Читать книгу Gorbatšov - William Taubman - Страница 6

„Gorbatšovist on raske aru saada,” ütles ta mulle iseenda kohta, rääkides endast – nagu ta sageli teeb – kolmandas isikus. Olin alustanud tööd tema biograafia kallal 2005. aastal ja aasta hiljem küsis ta, kuidas töö edeneb. „Aeglaselt,” ütlesin vabandaval toonil. „Pole viga,” lausus tema, „Gorbatšovist on raske aru saada.”

Tal on hea huumorimeel. Ja ta on korrektne. Kogu maailm on järsult lõhenenud, kui tuleb kõne alla, kuidas Gorbatšovi mõista. Paljud, iseäranis läänes, peavad teda 20. sajandi teise poole suurimaks riigimeheks. Venemaal aga põlgavad teda kõik need, kes süüdistavad teda Nõukogude Liidu kokkuvarisemises ja sellega kaasnenud majanduse kollapsis. Imetlejad aga on vaimustuses temast kui visionäärist ja tema vaprusest. Rahulolematud, nende hulgas mõned tema võitluskaaslased Kremlist, süüdistavad teda kõiges naiivsusest kuni reetmiseni. Ainus, milles kõik nimetatud on ühel meelel, on see, et ta muutis peaaegu üksipäini nii oma kodumaad kui ka maailma.

Enne kui Gorbatšov märtsis 1985 võimule tuli, oli Nõukogude Liit üks maailma kahest üliriigist. Aastaks 1989 oli ta nõukogude süsteemi ümber kujundanud. Aastaks 1990 oli just tema rohkem kui keegi teine andnud suure panuse külma sõja lõppemisse. 1991. aasta lõpus varises Nõukogude Liit kokku, jättes ta riigita presidendiks.

Gorbatšov ei tegutsenud üksi. Nõukogude süsteemi vilets olukord sundis Gorbatšovi ametivendi Kremlis 1985. aastal valima teda reforme läbi viima, tema aga läks lõppude lõpuks palju kaugemale, kui teised seda kavatsesid. Gorbatšovil oli vene liberaalide hulgas liitlasi, kes tervitasid tema kaugeleulatuvaid reforme ja töötasid tema toetamise nimel, aga valisid siis Boriss Jeltsini meheks, kes peaks nad juhtima tõotatud maale. Tal oli vanameelseid nõuandjaid, kes töötasid talle vastu, esialgu varjatult, edaspidi aga avalikult ja kõiges. Tal oli isiklikke rivaale, eriti Jeltsin, keda ta piinas ja kes omakorda piinas teda, enne kui andis nii talle kui ka NSV Liidule halastava surmahoobi. Lääne riigijuhid kahtlesid algul Gorbatšovis, siis tõttasid teda embama, aga jätsid ta lõpuks omapead, andmata talle majandusabi, mida ta lootusetult vajas. Ja mis võib-olla kõige tähtsam, ta pidi hakkama saama Venemaa endaga, selle traditsiooniliselt autoritaarse ja läänevaenuliku eluviisiga: tõuganud endast ära nii Gorbatšovi kui ka Jeltsini, valis Venemaa lõpuks Vladimir Putini.

Kommunistliku partei peasekretärina oli Gorbatšovil küllalt võimu muuta peaaegu kõike. Enamgi veel, ta oli ainulaadne ka omasuguste hulgas. Teised Nõukogude kodakondsed, mõned neist üsnagi kõrgetel kohtadel, jagasid tema väärtushinnanguid, aga seda ei teinud keegi kõige kõrgemas tipus. Ainult kolmel poliitbüroo liikmel, kes toetasid teda peaaegu lõpuni – Aleksandr Jakovlevil, Eduard Ševardnadzel ja Vadim Medvedevil –, oli võimalik seda teha üksnes seetõttu, et Gorbatšov ise määras nad ametisse või lasi neil edasi töötada. Tuntud Briti asjatundja Nõukogudemaad puudutavates küsimustes Archie Brown kirjutab: „Pole mingit põhjust uskuda, et ükskõik missugune alternatiiv Gorbatšovile 1980. aastate keskpaiku oleks pööranud marksismi-leninismi pea peale ja muutnud põhjalikult nii oma kodumaad kui ka rahvusvahelist süsteemi, üritades peatada allakäiku, mis ei kujutanud otsest ohtu ei [nõukogude] süsteemile ega talle endale.”^[1.]

Meie hulgast lahkunud nõukogude teadlane Dmitri Furman on määratlenud Gorbatšovi ainulaadsust veelgi laiemalt: ta oli „Venemaa ajaloo ainus poliitik, kelle käsutuses oli kogu võimutäius, kes asus printsipiaalsete moraalsete väärtuste nimel vabatahtlikult seda vähendama, riskides koguni selle kaotamisega”. Püsida võimul jõu ja vägivalla toel oleks Gorbatšovile tähendanud lüüasaamist. Furman jätkab, et Gorbatšovi põhimõtetest lähtudes „osutus tema lõplik lüüasaamine võiduks”, ehkki siia võib lisada, et kindlasti ei tundunud see toona niiviisi Gorbatšovile endale.^[2.]

Kuidas sai Gorbatšovist Gorbatšov? Kuidas kujunes talurahva hulgast pärit poisist, kelle kõrgelennuline kiidulaul Stalinile võitis koolipäevil suure autasu, lõpuks Nõukogude süsteemi hauakaevaja? „Seda teab üksnes jumal,” laiutas käsi Gorbatšovi kauaaegne peaminister Nikolai Rõžkov, kes ka lõpuks tema vastu pöördus.^[3.] Üks Gorbatšovi lähimaid abilisi Andrei Gratšov nimetab teda „süsteemi geneetiliseks veaks”.^[4.] Gorbatšov nimetab ennast nii süsteemi produktiks kui ka antiproduktiks.^[5.] Aga kuidas ta sai olla ikkagi mõlemat?

Kuidas võis ta saada kommunistliku partei juhiks hoolimata kõige keerulisemast kontrollide ja garantiide süsteemist, mille mõte oli just kaitsta parteid temasuguste eest.^[6.] Kuidas, küsib Gratšov, võis „mitte täiesti normaalne riik lõpuks saada endale normaalsete kõlbeliste reflekside ja terve mõistusega juhi?”^[7.] Ameerika psühhiaater, kes koostas Luure Keskagentuurile välismaa riigijuhtide iseloomustusi, pidas täielikuks müstikaks, kuidas võis niisuguses „jäigas süsteemis” sündida nii „uuendusmeelne ja loominguline” liider.^[8.]

Missuguseid muutusi pidas Gorbatšov oma kodumaal silmas, kui ta 1985. aastal võimule tuli? Kas tal mõlkusid meeles üksnes mõõdukad majandusreformid, nagu ta toona rääkis, mis aga võtsid radikaalsema kuju, kui need ei andnud soovitud tulemusi? Või kavatses ta algusest peale teha lõpu totalitarismile, aga varjas oma eesmärki, sest see oli ta ametisse valinud poliitbüroo liikmetele täielik pühadusetõotus? Mis innustas teda lõpuks üritama kommunistlikku korda NSV Liidus ümber kujundama? Mis sundis teda arvama, et tal läheb korda vormida diktatuurist demokraatia, käsumajandusest turumajandus, ülimalt tsentraliseeritud unitaarriigist tõeline nõukogude föderatsioon ja külmast sõjast uus maailmakord, kus on loobutud jõu kasutamisest, ning seda kõike samal ajal ja tema enda määrangu kohaselt evolutsiooniliste meetoditega? Mis lubas tal mõelda, et ta suudab mõne vähese aastaga murda Venemaal sajandite jooksul välja kujunenud poliitilised, majanduslikud ja ühiskondlikud mudelid: autoritaarsest tsaarivõimust välja kasvanud nõukogude totalitarismi pikad, peaaegu orjaliku sõnakuulelikkuse ajajärgud vaheldumisi lühikeste veriste mässupursetega, minimaalsed kodanikuaktiivsuse – sealhulgas kompromisside ja konsensuse otsimise – kogemused, olematu demokraatliku enesekorralduse traditsiooni, seaduse võimu tegeliku puudumise? Nagu Gorbatšov ise ütles hiljem talle takistuseks saanud venelaste mõtteviisi kohta: „Meie venelaslik vaimulaad nõuab, et uus elu olgu serveeritud hõbekandikul otsekohe, nüüd ja praegu, ühiskonda reformimata.”^[9.]

Kas Gorbatšovil oli oma plaan? Missugune oli tema strateegia kodumaa ja maailma ümberkujundamiseks? Seda tal siiski polnud, väidavad kriitikud. Aga mitte kellelgi, väidavad vastu tema imetlejad, ei saanudki olla projekti, kuidas kujundada ühel ajal ümber oma kodumaa ja kogu maailm.

Ükskõik, kas Gorbatšov oli või ei olnud väljapaistev strateeg, aga ta oli ju hiilgav taktik? Kuidas muidu sai ta oma kõige radikaalsematele reformidele vastu seisva poliitbüroo enamuse need ometi heaks kiitma. Kas ta polnud tõesti „küllalt otsustav ja järjekindel”, nagu on öelnud üks tema kõige lähemaid abilisi Georgi Šahnazarov?^[10.] Kuidas sai ta seda olla, kui riskis kuus aastat järsu kõrvaldamise ja koguni vangistuse võimalusega?

Kuidas Gorbatšov reageeris, kui paljud tema enda seltsimehed Kremlist pöördusid tema vastu ja kui paljud tema enda poolt ametisse määratud tegelased algatasid augustis 1991 tema vastu vandenõu? Või oli see hoopis tema, kes reetis nemad, meelitades nad uskuma, et tema eesmärk on moderniseerida nõukogude süsteem, aga asus siis seda hävitama?

Kas Gorbatšov oli kättemaksuhimuline ja pika vihaga? Kas see aitab seletada tema saatuslikku võimetust saada läbi Boriss Jeltsiniga? Aga ta andestas või unustas nii mõnegi oma abi terava kriitika enda aadressil ja võttis nad enda kõrvale tööle fondi, mille ta asutas pärast seda, kui oli 1991. aastal võimu kaotanud. „Ma ei saa sundida end kätte maksma ükskõik kellele,” ütles ta hiljem. „Ma ei saa mitte andestada.”^[11.]

Kui võtta arvesse kõiki takistusi teel edule, siis kas polnud Gorbatšov mitte lootusetu idealist? Hoopiski mitte, väidab ta ise: „Kinnitan teile, et särasilmne unistamine pole Gorbatšovile iseloomulik.” Siiski on ta samas öelnud: „Elutargal Moosesel oli õigus, kui ta lasi juutidel rännata mööda kõrbe nelikümmend aastat … et saada lahti Egiptuse orjapõlve pärandist.”^[12.]

Mis puudutab riigijuhte, iseäranis aga Nõukogude riigijuhte, siis oli Gorbatšov tähelepanuväärselt korralik inimene – liiga korralik, nagu on väitnud paljud vene ja mõnedki lääne vaatlejad, et mitte kasutada jõudu siis, kui oli vaja päästa uus demokraatlik Nõukogude Liit, mida ta asus looma. Kui tema vaenlased olid valmis kasutama jõudu, et hävitada tema kehtestatud vabadused, siis miks ei tahtnud tema kasutada jõudu päästmaks neid vabadusi?^[13.] Kas ta oli veendunud, et pärast kõiki Venemaa ajaloos, eriti aga sõdade ja 20. sajandil toimunud repressioonide ajal aset leidnud verevalamisi, ei tohi seda enam rohkem juhtuda? Kas oli tegu emotsionaalse vastumeelsusega, mis rajanes isiklikul arusaamal sellest, kui kohutavad tagajärjed võivad sõjal ja vägivallal olla?

Gorbatšovi korralikkus ilmnes ka perekonnaelus. Tema abikaasa Raissa oli kõrge intellekti ja hea maitsega naine (ehkki Nancy Reagan nii ei arvanud). Erinevalt liigagi paljudest poliitikutest armastas ja hellitas Gorbatšov oma naist, ning mis on Nõukogude riigimeeste puhul haruldane – ta oli pühendunud ja osavõtlik isa oma tütrele ja vanaisa oma kahele tütretütrele. Mida ta tundis pärast abikaasa piinarikast surma leukeemiasse kuuekümne kaheksandal eluaastal, näitavad tema sõnad: „See on minu süü. Mina olin see, kes teda alt vedas.”^[14.]

Kui Gorbatšov oli tõepoolest ainulaadne, kui tema tegevus erines nii drastiliselt sellest, mida teised riigijuhid oleks teinud tema asemel, siis on just tema iseloom keskne tegur, kui seletada tema käitumist. Paraku on tema iseloomu raske määratleda. Kas ta oli hea kuulaja, nagu mõned väidavad, ja hoopiski mitte ideeline mees, kes soovis õppida elust enesest? Või oli ta inimene, kes ei osanud oma jutuvoolu peatada? Gorbatšov oli erakordselt enesekindel ja enesehävituslikult nartsissistlik, väidab juhtiv nõukogude psühhiaater Aron Belkin, kes ei tundnud Gorbatšovi isiklikult, aga kelle diagnoos peab ühe Gorbatšovi lähedasema abi Anatoli Tšernjajevi meelest täiesti paika.^[15.] Kui aga nartsissism on selle skaala, mille moodustavad isekus ja äärmuslik enesekindlus, n-ö paremas otsas, siis kas see ongi juhtivate poliitikategelaste puhul nii väga ebaharilik?^[16.] Ükskõik mis terminit keegi ka ei kasuta, Gorbatšov oli erakordselt enesekindel. Kui aga temalt küsiti, missugune iseloomujoon oli tema meelest kõige eemaletõukavam inimese juures, keda oli talle äsja tutvustatud, ütles Gorbatšov: „Enesekindlus.” Ja mis ärritab teda teiste inimeste puhul üldiselt kõige rohkem? „Kõrkus.”^[17.] Kas ta tunnetas ohtu teistelt enesekindlatelt tegelastelt? Või nägi ta teistes iseennast ja talle ei meeldinud see, mida nägi?

Gorbatšovi kõige lähedasem kaastööline Nõukogude Liidu juhtkonnas, kes järgmistel aastatel temast küll mõnevõrra võõrdus, Aleksandr Jakovlev arvab, et Gorbatšovil endalgi oli raske end mõista. Jakovlevile tundus, et mõnikord Gorbatšov „kartis vaadata iseendasse, kartis rääkida endaga avameelselt, kartis saada teada midagi, mida ta ei teadnud ega tahtnudki teada”. Jakovlevi kinnitust mööda vajas Gorbatšov „alati reaktsiooni, kiitust, toetust, kaastunnet ja mõistmist, mis toitis nii tema edevust ja enesehinnangut kui ka tema loomejõudu”.^[18.]

Kui nii, siis missugune oli Gorbatšovi reaktsioon, kui ta oma kõrgelt mäetipult pidi nägema, kuidas paljud tema suurejoonelised visioonid haihtuvad olematusse? Kas ta oli tegelikult ikka suur juht? Või oli ta hoopis traagiline kangelane, kelle plaanid ebaõnnestusid osalt omaenese saatuslike vigade, veel rohkem aga tema vastas seisnud leppimatute jõudude vastuseisu tõttu?