellele sa puhta füüsilise jõuga alla jääd. Sel moel annab see merejalaväelastele lootust võita lahinguid, sõjakäike ja sõdu, mis neid tulevikus ees ootavad.

Kolmandaks pole merejalaväelasele miski lahingust tähtsam. Mõnes teises väeliigis paistab mõnikord kõige tähtsam olevat kas administreerimine või kõrgtehnoloogia. Merejalaväelased pole sellesse lõksu langenud. Nad ei tutvusta end kokteilipidudel vahelülidena.

Nad näevad ennast võitlejate ja sõdalastena ning tahavad olla parimad omasuguste seas. Nad on valmis töötama ja õppima ning kui vaja, siis ka piigid ristama, et tõestada oma paremust.

Sellest raamat kõnelebki – lahingust ja sellest, kuidas lahingus võita. Täpselt sellest, mis on manööversõjapidamise eesmärk. Ja just seetõttu on teos kirjutatud merejalaväelastele.