Читать книгу Gorbatšov - William Taubman - Страница 8

„See, mida sa hakkad pärast kooli lõpetamist tegema, sõltub sinust endast. Kui sulle meeldib, võime koos edasi töötada. Kui tahad õpinguid jätkata, aitan sind nii palju, kui saan. Aga see on tõsine asi ja siin saad üksnes sina ise otsustada.” Harukordne maapatriarh Sergei Gorbatšov ei püüdnud pojale midagi ette kirjutada. Mihhail aga teadis, mida isa ja vanaisa tegelikult tunnevad. „Kumbki neist polnud saanud kuigi palju haridust,” meenutab Gorbatšov, „ja nad said aru, kui paljust on ilma jäänud.” Gorbatšovil polnud kahtlusi, mida ta tahab teha: „Soovisin õpinguid jätkata.”^[1.]

Paljud tema eakaaslased arvasid sedasama.^[2.] Nõukogude Liidus käis ülesehitustöö. Vaja oli insenere, agronoome, arste, õpetajaid ja teisi ametimehi, et asendada neid, kes olid kaotanud elu sõjas või sellele eelnenud repressioonide käigus. „Isegi kõige nõrgemad õpilased” otsisid välja kohad, kus sisseastumiseksamid „ei olnud kuigi nõudlikud,” möönab Gorbatšov. Kui rääkida temast endast, siis ta oli „iseäranis auahne ja ambitsioonikas [амбициозный] mees. Mispärast? Arvatavasti on asi loomuses. Mispärast on viis kuni seitse protsenti kogu maailmas sündinud inimestest võimelised juhtima oma ettevõtet, ülejäänud aga lähevad palgatööle? Küsimus on iseloomus.”^[3.] Vene keeles pole sõna амбициозный positiivse tähendusega, harilikult tõlgitakse seda sõnaga „arrogantne”, mitte „ambitsioonikas”. Gorbatšovile oli 1950. aastal selge, mida üks амбициозный maapoiss edasi peab tegema: „Mitte midagi vähem kui viima sisseastumisavalduse kõige tähtsamasse kõrgkooli, Moskva Riiklikku Ülikooli.”^[4.]

Moskva Riiklik Ülikool oli NSV Liidus sama kui Harvard USA-s, välja arvatud asjaolu, et Nõukogude Liidus peaaegu polnud midagi muud samaväärset, ei Yale’i, Princetoni, Stanfordi ega teisi eliitülikoole või sama väärikaid riiklikke ülikoole ega liberaalse vaimuga kõrgemaid kunstiõppeasutusi. Moskva kui linn oli juba iseenesest ainulaadne: siin olid Washington, New York, Chicago ja Los Angeles kõik üheks kokku sulandunud, lisaks valitsuse asukohale oli see ka tööstuse, kultuuri ja koguni filmitööstuse keskus; koht, kus särada, kui soovid silma paista. Tegelikult oli ka Nõukogude Liidus oma variant positiivsest diskrimineerimisest: Gorbatšovi-sugustel töölispäritolu koolilõpetanutel olid ülikoolidesse sisseastumisel teatud eelised. Ehkki tegelikult oli ta pärit talurahva hulgast, tõstis isa töökoht kombainerina ta kõige hinnatuma klassi, proletariaadi hulka. Ja loomulikult ei teinud halba ka tema Tööpunalipu orden, tegelikult võetigi ta vastu ilma üldiselt vajalikke sisseastumiseksameid tegemata.

Pool aastat enne Stavropoli keskkooli lõpetamist kirjutas Gorbatšov Moskva ülikooli ja küsis infot selle õppekavade kohta. Vastu saadeti talle brošüür, kus olid üles loetud kõik teaduskonnad koos sisseastumistingimustega. Keskkoolis oli tal hulk lemmikaineid: füüsika ja matemaatika, aga ka ajalugu ja kirjandus. Seetõttu kavatses ta saata sisseastumisavalduse ka teistesse kõrgkoolidesse, mis olid spetsialiseerunud masinaehitusele, energeetikale ja majandusteadusele. Kohalik sõjakomissariaat teatas talle, et ta võidakse kutsuda sõjaväeteenistusse, kui ta ei astu mõnda sõjakooli, nagu näiteks Bakuu mereväeakadeemiasse, mida talle soovitati. „See mõte ei olnud mulle vastumeelne,” meenutab Gorbatšov, „teate ju küll, noortele meestele meeldivad laevad ja vormiriietus. Aga miski peatas mind, ma ei teagi, mis see võis olla. Tahaksin isegi teada. Olin valmis sõjaväkke minema, aga siis öeldi mulle, et võin saada ajapikendust, kui lähen õppima õigusteaduskonda või transpordiinstituuti.”^[5.]

Mingil hetkel mõtleski Gorbatšov Rostovi lähistel tegutsevast raudteetranspordi instituudist, seejärel aga kaalus mõnda aega diplomaadikarjääri. Lõpuks saatis ta avalduse Moskva Riikliku Ülikooli õigusteaduskonda, mis Nõukogude (ja nüüd Venemaa) haridussüsteemis annab põhilise õigusalase hariduse.^[6.] Õppida õigusteadust riigis, kus seadused alati ei kehti, ei ole intellektuaalses mõttes kõige prestiižsem, aga Gorbatšov veel ei teadnud seda. Kuigi „kohtunike ja prokuröride roll avaldas mulle sügavat muljet”, tunnistab ta samas, et tal oli seadustest ja õigusteadusest „udune ettekujutus”.

Võib-olla seetõttu Moskva ülikool esialgu ei vastanudki tema avaldusele. Nii läkski ta jälle tööle kombainerina, aga mõne aja pärast jättis ta isa steppi üksi (muidugi isa enda nõusolekul), sõitis juhusliku autoga lähimasse linna ja saatis telegrammi kinni makstud vastusega tuletamaks ülikoolile enda olemasolu meelde. „Vastu võetud koos õigusega ühiselamukohale,” oli kirjas teates, mille ta imekombel sai juba kolme päeva pärast ja mille postiljon talle otse põllule kätte tõi. Ta ise pani selle ime vähem kooli lõpetamisel saadud medali (see oli hõbe-, mitte kuldmedal, sest saksa keele hinne oli „5” asemel „4”) ja rohkem oma Tööpunalipu ordeni ning töölis-talupoegliku päritolu arvele. Peaasi oli aga see, et ta sai sisse: „sisse, tegemata ühtki eksamit, osalemata vestlusel, üldse tegemata midagi. Keegi ei küsinud minu käest midagi! Nojah, enda arvates olin ma vastuvõtmist väärt. Minule võis loota ja ülikoolis leidis see kinnitust.”^[7.] Ülejäänud suve töötas ta jälle koos isaga kombainil. Ja töö ei tundunud enam üldse raske. „Rõõm ajas üle ääre. Peas helisesid jätkuvalt sõnad: „Ma olen Moskva ülikooli üliõpilane.””^[8.]

Gorbatšov ei maini kõiki ülikooli vastuvõttu mõjutanud tegureid. Juunis 1950, just siis, kui Moskva ülikool kaalus, kas võtta ta vastu või mitte, võeti Gorbatšov vastu partei liikmekandidaadiks ja see on asjaolu, mis kindlasti parandas tema väljavaateid. Gorbatšovi 5. juunil 1950 käsitsi kirjutatud sooviavaldus ütleb: „Pean suureks auks kuuluda eesrindliku ja tõeliselt revolutsioonilise kommunistliku bolševike partei liikmeskonda. Tõotan jääda ustavaks Lenini ja Stalini suurele üritusele ning pühendada kogu oma elu partei võitlusele kommunismi eest.” Soovituskirjas iseloomustab kooli juhataja teda kui „üht meie kooli parimatest õpilastest”, „kes suhtub kaaslastesse hästi ja sõbralikult”, „on moraalselt kindel ja ideoloogiliselt vankumatu”. Teine soovitus näitab, et isegi 1950. aasta Venemaa provintsis võis ülikooli astumisel abi olla ka spordiga tegelemisest: kooli kehalise kasvatuse õpetaja kirjutab, et Mihhail abistas teda kaks viimast aastat. Rajooni komsomolikomitee, mille liikmeskonda Gorbatšov kuulus, kinnitab, et ta on „poliitiliselt kirjaoskaja”, st et ta „mõistab Lenini-Stalini partei poliitikat õigesti”. Samuti tehti avaldus, mis oli viimastel stalinismiaastatel iseäranis oluline: et ehkki Gorbatšov elas kaheteistkümnesena ka Saksa okupatsiooni all, „ei ole tema kohta mingit kompromatti [kompromiteerivat materjali]”.^[9.]

Gorbatšov nägi trammi esimest korda elus 13-aastaselt. Stavropolis käis ta esimest korda seitsmeteistkümnesena ja polnud veel kordagi krai piiridest väljapoole pääsenud. Nüüd, 19-aastasena sõitis ta koos isa ja päevinäinud vana kohvriga, kuhu ema oli pakkinud tema vähesed riided ja toidumoona sõidu ajaks, Privolnojest umbes 35 kilomeetri kaugusel asuvasse Tihhoretski raudteejaama. Vanaisa Pantelei, kes jättis temaga hüvasti, kui Gorbatšov ronis koos isaga veoautosse, mis viis nad jaama, „oli väga erutatud. Tal oli minu pärast väga hea meel, aga tal oli kahju, et ma ära sõidan. Tal olid pisarad silmis. See oli väga kurb.”^[10.] Gorbatšovi isagi oli nii erutatud, et jäi vagunisse, kuni rong hakkas liikuma, ja hüppas siis kiiruga maha ning unustas anda pojale rongipileti. Kontrolör oleks võib-olla Gorbatšovi rongist välja tõstnud, kui teised üldklassi vaguni reisijad poleks talle appi tulnud: „Mida te mõtlete?” karjuti kontrolörile. „Tema isa võitles rindel. Kas te ei näinud tema medaleid?” Kontrolör andis järele, aga tingimusel, et Gorbatšov ostab järgmises jaamas uue pileti (mida ta võis endale hädavaevu lubada).^[11.]

Moskva rong peatus paikades, millest Gorbatšov oli varem ainult kuulnud ja unistanud – Rostov, Stalingrad, Harkov, Orjol, Kursk, Voronež, mis kõik olid veel sõjaajast osaliselt varemeis –, enne kui jõudis viimaks pealinna. Algus polnud kuigi kerge: Gorbatšov ei tundnud end esialgu „kuigi hästi”. Tema uued tuttavad nimetasid „Moskvat ennast üheks suureks külaks”, aga talle ei meenutanud see küll küla. Privolnojes ei olnud elektrit, raadiot (peale keskväljakul oleva valjuhääldi) ega telefoni, aga õhk oli puhas ja lõhnas hästi ning „öösel särasid tähed nii, nagu oleks keegi taeva alla riputanud laternad”. Moskvas, mis mürises trammide ja metroorongide kolinast, „oli mulle kõik uus: Punane väljak, Kreml, Suur Teater, esimene käik ooperisse, balletietendusele, Tretjakovi galerii ja Puškini muuseum, esmakordne sõit jõelaevaga Moskva jõel, esimene äärelinna külastus, osalemine revolutsiooni aastapäeva demonstratsioonil. Iga kord haaras mind enneolematu uudsustunne.”^[12.]

Stalini viimastel eluaastatel hinnati talurahvast Moskvas eriti madalalt. Talurahvas oli nii Marxi (kes rääkis „maaelu idiootsusest”), Lenini (kes väitis, et korraldas „proletaarse revolutsiooni”) kui ka Stalini (kes ekspluateeris ja represseeris talurahvast) meelest alati olnud tagurlik mass ja samal arvamusel olid ka elu näinud moskvalased.^[13.] Gorbatšovile aga tundusid moskvalastest kursusekaaslased esialgu lootusetult alaarenenutena. Nad elasid edasi oma vanemate korterites, kuna tema ja teised mujalt tulnud elasid ühiselamus. „Meie esindasime Moskva eliiti,” selgitas Gorbatšovi ülikoolikaaslane Dmitri Golovanov. „Gorbatšov ei pakkunud meile suuremat huvi.”^[14.] „Ta oli läbinisti provintslik,” on öelnud Zoja Bõkova. „See oli ilmselge. Ta nägi välja nagu maakas.^[15.] Seda sai aru ka tema kõneviisist,” on meenutanud Golovanov.^[16.] Ta rääkis lõunavene murret, asendades tugeva g pehmema h-ga. „Tal oli üksainus ülikond ja ta kandis seda kõik viis aastat,” lisab Nadežda Mihhaljova.^[17.] „Ja mõnikord käis ta ringi ilma sokkideta, sest tal polnud ühtki paari.”

„Niisugused arvamused aga kadusid, kui Gorbatšov oli aasta ülikoolis õppinud,” meenutab teine üliõpilane, Rudolf Koltšanov. „Pärast seda ei vaadatud talle enam ülalt alla, kõik kohtlesid teda kui võrdset.”^[18.] Gorbatšov ei lasknud end eliidi arvamusest häirida, pigem vastupidi, viie aasta pärast oli ta valmis maailma äärtpidi õlale võtma. Ööl enne lahkumist Moskva Riiklikust Ülikoolist 1955. aastal mõtles ta läbi, mida need aastad talle tähendasid. „See maapoiss, kes 1950. aastal ülikooli astus, ja mees, kes selle viis aastat hiljem lõpetas, olid „kaks täiesti erinevat inimest”. Kodu oli kasvatanud teda „kui isiksust ja kodanikku” ning sedasama tegid ka kool ja õpetajad. Ta oli tänulik kaaslastele viljakoristusel, kes „õpetasid mind tööd tegema ja aitasid mõista tööinimese väärtushinnangute süsteemi”. Ja siiski oli just Moskva ülikool see, kust ta omandas „põhilised teadmised ja sisemise jõu, mis said määravaks otsustuste puhul, mida ma tegin. Seal algas pikk protsess minu kodumaa ajaloo ümberhindamisel selle oleviku ja tuleviku üle. Ühte tean kindlasti: nende viie aastata ei oleks poliitik Gorbatšovi.”^[19.]

Gorbatšov pole ainus tagasihoidliku päritoluga ülikooli lõpetaja maailmas, kellele kõrgharidus andis uue hingamise. Paraku oli kõrgharidus stalinismi viimastel aastatel läbi imbunud propagandast ja ajupesust. Siiski oli isegi enne Stalini surma 1953. aastal võimalik saada Moskva Riiklikust Ülikoolist tõeline kõrgharidus.

Mõningad professorid, kes olid ise saanud hariduse enne või vahetult pärast 1917. aastat, tutvustasid üliõpilastele filosoofia- ja poliitikaalaste ideede laia maailma. Gorbatšovi üliõpilasaastad koos pealinna rikkaliku vaimu- ja kultuurieluga kujundasid temast mehe, kes pidas ennast intellektuaaliks, mille all ta mõtles filosoofilist meelelaadi, ning just see asjaolu võimaldab meil mõista seda visiooni, mis tõstis ta hiljem juhtivate poliitikute hulka, aga ka tema kui juhi teatud piiratust.

Moskva ülikoolist leidis Gorbatšov kaks tema elu oluliselt mõjutanud sõpra. Üks neist oli tšehhi rahvusest üliõpilane Zdeněk Mlynář, kellest edaspidi sai 1968. aasta Praha kevade peaideoloog. Teine oli tema tulevane abikaasa Raissa Titarenko.

Stalin suri 5. märtsil 1953. Tema viimaseid eluaastaid iseloomustavad uued repressioonide lained. Nn Leningradi afääriga likvideeriti 1949. aastal parteijuhid, kelle juured olid omaaegses keisririigi pealinnas. 1952. aasta kosmopoliitidevastane kampaania oli suunatud juutide vastu. Jaanuaris 1953 kuulutasid Stalini ustavad käsilased, et on paljastanud arstide vandenõu, milles osalenud Kremli arstid, kellest enamik olid juudid, olevat seadnud eesmärgi tappa Nõukogude Liidu juhid. „Vandenõu” laialdane avalikustamine süütas massihüsteeria: liikvele läksid jutud haiglates tapetud vastsündinutest, vähenes haiglate ja apteekide külastatavus. Üks arreteeritud arst, tuntud patoloog Jakov Rappoport, meenutas hiljem kopsupõletikus lapse ema, kes ei olnud nõus andma lapsele penitsilliini, mille arst oli ette kirjutanud: „Las ta sureb pigem haigusse kui mürgist, mida ma talle oma käega annan.”^[20.]

Moskva ülikoolgi ei pääsenud päriselt nakkusest. „Õhkkond oli ideoloogiast küllastunud,” meenutab Gorbatšov. Õppetöö eesmärk näis olevat „noorte ajude pesemine”. Nii professoritel kui ka üliõpilastel „hoiti hoolega silm peal”.^[21.] Aga siiski võis sõjajärgsetel aastatel Nõukogude ühiskonnas märgata muutuste algeid. Oma maine tõttu ja kuna nõukogude riik vajas kõrgtaseme spetsialiste, jäi Moskva ülikool üleüldisest hirmuõhkkonnast mõnevõrra kõrvale.

Gorbatšovi põlvkond astus pärast kohutava sõja lõppu ellu kantuna optimismist ja tulisest otsusekindlusest parandada oma elu. Ikka veel uskudes võrdsusse, mida tõotas kommunismiõpetus, ei pidanud vaestest maapiirkondadest tulnud üliõpilased ennast sugugi halvemaks kui eliidi lapsed. Sõjaveteranid, kellel oli ülikoolidesse astumisel teiste ees eelis, erinesid noorematest üliõpilastest. Nad olid jäänud ellu, võitnud sõja ja pöördunud triumfiga tagasi ning olid nüüd eriti valmis tulevikku ehitama. „Kõigil meie põlvkonnast oli kindel usk sotsialistlikesse väärtustesse,” meenutab Leonid Gordon, kes õppis Moskva ülikoolis ajalugu aastail 1948–1953. „Põlgasime rikkust ja kõike, mida pidasime kodanlikuks. Meie nõukogude patriotism oli tugev.” Gorbatšovi tulevane nõunik Nail Bikkenin on meenutanud, et tema ja tema sõprade „usk meie kodumaasse ja selle välja kuulutatud ideaalidesse oli tugev … NSV Liit oli määratute võimaluste maa ja meil oli ees tohutu tööpõld.” Moskva ülikooli filosoofiateaduskond, kuhu Raissa Titarenko astus 1949. aastal, oli üliõpilaste silmis intellektuaalselt uudsete ja põnevate ideede kasvulava. Nõukogude sotsioloogia (seda õpetati filosoofiateaduskonnas) ja avaliku arvamuse uurimise pioneer Juri Levada meenutab: „Jäi mulje, nagu poleks ei enne ega pärast olnud siin nii huvitavaid inimesi.” Teine tunnustatud sotsioloog Boriss Grušin mäletab, et sõjaveteranid innustasid Moskva ülikoolis oma kaasüliõpilasi „oma uudsete arusaamade, uudse elu- ja maailmanägemisega”.^[22.]

Gorbatšov meenutab, kui suur oli surve, et kohanetaks tavapärasega: „Kõige väiksemgi kõrvalekaldumine ametlikust arusaamast, igasugune katse ükskõik mida kahtluse alla seada tõi kaasa tagajärjed, mille kulminatsiooniks oli parimal juhul peapesu komsomoli- või parteikoosolekul.”^[23.] Temast endast sai komsomolijuht juba esimesel kursusel, edaspidi tõusis ta kogu õigusteaduskonna komsomoliallorganisatsiooni sekretäriks agitatsiooni ja propaganda valdkonnas. Üks tema esimesi komsomoliülesandeid, milleks ta vabastati isegi õppetööst, oli jälgida valimisi Moskva Krasnaja Presnja rajooni valimisjaoskondades: hoolitseda, et inimesed käiks hääletamas ja et saavutataks kommunistliku partei eesmärk tagada oma kandidaadile peaaegu sajaprotsendiline toetus. Tema tähelepanekute kohaselt käis enamus hääletamas „hirmu pärast”.^[24.]

1952. aastal, kõigest 21-aastasena sai temast partei täisliige. Selles ja tema töös komsomoli liinis võis näha (ja mõnigi nägi seda niiviisi) seda, et Gorbatšovist on saanud poliitiline valvekoer, kes peab ülikoolikaaslasi silmas.^[25.] Tõde on tegelikult keerulisem. Muidugi pidi ta laulma kiidulaulu Stalinile ja tema töödele. Õigusteaduskonna parteikoosolekul 1953. aasta alguses rääkis ta vaimustusega, et „Jossif Vissarionovitš Stalini teosed ja partei 19. kongressi [toimus 1952. aastal] materjalid kohustavad meid tõstma oma teadusalase õppetöö taset,” aga avaldas kahetsust, et „meie professorid ja õppejõud pole ilmselt uurinud neid materjale küllalt põhjalikult. Selle tagajärjel on meie seminaride tase madal.”^[26.] Samas näitab kiirus, millega ta tõsteti partei täisliikmeks, teatud poliitikaalast hooletust. Ja tema kursusekaaslaste tunnistused kinnitavad, et kui rääkida nende jälgimisest, siis tegi ta seda ainult minimaalselt.

Gorbatšovi edutamise partei liikmekandidaadist täisliikmeks pidi heaks kiitma Moskva Lenini rajooni parteikomitee, mille alluvuses oli Moskva Riiklik Ülikool. Kui ta rääkis parteikomiteele kõhklemisi sellest, et mõlemad tema vanaisad on olnud arreteeritud, mida nii mõneski ringkonnas peeti kompromiteerivaks asjaoluks, löödi sellele käega: „Ärge muretsege! Pange see lihtsalt kirja. Sellest on küllalt.”^[27.] Kursusekaaslased usaldasid teda, sest ta oskas hoida saladusi. Nadežda Mihhaljova selgitab, et kuigi Gorbatšovi komsomoliülesanne oli tagada ühiselamus kord, pidas ta peamiselt silmas purjutamist, mitte poliitilisi väärarusaamisi. Galina Danjuševskaja mäletab koosolekut „arstide vandenõu” asjus, kus ta ootas, et Gorbatšov asub hukkamõistjate etteotsa. Selle asemel, imestab naine praegugi, „ei võtnud ta koguni sõna”.^[28.] Enamasti, nagu näib, koondas ta tegelikult tähelepanu õpingutele.

Mitte ükski õppeaine Moskva ülikoolis, isegi loodusteadused, ei pääsenud poliitilistest õppeainetest. Bioloogia ja füüsika said aastaid tunda ideoloogiaalaseid rünnakuid. Õigusteadust moonutasid stalinistlikud põhimõtted: ei tunnistatud süütuse presumptsiooni ja ülestunnistus loeti süütõendiks. Aga õppekavas olid ka Rooma õigus, poliitilise mõtteloo ajalugu, nn kodanlike riikide ja iseäranis Ameerika Ühendriikide põhiseadused ning selle asemel et ideoloogiliste vastaste mõtteid maha suruda, julgustati üliõpilasi neid hoolikalt tundma õppima, et klassivaenlast paremini mõista. Ehkki jälgiti täpselt partei liini, püüdsid mõned professorid anda märku oma kõhklustest. Üks kuiva kurguga professor rüüpas loengut pidades alati lonksukaupa vett. „Isegi parimad loengud,” tunnistas ta naeratades üliõpilastele, „tuleb alla loputada.”^[29.] Teine vana kooli õppejõud Serafim Juškov oli pühendanud kogu oma elu Moskoovia-Venemaa keskaegse eelkäija Kiievi-Venemaa uurimisele, aga ometi hakati teda äkki süüdistama „juurteta kosmopolitismis”, märk, millega tavaliselt sildistati juute. „Süüdistuse absurdsus oli täiesti ilmne,” meenutab Gorbatšov, eriti veel kui pidada silmas Juškovi endisaegsetele venelastele omast vanamoodsat riietumisviisi. Ta käis ringi, peas laiaääreline õlgkaabu ja seljas tikanditega kaunistatud pükste peal kantav särk, mis oli vööga kinni tõmmatud. Sellegipoolest kutsuti Juškov õigusteaduskonna õppenõukogu ette, kus ta siis seisis, oma vana õlgkaabu näpus ja ütles enda kaitseks kõigest paar sõna: „Vaadake mind ometi!” Juškov jäeti rahule. „Tema loengud meeldisid meile,” meenutab Gorbatšov, aga see, kuidas ta neid esitas, andis üliõpilastele võimaluse teha eakale õppejõule „ideoloogilist vingerpussi”. Talle esitati küsimus, kuidas ta analüüsiks Kiievi ajalugu, kui ei kasutaks palju viiteid marksismile-leninismile. „Ta avas innukalt oma suure, pungil täis portfelli, tõmbas sealt ühe klassikalise teose, seadis prillid ninale ja asus otsima sobivat tsitaati.”^[30.] Vingerpussi mõte oli pilgata poliitilist valvsust seda ise sardooniliselt rakendades.

Kui Gorbatšov, nii välimuselt kui ka kõneviisilt kohmakas maapoiss, esimest korda Moskva ülikooli saabus, hakkasid kursusekaaslased teda nokkima: „Mulle oli uudne see, et nende endi jutu järgi tuli neil koolitee selgeks õppida, mina aga käisin ju külakoolis.” Aga ta leidis, et tema niisugune naiivsus on tegelikult hea: sageli „kartsid moskvalased välja näidata oma taipamatust ja kartsid loengu ajal selgitust küsida”. Tema ise aga „põles uudishimust ja soovist kõike õppida ja mõista”. Kuigi „ma polnud kunagi tundnud puudust eneseuhkusest ja ma omandasin ükskõik mida uut kergesti”, pidi ta siiski õppides vägagi pingutama. Ei läinud kuigi kaua, kui ta suutis „kaitsta oma seisukohti vaidlustes ka võimekamate kursusekaaslastega”.^[31.]

Gorbatšov kinnitab, et õppis „himuga, palavikuliselt”. „Me kõik tegime palju tööd,” meenutab Rudolf Koltšanov, „aga tema töötas rohkem kui keegi teine.”^[32.] „Sellele, mille teised tegid ära tunni või kahega,” ütleb Mihhaljova, „kulutas tema kolm või neli tundi.” „Ta oli väga hoolas,” jätkab Mihhaljova, „kui teised läksid magama, tegi tema veel tööd edasi.” „Tean päris kindlalt,” räägib Zoja Bekova, „et ta ei lõpetanud kunagi enne kella kaht või kolme hommikul, kusjuures ta oli tõusnud kell viis või kuus hommikul. Ta õppis, luges ja tegi kõik, mis suutis, et tõusta moskvalaste tasemele.”^[33.] „Tema intelligentsuses polnud midagi maapoisilikku,” meenutab Volodja Lieberman, kes nagu Mihhaljova ja Zdeněk Mlynář oli Gorbatšoviga samas õpperühmas.

Gorbatšov Tööpunalipu ordeniga, mitte varem kui 1949

Gorbatšov ei häbenenud näitamast oma üleolekut teistest töö valdkonnas. Liebermani mäletamist mööda kandis ta oma Tööpunalipu ordenit „kogu esimese aasta ja see äratas tähelepanu”. Sellegipoolest, lisab Mihhaljova, jäi mulje, et Gorbatšovil „pole komplekse: ta mõistis oma puudulikku kultuuritaset ja asus abi otsima.” Roheliste silmade ja ronkmustade juustega Mihhaljova oli üks neid, kelle abi Gorbatšov küsis. Naine mäletab, et oli öelnud: „Miša, sa vaeseke elad ju ühiselamus. Halbade sardellide peal ära ei ela. Tule minu poole õppima. Ema on suurepärane kokk!” Nadežda tutvustas Gorbatšovile ka Moskva kultuurielu. „Ta võis näiteks paluda: „Nadežda, kui lähed muuseumi, vahest võtad mind ka kaasa ja seletad, mida sellest kunstnikust arvata.” Või: „Kui lähed konservatooriumi,^(1*.) võta mind kaasa ja seleta, mida helilooja selle teosega mõtles.” Ta ei häbenenud küsida.” Teine sõber mäletab, kuidas Gorbatšov küsis, mis on ballett: „Olen kuulnud, et sellest räägitakse, aga pole seda kunagi näinud.”

„Ma nähtavasti meeldisin Gorbatšovile,” meenutab Mihhaljova, „aga ta ei näidanud oma huvi neidude vastu kunagi välja.” „Ta ei hoolinud alkoholist ega kaardimängust,” selgitab Lieberman. „Aga ehkki ta oli väga nägus ja uhkete juustega, ei ilmutanud ta kunagi kuigi palju huvi naiste vastu.” Noil aastail tehtud fotol sarnaneb tumedate juuste ja silmadega ning pehme viltkaabuga Gorbatšov tõepoolest Prantsuse filminäitlejaga. „Aga Gorbatšovil on alati olnud hämmastav töövõime … Ei mingeid hobisid. Ei mingeid kõrvalhuvisid. Ainult töö.”^[34.] Gorbatšov ise seletab seda nii: „Olin teinud kindla otsuse: kulutan kõik viis aastat Moskva ülikoolis õpingutele. Ei mingeid armulugusid.”^[35.]

Moskva ülikooli ühiselamu elava seltskonnaelu keskkonnas muutus kõik üsna varsti. Vanad õppehooned, mis andsid peavarju Moskva Riikliku Ülikooli teaduskondadele, olid kõik veel kesklinnas Mohhovajal üsna Kremli lähedal. Ühiselamu oli aga seitse kilomeetrit eemal Sokolniki rajoonis Stromõnka tänaval Jauza jõe ääres.^[36.] 18. sajandi alguses Peeter I ajal sõjaväele kasarmuks ehitatud hiigelsuur neljakordne kollane hoone mahutas mitu tuhat üliõpilast. Aspirandid ja üliõpilased majutati teaduskondade kaupa: ajaloolased, filosoofid, füüsikud, bioloogid, kirjanduse ja õigusteaduskonna tudengid ning teised. Tervelt kuni kakskümmend kaks esimese kursuse üliõpilast elas ühes suures ruumis, mille sisustuse moodustasid peamiselt voodid (mille all kohvris hoiti isiklikke asju), väikesed öökapid voodi kõrval, üks suur laud mõne tooliga, üks-kaks raamaturiiulit ja üks riidekapp. Teisel õppeaastal pidid tuba jagama „ainult” üksteist üliõpilast ja kolmandal kursusel oli neid ühes toas „kõigest” kuus. Igal korrusel oli üks ühisköök, mida pidid jagama sajad üliõpilased, ning üks suur pesuruum, kus polnud sooja vett. Raissa Gorbatšova, kes oli samuti üles kasvanud provintsis, on meenutanud, et naiste pesuruumis olid ainult WC-potid ja valamud.^[37.] Koltšanovi mäletamist mööda polnud meeste pesuruumis tualetikabiine, olid ainult WC-potid. Kodumaal Tšehhoslovakkias paremate oludega harjunud Zdeněk Mlynář räägib „ühiskäimlast, kus oli pesemisvõimalus” ja lisab, et „kõigi hoone asukate jaoks oli õues ühissaun”.^[38.] Saun oli vaheldumisi avatud meestele või naistele.^[39.]

Dmitri Golovanov, kes elas vanematekodus, mäletab Stromõnkat kui „kohutavat, vanglat meenutavat” paika.^[40.] Gorbatšovi-sugusele maapoisile tundus see aga peaaegu luksuslikuna. Tema minimaalne garderoob ei tundunudki väga imelik, sest üliõpilastel olid sageli seljas kantud püksid ja pluusid, vanad koolivormid või sõduripluusid.^[41.] Samas oli ka kohvik ja einelaud, meenutab Gorbatšov, „kus sai mõne kopika eest osta tassi teed, laudadel ootas aga piiramatus koguses leiba. Oli ka juukselõikla ja pesumaja, ehkki harilikult pesime oma riided ise, kuna polnud raha. Meil oli oma haiglagi, mis oli mulle samuti uudis, sest meie külas oli kõigest esmaabipunkt. Meie käsutuses oli raamatukogu avara lugemissaaliga [aga Koltšanov mäletab, et kuna seal polnud kunagi vabu kohti, käisid üliõpilased seal vahetuste kaupa ööd ja päevad läbi], üliõpilasklubi kõikvõimalikeks kultuuriharrastusteks ja sportimiseks. See oli meie oma maailm, üliõpilaste maailm oma kirjutamata seaduste ja reeglitega.”^[42.]

Ülikoolilinnak Stromõnkal, mis ei maganud kunagi, kus valgus põles kogu öö, võis uhkustada oma peatänavate (pikad koridorid, kuhu koguneti lobisema), mitteametlike vaidlusklubide (sageli kohtuti pesuruumis), turgude (kus niisugused üliõpilased nagu Gorbatšov, kellel oli vähe raha, aga kes vahetevahel said vanematelt toidupakke, tegid vahetuskaupa) ja koguni strateegiaga, kuidas sõita kesklinna: tudengid ujutasid trammid niivõrd üle, et konduktoritel polnud vähimatki võimalust jälgida, kas nad on sõidu eest maksnud – tavaliselt ei olnud maksnud. 1953. aasta lõpul kolisid Stromõnka asukad ümber uutesse luksuslikesse ühiselamuruumidesse Lenini mägedesse kerkinud hiiglaslikku pulmatorti meenutavas pilvelõhkujas, kus elati nn blokkides, st kahes eraldi magamistoas, millel oli ühine vannituba. Aga nii kirja pandud mälestustes kui ka isiklikult rääkides meenutab Gorbatšov Stromõnkat suurema nostalgiaga kui Lenini mägesid.

Kas ta tõusis Moskva ülikoolis esile kui keegi, kes võib ühel päeval asuda juhtima oma kodumaad ja maailma? „Ta polnud mitte mingil juhul meie kursuse kõige silmapaistvam üliõpilane,” ütleb Rudolf Koltšanov. „Miski ei vihjanud, et temast saab suur reformaator ja ülemaailmse tähtsusega riigijuht, kes ainult ootab oma tundi.”^[43.] Hilisem tuntud sotsioloog Natalja Rimaševskaja mäletab, et Gorbatšov „ei püüdnud kunagi esile tikkuda, vaid püüdis pigem jääda varju. Loengul istus ta harilikult viimastes ridades. Need, kes tahtsid silma paista, püüdsid hõivata keskmised kohad esireas. Naljatamisi pöördusime Gorbatšovi kui „kuulsa kombaineri” poole, millega märgiti ära ordenit, mida ta kandis.”^[44.] Aga Gorbatšovil oli ka kõigile kohe silma hakanud väärtusi. Kogu tema tähelepanu koondus sulle, kui ta sinuga rääkis, on meenutanud mitu toonast kaasvõitlejat. „Miša polnud kunagi saama peal väljas,” ütleb Lieberman.^[45.] Koltšanovi andmetel oli Gorbatšov „avatud, soe ja seltskondlik” ning tal oli „palju sõpru”.^[46.]

Gorbatšov väidab, et talle ei meeldinud tuim õpetamine ja mehaaniline tuupimine. Ja nii jätkas ta siingi keskkoolis alustatud tava esitada õppejõududele igasuguseid küsimusi. Ta oli valmis alustama vaidlust ühe iseäranis igava professoriga, meenutab ta ise, ehkki Gorbatšovi rühmavanem Valeri Šapko soovitas tal oodata, kuni lõpueksamid on tehtud. Gorbatšov ei hakanud ootama ja õppejõud maksis talle kätte, pannes talle viie asemel hinde neli, mille tõttu Gorbatšov jäi ilma talle nii vajalikust kõrgemast stipendiumist. Kui 1952. aasta sügisel ilmus Stalini viimane „geniaalne” teos „Sotsialismi majandusprobleemid NSV Liidus”, piirdus üks professor lihtsalt sellega, et luges loengu ajal suurteost valjusti ette. Gorbatšov saatis talle allkirjata kirjakese: „Siin on ülikool ja siia võetakse vastu inimesed, kes on käinud kümme aastat koolis, see tähendab inimesed, kes oskavad ise lugeda.” Professor luges kirja põlglikult ette ja tähendas, et ilmselt on selle kirjutanud keegi, kes ei austa ei marksismi-leninismi, kommunistlikku parteid ega ka NSV Liitu. Ja seepärast polevat selle kirjutanud „kangelane” ka julgenud sellele alla kirjutada. Gorbatšov tõusis pikkamisi püsti ja tutvustas ennast. Niisugusest trotslikust käitumisest oli juttu kõigis instantsides kuni Moskva partei linnakomiteeni välja, aga seal otsustati asi summutada. Jälle kord tuli kasuks Gorbatšovi töölis-talupoeglik päritolu.^[47.]

Kursusekaaslased kinnitavad tema otsekohesust. 1930. aastate repressioonide aja peaprokurör Andrei Võšinski oli kehtestanud Nõukogude Liidus õigusemõistmisel normi, mille kohaselt süüdistatava ülestunnistus on küllaldane süütõend. „Paljud meist võtsid seda kui lõplikku tõde,” möönab Gorbatšovi sõber Golovanov, „aga mitte Gorbatšov. Ta ei saanud seda avalikult ümber lükata, sest muidu oleks ta välja visatud. Küll aga avaldas ta oma arvamust sõprade hulgas: „See on vale, täiesti vale. Ülestunnistusi saab välja pressida.””^[48.] Kui hüsteeria seoses nn arstide vandenõuga oli 1952. aastal täies hoos, jõudis Gorbatšovi hea sõber Volodja Lieberman auditooriumi kolmetunnise hilinemisega, ise „rusutud, kahvatu ja näost ära”. Pisarad silmas, seletas ta, et temas tunti ära juut ja ta visati bussist välja. Hiljem, õigusteaduskonna koosolekul seadis keegi teine üliõpilane Liebermani ustavuse kahtluse alla. Medalitega autasustatud sõjaveteran ja kursuse parim kõnemees Lieberman tahtis teada: „Kas mina pean ainsa juudina teie hulgas võtma endale vastutuse kõikide juutide eest?” Sel hetkel, meenutab Lieberman ise, hüppas Gorbatšov püsti, osutas käega Liebermani süüdistaja poole ja hüüdis: „Sa oled üks selgrootu limukas!”^[49.] „See ei olnud poliitiline protest,” meenutab Gorbatšov. „Selleks polnud aeg veel küps. Tegu oli intellektuaalse protestiga selle vastu, kuidas koheldi sõjaveterani ja inimest.”^[50.]

Kõige tulisemad vaidlused toimusid hilja öösel. „Olime jagunenud kõikvõimalikeks ideoloogilisteks leerideks ja kildkondadeks,” mäletab Koltšanov. „Keegi võttis tsiteerida Trotskit, keegi teine kritiseerida Leninit Brest-Litovski rahu [sõlmiti Saksamaaga 1918. aastal] pärast, või koguni arvustada Stalinit selle eest, kui primitiivselt ta selgitab filosoofiaalaseid ideid. Minu enda lemmik oli [Pjotr] Struve [liberaalsete vaadetega reformimeelne tegelane enne 1917. aastat] … Muidugi oli vägagi rumal niimoodi rääkida ja see olekski võinud meile kalliks maksma minna. Mitu inimest, kes pidid kohe teaduskraadi kaitsma, said niisuguste arutluste eest kümme aastat. Meil läks hästi, keegi ei kandnud meie peale võimudele keelt.”^[51.]

Keegi ei saanud olla avalikult teisitimõtleja, aga Koltšanov tunnistab, et Gorbatšov oli kahtleja. „Tal oli väga selge arusaam Stalini põllumajanduse kollektiviseerimisest ja ta pidas seda uskumatuks ebaõigluseks. Ta ei saanud seda avalikult välja öelda, aga ta teadis palju rohkem kui minusugused linnapoisid.” Gorbatšovi hakati pidama meheks, kes püüab vahendada eriarvamusi. „Sina arvad niiviisi,” võis ta öelda, „sina mõtled seda, aga arutame selle asja läbi.” Rimaševskaja mäletab, et Gorbatšov oskas vaigistada ägedaid vaidlusi tuntud marksistliku väljendiga „Vaatleme [seda küsimust] dialektiliselt”, see tähendab kõrvutades teesi ja antiteesi ning otsides seejärel võimalusi sünteesiks. „Võib-olla see kujundaski [temast] lõpuks mehe, kes oskab otsida kompromisse.”^[52.] Või teisiti öeldes, tegi temast poliitiku. Juba ammu pensionil olles ütles Gorbatšov oma abile ja biograafile Andrei Gratšovile, et ehkki tema „kirglikkus ja uudishimu” kasvas Moskva Riiklikus Ülikoolis „püsivaks huviks filosoofia ja poliitika teooria vastu, mis on säilinud tänapäevani, ei pea ma end teoreetikuks. Mina olen poliitik, just poliitik.”^[53.]

Zdeněk Mlynář oli Moskva ülikooli ajal Gorbatšovi parimaid sõpru. „Miša imetles teda väga,” meenutab Golovanov. „Zdeněk oli hämmastavalt taibukas.”^[54.] „Elasime viis aastat koos ühes toas,” on öelnud Mlynář, „õppisime samu aineid, valmistusime koos eksamiteks ja lõpetasime mõlemad kiitusega. Olime rohkem kui lihtsalt kursusekaaslased: kõik pidasid meid lähedasteks sõpradeks.”^[55.] Mlynář oli astunud Tšehhoslovakkia kommunistlikku parteisse 1946. aastal ning oli iseenda hinnangul tõsimeelne kommunist. „Minu usk kommunismi oli suletud süsteem, mida ei olnud võimalik väärata ühelgi viisil, olgu idee, vaidluse või isegi mistahes välise kogemuse toel.” Mlynář oli poliitiliselt nii usaldusväärne, et temast sai Moskvas õppivate tšehhi üliõpilaste juht. Aga ikkagi kuulutasid tšehhi kaasmaalased Moskva ülikoolis ta „kahjuriks”. Niisugused urgitsemised olid vastukaja Tšehhi partei peasekretäri Rudolf Slánský represseerimisele, mis päädis Prahas 1952. aastal peetud näidisprotsessil surma mõistva otsusega. Mlynáři õnneks käisid Tšehhi kommunistide juhid sama aasta detsembris Moskvas ja kinnitasid kokku kutsutud tšehhi üliõpilastele, et partei pole saatnud neid siia „mitte üksteist kahtlustama, vaid pigem usaldama ja õppima”. See soovitus „kinnitas veelgi minu usku parteisse: kõike oli uuritud õigluse vaimus ja kuulutatud arusaamatuseks”.^[56.]

Zdeněk Mlynář, Gorbatšovi sõber Moskva ülikoolis, hiljem Praha kevade ajal Alexander Dubčeki lähimaid kaastöötajaid

Mlynář tunnistab: „Just Moskvas veedetud viis aastat olid need, mis andsid hoogu minu esimestele tõsistele ideoloogiaalastele kahtlustele.” Ta ei hakka neid seletama „nõukogude rahva haletsusväärse elatustaseme, tema vaesuse ja igapäevaelu viletsusega. Peamine probleem polnud selles, et Moskva oli puumajadest koosnev suur küla, et inimestel polnud küllalt süüa, et kõige levinum riietusese oli isegi viis aastat pärast sõda vana sõjaaegne sõjaväe vormiriietus, et enamik perekondi elas ühes toas, et vesikloseti asemel oli kasutada üksnes lampkasti viiv auk, et nii üliõpilased kui ka inimesed tänaval nuuskasid nina pihku, et kõik, millest sa kõvasti kinni ei hoia, varastatakse sinult rahvahulgas ära, et teadvuse kaotanud joodikud lamavad tänaval ja võivad olla ka surnud, ilma et möödujad neid märkaks või hooliks …” See erakordselt süüdistav tsitaat mõjub hävitavalt mitte vähese kiituse, vaid selle vältimisega.

Mlynář ei süüdista selles kõiges kommunismi, vaid näeb siin „sõja ja Tsaari-Venemaa kohutava tagurlikkuse otseseid tagajärgi”. Nõukogude rahva meelekindlus neid tabanud hädade talumisel demonstreerivat tegelikult „uue nõukogude inimese inimlikku tugevust”. Mlynářit ei häirinud mitte „nõukogude elu negatiivsed tahud”, vaid „igasuguste positiivsete ilmingute puudumine”, kommunistlike väärtushinnangute puudumine. Enamik nõukogulasi, kellega ta kokku puutus, „püüdsid hoida poliitika oma eraelust täiesti lahus … Meie aga pidasime enesestmõistetavaks, et mida me ütlesime avalikult, seda me ka endamisi tegelikult mõtlesime.” Mlynář jagas ühiselamutuba kuue rindel võidelnud Punaarmee endise sõduriga. Nende toa seinal rippus klassikaline sotsialistliku realismi maneeris plakat reproduktsiooniga maalist, kus Stalin seisab NSV Liidu suure kaardi ees, millel on kujutatud suurejoonelist plaani rajada Volgamaa steppidesse roheline metsavöönd. Kui aga lauale ilmus viinapudel, siis pöörati plakat näoga seina poole ja nähtavale tuli nilbe amatöörjoonistus revolutsioonieelse aja vene kurtisaanist. Järgnes paar tundi raju joomingut, mille jooksul „tavaline avalike juttude kahekeelsus polnud vajalik ja inimestel, kelle keel oli vägijoogist pehme, läks siiski korda tuua kuuldavale aina rohkem tegelikkust kajastavat teksti.”

Mlynář kuulis sõjalugusid, mis olid täielikus vastuolus sellega, mida ta oli näinud nõukogude filmides ja lugenud raamatutest. Oleks ta üritanud tulla lagedale oma „ülimalt õigete” seisukohtadega, oleks teda vaadatud „kui samasugust lolli nagu kadett Biegler Hašeki teoses „Vahva sõdur Švejk”. Üks üliõpilane ja partei liige rääkis talle, kuidas kolhoosnikud olid oodanud sakslaste saabumist lootuses, et nood saadavad kolhoosid laiali ja annavad maa talunikele tagasi. Mlynáři toanaabrid ei varjanud oma „põlastust iseendi moraalse nõrkuse üle ja enesehaletsust selle pärast, et nad olid võimetud muutma kõike seda, mis oli elus põlastusväärset”. Ta pidi elama Moskvas viis aastat avastamaks, et „kui tahad mõista nõukogude inimeste sisemaailma, siis on palju tähtsam lugeda Tolstoid, Dostojevskit, Tšehhovit ja Gogolit kui kogu sotsialistliku realismi kirjanduslikku toodangut.”

Mlynář tundis noort partei funktsionääri, kes andis hääle selle poolt, et visata välja üks sõber, kes jooksis kihlveo võidu nimel läbi Stromõnka aluspesus. Purjus peaga anus seesama funktsionäär Mlynářit: „Ma olen ju siga – lase käia, ütle, et ma olen siga!” Miks peaks ma seda tegema? küsis Mlynář. „Sest sina ei ole siga, sa usud seda,” kõlas vastus. Mlynář selgitas, et ühiselamus aluspesus ringijooksmine pole ju otse kuritegu (eriti veel, kuna hoopis vähem puritaanlikus Tšehhoslovakkias „juhtub seda kogu aeg”), aga tema pisarais vestluskaaslane ei võtnud teda kuulda. „Jama jutt, asi pole selles. Sa loed tegelikult Leninit. Sa saad sellest aru, sest loed seda.”

Mlynář töötas praktikandina prokuratuuris. (Prokuröridel oli kohustus jälgida, et ametnikud ja kodanikud täidaks täpselt seadusi, tegelikult aga jälgisid nad eelkõige, et partei diktaat ellu viidaks.) Nähes Nõukogude õigussüsteemi tööd seestpoolt, süvenesid tema kahtlused veelgi. Ühel päeval nädalas, mis oli mõeldud selleks, et kuulata ära „töörahva suulised kaebused”, oli prokuratuur umbes rahvamassist, kes lootis edastada oma pakilisi isiklikke seadusalaseid probleeme valveametnikule. „Igale juhtumile kulus üldjoontes viis või kümme minutit. „Uus nõukogude inimene” … seisis argliku aukartusega tema ees, müts näpus ja rääkis kogeldes talle osaks saanud ebaõiglusest ja solvangutest, aga prokurör, kes harilikult tegi samal ajal mingit muud paberitööd, istus oma massiivse kirjutuslaua taga ja kuulas kõigest poole kõrvaga. Paratamatult lükati 99 protsenti kaebustest kui põhjendamatud tagasi.”^[57.]

Kõikidest kahtlustest hoolimata suutis Mlynář jääda tõsiusklikuks kommunistiks. Ükskõik missugused Nõukogude Liidu puudused ka ei olnud, selgitas ta hiljem, ei olnud seal kapitalistlikku ekspluateerimist, töötute armeed ega agressioonil ja sõjal rajanevat välispoliitikat. Tema ja Gorbatšov „olid veendunud kommunistid”, kinnitab Mlynář. „Uskusime, et kommunism on inimkonna tulevik ja Stalin on suur juht.”^[58.] Keskkoolis oli Gorbatšov saanud kõrge hinde kirjandi eest teemal „Stalin tõi meile võidu, Stalin annab meie noortele tiivad”, koguni nii kõrge hinde, et mitu aastat tõsteti seda eeskujuna esile. „Isegi keskkoolis,” mäletab Gorbatšov, „rääkisime paljudest asjadest kriitiliselt … aga muidugi ainult kohalikul tasemel … Olime täiesti veendunud, et süsteem, milles elame, on sotsialism.”^[59.]

Gorbatšovi ja Mlynáři kahtlused süvenesid, kui nad jagasid neid omavahel. Nad käisid koos vaatamas klassikaks saanud filmi „Kubani kasakad” (1950), mis oli stalinistlik muusikaline komöödia. (Tõsi, niisuguseid vastuolulisi asju tõepoolest tehti ja need olid äärmiselt populaarsed just ajal, kui tegelik elu oli hullemast hullem.) Filmis asuvad õnnelikud kolhoosnikud rõõmsalt vilja koristama. „See pole tõsi,” sosistanud Gorbatšov sõbrale. „Kui kolhoosi esimees neid toore jõuga tagant ei sunni, siis ei lähe nad arvatavasti üldse tööle.” Ühes stseenis asuvad kirevates suvistes kleitides nägusad blondid lüpsjad, kes on äsja ettenähtud plaani ületades võitnud sotsialistliku võistluse, kammima kohalikke kauplusi (ostetakse kübaraid, kingi, maiustusi, õhupalle) ja koguni kavatsevad osta kolhoosile pianiino. „Puhtakujuline propaganda,” teavitas Gorbatšov Mlynářit. „Tegelikult pole võimalik mitte midagi osta.”^[60.]

Sõbrad õppisid koos NSV Liidu ametlikku ajalugu, kus kinnitati, et kõik, kelle puhul ilmnesid „parteivastased kõrvalekalded”, oli vaja likvideerida. „Aga Lenin ei lasknud [oma menševikust vastast] Martovit arreteerida,” väitnud Gorbatšov. „Ta lasi tal välismaale minna.” Mlynáři andmetel oli Gorbatšovi filosoofiline lemmikmaksiim, et „tõde on alati konkreetne”, mida ta olevat tsiteerinud, kui marksistliku filosoofia lektor lobises midagi üldistest põhimõtetest, „ükskõik kui vähe polnud neil ka pistmist tegelikkusega”. „Gorbatšov oli hästi tasakaalukas ja optimistlik,” meenutab Mlynář, „äärmiselt emotsionaalne”, aga tal olnud „raudne enesekontroll”. Ta oli „avarapilguline ja uudishimulik” ning „võimeline kuulama ja õppima ning suutis kohaneda. Kõik see tulenes tema enesekindlusest.”^[61.]

Stalini surm oli mõlemale vapustus. Vestluses Gorbatšoviga 1990. aastatel tuletas Mlynář meelde, et seisis tema kõrval kaheminutilise leinaseisaku ajal Stalinit mälestades õigusteaduskonna auditooriumis Herzeni tänaval. „Mäletan, et küsisin sinu käest: „Miša, mis meist nüüd saab?” Ja sina ütlesid äreva ja ebakindla häälega: „Ma ei tea.” Meie maailm, tõsimeelsete stalinlike kommunistide maailm, hakkas lagunema.”

„Jah,” vastas Gorbatšov, „just nii see oli.”^[62.]

Mlynář ja Gorbatšov liitusid kümnetest tuhandetest inimestest koosneva rahvamurruga, mis liikus ametiühingute maja sammassaali poole, kuhu Stalini surnukeha oli välja pandud. Paljud vaikisid ja olid siiralt leinas. Aga Mlynář mäletab ka „pikanäpumehi ja taskuvargaid, mehi [kes] püüdsid käperdada naisi ja jõid otse taskusse peidetud pudelitest viina. Seda rahvahulka ühendas kindel soov mitte magada maha spektaaklit, olgu siis tegu matuste või avaliku hukkamisega.” Ratsamiilits suunas inimesed sarga juurde viivatele kitsastele tänavatele, kus nad suruti ohtlikult kokku nagu pudelikaelas. Esialgu skandeeriti kindlas rütmis: „Üks, kaks, kolm ja korraga!” Siis aga, kui „rahvamass suruti üle igasuguse mõistuse kokku, hakati inimesi jalge alla tallama. „Ma nägin ise kümneid vigastatud ja teadvuseta inimesi,” kirjutab Mlynář, „ja silmasin ka mõnda surnut.”^[63.] Mlynář esimesel katsel sarga juurde ei jõudnud. Järgmisel päeval, teeseldes, nagu ei oskaks ta üldse vene keelt peale sõna „начальник”, lubas miilits tal minna järjekorras ette. Gorbatšovil läks korda pudelikaeltest läbi pääseda ja ta seisis kogu öö järjekorras. „Nägin Stalinit lähedalt esimest korda – surnud, kivinenud, vahakuju meenutava näoga, kus polnud vähimatki märki sellest, et see võis kunagi olla elus. Otsisin sellest näost mistahes märki inimlikust suurusest, aga miski häiris mind ja äratas vastakaid tundeid.”^[64.]

Järgmistel kuudel pärast Stalini surma, aga eriti pärast seda, kui juunis arreteeriti ja detsembris lasti maha siseasjade rahvakomissar Lavrenti Beria, hakkas ajakirjandus avaldama kirjutisi, milles kritiseeriti isikukultust, aga ei mainitud Stalini nime. Ajalehed ei teinud 1954. aastal Stalini esimesest surma-aastapäevast väljagi. Alles veebruaris 1956, kui Gorbatšov oli juba Moskva ülikooli lõpetanud, ründas Hruštšov oma kuulsas salajases kõnes partei 20. kongressil otseselt Stalinit. Vahepeal olid meeleolud nii Moskva Riiklikus Ülikoolis kui ka ühiskonnas üldiselt hakanud muutuma. Mlynář taipas, et tema sõbrad Moskva ülikoolis „aimasid ja teadsid stalinlikust terrorist kaugelt rohkem, kui mina olin nende käest kuulnud ajal, kui Stalin oli veel elus. 1954. ja 1955. aastal räägiti niisugustest asjadest aina rohkem ja rohkem avalikult.” Pöördunud 1955. aastal Prahasse tagasi, avastas Mlynář, et tema kaasmaalased on rohkem hirmul kui kaasüliõpilased Moskvas. „Muidugi,” arvab Gorbatšov, „oli meil vaja läbi käia pikk-pikk tee, et jõuda välja tõelise pluralismini. Sest kuigi partei ja teised organid lasid ideoloogiaohje lõdvemaks, ei kavatsenud nad neid kindlasti käest anda.”^[65.]

Esimestel aastatel pärast sõda oli Stromõnka pöörases vaimustuses tantsuõhtutest, Gorbatšov aga vältis neid. „Eelistasin lugeda raamatuid,” meenutab ta, hoolimata sellestki, et läbi astunud sõbrad rääkisid neidudest, kellega nad olid tantsupõrandal kohtunud. Ühel 1951. aasta õhtul tormasid Volodja Lieberman ja Jura Topilin lugemistuppa ja kutsusid tedagi tungivalt kaasa: „Miša, tead missugune tüdruk! Siin uus! Tule ka vaatama!”

„Kas teie meelest on neist seal puudus?” irvitas tema, aga mõtles siiski ümber: „Hea küll, hea küll. Minge ees, tulen teile järele.”

„Poisid läksid ära,” meenutab Gorbatšov. „Püüdsin edasi lugeda, aga uudishimu sai minust võitu. Läksin klubisse ja kohtusin seal oma saatusega.”^[66.]

Raissa Titarenko oli oma tulevasest abikaasast aasta noorem, aga Moskva ülikoolis temast ühe aasta ees. Ta õppis filosoofiateaduskonnas, mis oli Moskva Riiklikus Ülikoolis üks mainekamaid ja mille üliõpilasi peeti iseäranis auahneteks. Raissa ise oli eriti korralik ja korrektne ning polnud sugugi juhus, et ta sattus lõpuks üliõpilasnõukogu sanitaarkomisjoni. Samas oli ta väga naiselik. Ehkki elutingimused ühiselamus (kaasa arvatud täielik võimatus omaette olla) olid karmid ja Raissa sõbrannad ei saanud enesele lubada ei kosmeetikat ega ehteid, meenutab tema toakaaslane, et Raissal õnnestus olla kaunis ka eriti pingutamata. Tal oli „fantastiline figuur”, ta keeras oma patsid pealaele uhkeks krooniks, tal polnud palju riideid (naised kandsid vahelduse mõttes üksteise riideid), aga kõik tema seljas tundus imekena, iseäranis rüüsidega pluus, millest jäi mulje, nagu oleks see võetud pungil täis riidekapist.” Mõiste „kodu” oli Raissale nähtavasti eriti oluline, seda võib-olla tema nomaadliku lapsepõlve pärast Siberi raudteel. Sellest tulenes ka soov valmistada süüa iseendale ja toakaaslastele ning mitte loota einelaua toidule, mistõttu teatud ajal nad otsustasidki osta ise toidukraami ja teha endale süüa ühisköögis. Siiski ei kestnud see kaua, sest ühiselamus oli traditsioon, mis nõudis, et oma toitu tuleb jagada kaasüliõpilastega.

Raissa tundus alati vaikne ja rahulik. Ainult korra nägid toakaaslased teda vihasena: naise peale, keda nad pidasid tõusikuks, kuna ta söandas heita silma noormehele, kelles nemad nägid looduse krooni. Ja ainult korra nähti teda ka nutmas – kui noormees, kellega ta oli kihlatud, katkestas kihluse.^[67.]

Gorbatšovi tulevane abikaasa Raissa Titarenko, esimest aastat Moskva ülikooli üliõpilane, 1949

Filosoofiateaduskond tegutses samas kesklinna hoones, kus ka õigusteaduskond, ja Raissa elas samuti Stromõnka ühiselamus. Gorbatšov ei suutnud kuidagi aru saada, kuidas ta polnud teda kunagi varem märganud, enne kui tantsuõhtul. Neiu oli „elegantne, väga sihvakas ja helepruunide juustega”, aga äärmiselt tõsine. Mitu noormeest püüdis Raissat tantsima viia, kui Gorbatšov sisse astus, neiu valis aga Gorbatšovi sõbra Jura. „Oleme kolleegid,” teatas neiu. Ta oli koos Juraga ühiselamu komitees. „Sellepärast tantsin temaga. Meil on, mida arutada.”^[68.]

Gorbatšovi kinnitust mööda armus ta esimesest pilgust: „Järgmised päevad olid piinarikkad ja rõõmurohked. Mulle tundus, et meie esimene kohtumine ei jätnud Rajale mingit muljet. Tema silmavaate järgi otsustades tundus ta olevat rahulik ja ükskõikne.” Ta püüdis neiuga uuesti kohtuda, Jura Topilin kutsus Raja toa tüdrukud oma tuppa külla. Keedeti teed ja aeti neidudega juttu. „Püüdsin väga talle muljet jätta,” tunnistab Gorbatšov, „aga arvan, et tegin end pigem narriks.” Teised noormehed toas olid sõjaveteranid ja neiu küsis Gorbatšovi käest, kus tema sõdis. Too tunnistas häbenedes, et oli kõigest neljateistkümnene, kui sõda lõppes. Raissa ei tahtnud uskuda, et ta on nii noor, ja nii tõmbas Gorbatšov sealsamas välja oma passi, et seda tõestada, aga tundis kohe selle pärast häbi. „Pidin ilmselt olema väga närvis,” meenutab Gorbatšov. „Pehmelt öeldes pidas ta mind vist veidrikuks.”^[69.] Raissa käitus reserveeritult, kogu nende lühikese jutuajamise kestel kasutati teineteise poole pöördudes ametlikku, mitmuse teise pöörde vormi вы ja neiu tegi peagi ettepaneku laiali minna.^[70.]

Pärast seda püüdis Gorbatšov korduvalt neiuga kohtuda, teda näha või talle silma alla sattuda. Vahetevahel ristusid nende teed ühiselamus, aga Raissa ainult noogutas ja läks edasi. „Ta oli mind täielikult ära teinud,” tunnistab mees, ehkki „oli tagasihoidlikult riides ja kõige uhkem, mida ta kandis, oli väike looriga kübar.” Paraku keerles neiu ümber palju vanemate kursuste meesüliõpilasi ja kord nägi Gorbatšov, kuidas üks pikka kasvu ja prillidega meesüliõpilane kostitab neiut šokolaadiga. Gorbatšov sai sõprade käest teada, et Raissa kavaler, paljutõotav füüsik Anatoli Zaretski on neiuga kihlatud. „Nojah, nii need asjad käivad,” mõtiskles Gorbatšov endamisi. „Nähtavasti jäin hiljaks.”^[71.]

Raissa Titarenko ja tema sõbranna Nina Ljakišova Moskva ülikooli ühiselamu juures, mai-juuni 1952

Kaks kuud hiljem aga, detsembris 1951, otsis Gorbatšov üliõpilaste klubis toimuval kontserdil vaba kohta, kui „äkki tundsin, et keegi vaatab mind. Ütlesin Raissale tere ja seletasin, et otsin vaba kohta.” „Võite võtta minu koha,” vastas neiu püsti tõustes. „Mulle ei paku see erilist huvi.” Tundes, et Raissa on tujust ära, pakkus Mihhail ennast teda saatma ja neiu ei vaielnud vastu. Nad jalutasid Stromõnka tänaval kaua ja järgmisel päeval viis Mihhail ta kinno. Peagi käisid nad juba iga päev jalutamas. Ühel päeval kutsus Raissa Mihhaili oma tuppa, kus toakaaslased võõrustasid sõpru, ja seekord oli noormehel taipu olla enamasti vait – osalt ka seetõttu, et ta ei saanud neiult silmi – „mitte just klassikaline iludus, aga väga-väga armas ja veetlev: väljendusrikas nägu, kaunilt elegantne figuur … ja ahvatlev hääl”, mis ka kuuskümmend aastat hiljem „heliseb mul ikka veel kõrvus”.

Varsti veetsid Gorbatšov ja Raissa kogu oma vaba aja koos. Sõbrad viskasid nalja, et nüüd on nad Mihhailist ilma. „Kõik muu siin elus hajus kuidagi tagaplaanile. Ausalt, jätsin isegi õpingud unarusse, kuigi mul läks korda tööd ja eksamid ära teha.”

Ühel talvepäeval aga, kui paar jalutas kesklinnas asuva õppehoone juurest tagasi Stromõnkale, oli Raissa väga vaikne ja vastas küsimustele ühesõnaliselt. Korraga ta ütles: „Me ei tohi enam kokku saada. Olin kogu selle aja õnnelik. Hakkasin jälle elama. Ma läksin lahku mehest, keda usaldasin. Olen sulle tänulik, aga ma ei ela seda üle, kui jälle peaks midagi samasugust juhtuma. Parem läheme lahku enne, kui on liiga hilja.” Edasi mindi vaikides. „Ütlesin Raissale, et ei saa olla temaga nõus ja et mulle oleks see katastroof.” Ühiselamus saatis ta neiu tema toa uksele ja ütles, et ootab teda ülehomme kesklinnas sellesama õppehoone juures.

„Me ei tohiks enam kohtuda,” kinnitas neiu.

„Ma ootan sind,” vastas noormees.

„Kahe päeva pärast,” meenutab Gorbatšov, „saimegi jälle kokku.”^[72.]

Mees, keda Raissa oli usaldanud, oligi Zaretski. Tema isa oli Balti liiduvabariikide raudtee direktor. Mehe ema oli Raissa andmeil „uhke ja imposantne suurte ambitsioonidega naine”, kes tahtis oma poja tulevase pruudi ise üle vaadata ja saabus Moskvasse erivaguniga. Zaretskid olid liiga kõrge seltskondliku positsiooniga, on öelnud Raissa toanaaber Nina. Zaretski ema ei kiitnud Raissat heaks just tema tagasihoidliku päritolu tõttu ja poeg, nagu Raissa hiljem Gorbatšovile rääkis, „tundis, et peab sõna kuulama”. Pärast lahkuminekut oli Raissal Gorbatšovi mäletamist mööda „tonnide kaupa võimalikke kosilasi”, aga neiu valis Gorbatšovi. Raissa ja tema toakaaslased olid sageli arutanud, missuguse mehega nad tahaks abielluda: see peaks olema tubli mees, intelligentne, muidugi nägus, soovitavalt moskvalane (seega saaks elama jääda pealinna), eelistatavalt teaduskraadiga, ideaalsel juhul professor, aga kõige parem kui välismaalane. Raissa, kellel tema enda väitel mingit niisugust kava ei olnud, tegi panuse Gorbatšovile ja nii nad tõotasidki jääda alatiseks kokku. „Abiellusin, kui sain aru, et armastan teda,” on Raissa kinnitanud.^[73.] Veel üks asjaolu, mis võimaldas Gorbatšovil võita Raissa südant, arvab üks naise toakaaslane, on see, et ta polnud liiga pealetükkiv.^[74.] Pooleteise aasta jooksul, kinnitab toakaaslane, käisid nad küll igal pool koos, aga kõige rohkem, mida Gorbatšov enesele lubas, oli hoida neiu kätt.

Paaril oli väga palju ühist. Mõlemad Raissa vanemad, nagu ka Mihhaili ema, olid ukrainlased. Nii Mihhail kui ka Raissa olid oma pere esiklapsed. Raissa hea sõbranna Lidia Budõka andmetel olevat mõlema vanemad olnud üsnagi sarnased. Isad olnud „vaiksed, rahulikud ja malbed”. Raissa isa, nagu ka Sergei Gorbatšov, olevat olnud oma lapsest „iseäranis sisse võetud”. Isa valis tütrele nime, mis tuleneb venekeelsest sõnast „rai” ehk paradiis. „Ta oli minu üle väga uhke,” on öelnud Raissa. „Viimastel elukuudel, kui ta oli Moskvas haiglas, rääkis ta mulle, et millegipärast mõtleb ta eriti palju oma emale ja minule, kui olin väike tüdruk. „Teadsin seda alati, või mulle tundus alati, et just sina oled see, kes päästab minu elu.”” Kahjuks ei õnnestunud tema elu päästa. Talle tehti keeruline operatsioon ja ta suri 1986. aastal.

Kõik neiu neli vanavanemat olid põlluharijad. Raissa isa Maksim Titarenko oli sündinud 1907. aastal Tšernigovis, kust oli pärit Mihhaili ema perekond, aga 1929. aastal kolis Maksim Siberisse, kus kohtus oma abikaasa Aleksandraga. Raissa sündis Altai krais Rubtsovski külas, mis polnud suurem kui Privolnoje. Mõlema vanemate lapsepõlv ei olnud sugugi kerge. „Töö oli raske ja lootusetu,” on ema rääkinud Raissale. „Vaene vanaema! … Ta käis kündmas, õmbles, pesi pesu ja riideid ning toitis ära kuus last. Aga kogu elu jooksul ei toonud ta kuuldavale ühtki kurtmissõna.” Siiski oli Raissa ema, nii nagu ka Gorbatšovi emapoolne vanaisa, bolševikele tänulik. „Lenin andis minu vanematele maad – seda rääkis ema kogu aeg,” on Raissa meenutanud.

Hoolimata tõsiasjast, et ta töötas raudteel, mis oli nii enne kui ka pärast 1917. aastat peamisi bolševike kasvulavasid, ei astunud Raissa isa kunagi parteisse, ehkki tema suhtumine sellesse soojenes, nagu on tütar öelnud, pärast seda, kui Raissa abiellus Gorbatšoviga. Raissa emapoolne vanaisa arreteeriti 1930. aastatel nagu Gorbatšovigi vanaisad. Ta kuulutati kulakuks, jäi kollektiviseerimise käigus ilma majast ja maast, sai süüdistuse trotskismis ning viidi minema ega tulnud kunagi tagasi. „Emal polnud vähimatki aimu, kes oli Trotski,” rääkis Raissa 1990. aastal, „ja vanaisa ei teadnud seda kindlasti … Vanaema suri mure ja nälja kätte kui rahvavaenlase naine. Tema neli last jäid saatuse hoolde.”

Nii nagu abikaasa ema oli ka Raissa ema saanud minimaalse hariduse. Gorbatšov annab talle väga kõrge hinnangu: „Andekas naine. Ta olnuks võimeline saama vähemalt ministriks. Ta oli väga võimekas, aga kulaku perekonnast.”^[75.] Raissa sõnul oli ema loomupäraselt tark inimene, kes nägi puudulikus hariduses oma isiklikku tragöödiat ja kes võttis oma elu peaeesmärgiks võimaldada oma lastele korralik kasvatus. Aleksandra Titarenko jäi koduperenaiseks, kes elas köetavates kaubavagunites, barakkides või teisaldatavates konteinerelamutes, rännates kogu aeg abikaasaga mööda raudteed kaasa. 25-aastasena oli ta juba kolme lapse ema ja saatis kogu elu mööda „õmmeldes, parandades, nõeludes, kududes, toitu valmistades, tikkides või koristades … kõike korras hoides, aias töötades ja võimaluse korral lehma või kitse pidades, et lastel oleks piima võtta.”

Kuna elu ei lubanud Raissa vanematel „teostada ennast nii, nagu nad oleks soovinud”, võtsid nad tütre sõnul „oma elu eesmärgiks saavutada vähemalt laste kaudu kõik see väärtuslik, mis jäi neile kättesaamatuks.” Selles mõttes „andsid vanemad meile rohkem kui üksnes hariduse. Sellega, kuidas nad elasid oma elu, kasvatasid nad meis vastutustunnet – nii tegudes kui ka käitumises. Ja võib-olla kõige tähtsam, mida vanemad mulle andsid, oli võime mõista teiste vajadusi, saada osa nende leinast, nende valust: see tähendab empaatia. Ei, mitte ükski põlvkond ei ela meie patusel Maal asjata.”^[76.]

Raissa vahetas aina koole, kuna tema ringirändav pere vahetas kogu aeg elukohta. Nii nagu tema tulevane abikaasa pidi temagi läbi ajama väheste, sageli kodus tehtud koolitarvikutega: üks õpik viie lapse peale, ajalehepaberist valmistatud vihikud, tahmast kokku segatud tint.^[77.] Ta mäletab, et tundis „teatud sisemist piirangut, ujedus- või eraldatustunnet”, mille põhjus peitus tema enda arvates lakkamatult vahetuvates koolides. Kui jätkata, siis nagu Mihhailgi, võttis ta õpinguid väga tõsiselt, aga sama kehtib ka muude harrastuste kohta, nagu laulmine, näitlemine, võimlemine, pidutsemine või koguni pühalikud tõotused teistele üliõpilastele: „Olla ustavad, hoida alati kokku, aidata üksteist ja mitte varjata midagi üksteise eest. Me koguni segasime tilga oma verd teise omaga, milleks tuli sõrme lõigata.”^[78.] Nagu tema tulevane abikaasa nii õppis ka Raissa hoolega ja hästi, mistõttu vanematel polnud vajadust tema edusamme jälgida: „Ma ei mäleta ühtegi korda, kus vanemad oleks kooli kutsutud. Ja nad ei kontrollinud kunagi minu kodutöid.”

Nagu Mihhail nii oli ka Raissa innukas lugeja. „Kõige õnnelikumad ja meeldejäävamad hetked lapsepõlvest … on seotud raamatute lugemisega pereringis. Mulle meeldis valjusti lugeda. Olid need alles kaunid õhtud! Puud praksusid ahjus või pliidi all. Ema valmistas süüa.” Õde Ljudmila (sündinud 1938) ja vend Jevgeni (sündinud 1935) „seadsid end minu kõrval sisse. Ja mina muudkui lugesin.” Raissa lõpetas keskkooli Baškiirias Sterlitamakis 1949. aastal kuldmedaliga, mis oli kröömike parem kui tema tulevase hõbemedal. See andis talle õiguse astuda kõrgkooli sisseastumiseksamiteta. Talle, nagu ka Gorbatšovile, oli sissesaamine Moskva ülikooli triumf, aga lahkumine seitsmeteistkümnesena pealinna, sõit ülerahvastatud ja üleköetud raudteevagunis võimaluseta magama heita ja ainult ema kaasa pandud toiduvaruga oli raske katsumus: „Olin kurb, et pidin lahkuma perekonnast … koolisõpradest … maailmast, kus tundsin end kodus ja mida mõistsin. Kurbus ja ärevus. Tundmatu algus …”^[79.]

Filosoofiaõpinguid peeti Moskva ülikoolis prestiižikamaks kui õigusteaduse õppimist, aga siiski mitte samaväärseks niisuguste ainetega nagu matemaatika või loodusteadused, sest neil aladel võis loota edule, ilma et oleks karta takerduda stalinismiaegsetesse poliitilistesse keeldudesse. Peale selle olid Moskva ülikooli õigusteaduskonna ja filosoofia tudengid muuski üsna erinevad. Nagu Gorbatšovi sõber Rudolf Koltšanov ütleb, olid filosoofid „lihtsalt natuke iseäralikud”.^[80.] Filosoofiat tudeerivaid naisüliõpilasi peeti eriti iseäralikeks, „kes hõljuvad justkui pilvedes ja on elukauged, ning midagi niisugust oli ka Raissa.”^[81.]

Siiski oli Raissa väga sihikindel, kinnitavad tema sõbrad ülikooli päevilt, hilisem silmapaistev uuskantianistist filosoof Merab Mamardašvili ja tulevane sotsioloog ning avaliku arvamuse uurija Juri Levada. Ta olnud küll veetlev, aga mitte edev.^[82.] „Kõigile meeldis, et sanitaarinstruktor on niisugune tibi,” meenutab Gorbatšov uhkelt. „Keegi ei saanud temalt silmi ära. Kõik tahtsid temaga välja minna.”^[83.] Ta oli „prestiižne objekt”, selgitab Mlynář. Kui ta rääkis, „oli iga sõna talle pingutus, mis tuli täiuslikult ilmale tuua”.^[84.] Gorbatšovi mäletamist mööda oli naise „suursugune hoiak ja eneseuhkus koos tagasihoidlikkusega see, mis mind meie esimesel kohtumisel köitis”.^[85.]

Raissa oli tulnud Moskvasse aasta enne Mihhaili ja jõudnud juba tutvuda küllalt palju pealinna kultuurieluga, et vahetada Nadežda Mihhaljova mehe kultuurialase giidi kohal välja. Nad ostsid kõige odavamad piletid, kuhu oli trükitud tekst „ülemine rõdu, ebamugav koht”, sest nendelt istmetelt lava peaaegu ei näinudki. „Alati, kui ma nüüd tulen teatrisse, vaatan ikka üles selle rõdu poole,” kirjutab Raissa hiljem, „sest just sealt kuulsin esimest ooperit Suures Teatris – Bizet’ „Carmenit” – ja esimest korda ka Tšaikovski esimest ning kuuendat sümfooniat. Sealt kõrgelt nägin ka esimest balletietendust – Minkuse „Don Quijotet” – ja vaatasin Moskva Kunstiteatris Tšehhovi näidendit „Kolm õde”.”^[86.] Raissa ja Mihhail käisid koos raamatukauplustes, muuseumides ja välismaa kunstinäitustel.^[87.] „Kolmandaks aastaks oli ta kunsti, kirjanduse, muu kultuuri ja spordiga kursis sama hästi kui ükskõik kes teine kursusel,” meenutab Koltšanov. „Muidugi,” möönab Mihhaljova, „oli Raissa Maksimovnal tema kultuurialases arengus suur osa.”^[88.] Ta „oli lugenud rohkem filosoofiat kui mina”, meenutab Gorbatšov ja „oli alati valmis aitama. Ma ei üritanudki jätta meelde ajaloolisi fakte, vaid püüdsin asetada need filosoofilisse või mõistelisse raamistikku.”^[89.] Moskva ülikoolis õpiti suuri filosoofe õpikute, kokkuvõtete ja hoolikalt valitud tõlgete alusel. Raissa aga tahtis lugeda Hegelit, Fichtet ja Kanti algses saksa keeles ja värbas Mihhaili endale appi.^[90.] Raissa püüdis lugeda ka lääne poliitikateoreetikuid algallikatest. Näiteks Thomas Jeffersoni, kelle tõotus „olla igavesti vaenulik igasuguse inimmõistuse vastu suunatud türannia vastu” jättis Gorbatšovile sügava mulje.^[91.] „Raissa luges rohkem poliitika teooriat kui Mihhail,” mäletab Lieberman. Gorbatšovi komsomoliülesanded nõudsid palju tööd. „Ta ei saanud enam nii palju õppida ja hakkas loengutelt puuduma. Siis tuli Raissa talle … õppimisel appi.”^[92.]

Aastaid hiljem kurtis Raissa, et ideoloogiaalased piirangud „jätsid mind ilma paljudest Venemaa ja maailma kultuuri puudutavatest teadmistest. Pidime õppima pähe Stalini kõne partei 19. kongressil, aga saime väga vähe uurida vene mõttelugu: Solovjovi, Karamzini, Berdjajevit, Florenskit.” Rääkimata juba „tõelisest võõrkeeleoskusest”. Kuigi „me õppisime saksa ja ladina keelt … polnud meil võimalusi võõrkeeli praktiseerida. Ma ei ole elu seeski tundnud kadedust selle pärast, et kellelgi on ilusam kleit või ehted kui minul. Aga ma kadestan tõepoolest inimesi, kes räägivad soravalt võõrkeeli.”^[93.]

Sellel eluetapil pidas Gorbatšov ennast ikka veel maksimalistiks. Aga nagu ta ise tunnistab, „tema jäigi selleks, minust aga sai hariduse eripära ja hiljem minu ette kerkinud arvukate probleemide tõttu mees, kes teeb kompromisse”. Naise „vankumatu iseloom” meeldis Gorbatšovile, arvab Gratšov, nagu ka nimetatud vankumatu loomusega kaasnenud teatud „metoodilisus, mille puhul eriline korralikkus jõuab pedantsuse piirile” ja „püüd mitte rahulduda poolikute abinõude või aseainetega või pseudoüldistustega”. See ongi põhjus, jätkab Gratšov, miks Gorbatšov hoolimata enda kui parteijuhi positsioonist sai naljatamisi rääkida oma abikaasast kui „perekondliku parteirakukese peast”.^[94.] Nadežda Mihhaljova, kes tundis mõlemaid Gorbatšove hästi (ja oli võib-olla Raissale pisut armukade) on öelnud teravamalt: Gorbatšov oli pehmem kui abikaasa. Tegelikult oli ta tuhvli all.^[95.]

Noored ei abiellunud enne kui septembris 1953, aga ammu enne seda olid nad lahutamatud. „Me saime aru,” meenutab mees, „et me ei saa ega tohi lahku minna.”^[96.] „Tunnetasime oma suhteid ja tundeid loomulikuna,” ütles Raissa ettevaatlikult ühes 1990. aastal antud intervjuus, „ning lahutamatu osana meie saatusest. Saime aru, et elu oleks ilma teineteiseta mõeldamatu. Meie tunded olid osa meie elust endast … Kõik, mis meil oli, olime meie ise. Omnia mea mecum porto – Kõik, mis mul on, kannan endaga kaasas.” Raissa mäletas teistki ladinakeelset maksiimi, mida Mihhail oli kunagi tsiteerinud oma keskkooliaegsele kooliõele Juliale ja millega Julia polnud nõustunud: Dum spiro spero – Kuni hingan, loodan.^[97.]

Enne kui abielluda, tuli muretseda elukoht ja leida võimalus, kuidas end ära elatada. Mihhail kulutas osa 1953. aasta suvest, ja seda veelgi innukamalt kui varasematel aastatel, tööks Privolnojes koos isaga viljakoristusel. „Näed, mida uued motiivid võivad teha,” naernud Sergei Gorbatšov. Raissale meeldisid kaunid riided ja seetõttu tundus ka Gorbatšovile, „et ta on tõeline printsess”. Ehkki nad tulid vaevalt ots-otsaga kokku, osteti naisele uus seelik ja pluus ning mantliriie. Gorbatšovile on eriti hästi meelde jäänud „taljesse hoidev säravrohelisest riidest ja väikese püstise karusnahkse kraega mantel, mida ta kandis järgmised kaheksa aastat ning pööras riide teisipidi, kui üks pool ära kulus”. Gorbatšovi silmis nägi naine välja hea igasugustes riietes, naine jälgis ka oma kehakaalu ja abikaasa andmetel „ei kasutanud kunagi kosmeetikat, enne kui sai 30-aastaseks”. Naisel oli „sisemine vajadus näha hea välja igas olukorras. Kõikide meie koos elatud aastate jooksul ei näinud ma teda kordagi hommikul sassis soenguga.”^[98.]

Koristades vilja tunduvalt üle riigi kehtestatud normi, teenis Gorbatšov koos isaga tolle aja kohta astronoomilise summa, tuhat rubla, mille Mihhail kulutas pulmadele. Ta ostis kergest šifoonist pulmakleidi Raissale, milles too „nägi välja suurepärane” („mitte just päris pulmakleit,” on meenutanud Raissa, „toona spetsiaalselt selleks kleiti ei tehtud”); mehe pulmaülikond, mille ta ostis samuti suvise teenistuse eest, oli tumesinine ja õmmeldud ilusast kallist kangast, mille nimi oli „Lööktööline”. Sõrmust ja uusi kingi Raissale nad endale lubada ei saanud, ta laenas need ühelt sõbrannalt. Abielu registreeriti 25. septembril Sokolniki perekonnaseisuaktide büroo suures hoones Stromõnka ühiselamu lähedal. Hiljem tähistasid nad seda päeva alati, ükskõik kus ka ei viibitud. Pulmapidu peeti siiski 7. novembril, bolševistliku revolutsiooni aastapäeval ühiselamu (dieet)einelauas. Toidukraamist oli laual kõige rohkem üliõpilastele igapäevast vinegretti, rohkesti oli šampanjat ja viina ning ühele toostile järgnes teine. Mlynářil, mäletab Gorbatšov, „õnnestus kaunistada oma elegantset välismaa ülikonda suure rasvaplekiga. Pidu oli lärmakas ja meeleolukas ning kõik said palju tantsida. Oli tõeline üliõpilaspulm.” Nagu vene pulmades kombeks, hüüdis pulmarahvas „Kibe!”, mis tähendas, et noorpaar pidi viina suudlusega magusamaks tegema. Siinkohal „tekkis aga probleem,” meenutab Gorbatšov, sest Raissa meelest „oli suudlemine nii intiimne toiming, et see on ainult meie kahe omavaheline asi.”^[99.]

Gorbatšov enne abiellumist, mitte hiljem kui 25. septembril 1953

Raissa Titarenko enne abiellumist Gorbatšoviga, mitte hiljem kui 25. septembril 1953

Pulmaöö kujunes formaalsuseks: see saadeti mööda Stromõnka ühiselamutoas koos kolmekümne külalisega. Tegelikult, tunnistas Gorbatšov hiljem, said neist mees ja naine siis, kui oktoobri alguses koliti elama uude ühiselamusse Lenini mägedesse rajatud pilvelõhkujas. Isegi siis aga oli kooselamisega raskusi, sest ühiselamu sisekorra reeglid nõudsid, et eri soost üliõpilased peavad magama eri ruumides. Ehkki Gorbatšov oli relvastatud abielutunnistusega, ei andnud ametimehed enne järele, kui ta kleepis seinale hiigelsuure karikatuuri, mis kujutas saabastega abielutunnistusel trampivat rektorit.^[100.] Pärast seda, on Raissa meenutanud, „võisime alati koos olla.” „Asusime kirjutama diplomitöid [Mihhaili teema oli „Masside osalus riigi juhtimisel kohalikul tasandil”] ja valmistuma eksamiteks. Lugesime väga palju. Õppisime saksa keelt.”^[101.]

Peagi oli oodata pere juurdekasvu. „Olime väga kogenematud,” meenutab Gorbatšov. „Ei koolis, ülikoolis ega arsti juures olnud keegi meile nendest asjadest midagi rääkinud.” Nii selguski „nagu välk selgest taevast”, et Raissa ootab last. Mõlemad soovisid last väga. Paraku läksid Raissa liigesed vahetevahel niivõrd tursesse, et ta ei saanud liikuda; kord pidi Gorbatšov koos sõpradega kandma naise kätel haiglasse, kuhu ta jäi peaaegu kuuks ajaks, kusjuures, nagu viletsa toitlustamiskorraldusega Nõukogude haiglates tavaline, ära elas ta sõprade toodud toidust, tol korral iseäranis kartulitest, mida Gorbatšov Stromõnka köögis praadis. Ning kuna haigus ja ravimid olid kahjustanud tema südant, hoiatasid arstid, et võib-olla tuleb neil valida, kas päästa ema või lapse elu. „Olime täielikus segaduses, teadmata, mida peale hakata,” mäletab Gorbatšov. „Raissa nuttis kogu aja.” Lõpuks otsustas ta teha abordi, mis tehti Šabolovka tänava sünnitusmajas. Kui Gorbatšov küsis arstidelt, mida nood soovitavad edaspidiseks, oli vastus: kontratseptiive. Missuguseid? Vastus kõlas, et kõige tõhusam meetod on vahekorrast hoidumine.^[102.]

Mihhaili vanemad teadsid eelseisvatest pulmadest ainult „umbkaudu”. Nii sõitis noorpaar 1954. aasta suvel Privolnojesse „oma mainet taastama”, kusjuures pärast rongisõitu liiguti edasi juhuslikele autodele hääletades. Kõigepealt peatuti vanaema Vassilissa pool, viimane kallistas Raissat, sõnades: „Kui peenike sa oled! Ja kui ilus!” Ka Sergei Gorbatšovile hakkas Raissa kohe meeldima ja ta „kohtles teda nagu tütart.” Aga Gorbatšovi emale, kes tundus olevat armukade, Raissa ei meeldinud.

„Mis minia see ka on, kelle sa siia tõid? Temast pole mingit abi.”

Gorbatšov vastas, et Raissa on lõpetanud ülikooli ja kavatseb saada õpetajaks.

„Ja kes siis meid aitab? Miks sa ei abiellunud kohaliku tüdrukuga?”

Gorbatšov sai pahaseks: „Ema, ma ütlen sulle nüüd midagi, mida sul tasub meeles pidada: ma armastan teda. Ta on minu naine. Ja ma ei taha enam mitte kunagi midagi niisugust sinu suust kuulda.”

Kord, kui Gorbatšovi ema käskis Raissal aeda kasta, sekkus Sergei Gorbatšov: „Teeme seda koos.” Selle peale ema vihastas, aga sai sellest üle ja hiljem isegi sulas. Enne seda aga ühel teisel pingelisel hetkel läks Raissa lihtsalt minema, et mitte ämmaga tülli minna, ja Gorbatšov leidis ta jõe äärest.

„Mis lahti?” küsis ta naise käest.

„Mitte midagi.”

„Siis on hästi. Nii peabki olema.”^[103.]

Raissa ema ei suhtunud väimehesse samuti kuigi soojalt. Püüdes vanemaid mitte koormata arvamusega, et nad peaks noorpaari aitama rahaga, mida neil pole, teatas Raissa neile abiellumisest alles vahetult enne pulmi. Paraku andis katse olla tähelepanelik tagasilöögi. Kui Raissa ja Mihhail sõitsid järgmisel suvel Siberisse „oma pattu heaks tegema”, võtsid naise vanemad „meid vastavalt, ehkki mitte küll lausa vaenulikult vastu”, on tunnistanud Gorbatšov, „aga nad ei varjanud ka oma solvumist.” Raissa nooremad õde-venda võtsid Mihhaili peagi omaks, samuti isa, aga emaga läks kauem aega. Ühe hilisema külaskäigu ajal tõusis Gorbatšov naisest varem ja läks kööki, kus ämm tegi süüa. „Ema, kuidas ma saan teid aidata?” küsis väimees. Jahmunud Raissa ema, kes polnud harjunud, et mehed köögis naisi aitavad, küsis närviliselt: „Kus Raja on?” „Tasa, tasa!” sosistas mees sõrme huultele tõstes. „Ta magab veel.” (Raissa kannatas unetuse käes.) Samal hommikul hiljem küsis ema Raissa käest: „Kelle sa mulle siia tõid, kas mingi juudi või?” Gorbatšov koos naisega ei võtnud seda „kriitikana, vaid ülima kiitusena, sest juudi mehed on kuulsad selle poolest, et on oma naiste vastu väga head”.^[104.]

Pärast seda oli Gorbatšovi läbisaamine ämmaga väga hea. „Minust sai nende lemmikväimees, õigupoolest rohkem nagu poeg.” Kõige soojemad suhted siginesid aga kahel isal, mis pole ka üllatav, kui võtta arvesse nende sarnast iseloomu. „Ei kulunud rohkem kui paar tundi pärast esmakordset kohtumist Privolnojes,” meenutab Gorbatšov, „ja nad käitusid juba, nagu oleks nad olnud sõbrad, õigemini peaaegu nagu vennad vähemalt sada aastat. Mõlemad olid veteranid, mõlemad tööinimesed. Maksim Andrejevitš oli vaikne ja väga inimlik just nagu minugi isa.”^[105.]

Moskva Riikliku Ülikooli õppekavas oli ette nähtud ka praktika kohaliku omavalitsuse juures. Kui Zdeněk Mlynář oli jahmunud, kui südametuks osutus Moskva bürokraatia, siis Gorbatšov tutvus prokuröridega, kes uurisid eriti jõhkrat kriminaalkuritegu. Ta võttis oma mitteametliku vaatleja rolli kohtus kui „võimalust panna oma vaimutugevus praktikas proovile.”^[106.] Siiski ei saanud heameel võimaluse üle ajada oma asja varjutada seda asjatundmatust ja kõrkust, millega ta 1953. aasta suvepraktika ajal kokku puutus, nagu näitab ka jahmatavalt kriitiline kiri Raissale.

Enne Privolnojesse viljakoristusele appiminemist töötas Gorbatšov mõnda aega Molotovskojes, kus ta oli käinud keskkoolis, rajooni prokuratuuris. Prokuratuuri kirjapeaga paberil ja kuupäeva 20. juuni 1953 kandvas kirjas jagab ta mõtteid oma tulevase naisega:

Olukord siin on masendav. Tunnetan seda eriti teravalt iga kord, kui saan sinu kirja. Selles on nii palju head, kallist, lähedast ja arusaadavat. Aga seda teravamalt on tunda, kui vastik on niisugune keskkond. Iseäranis kohalike kõrgete ülemuste elustiil. Lepitakse kivinenud tavadega, subordinatsiooniga, kõik on ette määratud, ametimehed ei varjagi oma häbitut käitumist ja ülbust. Vaadates üht kohalikku ülemust, ei näe mitte midagi silmapaistvat peale tema kõhu. Aga missuguse aplombi, missuguse enesekindluse ja üleoleva armulikkusega ta esineb! Teadus on põlu all. Järelikult suhtutakse halvustavalt ka noortesse spetsialistidesse. Lugesin hiljaaegu ajalehes lugu ühest zootehnikust … Stavropoli põllumajandusinstituudi lõpetanust. Asi on tõeliselt häbiväärne. Mees tuli siia suurte lootustega ja asus tööle suure entusiasmiga, aga sai väga varsti tunda, et kõigile on see täiesti ükskõik. Ta tehti naeru- ja pilkealuseks. Missugune passiivsus ja konservatiivsus!

Olen rääkinud paljude noorte spetsialistidega. Kõik nad on väga rahulolematud. Nagu ikka on mul palju, kohe väga palju tööd. Tavaliselt istun laua taga hilise ajani. … Ma ei olegi siin kusagil käinud. Aga kui ausalt öelda, siis polegi kuhugi minna: kõik on kokku väga igav.^[107.]

Otsekui saatuse irooniana oligi Stavropoli krai koht, kuhu Gorbatšov pidi pärast Moskva ülikooli tööle minema. Aga enne tegi ta kõik, mis võimalik, et Moskvasse jääda.

Nõukogude Liidus määras riik, mida ülikooli lõpetanud pärast kõrgkooli tegema hakkavad. Vastutasuks neile antud hariduse eest olid nad kohustatud minema tööle sinna, kuhu määrati. Moskva ülikooli õigusteaduskonnas esindas riiki niinimetatud suunamiskomisjon, kus komsomolitegelasena istus ka Gorbatšov ise. Ta oli üks komisjoni kaheteistkümnest liikmest, kellest üksteist olid sõjaveteranid. See küll ei vähendanud tema väljavaateid saada niisugune töölesuunamine, mida ta soovis, ja selle ta tegelikult saigi: ta suunati NSV Liidu prokuratuuri. Aastaks 1955 oli prokuratuur juba hõivatud tööga, mis sobis hästi Gorbatšovi „poliitiliste ja kõlbeliste veendumustega”, nimelt oli asutud rehabiliteerima Stalini repressioonide süütuid ohvreid. Ta lootis saada tööle äsja moodustatud osakonda, mille ülesanne oli jälgida riikliku julgeoleku organeid ja tagada, et need täidaks täielikult seadustega kehtestatud norme. „Kui leidsin oma suunamiskirja ühiselamuvoodilt, oohh, ma ei oleks saanud olla rohkem rahul! Asi polnud üksnes selles, et kõik läks mulle soodsalt, vaid ka Raissa sai nüüd jätkata õpinguid Moskvas.”^[108.] Raissa, kes lõpetas ülikooli aasta enne Mihhaili, oli astunud Moskva Lenini-nimelise pedagoogikainstituudi filosoofiaaspirantuuri.

Paraku viisid needsamad kaalutlused, mis nõudsid, et prokuratuur hakkaks jälgima KGB tegevust, kõrgema juhtkonna arvamusele, et see jälgimine peaks jääma kogenud töötajate, mitte aga noorte hooleks, sest julgeolekutöötajad, keda nad peaks jälgima, võiks viimaseid kergesti mõjutada. Tagajärg oli see, et kui Gorbatšov läks prokuratuuri kohale, siis sai ta teada, et talle seal tööd ei ole. „See löök lõi kõik mu plaanid segi. Vaevalt minuti jooksul varises kõik kokku. Muidugi oleks ma võinud otsida välja mingi mõnusa töö ülikooli juures ja nii Moskvasse jääda. Tõepoolest, minu sõbrad juba kaalusid niisugust võimalust. Mina aga seda ei tahtnud.”^[109.]

Gorbatšovile pakuti kohta Moskva ülikooli aspirantuuris kolhoosiseaduse erialal.^[110.] „Juba põhimõtte pärast ei saanud ma seda vastu võtta,” tunnistab Gorbatšov. „Minu seisukohad niinimetatud kolhoosiseaduse kohta olid kristallselged: minu meelest oli see õppeaine läbinisti võlts.^[111.] Ma teadsin, missugused need kolhoosid on, mis seal toimub, kuidas maainimesed elavad. Olin seda kõike omal nahal kogenud ja mul polnud vähimatki soovi tagasi minna. Seega keeldusin. Mulle pakkus huvi seaduste ja poliitika teoreetiline külg. Muud õigusteaduse harud mind ei huvitanud.”^[112.]

Kirjeldatud sündmused koos Gorbatšovi reaktsiooniga neile tõstavad esile need tema iseloomu jooned, mis edaspidi veelgi arenesid ja tugevnesid: tuline tahtmine jääda Moskvasse, seda mitte üksnes naise soovi pärast, vaid see oli ainus paik NSV Liidus, kus oli võimalik teha suurt karjääri; oskus kasutada süsteemi oma huvides (mis enamiku puhul tähendas loteriid, mille tulemus sõltus sellest, kas saadi ihaldatud töölesuunamine); ja küllalt südametunnistust, et ära öelda varuvõimalusest, mis on vastuolus tema autundega. Ta ütles ära ka teistest võimalustest: minna tööle prokuratuuri kas Tomskis kaugel Siberis, Blagoveštšenskis otse piiril Heihe linna vastas või Tadžikistanis Kesk-Aasias, või prokuröri abiks Stupinos, sajakonna kilomeetri kaugusel Moskvast, mis oleks võimaldanud jätkata Raissal õpinguid aspirantuuris, aga oleks sundinud neid suurema osa ajast elama lahus.^[113.]