Читать книгу Manööversõjapidamise käsiraamat - William S. Lind - Страница 4

Manööversõjapidamise kontseptsioon ei ole uus. Tõenäoliselt kasutas seda esimest korda koopainimene, kes üllatas oma vaenlast selja tagant nui nuia vastu võitlemise asemel. Esimene ajalooliselt dateeritud juhtum oli Leuktra lahing 371. a eKr. Teebalased võitsid selle lahingu tänu üllatuslöögile, mis anti spartalaste jäiga lahingurivi faalanksi paremale tiivale. Hannibali võit roomalaste üle Cannaes 216. a eKr, üks kõigi aegade otsustavamaid taktikalisi võite, on näide manööversõjapidamisest. Ka kaaseg pakub mitmeid näiteid: Rosecrans Chattanoogas, Grant Vicksburgis, Jacksoni Valley-kampaania Ameerika Ühendriikide kodusõjas, sakslaste sisseimbumistaktika 1918. a pealetungis, Teise maailmasõja Blitzkrieg ja kindral Sharoni rünnak üle Suessi kanali 1973. aastal.

Miks on need kõik «manööversõjapidamise juhtumid»? Mis on «manööver»? Mõnikord kasutatakse sõna «manööver» sünonüümina sõnale «liikumine», nagu näiteks «tuli ja liikumine» (fire and maneuver) väikeüksuste taktikas. Traditsioonilise definitsiooni on kirja pannud Nõukogude Liidu kolonel F. D. Sverdlov hiljutises uurimuses «Tactical Maneuver». «Manööver… on üksuste organiseeritud liikumine lahingutegevusel uude suunda ja piirkonda, et saavutada vaenlase suhtes eelispositsioon eesmärgiga anda otsustav löök.»⁵

Aga kasutatuna sõnaühendis «manööversõjapidamine» on manöövri tähendus tunduvalt laiem. See hõlmab kõike, mis on ühist Leuktra, Cannae ja Vicksburgi juhtumil, sakslaste 1918. a pealetungil, Suessi kanali ületamisel ja paljudes teistes olukordades. Manööversõjapidamise teooria peab vastama küsimusele, mis on kõigi nende juhtumite edu võti.

Alles hiljuti pakkus keegi sellele küsimusele veenva vastuse. Selleks oli USA õhuväe erukolonel ja hävituslendur John Boyd. Kolonel Boyd alustas manööversõjapidamise teooria väljatöötamist mitte maaväelahingutest, vaid uurimusega õhulahingutest, mida matkiti Nellise õhuväebaasis 1974. a ja mis viis ta Korea sõjas toimunud õhulahingute uurimiseni. Liitlased saavutasid langenute suhte 10:1 Põhja-Korea ja Hiina õhujõudude üle. Kolonel Boyd alustas oma uurimust küsimusega: «Kuidas ja miks meil nii hästi läks?»

Ta märkis, et mitmete traditsiooniliste lennukiomaduste järgi oli kommunistide põhiline hävituslennuk MiG-15 ameeriklaste hävituslennukist F-86 parem. Sel oli parem tõusukiirus ja kiirendus ning see säilitas ka väiksema pöörderaadiuse. Aga kahes vähem silmnähtavas omaduses ületas F-68 kommunistide MiGi. Esiteks tagas F-86 mullikujuline kabiinikuppel piloodile hea vaate, kuid MiGi kabiini lame kate raskendas piloodi nähtavust. Teiseks, kui F-86-l olid tõhusad hüdraulilised juhtimisseadmed, siis MiGil olid need mehaanilised. See tegi F-86-st võrreldes MiG-iga erksama, kuid eelkõige kestvama lennuki.

Kasutades ära kahte nimetatud eelist, töötasid Ameerika piloodid välja taktikalise lähenemise, mis sundis MiGi piloote läbima erinevaid liikumisi. Alati kui tegevus muutus, saavutas F-86 eelise ajas, sest F-86 piloot oli võimeline olukorra muutudes kiiremini reageerima ning ta sai ka oma lennuki kiiremini uude tegevusse suunata. Iga manöövriga muutus MiGi tegevus haavatavamaks. Kui MiGi piloot mõistis toimuvat, läks ta paanikasse ning see tegi Ameerika piloodi ülesande veelgi lihtsamaks.

Hiljem hakkas kolonel Boyd uurima maaväelahinguid, et tuvastada Korea õhulahingutega sarnaseid olukordi. Ta avastas sarnasusi lahingutes, sõjakäikudes ja sõdades, nagu Leuktra, Vicksburg ja Prantsusmaa 1940. aastal. Üks pool üllatas vastast äkilise, ootamatu muudatusega või selliste muudatuste seeriaga, millele vastane ei suutnud õigeaegselt reageerida. Tulemuseks oli vastase purustamine ning üldjoontes saavutati võit väheste kaotustega. Sageli oli kaotanud pool võitjast füüsiliselt tugevam. Sageli võis tuvastada Põhja-Korea ja Hiina pilootidega sarnast paanikat ja halvatust.

Kolonel Boyd tõstatas küsimuse, mis on nende juhtumite puhul sarnane. Vastuseks oli teooria, mida nüüd tunneme Boydi teooria nime all ehk manööversõjapidamise teooriana. Loeng, kus kolonel Boyd selgitab oma teooriat «Konfliktide mustrid» (Patterns of Conflict), kestab viis tundi. Aga jättes ära mõned nüansid ning ajaloolise tõendusmaterjali, võime selle kokku võtta järgnevalt.

Konflikti võib suhtuda kui ajatihedasse vaatle-orienteeru-otsustategutse–tsüklisse. Iga konfliktiosaline alustab kõigepealt olukorra vaatlusega. Ta vaatleb ennast, oma füüsilist ümbrust ja oma vaenlast. Selle vaatluse põhjal teeb olukorrast mõttelise kuvandi või «foto». Orienteerimise põhjal teeb ta otsuse. Seejärel viib ta otsuse ellu ehk tegutseb. Kuna ta eeldab, et tema tegevus muutis olukorda, vaatleb ta jälle ja alustab kogu protsessi uuesti. Tema tegevused järgivad tsüklit, mida nimetatakse ka VOOT-tsükliks või OODA-ringiks.

Kui üks konfliktiosalistest läbib VOOT-tsükli pidevalt kiiremini kui teine, saavutab ta tohutu eelise. Ajaks, mil aeglasem pool tegutseb, teeb kiirem pool midagi ootamatut, ja aeglasema poole tegevus on haavatavam.

Iga tsükliga muutub aeglasema poole tegevus järjest haavatavamaks. Ehkki ta püüab teha midagi toimivat, on iga tegevus eelnevast veel kasutum ning ta jääb oma tegevuses järjest rohkem maha. Lõpuks pole tema tegevus enam tõhus. See juhtus spartalastega Leuktras, roomlastega Cannaes, prantslastega 1940. aastal ning kommunistide hävituslenduritega Koreas. Mõnikord piisab ühekordsest tegevusest, nagu teebalaste otsustav läbimurre Leuktras. Mõnikord on tarvis rida VOOT-tsükleid, nagu Blitzkriegis või õhulahingutes Koreas. Olgu siis ühekordne tegevus või rida tegevusi, aga see, mis juhtus, oli olemuselt sarnane. Boydi teooria defineerib ka termini «manööver» tähenduse manööversõjapidamise kontekstis. Manööver tähendab vaenlase haaramist VOOT-tsüklisse, olles temast pidevalt kiirem, hoolimata tsüklite arvust, mida on tarvis vaenlase sidususe lõhkumiseks – kuni ta ei suuda enam võidelda tõhusalt toimiva organiseeritud jõuna. Mõnikord satub VOOT-tsüklisse haaratud vaenlane paanikasse või muutub passiivseks. Võitjale on see ideaalne tulemus, sest paanikas või passiivse vaenlase saab täelikult hävitada või kinni võtta väikseimate kaotustega sõbralikele jõududele. Teinekord hakkab manöövritega üle kavaldatud vaenlane võitlema üksikvõitlejatena või väikeste üksustena. Kuna ta ei toimi enam üksusena tõhusalt, on teda suhteliselt lihtne hävitada. Heaks näiteks paanikas vaenlasest on Rommeli edu Esimeses maailmasõjas Caporetto lahingus, kus ta pataljonisuuruse üksusega võttis rohkem kui 10 000 itaallasest sõjavangi. Cannaes jätkasid roomlased võitlust üksikvõitlejatena. Aga mõlemas olukorras oli võidu alus sarnane: üks pool oli teise poole oma VOOT-tsüklisse haaranud. Kui manööversõjapidamise eesmärgiks on läbida VOOT-tsüklid vaenlasest kiiremini, siis mida sa selleks tegema pead? Kuidas sa saad pidevalt kiirem olla? Ülejäänud osa sellest raamatust püüab nimetatud küsimusele vastata. Aga üldteoreetiliselt tuleks mõelda järgnevatele punktidele.

1. Ainult detsentraliseeritud sõjavägi saab VOOT-tsükli kiiresti läbida. Kui vaatlemistulemused tuleb edastada mööda käsuliini üles, analüüs ja otsused tehakse kõrgemal tasemel ning tegutsemissuunised tulevad mööda käsuliini tagasi alla, siis on VOOT-tsükkel aeglane. Nagu Iisraeli sõjaajaloolane Martin Van Creveld on märkinud: «Läbi ajaloo Platonist kuni NATOni on juhtimine sõjas üks lõputu jaht kindlustundele. Vaenlase üksuste olukorda ja kavatsust puudutav kindlus, kindlus erinevate faktorite suhtes, mis moodustavad kokku keskkonna – ilmast ja maastikust kuni radioaktiivsuse ja kemoründemürkideni, aga vähem tähtis ei ole ka oma üksuste olukorda ja tegevusi puudutav kindlus… Ajalooliselt on ülematel olnud ebakindlusega toimetulekuks alati valik kahe võimaluse vahel. Üks võimalus on luua robotite armee, mis täidab ühe mehe käske ning millel lubatakse teha ainult kontrollitavaid asju. Teine võimalus on luua organisatsioon ja kavandada operatsioonid viisil, mis võimaldab organisatsioonil tegutseda ilma pideva kontrollita… Teine pakutud meetoditest on üldjoontes osutunud edukamaks kui esimene… hoolimata tehnoloogilisest revolutsioonist juhtimises jääb olukord sarnaseks ka tulevikus ja tõepoolest nii kaua, kui sõda ise eksisteerib.»⁶

2. Manööversõjapidamine ei tähenda ainult segaduse ja korratuse aktsepteerimist ja selles toimimist, vaid detsentraliseerimise kaudu ka segaduse ja korratuse tekitamist. Luure juhtrolli (vt peatükk II ja III) taktika sakslaste Blitzkrieg’is oli olemuselt korratu. Kõrgem staap ei saanud suunata ega ennustada pealetungi täpset kulgu. Aga sakslaste agressiivne luure tekitas prantslaste hulgas 1940. aastal tohutu segaduse. Kõigist neist juhtumitest kanti ette kui uuest rünnakust. Sakslased tundusid olevat kõikjal ja prantslased, kelle süsteem vajas enne otsuse tegemist kindlust, olid kui halvatud.

3. Vältida tuleb igasuguseid mustreid ja raamidesse surumist. Vaenlane ei tohi sinu tegevust ette aimata. Kui sinu taktika järgib etteaimatavaid mustreid, võib vaenlane kergelt sinu VOOT-tsüklisse sekkuda. Kui ta saab sinu tegevust ette aimata, ootab ta sind.

Just seetõttu on keeruline kellelegi öelda, kuidas manööversõda pidada. Ei ole valemit, mida õppida. Kui keegi ütleb: «Unustage teooria ja öelge mulle, mida teha», siis pole see võimalik. Saab rääkida viisidest, kuidas mõelda ning mõnedest kasulikest tegevustest. Aga sa ei saa anda uusi valemeid, mis asendaksid merejalaväe koolides hetkel õpetatavaid.

Kontroll-lehe või n-ö kokaraamatu asemel vajab manööversõjapidamine ülemaid, kes tunnetavad rohkem, kui nad tegelikult näevad, kes mõistavad nii vastase kui enda tugevusi ja nõrkusi, kes suudavad konkreetsetes olukordades leida vaenlase olulised nõrkused (mis osutub harva lihtsaks). Nad peavad suutma luua mitmeid ohte ning hoidma vaenlase ebakindlana selle suhtes, mis tegelikult toimub. Nad peavad oskama näha võimalusi nende ees olevas olukorras, pidevalt looma uusi ohte ja tegema olukorra arenedes nende vahel kiirelt valikuid. Üks manööversõjapidamise edukamaid praktikuid, kindral Hermann Balck, ütles:

Ma ei toeta kooliõpikulikku lähenemist, mis ütleb: «Kooskõlas kindralstaabi ideedega pead sa sellises olukorras tegema seda nii ja nii.» Vastupidi, sa pead tegutsema teisi inimesi ning olukorra nüansse arvestades. Näiteks ründad sa kell 7 hommikul ja oled andnud igale diviisile selged ülesanded: üks diviis vallutab ühe objekti, teine haarab teise objekti ja kolmas ei tee muud, kui kaitseb vasakut tiiba. Järgmisel rünnakuvõimalusel võib sul olla peaaegu sarnane olukord, aga kõike tuleb muuta, sest sinu kõige kompetentsem diviisiülem on vahepeal surma saanud.

Seetõttu peab üks peamisi põhimõtteid olema, et fikseeritud skeeme ei ole olemas. Igasugune skeem, igasugune muster on vale. Ei ole kahte ühesugust olukorda. Seetõttu võib sõjaajaloo õppimine äärmiselt ohtlik olla.

Siit koorub ka järgmine põhimõte: kunagi ära tee sama asja kaks korda. Isegi kui miski toimib suurepäraselt üks kord, siis teiseks korraks on vaenlane juba kohanenud. Seega pead sa midagi uut välja mõtlema.

Keegi ei arva, et inimesest, kes matkib Michelangelot, saab suur maalikunstnik. Sarnaselt ei saa ka suureks väejuhiks teisi lihtsalt imiteerides. See peab tulema sinu seest. Sõjaväeline juhtimine on kunst: üks mees oskab seda ja enamik ei õpi seda kunagi ära. Lõppude lõpuks pole maailmas kõik ka Raffaelid.⁷