Читать книгу Gorbatšov - William Taubman - Страница 7

Mihhail Gorbatšov sündis 2. märtsil 1931 Privolnoje külas, mis jääb Venemaal Põhja-Kaukaasias asuvast Stavropolist ligikaudu sada viiskümmend kilomeetrit põhja poole. Vanemad valisid talle nimeks Viktor, mis võis olla kaalutletud samm teha kummardus esimese viisaastakuplaani võidukale lõpetamisele, mida Stalin ennustas. Siiski nõudsid poisi ema ja vanaema, et ta tuleb salaja ristida, ja nii andiski tema isapoolne vanaisa poisile nime Mihhail, millel on ka piibliga seotud kaastähendus. Poisi otsmikul olev punakaspruun sünnimärk, mida vene rahvapärimuse kohaselt peetakse metsalise märgiks, vanemaid ja vanavanemaid ilmselt ei häirinud.

Nime Privolnoje võib tõlkida kui „vaba ja muretu”, aga poisi lapsepõlv polnud ei üht ega teist.^[1.] Privolnojes nagu mujalgi Nõukogude Liidus oli maaomand 1931. aastal miljoneid elusid nõudnud protsessi tagajärjel vägivaldselt kollektiviseeritud. 1932.–1933. aasta kohutava näljahäda ajal kaotasid elu kaks Gorbatšovi onu ja üks tädi. Suur stalinlik terror võttis 1930. aastatel Gorbatšovilt mõlemad vanaisad: tema emapoolne vanaisa arreteeriti 1934. aastal, teine vanaisa 1937. aastal. Siis aga tungisid natsid 22. juunil 1941 NSV Liitu ja okupeerisid neljaks ja pooleks kuuks Gorbatšovi koduküla. Näljahäda tabas küla jälle 1944. ja 1946. aastal. Ja pärast sõda, kui nõukogude rahvas tärkas lootus viimaks ometi näha paremat elu, sundis Stalin neid jällegi tooma ohvreid suurejoonelise tuleviku nimel, mida kommunism tõotas, aga mis jäigi tulemata.

Hirmsamat aega on raske ette kujutada. Sel ajal läbielatu on ilmselgelt mõjutanud Gorbatšovi vaateid stalinismi ja selle hukkamõistmise vajaduse kohta, jõu ja vägivalla kasutamise kohta ning vajaduse kohta neid mitte kasutada. Aga lool on ka teine tahk. Kõikidest õudustest hoolimata korrutas valitsev režiim lakkamatult, et Nõukogude koolil”. Ja mõneti üllataval kombel oligi Gorbatšovi lapsepõlv õnnelik. Oma osa oli siin tema loomupäraselt päikeselisel, optimistlikul temperamendil. Aga samas peegelduvad siin ka need päikesepaistelised hetked, mis imekombel ilmusid süngete pilvedega kaetud taevasse tema kohal. Kui hirmus sai see kollektiviseerimine ikka olla, kui üks tema vanaisasid, kes teda iseäranis soojalt armastas, oli kolhoosi esimees? Mõlemad vanaisad elasid Gulagi üle ja vabastati peagi. Just siis, kui näis, et natsid arreteerivad Gorbatšovide pere kui kommunistliku kolhoosi esimehe sugulased, olid sakslased sunnitud Privolnojest lahkuma. Gorbatšovi armastatud isa kohta tuli teade, et ta on sõjas surma saanud, aga teade osutus ekslikuks. Sergei Gorbatšovil läks korda neli aastat rindelolekut üle elada ja ta jõudis võidukalt koju tagasi. Juba pärast sõda, lisaks sellele, et ta õppis hästi koolis ja temast sai komsomoli (kommunistlik noorsooühing) aktivist, teenis Gorbatšov ära ka ühe NSV Liidu kõrgeimatest autasudest, Tööpunalipu ordeni selle eest, et ta aitas oma kombainerist isal püstitada viljakoristusrekordeid.

Noor Mihhail Gorbatšov emapoolsete vanavanemate, Pantelei ja Vassilissa Gopkaloga

Psühholoogid ütlevad, et kui isiklikus elus juhtunud õnnetused ja traagilised sündmused lõpevad õnnelikult, olgu siis juhuslikult või tänu võimalike ohvrite eneste jõupingutusele, saavad viimastest lõpuks tõenäoliselt enesekindlamad ja optimistlikumad inimesed, kes ei lange kergesti masendusse.^[2.] Pealegi ei tabanud Mihhail Gorbatšovi just kõige rängemad saatuselöögid ja palju sellest, mis temaga juhtus, osutus peaaegu ideaalseks. Tema isa Sergei Gorbatšov oli ilmselt tore inimene, keda Mihhail jumaldas ja teised külaelanikud austasid. Nooruses, on Gorbatšov meenutanud, olid tal oma emapoolse vanaisa Pantelei Gopkalo vastu mitte lihtsalt pojalikud tunded, vaid nad olid „tõeliselt lähedased”. Tõsi küll, nad ei öelnud neid tundeid kunagi välja: „need lihtsalt olid niisugused”.^[3.] Gopkalo, meenutab Gorbatšov, kohtles teda „hellalt”. Hellus ei ole tunne, mida vene mehed kuigi sageli tahaks tunnistada. Aga peres ja lähisugulaste vahel oli ka pingeid. Tema isapoolne vanaisa Andrei Gorbatšov oli „väga võimukas”, mäletab Mihhail Gorbatšov. Andrei ja Gorbatšovi isa Sergei vahekord kujunes üsna vaenulikuks ja arenes vähemalt ühel korral löökide vahetamiseni. Siiski oli vanaisa Andrei südames ka kohake oma pojapoja jaoks, nagu seda tuleb öelda ka Gorbatšovi mõlema vanaema kohta. Gorbatšovi ema Maria võis küll olla külm ja karm: ta ei tahtnud abielluda oma mehega ja ta kasvatas poega rihmaga kuni too sai kolmeteistkümneseks. Perekonnas olnud pinged mõjutasid kasvavat Mihhaili ja ka täiskasvanuna näis tal olevat eriline vajadus tähelepanu ja austuse järele, mille ta enda arvates oli ära teeninud.^[4.]

Tema vanemad olid vaesed, aga töötasid palju ja hästi ning õpetasid tedagi sedasama tegema. Et sõjaaeg üle elada, pidi Gorbatšov jätma lapsepõlve seljataha juba vaevalt teismelisena. Pärast sõda sai temast musterõpilane ja eeskujulik kodanik. Ning kõige selle krooniks sai ta hea töö eest viljakoristusel ordeni. Aastaks 1950, kui Gorbatšov lahkus Privolnojest õppima Moskva Riiklikku Ülikooli, oli ta juba nii tugev, iseseisvalt mõtlev ja enesekindel, et see lähenes arrogantsile. Gorbatšov võtab omaenese arvamuse selle kõige kohta kokku niiviisi: „Olime vaesed, sisuliselt kerjused, aga üldiselt tundsin end suurepäraselt.”^[5.]

Gorbatšovi kodukandi Stavropoli ümbruse ajalugu ulatub tagasi esimesse aastatuhandesse enne Kristuse sündi, kui Loode-Kaukaasiasse ilmusid esimesed hõimud. Stavropol ise asutati 1777. aastal kindlusena ja kuulutati linnaks 1785. aastal. Linna keskmeks oli üks arvukatest kindlustest joonel Azovist Mozdokini, mille rajas keisrinna Katariina II soovil Venemaa lõunapiiri kaitseks keisrinna armuke vürst Grigori Potjomkin (kelle järgi sündis mõiste „Potjomkini küla”). Piirkonda asusid elama kasakad, feodaalide rõhumise eest põgenenud talupojad, hiljem aga saadeti siia sundasumisele teisigi talupoegi. 19. sajandi teisel poolel rändasid Lõuna-Venemaalt Voroneži kandist siia Gorbatšovi isapoolsed esivanemad, emapoolsed aga olid pärit Tšernigovist Põhja-Ukrainas. Nagu Gorbatšov märgib, oli keisririigi lõunapoolsetele aladele „iseloomulik suur turbulentsus”: siit kandist olid pärit kahe talurahvaülestõusu juhid Stepan Razin ja Jemeljan Pugatšov, aga ka kasakate juht 16. sajandil ning Siberi vallutaja Jermak. Ilmselt, jätkab Gorbatšov uhkustundega, oli niisugune vaim „siinsetele asukatele kaasa antud juba emapiimaga ja seda pärandati põlvest põlve edasi”.^[6.] Siinsetel viljakandvatel aladel sündis 1918. aastal ka hilisem nõukogudevastane teisitimõtleja Aleksandr Solženitsõn.

Stavropoli krai kõige kaugemas loodeosas Rostovi oblasti ja Krasnodari krai piiri ääres paiknev Privolnoje küla ise rajati 1861. aastal. Et tänapäeval sinna jõuda, tuleb sõita Stavropolist nisu- ja päevalillepõldude vahel aina loode poole. Küla piiril võtab tulijaid vastu värvikirev tervitus: „Tere tulemast Privolnojesse!” Küla keskväljakult viib looklev, alguses asfaldiga kaetud, aga edaspidi pinnastee umbes poolteist kilomeetrit eemal asuvale madalale künkale, mille all voolab Jegorlõki jõgi. 1930. aastatel elas siin peaaegu võrdselt nii venelasi kui ka ukrainlasi. Kui tulla külla tagasi, siis etnilised venelased elasid ühel pool jõge, Ukraina päritolu rahvas aga teisel pool. See künkalt jõe poole alanev piirkond, kus elasid Gorbatšovid, on praegu inimtühi. Samamoodi tühi, kui mitte arvestada karmi stepirohtu ja põõsaid, on maa, millest veelgi kaugemal laiub – stepp. Horisondil hakkab silma kõigest paar kõrvalhoonet. Ülejäänud Privolnoje oma puitmajade ja suure kirikuga, mille ehitusse on suure panuse andnud NSV Liidu endine president Mihhail Gorbatšov, siia kätte ei paista.

Just siia, päris küla äärele ehitas Gorbatšovi vanavanaisa Moissei Gorbatšov oma naise ja kolme poja – Aleksei, Grigori ja Andrei – jaoks maja. Palju aastaid hiljem, kui Mihhail oli juba suureks kasvanud, jättis Gorbatšovide pere selle sageli üleujutatava tasandiku maha ja kolis külale lähemale. Lapsena oli kõik, mida ta oma jõest umbes paarisaja meetri kaugusel asuva kodumaja ümber nägi, Vene variant Ameerika preeriast: „Stepp, stepp ja veel rohkem steppi.”^[7.] Moissei Gorbatšovi ajal elas suur pere, kokku kaheksateist inimest, koos ühes suures, mitme kambriga majas, teised sugulased aga naabruses. Hiljem ehitasid kõik kolm poega endale oma maja ning Gorbatšovi äsja abiellunud vanavanemad Andrei ja Stepanida asusid elama omaette. 1909. aastal sündis siin Gorbatšovi isa Sergei.

Kõikide andmete kohaselt oli vanaisa Andrei, kes võitles Esimeses maailmasõjas läänerindel, karm ja põikpäine. „Ta ei säästnud ei ennast ega teisi,” on pojapoeg meenutanud. „Kõik pidi olema korras.”^[8.] „Ta oli tõre ja armuheitmatu.”^[9.] „Kitsi,” väidab üks allikas. „Tusane ja äkiline, aga tugev ja tahtejõuline,” lisavad teised.^[10.] Siiski leebus paljudele heidutavalt mõjuv vana mees, kui silmas pojapoega. „Ta kutsus mind mitmele poole endaga kaasa, rääkis mulle lugusid, pakkus mulle süüa ja nõudis, et ma ilmtingimata sööksin.”^[11.] Stepanida oli pojapojale „hea ja hoolitsev” vanaema ning iseäranis „hea sõber”, meenutab lapselaps. Siingi oli ta „õnnega koos”.^[12.]

Andreil ja Stepanidal oli kuus last, aga ainult kaks poega, mistõttu külakogukond, kus maad jagades võeti arvesse ainult mehi, määras neile vähem maad. Selle tagajärjel, märgib Gorbatšov, pidid kõik pere liikmed, kaasa arvatud ka kõige väiksemad, nii „ööd kui päevad” tööd rügama. Nii läkski neil korda murda vaesusest välja ja tõusta keskmike hulka. Aga et saada kolmele tütrele kokku vajalik kaasavara, tuli vili ja kariloomad maha müüa. Pere aitas hädast välja suur aiamaa, kus vanaisa Andrei oskas kasvatada peaaegu kõike, mida pere vajas. „Meil oli niisugune astmeline aed,” meenutab pojapoeg. „See ulatus välja alla jõe äärde. Vanaisa pookis õunapuid, nii et siin leidus nii punaseid kui ka rohelisi õunu. See oli väga ilus ja tohutu suur. Aga oli ohtlik sinna omapead lipata. Vanaisa oli vali mees, väga vali.”^[13.]

Vanaisa Andrei ei suhtunud hästi ka kommunismi. Kui neilt küsiti, kas Andrei ka kunagi kommunistlikku parteisse astub, puhkes Gorbatšovi emapoolne onu naerma ja kinnitas: „Ei, mitte mingi hinna eest!”^[14.] Andrei polnud nõus kolhoosi astuma ja pääseski sellest vähemalt mõneks ajaks. Ta jäi üksiktalunikuks, kellel oli kohustus kasvatada ette nähtud kogus teravilja ja müüa sellest teatud osa riigile, aga tal polnud õigust oma varale. Kui algas näljahäda ja pere oli sunnitud sööma kõike, mis oli vähegi söödav, ja mõndagi mittesöödavat, toitis Andrei pere ära konnadega. Gorbatšovi üks esimesi mälestusi, nagu ta meenutab, oli see, kuidas need keevad suures pajas, kuni pinnale tõusevad valged kõhud. Ta ei mäleta, kas ta sõi neid või ei söönud, aga mäletab liigagi hästi, kuidas ta koos oma noorima onuga, kes oli temast kõigest viis aastat vanem, „sõi külvamiseks ette nähtud seemneid”.^[15.]

1934. aastal Andrei arreteeriti, sest „ei täitnud [kevadkülvi] plaani, kuna polnud, millega seda täita,” selgitab pojapoeg. Ta saadeti Siberisse Irkutski lähistele sunnitöölaagrisse, kus langetati ja veeti välja metsa, ning Andreil läks korda teenida ära neli autasu tubli töö eest. Ta vabastati enne tähtaega ja pöördus Privolnojesse tagasi (kus ta riputas oma neli laagris saadud medalit seinale ikoonide kõrvale) senisest veelgi trotslikumana kui varem, aga tal polnud muud valikut kui astuda kolhoosi. Järgmised seitseteist aastat juhtis ta kolhoosi seafarmi, millest sai üks rajooni parimaid. „Seega võib näha,” ütles Gorbatšov ühes intervjuus, „et ükskõik, kuhu ta saadeti, tegi ta kõvasti tööd ja sundis seda tegema ka teisi.”^[16.] See tarkus ei jooksnud mööda külgi maha ka pojapojal.

Gorbatšovi teine vanaisa Pantelei Gopkalo oli Andrei Gorbatšovi täielik vastand nii poliitilises kui ka psühholoogilises mõttes. Vanaisa Panteleile oli bolševistlik revolutsioon teretulnud. „Nõukogude võim oli see, kes meid päästis ja andis meile maad,” öelnud puruvaesest talupojaperest pärit ja Esimeses maailmasõjas Türgi rindel sõdinud Gopkalo. Need sõnad, mida Gopkalode peres ikka ja jälle korrati, avaldasid suurt mõju ka tema pojapojale. Samasugune mõju oli ka tõsiasjal, et kui Gopkalo oli ennast kehvikust keskmikuks üles töötanud, aitas ta 1920. aastatel organiseerida uut talurahvakommuuni, kus ta töötas koos oma naise Vassilissa (samuti ukraina päritolu) ja tütar Mariaga, kellest sai Mihhail Gorbatšovi ema. 1928. aastal astus Pantelei Gopkalo kommunistlikku parteisse. Varsti pärast seda aitas ta 1929. aastal asutada Privolnojes esimest kolhoosi. Kui noor Mihhail esitas selle kohta vanaemale küsimuse, puhkes too naerma ja ütles: „Vanaisa organiseeris inimesi öö läbi ja ajas neid kokku, aga järgmisel hommikul jooksid kõik laiali.”^[17.] Või nagu ta tütrepojale hiljem juba mornimalt tõdes ja mida Gorbatšov oktoobris 1987 poliitbüroo istungil meenutas: „Kui palju vihkamist see kollektiviseerimine sünnitas! Vend venna vastu, poeg isa vastu, terved perekonnad läksid lõhki. Ülevalt anti alla normid: tuleb konfiskeerida nii mitme kulaku vara, olgu nad siis tegelikult kulakud või mitte.”^[18.]

Kulakuteks (vene keeles on selle sõna tähendus „rusikas”) loeti „rikkad” talunikud, tegelikult aga olid need enamasti väikeettevõtjad, kes tänu raskele töörügamisele ja ettevõtlikkusele olid suutnud tõusta pisut kõrgemale keskmikest. Gopkalo poeg, kelle nimi oli samuti Sergei, aitas tõhusalt „vereimejaid välja juurida”. „Olin komsomoli rakukese liige,” rääkis Gorbatšovi emapoolne onu. „Käisime talust tallu ja tõstsime välja need, kelle kohta oli korraldus. Ajasime nad kodust minema. Mul oli neist kahju. Meie salga juht oli alati purjus. Ühes kohas käskis ta mind ronida pööningule ja kõik välja otsida. Vaatasin seal kähku ringi ja hüüdsin: „Siin pole midagi.” „Roni alla,” hüüdis tema, „lähen vaatan ise järele.” Ja ehkki ta oli nii joobnud, et tema silm ei seletanud peaaegu midagi, märkas ta mitut lambanahkset kasukat. Sain ma siis pärast seda alles sauna.”^[19.]

Niinimetatud kulakluse likvideerimine, nagu palju muudki Nõukogude Liidus, pidi toimuma plaani järgi, igaks kuuks oli kindel eesmärk. Pered kihutati oma kodust välja ja küüditati mujale, osa viidi Stavropoli krai kirdeosa steppidesse, teine osa topiti loomavagunitesse, kus neist paljud surid, ja saadeti kaugemale ida poole. Missugune osa selles kõiges oli Pantelei Gopkalol, ei ole teada, aga ilmselt rahuldas tema tegevus ülemusi, kes nimetasid ta kolhoosi Punane Oktoober esimeheks.

Ükskõik, missugune oli tema panus jõhkrasse kollektiviseerimisprotsessi, oli Pantelei Gopkalo nähtavasti edukas esimees, kui kolhoos oli kord asutatud. Üks Stavropoli ajakirjanik, kes palju hiljem esitas kolhoosnikutele tema kohta küsimusi, räägib, et peaaegu kõik rääkisid temast positiivselt.^[20.] Aastaks 1937 oli Pantelei saanud rajooni põllumajandusosakonna juhatajaks. „Aga ta oli ikkagi üks meist,” lisab Gorbatšov. „Ta oli väga huvitav isiksus, kellel oli autoriteeti, aga ta rääkis vaikselt ja aeglaselt.”^[21.] Gorbatšovi vanaisad on hea näide kahest erisugusest autoriteedist: Andrei oli karm, sõltumatu ja autoritaarne, Pantelei vähemalt tütrepoja mälestustes leebem, järelemõtlikum ja kolhoosikorra poolehoidja.

Alates kolmandast eluaastast elas Gorbatšov mitu aastat emapoolsete vanavanemate ja mitte oma vanemate juures kolhoosis umbes kahekümne kilomeetri kaugusel Privolnojest. Ta võis soovi korral joosta kaasa vanaisa lahtise pikkvankriga, on Gorbatšov meenutanud. „Mul oli nende juures peaaegu täielik vabadus ja nad armastasid mind kogu südamest. Mul oli tunne, nagu oleks just mina nende peres kõige tähtsam. Ükskõik kui palju nad ka püüdsid mind jätta vanemate juurde ja kasvõi lühikeseks ajaks, sellest ei tulnud midagi välja. Ja niisuguse elukorraldusega polnud rahul üksnes mina, isa ja ema olid samuti …^[22.] Nii oli ka neil rohkem vabadust.”^[23.] Näljahäda ajal oli Gorbatšovi vanematel, kes olid tema sündides saanud vaevalt kahekümneseks, täiesti mõttekas jätta ta suhteliselt heal järjel ikka veel suhteliselt noorte vanavanemate hoolde. (Poisi vanaema Vassilissa oli kõigest 38-aastane.) Aga kas poiss ise oli niisuguse korraga tõepoolest rahul ja kui oli, siis mida see ütleb? Ükskord, kui vanaisa üritas teda hobuvankriga vanemate juurde viia, hüppas Gorbatšov vankrist välja ja jooksis umbes kilomeetri jagu tagasi, enne kui Gopkalo talle järele jõudis ja tagasi kolhoosi viis. Kindel see, et ta tundis end vanavanemate juures kõige tähtsama tegelasena, kordas ju Vassilissa tihtipeale, et poiss on tema lemmiklapselaps. Aga kuidas oli lugu siis vanematega?^[24.]

Gorbatšovi isal oli kõigest neli klassi ametlikku haridust, ehkki hiljem osales ta bolševike kirjaoskamatuse likvideerimise kampaanias ja käis traktorist-mehaanikute kursustel. Poja sõnul oli Sergei Gorbatšov „lihtne külamees, keda loodus oli õnnistanud nii hea mälu, mõistuse, teadmisjanu ja veel paljude muude heade omadustega. Kõik see tõstis ta muu külarahva hulgast esile ja rahvas suhtus temasse austuse ning usaldusega: tema oli mees, kelle peale võis loota.^[25.]

Gorbatšovi hinnangut toetavad teisedki. Sergei Gorbatšov „oli tark mees,” meenutab üks tema kaasaegne, „tagasihoidlik, aga äärmiselt töökas … Ta meeldis inimestele. Ta käitus alati rahulikult, oli hea inimene. Paljud käisid tema käest nõu küsimas. Ta ei rääkinud kuigi palju, aga kaalus iga sõna. Kõnesid pidada talle ei meeldinud.”^[26.] Ühe Mihhaili komsomolikaaslase sõnul ei tõstnud vanem Gorbatšov „kunagi häält, käitus tasakaalukalt, korralikult ja väärikalt.”^[27.] Raissa Gorbatšova on meenutanud: „Mihhail Sergejevitš ja tema isa olid väga sarnased. Nad olid sõbrad. Sergei Andrejevitš ei olnud kunagi saanud süstemaatilist haridust, aga ta oli loomupäraselt intelligentne, mõneti suursugune ja laialdaste huvidega.”^[28.]

Gorbatšovi isa Sergei Gorbatšov

Arvestades kõike seda, mis oli täielikus vastuolus vanaisa Andreiga, ei ole mingi üllatus, et need kaks meest omavahel läbi ei saanud. Asja ei teinud paremaks seegi, et Sergei astus pigem äia kui isa jälgedesse ja astus kolhoosi. Kuna Sergei ja Maria elasid ikka veel Andrei Gorbatšovi juures, toodi vili viimase õuele, kus see siis pereliikmete vahel ära jagati. Kord, kui Sergei tegi põllul tööd, pani isa osa sellest viljast enda jaoks kõrvale ja peitis pööningule. Kui Sergei tahtis ronida mööda redelit vilja otsima, tõukas isa teda. 23-aastane Sergei oli küllalt tugev, et olla isale võrdväärne maadluspartner, aga nüüd murdis ta rüseluses käeluu. Sergei püüdis seda vahejuhtumit maha salata. Lõpuks jagati vili ära, „aga juhtunu komplitseeris kindlasti nende suhteid,” on Gorbatšov meenutanud.^[29.] Küsimusele, kas tema vanaisade suhted jäidki pingeliseks, vastas Gorbatšov esmalt: „Ei, need olid normaalsed”, aga lisas siis: „Muidugi oli Andrei Pantelei peale kade.”^[30.]

Pantelei tütar, 1911. aastal sündinud Maria Gopkalo oli Sergei Gorbatšoviga 1928. aastal abielludes 17-, tema abikaasa aga 19-aastane. „Ta oli kaunis naine,” meenutab Mihhail Gorbatšov, aga ta oli ka „karm ja tahtejõuline”.^[31.] Teisedki on sama meelt, et Maria, kes oli ja jäigi kirjaoskamatuks, oli „jõuline naine, otsekohene, terava keele ja raske iseloomuga”.^[32.] Külarahvas pidas teda abikaasaga võrreldes labaseks. Gorbatšov ei vaidle nendele vastu: „Jäi mulje, nagu oleks minu isa ja Pantelei justkui pärit intelligentsi hulgast, selles olid nad sarnased nagu ka selles, kuidas kohtlesid teisi. Ema oli täiesti teistsugune.”

Gorbatšov tunnistas ühes intervjuus, et ema ei olnud üldse tahtnud tema isaga abielluda. 17-aastasena oleks tal olnud valida ka teiste kosilaste vahel, eriti veel seetõttu, et ta oli iludus. Mis puudutab Sergeid, siis tema „armastas ema väga. Hiljem, iga kord, kui ta käis Stavropolis, astus ta tingimata läbi ka kauplusest, et osta Mariale kingitus. Ükskõik, kus ta ka ei käinud, alati tõi ta naisele kingitusi.”^[33.] Küsimusele, kas ema kunagi hakkas oma abikaasat armastama, vastas Gorbatšov pärast pausi: „Arvan, et hiljem, kui neist sai perekond, kui neil olid lapsed.” Erinevalt enamikust toonastest vene maanaistest, kes sünnitasid palju lapsi, tõi Maria oma teise ja viimase lapse, Gorbatšovi venna Aleksandri ilmale alles 1947. aastal, kui Mihhail oli juba 16-aastane. „Pärast sõda,” lisab Gorbatšov, „olid kõik naised armunud oma mehesse, kellel oli kuidagi läinud korda eluga tagasi tulla.”^[34.]

Talurahva traditsioonide kohaselt alustasid Maria ja Sergei Gorbatšov oma ühiselu mehe vanemate majas. See oli pikk samaaniplonnidest seintega ida-läänesuunaline ja õlgkatusega hoone. Seda 2007. aastal ühes intervjuus kirjeldades visandas Gorbatšov märkmepaberi lehele selle pildi: „Siin vasakul on esimene tuba, see oli puhas ja kõige esinduslikum,” muldpõrand oli osaliselt kaetud pere naispere kootud vaipadega. „Kas külaliste vastuvõtu puhuks?” küsiti. „Ei, ei! Mis külalisi te mõtlete? Mäletan väga hästi. Seal oli vanavanemate voodi. Ja nurgas oli suur ikonostaas, kus oli kümme-kaksteist kullatud ikooni. Sealsamas oli ikoonilamp.” (Vanaisa Pantelei kodus, kuna too oli ju kolhoosiesimees, olid ikonostaasi koha hõivanud Lenini ja Stalini pildid.) Uks viis teise ruumi, seal oli hiigelsuur ahi, kus naised küpsetasid leiba, ja pliit, kus valmistati muud toitu. Lapsed magasid ahju peal. Nurgas seina ääres olid söögilaud ja pink. Selle ruumi teine nurk oli eraldatud Gorbatšovi vanematele, kus nad said pärast abiellumist omaette olla. Vanni ei olnud, lisab Gorbatšov. Pesta sai end toobris soojendatud veega.^[35.]

Järgmine ruum, väikesest eeskojast teisel pool, oli koht, kus hoiti põllutööriistu – hobuserakmed, piitsad jms – ja teravilja. Selle kohal oli lakapealne, kuhu Gorbatšovil meeldis ronida, „mõnus koht, kuhu ma jäin mõnigi kord magama”. Sealt leidis ta kord koti, mis oli täis vanu tsaariaegseid rahapatakaid. „Need olid täiesti väärtusetud, aga vanaisa Andrei mõtles, et „võib-olla kunagi…””^[36.] Vähemalt korra magas Mihhail äsjasündinud vasika kõrval ja sealsamas lähedal istus munadel hauduv hani.^[37.]

Veel üks uks viis lauta, kus peeti kariloomi. Kogu hoone sai soojust ainult ahjust, lisaks see soojus, mida tekitasid loomad ja seal elavad inimesed. „Mäletan seda kõike hästi,” meenutab Gorbatšov. „Väikese poisina ronisin läbi kõik kohad.”

Kitsaste olude ja põlvkondadevaheliste pingete tõttu rajasid Gorbatšovi vanemad oma majapidamise. Pantelei ehitas tütrele ja väimehele üsna vanaisa Andrei talu lähedale maja ja korraldas nii, et Sergei Gorbatšov sai käia traktoristi ja kombaineri kursustel.

Siis aga algas näljahäda, mis Mihhail Gorbatšovi andmetel nõudis „kolmandiku kuni poole külaelanike elu. Kadusid terved perekonnad ja nii leidus juba ammu enne sõda küllalt palju omanikest tühjaks jäänud poollagunenud maju, mis seisid seal otsekui orvud.”^[38.] Siis arreteeriti 1934. aastal vanaisa Andrei. Vanaema Stepanida jäi üksi kahe väikese lapsega ja nii pidi Gorbatšovi isa kõikide eest hoolitsema. Andrei arreteerimine märgistas kogu pere kui niisuguse, mida „keegi ei vaja”, kusjuures nende elukoht küla ääres suurendas eraldatust veelgi. Andrei tuli siiski peagi tagasi ja vanaisa Pantelei aitas väimehel saada tööd kohalikus masina-traktorijaamas (MTJ). Erinevalt kolhoosidest kujutasid riigile kuuluvad masina-traktorijaamad nn kõrgemat omandivormi ja nende töötajaid loeti kuuluvaiks pigem proletariaadi kui talurahva hulka. Nii sai Sergei kõrgema seisundi ja hakkas teenima rohkem kui tema maaharijatest sugulased, tagatipuks hakkas ta peagi püstitama viljakoristusel rekordeid ning talle jagati kiitust rajooni ajalehes.^[39.]

1937. aastal edutati Pantelei rajooni varumisametisse, mis vastutas teravilja ja muude põllumajandussaaduste varumise eest. Samal aastal ta arreteeriti alanud suure puhastuse käigus. Moskvast alla saadetud normid määrasid arreteeritavate minimaalse arvu. Kui talle tehti etteheiteid selle normi ületamise pärast, vastas naaberrajooni miilitsaülem: „Aga teised arreteerisid ju nii palju. Kas mina olen siis nendest halvem?”^[40.] Pantelei oli hea eesmärk neile, kes kadestasid tema autoriteeti või olid tema tõttu kannatanud. Üks stalinlike repressioonide kõige suurem iroonia seisneb selles, et need olid maapiirkondades tõeliselt populaarsed, sest talurahvas ei sallinud kohalikke ametimehi, kes olid nad kolhoosidesse sundinud.^[41.] Stalinistidele iseloomulikul kombel võeti Pantelei kinni öösel. Tema naine Vassilissa kolis Privolnojesse Gorbatšovi vanemate juurde. „Mul on meeles,” on Gorbatšov öelnud, „kuidas pärast vanaisa arreteerimist hakkasid naabrid meie kodu vältima, justkui oleks seda tabanud katk, ja kuidas ainult pimedas ja salaja söandas mõni meile lähedasem inimene hetkeks läbi astuda. Isegi lähikonnas elavad lapsed hoidusid minuga kokku puutumast. Kõik see oli mulle arusaamatu ja on jäänud kogu eluks meelde.”^[42.]

Pantelei oli vangis neliteist kuud. Ta mõisteti surma, aga jäi ellu, kui krai prokurör vähendas süüdistust „põrandaaluse parempoolse trotskistliku kontrrevolutsioonilise organisatsiooni” juhtimises leebemaks, „ametialasteks kuritarvitusteks” ning ta vabastati detsembris 1938 ja võis Privolnojesse tagasi pöörduda. Selsamal talveõhtul, on Gorbatšov meenutanud, istusid lähimad sugulased koos tema vanemate majas rohmakalt tahutud laua ümber ja pisarais Pantelei rääkis, mida temaga oli tehtud. „Ülekuulaja pimestas ta näkku suunatud heleda lambiga, murdis ukse vahele lüües tema käeluu ja peksis metsikult. Kui need „igapäevased” piinamisvõtteid ei aidanud, mõeldi välja uued: vanaisa mähiti märga lambanahksesse kasukasse ja tõsteti kuumale pliidile. Pantelei Jefimovitš kannatas sellegi ja veel palju muud välja.”^[43.]

Pärast vangist tagasitulekut oli Panteleist saanud täiesti teistsugune mees.^[44.] Ta ei rääkinud enam kunagi talle osaks saanud katsumustest, samuti ei teinud seda keegi teine perekonnast. Aga tõsiasi, et ta nendest siiski korra suu paotas, oli haruldane ja see jättis lapselapsele sügava mulje. Enamik terrorist eluga pääsenuid ei puudutanud üleelatut kunagi sõnagagi ja nii säilis nende lähedastel soodsam arvamus valitsevast režiimist, mis aga muutus järsult negatiivseks, kui Nikita Hruštšov oma 1956. aastal peetud nn salajases kõnes tõe viimaks päevavalgele tõi ja Stalini hukka mõistis.^[45.] Selles mõttes oli Gorbatšovil alati tasakaalustatum vaatenurk, ehkki vanaisa ise jäi läbi elatud katsumustest hoolimata tõsiusklikuks kommunistiks: „Stalin ei tea, mida NKVD organid teevad,” oli tema väide. Gorbatšovide vaikimine ei tähenda, et nad püüdsid unustada, nad hoopis kartsid mäletada. Ja ka Gorbatšov ise vaikis. Isegi olles saanud kõrgeks parteiametnikuks Stavropolis, isegi olles saanud partei keskkomitee liikmeks, isegi partei peasekretärina ja hiljem NSV Liidu presidendina ning isegi olles tuliselt hukka mõistnud Stalini ja stalinismi, ei küsinud Gorbatšov kunagi näha Pantelei arreteerimise ja ülekuulamiste toimikuid, enne kui 1991. aasta augustiputš ta peaaegu võimult kukutas. 1960. ja 1970. aastatel, kui Brežnevi režiim pärast Hruštšovi rünnakuid Stalini vastu viimase osaliselt rehabiliteeris, oleks olnud riskantne sellest rääkida. Aga pärast sedagi ei saanud temast Stalini hukkamõistjat. „Ma ei suutnud ületada teatud psühholoogilist barjääri,” on Gorbatšov tunnistanud.^[46.]

Aastaks 1941 oli elu Privolnojes hakanud paranema. Kauplustesse olid jälle ilmunud müügile jalatsid, puuvillased rõivad, sool, heeringad, tuletikud, seep ja petrool. Kolhoos oli viimaks hakanud oma liikmetele jagama ammu lubatud tasu teraviljas. Vanaisa Pantelei vahetas oma maja õlgkatuse välja kivikatuse vastu. Müügile tulid grammofonid. Väga harva näidati tummfilme, kui külla tuli rändkino. „Meile, lastele, oli ülim õnnistus,” meenutab Gorbatšov, „kui vahetevahel sai kusagilt jäätist. Ja suvistel pühapäevadel käisid pered metsas piknikul, kus mehed laulsid kurbi vene ja ukraina rahvalaule, jõid viina ja mõnikord ka kaklesid, poisid ajasid palli taga, naised aga pidasid mokalaata ja üritasid meestel silma peal hoida.^[47.]

Pühapäeval, 22. juunil 1941 enne koitu ründasid sakslased NSV Liitu. Sama päeva keskpäeval kogunesid Privolnoje elanikud keskväljakul oleva valjuhääldi (ainus kogu külas) alla kuulama hinge kinni pidades ametlikku teadaannet. „See võib tunduda liialdusena,” räägib Gorbatšov, „aga sõjast mäletan ma kõike. Olen unustanud palju sellest, mida elasin läbi pärast sõda, aga sõjaaegsed pildid ja sündmused on jäädvustatud mällu igaveseks. Kui sõda algas, olin kümneaastane.”^[48.]

Ennekõike mäletab ta, kuidas isa läks rindele. Kui saabusid esimesed mobilisatsioonikutsed, mille tõi õhtul rajooni mobilisatsioonipunkti ratsakuller, sai Sergei Gorbatšov kuni viljakoristuse lõpuni ajapikendust. Siis ühel päeval ronis kogu pere vankrisse ja sõitis rajoonikeskusse Molotovskojesse (hiljem Krasnogvardeisk), kuhu oli kakskümmend kilomeetrit. Sealne linnaväljak oli rahvast täis, nuuksuvad naised, lapsed ja vanurid „sulasid kokku üheks suureks südantlõhestavaks nutukooriks”. Gorbatšovi isa ostis talle viimast korda jäätist (mille noor Mihhail kõrvetavkuumal päeval hetkega alla neelas) ja mälestuseks balalaika, millele Gorbatšov ise kirjutas kuupäeva, 3. august 1941.^[49.]

Nüüd olid kõik teenistuskõlblikud mehed läinud ja Privolnojesse jäid ainult naised ja lapsed, haiged ja vanurid. Esimene talv saabus varakult ja oli karm. 8. oktoobril tabas küla vihane lumetorm, mis mattis kõik hangede alla. Esialgu oli süüa küllalt, aga puudust tunti juba loomasöödast, samuti oli vähe või ei olnud üldse mitte küttematerjali majade kütmiseks. Kõik naised pidid koos käima teid puhtaks rookimas ja heinu vedamas. Ükskord ei tulnud Maria Gorbatšova ja mitu teist naist teid puhastamast kolm päeva koju. Nad olid tabatud ja kinni võetud laadimast riigi heinakuhjast oma regedele heina, aga kuna tegu oli rindemeeste naistega, kellel olid kodus toita lapsed, lasti nad vabaks.^[50.]

Poisid nagu Gorbatšov pidid ära tegema oma puuduvate isade töö, „astudes lapsepõlvest,” nagu Gorbatšov meenutab, „täiskasvanuellu kohe siin ja praegu.”^[51.] Kui saabus kevad, hakkas ta hoolitsema aiamaa eest, mis toitis peret. Tõusnud juba enne koitu, asus ema kohe kaevama ja rohima, aga kui ema pidi minema tööle kolhoosipõllule, siis võttis poeg tööjärje üle. Poisi peaülesanne oli hankida heina pere lehmale ja küttepuid. Kuna metsa on steppides vähe, kasutas külarahvas leiva küpsetamiseks ja toidu valmistamiseks kokku pressitud kuiva lehmasõnnikut, maja kütmiseks aga põõsastest saadud ogalisi oksi. Gorbatšov töötas üksi, „aga mõnikord, olles unustanud kõik siin ilmas ja võlutuna lumetormist või lehtede sosinast suvises aias, leidsin end äkki mõnest kaugest paigast, mis polnud küll reaalne, aga väga ahvatlev, ehk siis lapse fantaasiamaailmast”.^[52.] Kas unistas Gorbatšov ka millestki niisugusest, nagu teda ees oodanud hiilgav tulevik? „Ma ei unistanud millestki konkreetsest,” vastas ta ühes intervjuus, „lihtsalt sellest, et olen kusagil kaugel kohast, kus ma tegelikult olin.”^[53.] Võib-olla püüdis ta jääda tagasihoidlikuks. Hiljem ütles ta ühele sõbrale: „Mingil põhjusel uskusin, et mind ootab täiesti teistsugune tulevik.”^[54.]

Kui Gorbatšovi isa käest tuli kiri, pidi kirjaoskamatu ema vastuse pojale ette ütlema või kirjutas too ise vastuse. Isa oli kommunistliku partei häälekandja Pravda tellija. Kui nüüd leht tuli, luges Mihhail seda kõigepealt ise ja ronis siis suure ahju otsa ning luges seda ette naistele, kes kogunesid õhtuti kellegi poole viimaseid uudiseid kuulama. Ükskord oli Pravda vahele pistetud brošüür, milles ülistati laialt propageeritud noort partisani Zoja Kosmodemjanskajat, kelle natsid üles poosid. Poiss luges sellegi kõigile kokkutulnuile valjusti ette. „Kõik olid sakslaste julmusest ja tubli komnoore vaprusest vapustatud.”^[55.]

Väga pikka aega olid uudised, mida Gorbatšov naabritele ette luges, halvad. Enne 1941. aastat olid nii tema kui ka teised poisid sageli mänginud kusagil majade taga sõda, marssinud ringi, rünnanud tormijooksuga tühje poollagunenud maju, mis olid 1932. aasta näljahäda järel tühjaks jäänud, „tulistanud” üksteist ja laulnud hoogsaid patriootilisi laule. Nad kõik arvasid, et sakslased „saavad vastu hambaid”, kui peaksid kallale tungima. Aga üsna varsti oli vaenlane Moskva väravate ees ja lähenes Rostovile Doni ääres, olles juba umbes 350 kilomeetri kaugusel Stavropolist. 1942. aasta suvel liikusid läbi Privolnoje juba sõjapõgenikud oma pampude ja seljakottide, lapsevankrite ja käsikärudega ning püüdsid vahetada oma kraami toiduainete vastu. Neil olid kaasas lehmad, hobused ja lambad.^[56.] Teadmata, mida sakslased võivad kolhoosi esimehele teha, läksid Pantelei ja Vassilissa kuhugi varjule. Kohalikud võimud lasid kütusehoidlad Jegorlõki jõkke tühjaks ja põletasid põllul veel koristamata vilja. 27. juulil läksid Privolnojest läbi Rostovi maha jätnud Nõukogude sõdurid. Nad läksid itta, sünged ja kurnatud, nägudel – nagu Gorbatšov mäletab – „kurb ja süüdlaslik ilme”. Pommiplahvatused, raskerelvade kõmin ja püssipaugud tulid üha lähemale ja siis, äkitselt: kaks päeva vaikust. Kolmandal päeval sõitsid külla mürinal kõigepealt Saksa mootorratturid, kellele järgnes jalavägi. Kui esimesed natsid saabusid, jälgis seda ka Miša Gorbatšov koos kahe nõoga. „Paneme jooksu!” hüüdnud üks poistest, aga Gorbatšovi mäletamist mööda olevat tema öelnud: „Seisa! Me ei karda neid!”^[57.]

Vähemalt üks Saksa sõdur tundunud sõbralik, sest näitas poistele oma laste pilte. Teised aga võtsid ära kõik, mida pidasid vajalikuks: veised, sead, kanad, vilja. Avastanud kaevu juures redutava Gorbatšovi sõpradega, sundisid sakslased neid kaevust vett välja vinnama.^[58.] „Olime sunnitud neid teenima,” kinnitab Gorbatšov. „Meil polnud valikut.” Peagi liikus enamik sakslasi edasi Molotovskojesse, jättes Punaarmee desertöörid – kes määrati sisuliselt Privolnoje politseinikeks – amokki jooksma: purjutama, varastama ja vägistama.^[59.] Gorbatšovi ema ja vanaema püüdsid hirmu mitte välja näidata. Vassilissa oli koju tagasi tulnud pärast seda, kui sakslased olid jõudnud Stavropoli. (Panteleil õnnestus maisipõldude ja uhteorgude kaudu minema hiilida.) Varsti võttiski Gorbatšovide majapidamise läbi otsinud politseinik ta kinni. „Ema ei pilgutanud silmagi,” meenutab Gorbatšov. „Nii vapras käitumises ei peegeldunud üksnes tema iseloom – ta oli tõesti tugev naine –, vaid ka meeleheide selle pärast, et ta ei teadnud, kuidas see kõik lõpeb.” Leidus neidki, kes teda ähvardasid: „Oota ainult … Enam ei ela sa punaste ajal.” Gorbatšovide kõrvu ulatusid kuuldused massilistest hukkamistest naaberasulates ja veresaunast kommunistide kallal, mis olevat kavandatud 26. jaanuariks 1943. Nii otsustasidki Maria ja vanaisa Andrei viia Mihhaili peitu mitme kilomeetri kaugusele Privolnojest Andrei tallu. Ühel ööl asuski Gorbatšov koos emaga teele, aga pimeduses eksisid nad ära ja leidsid talu alles siis, kui puhkes äge torm ja välgud valgustasid ümbrust. Aga juba 21. jaanuaril vabastasid Nõukogude väed Privolnoje.^[60.]

Okupatsiooniajal määrasid sakslased ühe vanamehe, keda hüüti vanaisa Savkaks, Privolnoje külavanemaks. Gorbatšovi andmetel olevat Savka sellele määramisele vastu vaielnud, kuni naabrid teda veensid, et oleks parem, kui keegi nende endi hulgast esindaks rahvast okupatsioonijõudude juures. „Kõik teadsid, et ta tegi kõik, mis oli tema võimuses, et inimesi kaitsta,” ja mõned söandasid seda isegi välja öelda, kui nõukogulased Savka hiljem arreteerisid ja „kodumaa reetmise” eest kümneks aastaks vangi mõistsid. Lisaks sellele, mis oli tehtud tema enda vanaisadega, oli see Miša Gorbatšovile veel üks märk nõukogulaste ülekohtust. Kas 12-aastane poiss seda kõike just täielikult mõistis, aga ta oli teadlik, et vanaisa Savka viidi ära, ja hiljem sai teada, et ta suri vanglas kui „rahvavaenlane”.

Sakslaste lahkumise järel oli Privolnoje varemeis, polnud põllumajandusmasinaid, kolhoosil kariloomi ega seemnevilja. Kui saabus kevad, rakendati eraomanduses olevad lehmad atrade ette. „See pilt on mul ikka veel silme ees,” jätkab Gorbatšov, „naised on pisarais, lehmadel silmis kurb pilk.” Kuna lehmad olid ainsad, kelle abil peret toita, asusid naised mõnigi kord ise atra vedama. Selle aasta sügise viljasaak jäi väga väikeseks ja sellegi võttis riik ära, nii et maarahvale ei jäänud peaaegu midagi süüa. Talvel ja kevadel oli näljahäda jälle platsis. Gorbatšov jäi ellu üksnes seetõttu, et tema ema ja veel paar naist rakendasid kaks alles jäänud härga vankri ette ja sõitsid Kubanimaale. Ema võttis kaasa kaks paari abikaasale kuulunud vasikanahkseid saapaid ja ülikonna, mida too polnud kordagi kandnud, et vahetada need maisi vastu. Poeg jäeti üksi koju, ehkki tädi Sanja käis tema juures ööbimas. „Ema tõi viimase maisi välja, mis meil järel oli, ja mõõtis selle kruusikaupa igaks päevaks valmis,” meenutab Gorbatšov. „Tegin neist kruupe ja keetsin putru. Möödus nädal, siis teinegi, aga ema ei tulnud tagasi. Ta jõudis tagasi alles viieteistkümnendal päeval, kaasas kotitäis maisi, kokku kolmkümmend kaks kilo. See meid päästiski.”^[61.]

Viisteist päeva oli 12-aastasele poisile pikk aeg, mille ta pidi sõjaajal suuremalt jaolt üksi olema, kusjuures polnud kindel, kas kumbki vanematest kunagi tagasi tuleb. Läks veel hulk aega, enne kui Privolnojesse hakati tooma toidukraami. Seniks aga, nagu Gorbatšov mäletab, polnud meil „ei riideid, jalatseid, soola, seepi, petrooli lampidesse ega tikke”. Külarahvas muudkui parandas oma jalanõusid ja riideid ning kui need täielikult lagunesid, kasvatasid kanepit, et teha särke („mis jätsid mulje, nagu oleks need tehtud puust”), kudusid rõivaste jaoks villast riiet, valmistasid petrooleumis leotatud loomanahkadest jalavarje, tegid tuld tulekivi ja leelisega immutatud tahiga või tankitõrjemiinidest saadud trotüülist valmistatud „tuletikkudega”. „Pidime õppima tegema mitte millestki kõike,” meenutab Gorbatšov uhkusega ja „ma omandasin selle oskuse täiuslikult. Leidsin vana labidavarre, kohendasin seda ja koos mingi masinavärgi küljest saadud oraga sai sellest abivahend maisiseemnete külvamiseks … Mõelge ikka, sellest saadik, kui olin kolmeteistkümnene, oli minut töö tuua meie lehmale heina ette, niita põõsaid, millest sai kütteainet, ja seda kokku koguda. Tööga läksid mu õlad laiaks. See oli raske kehaline töö.”^[62.]

Mihhail Gorbatšov oma ema Maria Gopkaloga päeval, mil isa läks sõtta. August 1941

Toimetulek sõjaaegsete katsumustega tugevdas Gorbatšovi enesekindlust ja enesehinnangut. Määrava tähtsusega sündmus suhetes emaga toimus 1944. aastal. Gorbatšov oli kolmeteistkümnene, kui „ema võttis rihma ja tõstis selle ning ähvardas mind jälle lüüa. Rabasin sellest kinni, tõmbasin tal käest ära ja ütlesin: „Aitab! Nüüd on kõik!” Ta puhkes nutma – olin ma ju viimane, keda ta oli kontrolli all hoidnud, aga nüüd ei jäänud talle sedagi.”^[63.] Tavaliselt oli laste peksmine talurahva peredes isade töö. Saada 13-aastaselt ihunuhtlust emalt, kes tegi ära puuduva isa töö, oli lihtsalt alandav. Kas polnud mitte ema siis alati vastutav poja karistamise eest? „Tema ei vastutanud millegi eest,” vastab Gorbatšov mornilt. Pigem oli nii, et kui ta käitus halvasti, ähvardas ema rääkida kõik ära, kui isa koju jõuab. „Meil olid aga isaga erilised suhted.” Ja sedagi pani ema pahaks. „Ta ei suutnud mulle kunagi andestada, kuidas ma isa kaitsesin. „Isa on sulle kõige kallim,” on ta mulle öelnud. Vastasin: „Sina oled mulle ka kallis, aga sa ei ole tähele pannud, et ma olen suureks saanud.””^[64.]

Nii pojal kui ka emal oli vaja „omavahelisi suhteid klaarida,” ütleb Gorbatšov, „ja me asusimegi üsna pea seda tegema.” Ligemale seitsekümmend aastat hiljem, meenutades kuidas ema oli sõja ajal alati tema kõrval, kinnitas Gorbatšov: „Ma armastasin ema. Nagu ka isa – kuni tema surmani. Ema oli kaunis naine, väga tugev ja asjalik. Isa oli tema üle uhke, ta ei pannud ema liialdatud käitumist pahaks ja aitas teda kõiges. Ja see oli mulle ja vennale hea eeskuju.”^[65.] Aga seda eeskuju polnud kerge järgida.

Kui Gorbatšov edutati 1978. aastal Moskvasse, palus ta Privolnoje naaberrajooni noort parteijuhti Raissa Gudarenkot hoolitseda oma kõrges eas ema eest. Gudarenko sõnul oli Maria Gorbatšova kehaliselt tugev (kunagi, kui ta polnud enam kaugeltki noor, oli ta ise pannud oma majale uue katuse), „äärmiselt otsekohene” ütlema, mis talle meeldib või ei meeldi, ja „käitumiselt karm”. Gorbatšovi ema oli mõneti tähenärija: tema majas pidi kõik olema korras. Kui tulid külalised, tõi ta ise toidud ja joogid lauale, ehkki teised võisid soovida seda ise teha. Ta ei olnud nõus võtma koduabilist ja pesi kogu pesu ise. Kuigi majas oli ka moodne tualettruum, eelistas ta kasutada välikäimlat, et hoida külarahva jaoks kokku vett, mida polnud eriti palju.^[66.]

Ükskõik, mida Gorbatšov emast ka ei arvanud, ta valis endale naise, kes oli samasugune perfektsionist.

1944. aasta suvel said Gorbatšov ja ema rindelt kirja, kus olid Sergei Gorbatšovi dokumendid ja perekonnapildid ning kus teatati, et ta on „langenud kangelasena” Karpaatides. „Nutsime kogu perega kolm päeva,” meenutab Gorbatšov, „siis aga saime kirja isalt endalt, kes kirjutas, et on elus ja terve.” Mõlemad kirjad kandsid kuupäeva 27. august. Kas ta oli selle kirjutanud enne lahingut? Nelja päeva pärast tuli veel üks isa kiri, mis kinnitas, et ta on elus. Gorbatšov kirjutas isale vastu, nurisedes nende üle, kes teavitasid perekonda valesti. „Ei, poeg, sa süüdistad sõdureid ülekohtuselt,” vastas Sergei Gorbatšov. „Rindel võib juhtuda igasuguseid asju.” Gorbatšov oli häiritud sellest, et isa teda noomis, aga ta sai isa ausameelsusest veel ühe elu õppetunni.^[67.]

Sergei Gorbatšovile lõppes sõda 1944. aasta lõpul, kui ta sai raskelt haavata pommiplahvatuses, millest jäi tema jalga 12-sentimeetrine pommikild. „Ta oleks võinud kümneid kordi surma saada,” imestab Gorbatšov. Ta osales lakkamatu tule all Dnepri forsseerimisel ja teda autasustati medaliga „Vapruse eest”, hiljem sai ta veel kaks Punatähe ordenit. Ühel 1945. aasta päeval tormas keegi Miša juurde ja karjus: „Sinu isa tuleb!” „Algul ma ei uskunud seda juttu, aga siis nägingi teda. Läksin talle vastu. Ta vaatas mulle otse silma. Meie tundeid on raske kirjeldada. Ta haaras minust kinni ja kallistas mind. Ta märkas, et mul on seljas jämedakoeline kanepisärk ning jalas samuti kodukootud villasest riidest püksid. Olin paljajalu, aga hea tervise juures. Nii ma seal seisin. Ta vaatas mulle otsa ja ütles siis midagi, mis jäi mulle kogu eluks meelde: „Me võitlesime niikaua, kui polnud enam vaja võidelda,” olid tema sõnad. „Niiviisi pead sinagi elama.”^[68.]

Sergei Gorbatšov ei saanud kunagi päriselt üle sellest, mida ta sõjas nägi ja üle elas, ning sedasama tuleb öelda ka poja kohta. Nüüd, aga ka hiljem, kui isa ja poeg töötasid pikki tunde põllul, meenutas Sergei eriti hirmsaid sõjakuid, kui Punaarmee sõdurid pidid sõdima ilma püssita või jagama kahe peale üht püssi ja võtma langenud relvavenna püssi ning edasi võitlema. Ta kirjeldas, kuidas kuulipildujatuli niitis tema relvavendi. Ta meenutas nii metsikuid ja veriseid käsitsivõitlusi, et tal kulus enda kogumiseks hiljem tunde. „Küsimus oli, kas sina või tema, sa võitlesid ja tulistasid nagu elajas.” Gorbatšovi isa sõdis Kurski all (kus toimus kõigi aegade suurim tankilahing) ning aitas vabastada Kiievit ja Harkovit. Kord, kui Sergei Gorbatšovi sapöörisalk ei suutnud õhku lasta tähtsat silda, ähvardasid kõrgemad ohvitserid nad maha lasta. Mihhail Gorbatšov ise koges sõjakoledusi päris lähedalt. 1943. aasta talve lõpu poole, kui ta otsis koos paari sõbraga ühes kauges metsatukas sakslaste mahajäetud relvi, sattusid nad Punaarmee sõdurite surnukehadele, mida ta lähemalt uuris ja kirjeldab kaasaelamisega: „Lagunevad laibad olid osaliselt loomade näritud, pealuud roostes kiivrites, luud pleekinud, püssid paistmas pehkinud sõduripluusi käise alt … Nad lamasid kaevikute ja mürsulehtrite põhjas sügavas poris ja jõllitasid meid mustade tühjade silmakoobastega.”^[69.]

Kas niisugused äärmuslikud kogemused aitavad seletada Nõukogude riigi kõrgeimaks juhiks saanud Gorbatšovi erakordset vastumeelsust kasutada jõudu ja vägivalda, et säilitada Nõukogude impeerium? Kuna seda vastumeelsust, mida läänes nii väga imetleti, Venemaal aga vägagi hukka mõisteti, siis jättis ta ühes intervjuus esitatud sellekohasele küsimusele vastamata.

Gorbatšov oli 14-aastane, kui sõda lõppes. Sõjaajal oli Privolnoje külakool kaks aastat suletud ja avati uuesti 1944. aasta sügisel. Toona ei olnud Gorbatšovil erilist soovi õppida. „Pärast kõike, mida olin läbi elanud, ei tundunud see üldse tõsiselt võetav tegevus. Rääkimata sellest, et mul polnud kooli minekuks midagi selga panna.” Kui poisi vanemad ja emapoolne vanaisa seda kuulsid, meenutab Gorbatšov, olid nad lausa jahmunud ja „piirasid mu sisse nagu hundi”.^[70.] „Müü maha kõik, mis meil on,” kirjutas Sergei Gorbatšov rindelt naisele, „ka riided ja jalanõud ning osta raamatuid. Mihhail peab õppima.”^[71.] „Võtke minu saapad,” pakkus vanaisa Pantelei. „Aga mul ei ole mantlit,” kurtis pojapoeg. „Võta minu mantel,” vastas Pantelei. „Sa pead õppima, Miška. See aitab sul saada tõeliseks inimeseks. Õpi hästi!”^[72.]

Gorbatšov läks kodust kahe kilomeetri kaugusel olevasse kooli talle liiga suurtes rõivastes. Paraku oli ta teistest maha jäänud. „Tulin kohale, võtsin istet, kuulasin ega saanud millestki aru. Ma ei jäänud sinna kauaks, läksin koju, viskasin ainsa mul olnud raamatu nurka ja teatasin emale, et ei lähe sinna tagasi.” Tema kindlameelne ema puhkes seda juttu kuuldes nutma, aga korjas siis kodus mingid asjad kokku ja läks ning vahetas need raamatute vastu, millega ta õhtuks koju tagasi jõudis. Gorbatšov jäi kindlaks, et ei lähe tagasi. Siis aga „hakkasin neid lehitsema ja lugema ning see haaras mind kaasa. Ema heitis peagi magama, mina lugesin aina edasi [iseäranis vene keele õpikut]. Midagi pidi sel ööl minu peas toimuma, sest hommikul tõusin üles ja läksin kooli. Õppeaasta lõpuks teenisin ära kiituskirja ja sellest ajast saadik olin esimeste hulgas.”^[73.]

Sel ööl juhtunu osutus pöördepunktiks. Hetkeks varjutas hirm – jääda kaotajaks ja saada alandatud – Gorbatšovi üha kasvava enesekindluse. Siis aga näitas tema nii sageli karm ema oma armastust. Pärast seda hakkas Gorbatšov seostama edu elus lugemise ja mõtlemisega ning samuti omasuguste juhtimisega. „Juba varajases nooruses,” on ta hiljem öelnud, „meeldis mulle olla omasuguste hulgas liider – see oli minu puhul loomulik.”^[74.] Kõigepealt aga pidid nii tema, teised õpilased kui ka nende õpetajad tegema kooli kasutuskõlblikuks. Neil olid ainult mõned vähesed õpikud, kaardid ja näitlikud abimaterjalid ning pisut kriiti. „Ülejäänu pidime valmis tegema omaenese kätega.”^[75.] Vihiku asemel kirjutas ta isa traktori kasutusjuhendi servadele. Õpilased valmistasid ise ka tinti. Nad hakkasid nõrku ja kurnatud hobuseid söötma, et need suudaks vedada küttematerjali klassitubade kütmiseks. Gorbatšov aitas korraldada isetegevusõhtu, kus koguti 1385 rubla, mille eest osteti kümme paari jalatseid ja neli komplekti aluspesu õpilastele, kes olid veel vaesemad kui tema.^[76.]

1946. aastal, kui ta käis veel väikeses Privolnoje kaheksaklassilises koolis, astus Gorbatšov komsomoli. Juba palju suuremas keskkoolis (mis asus rajoonikeskuses ja kus oli umbes tuhat õpilast) sai temast aga komsomolijuht, kes korraldas kaasõpilastele mitmesuguseid poliitilisi üritusi, nagu aruteluõhtu teemal „Uljanovite [Lenini tegelik nimi] perekond”, poliithariduslikud vestlused välismaal toimuvast, arutelu Stalini lemmikteose, Viktor Nekrassovi romaani „Stalingradi kaevikutes” üle, ajakirja Koidik väljaandmine, seinalehele „Noor stalinlane” artikli „Räägime meie õppekavadest” ettevalmistamine.^[77.] Gorbatšov oli koolis silmapaistev õpilane, aga ta ei meeldinud kaugeltki mitte kõigile. „Lapsepõlvest saadik,” on ta hiljem tunnistanud, „tahtsin ma kõiki hämmastada.” Või nagu ta sõnastas selle teisel korral: „Harjusin inimesi kamandama (верховодить), tahtsin kogu aeg end arendada.” Kui oli käes aeg valida uus komsomolijuht, nimetas seitse õpilasrühma seitsmest naaberkülast igaüks oma kandidaadi. Kui Gorbatšov pärast oma sõnavõttu istus, tõmbas keegi tal tooli alt ära ja ta kukkus põrandale. Kas see tähendas, et mõni tema kaaslane polnud niivõrd valmis laskma end temast juhtida, kui tema ise oli valmis seda tegema? „Tegelikult,” viskas ta kuuskümmend viis aastat hiljem Ameerika üliõpilaste ees nalja, „aitas see mul valimised võita.”^[78.] Varsti sai temast rajooni komsomolikomitee liige.

Gorbatšov luges läbi kõik, mis tal läks korda kätte saada. Ta saatis heinalakas mööda kolm päeva Thomas Mayne Reidi „Peata ratsanikku” lugedes. Reid (1818–1883) oli iiri-ameerika päritolu kirjanik, kelle seiklusjutud Ameerika Metsikust Läänest olid nõukogude noorte lemmiklugemismaterjal. Tema lugude innustusel mängisid nemadki kauboisid ja indiaanlasi, ehkki NSV Liidus kuulusid indiaanlased nn heade leeri. Järgmise paari aasta jooksul tegi Gorbatšov tutvust juba kõrgkultuuriga, nii avastas ta kooli armetust raamatukogust 19. sajandi esimese poole radikaalse filosoofi ja kirjanduskriitiku Vissarion Belinski teoste üheköitelise kogu. Tsaarivõimu vihase vastase ja intelligentsi hulgas läänemeelsete ideede tulise levitajana, kes kuulutas end juba 1841. aastal sotsialistiks, oli erakordselt jõuline Belinski Gorbatšovile ühtaegu nii avastus kui ka innustaja. Raamatust „sai minu piibel. See haaras mind täielikult kaasa. Ma aina lugesin seda ja lugesin uuesti ning kandsin igal pool kaasas.” 1990. aastate alguses mälestusi kirjutades oli Gorbatšovil ikka veel alles eksemplar, mis kingiti talle 1950. aastal kui esimesele oma küla poisile, kes pääses õppima Moskva ülikooli: „See raamat on mul käes praegugi. See, mis mulle huvi pakkus ja millele ma pöörasin erilist tähelepanu, olid kriitiku filosoofilised arvamusavaldused.”^[79.]

Privolnoje kooli 8. klassi lõpupilt, aasta on 1947. Gorbatšov seisab viimases reas vasakult esimesena

Belinski järel tulid Puškin, Gogol ja eriti Lermontov. See 19. sajandi alguses Põhja-Kaukaasias elanud luuletaja suri noorelt duellil Pjatigorskis, umbes kahesaja kilomeetri kaugusel Privolnojest. Lermontovi romantiline luule köitis Gorbatšovi iseäranis: „Teadsin peast nii tema lühemaid luuletusi kui ka pikemaid poeeme.” Järgmisena innustus nooruk Majakovskist, kes pakkus veelgi rohkem romantilist armastust, erootilisi igatsusi ja mässumeelsust. „Mind rabas toona ja rabab praegugi, kuidas need noored kirjanikud suutsid tõusta tasemele, mis võimaldas teha filosoofilisi üldistusi. See oli jumalast antud anne!”^[80.] Esialgu pakkusid talle huvi kirjanike filosoofilised mõttekäigud, hiljem, juba Nõukogude riigi juhina, püüdles ta ise samasuguse mõttetöö tasemele.

Kõigepealt tuli aga minna üheksandasse klassi. Gorbatšov hakkas käima keskkoolis rajoonikeskuses Molotovskojes, mis oli Privolnojest mööda teed paarikümne kilomeetri kaugusel. Tänapäeval läbitakse see vahemaa autoga kiiresti mööda head maanteed, mis suvel kulgeb peaaegu silmapiirini ulatuvate roheliste, kollaseid päevalilli täis põldude vahel. 1948. aastal aga kulus Gorbatšovil ja tema Privolnoje koolikaaslastel laupäeva pärastlõunal pärast tundide lõppemist jalgsi kojuminekuks mööda pinnaseteed natuke vähem kui kaks tundi ja pühapäeva õhtul tuli sama tee maha kõmpida vastassuunas. Mõnikord saadi küüti härjavankril, mis vedas piima Molotovskoje juustutööstusele, aga sageli rühiti läbi põldude ja uhteorgude jalgsi ning seda isegi talvel. Kodunt võeti kaasa toidumoon eelseisvaks nädalaks (pekk, sealiha, leib ja maiustused) ja ema pesi riided puhtaks. Koolinädala saatsid Gorbatšov ja kaks teist poissi Privolnojest mööda linnas üüritud toas.^[81.] Ta oli nüüd, nagu ta seda hiljem tõdes „täiesti iseseisev inimene”. Keegi ei „kontrollinud, kuidas ma õpin”. Kes oleks saanudki seda teha, kuna tema vanemad ja teisedki sugulased olid „peaaegu kirjaoskamatud”. „Vanemate arvates olin küllalt täiskasvanud, et ise, nende taganttorkimiseta enda eest hoolitseda. Ainult ühel korral läks mul korda veenda isa tulema kooli lastevanemate koosolekule. Aga kui olin küllalt vana, et hakata käima pidudel ja teiste poistega ringi hulkumas, ütles isa küll kord emale: „Tundub, et Mihhail on hakanud hilja koju tulema. Loe talle sõnad peale.”^[82.]

Gorbatšovi ema oma poegade Mihhaili ja Aleksandriga, mitte varem kui 1948. aastal

Kool – see paiknes endises tsaariaegses gümnaasiumis, mida kümneid aastaid hiljem ikka veel kasutatakse ja mille seinal on nüüd tahvel kirjaga „Siin õppis esimene NSV Liidu president” – on suur kahekordne maja, kus klassiruumid on kahel pool pikka koridori, mis viib keeruliste ornamentidega kaunistatud raudtrepi juurde. 2005. aastal näitasid õpetajad külalistele klassi, kus suunaga tahvli poole seisid reas puidust koolipingid, ja osutasid üht, kus oli istunud Miša Gorbatšov. (Nii palju kui oli võimalik kindlaks teha, ei lõiganud ta sinna oma nimetähti.) Nagu on öelnud üks klassikaaslane: „Me kõik saime siit hariduse, aga Gorbatšov oli eriti innukas ja tohutult teadmishimuline õpilane. Pärast kooli läksime kõik koju õppima. Siis saime uuesti kokku ja läksime tagasi kooli juurde, mis oli meile omamoodi teine kodu. Või läksime kinno. Kui kohtasime mõnd õpetajat, peeti ebaviisakaks neid tülitada, aga – ja ma ei unusta seda kunagi – tema julges minna matemaatikaõpetaja juurde ja rääkida, et on midagi, millest ta tunnis aru ei saanud. Siis ta istuski õpetaja kõrval kümme või viisteist minutit, enne kui film algas, ja õpetaja seletas asja.”^[83.]

Teised õpilased pöördusid Gorbatšovi poole, et ta lahendaks vaidlusi või oleks tüli puhul vahekohtunik. Talle endale ei meeldinud kakelda, meenutatakse: mitte põhjusel, et ta olnuks arg, vaid see oli vastuolus tema loomusega, aga ta suutis enda eest seista. Üks eakaaslane mäletab, et lõi Gorbatšovi ja veel üht poissi „lihtsalt koerusest. Olin natuke vanem kui Mihhail, kes oli sama vana kui mu vend. Kolkisin mõlemaid, aga kui nad said vanemaks, rabasid nad mind kinni ja murdsid maha.”^[84.]

Gorbatšov näis olevat sündinud juht. „Ta oli hea organisaator,” on meenutanud klassikaaslane. „Ta meeldis teistele ja teda usaldati. Ta oli aus ja õiglane, tegi palju tööd ja oskas võita sõpru.” Viiskümmend aastat hiljem kommenteeris Gorbatšov ise: „Olin lapsest saadik harjunud olema eestvedaja. See oli ambitsioon, mida püüdsin alati teoks teha.”^[85.] Ta korraldas spordivõistlusi ja seltskonnaüritusi. Tema juhtis hommikvõimlemist, kamandades suure megafoni kaudu: „Valmis olla! Üks, kaks, kolm, neli! Üks, kaks, kolm, neli!”^[86.] „Mihhailile meeldis sangpommi tõsta,” meenutas klassivend. „Ta võis tõsta 32-kilogrammist sangpommi 60 või 70 korda, algul rebides, siis tõugates ja lõpuks surudes.” Aga kõige rohkem meeldis talle näitemängu teha.

Kooli näitering oli nii populaarne, et igaüks ei saanudki seal osaleda, vaid liikmeid valiti. Ringi juhendaja oli armastatud kirjandusõpetaja Julia Sumtsova ja näitering tuli sageli kokku tema kodus (kus mõned kaugel elavad õpilased said peavarju), nii harjutama kui ka õppima. Kostüümid tehti ise enamasti emade käest saadud materjalist (mis oli peamiselt marli, nagu meenutab üks klassikaaslane, sest „midagi muud polnud saada”) või nuiati kodust midagi rekvisiitideks, nagu näiteks vaip, mille kellegi isa oli toonud Saksamaalt sõjasaagiks. Gorbatšovist sai näiteringi juhtiv meesnäitleja. Nagu ta ise märgib, ahvatles teda näitlema „soov suhelda eakaaslastega, aga samuti eneseväljenduse vajadus, tahe saada teada midagi, mida ma veel ei tea.” Takistuseks polnud seegi, et Julia Karagodina, kelle vastu Gorbatšov tundis enam kui mööduvat huvi, oli juhtiv naisnäitleja. Mõlemad olid peaosalised Ostrovski „Lumivalgekeses” ja Lermontovi „Maskeraadis”.

Koht, kus näidendid – sealhulgas Puškini „Näkineid” ja mitu Tšehhovi näidendit – ette kanti, oli kooli koridoris raudtrepi ees. Vaatama tulid ka täiskasvanud ja trupp käis koguni ringreisidel, esinedes rajooni külades, kusjuures piletite müügist saadud tulu eest osteti jalatsid nendele koolikaaslastele, kellel polnud koolis midagi jalga panna. Gorbatšov ütleb, et nii tema kui ka teised ringi liikmed ei küsinud endalt kunagi, kas etendus, mida nad tahavad lavastada, on ka teostatav. „Esitasime kõikvõimalike näitekirjanike töid. Pole raske ette kujutada, kuidas nii mõnigi neist välja kukkus, aga meie ei lasknud end häirida …” Neid tuli vaatama isegi ringreisil olev teatritrupp Stavropolist. Kui Gorbatšov ja tema kaaslased olid „Maskeraadi” ette kandnud, „kiitsid professionaalsed näitlejad meid ja tegid vähemalt ühe märkuse, mis on mul praegugi meeles: nad soovitasid Arbenini ja Zvezditši kokkupõrke ajal mitte üksteisel käisest haarata. Selgitati, et kõrgemas seltskonnas esitatakse teravaidki väiteid mõnevõrra teisiti.”^[87.]

Gorbatšov (keskel) Lermontovi „Maskeraadi” lavastuses keskkoolipäevil, 1948–1949

Siin avaldub Gorbatšovi vallatu huumorimeel, aga ka uhkustunne ja nauding, kui ta näiteringiaega meenutab. „Tõepoolest, ta oli väga hea näitleja,” meenutab Karagodina, „oli aeg, kui ta rääkis mulle koguni … teatriinstituuti õppima minekust.”^[88.]

Alates 1946. aastast veetis Gorbatšov viis suve järjest kombainerist isal vilja koristada aidates. Juuni lõpust kuni augusti lõpuni töö juurest koju ei tuldudki. Isegi siis, kui vihm viljakoristuse katkestas, jäädi põllule, et masinaid hooldada. „Meil oli isaga neil „jõudehetkedel” paljustki rääkida. Arutlesime väga mitmesugustel teemadel nii tööst kui ka elust. Meie lihtne isa-poja suhe arenes kaht ühist asja ajavat ja ühist tööd tegevat inimest ühendavaks tugevaks sidemeks. Isa kohtles mind lugupidavalt ja me saime tõelisteks sõpradeks.”^[89.]

Isa-poega töötasid kakskümmend tundi päevas kuni kella kahe-kolmeni hommikul. Kiirustati, et jõuaks vilja kuivade ilmadega ära koristada, töötati vaheaegadeta, vahetades teineteist suure masina roolis välja lausa selle liikumise ajal. „Oli palav nagu põrgus,” mäletab Gorbatšov. „Tolm tungis kõikjale, masin mürises lakkamatult. Meid vaadates oleks te näinud ainult silmi ja hambaid: ülejäänud osa näost oli kaetud tolmu ja õliga. Pärast viisteist kuni kakskümmend tundi kestnud tööd oli juhuseid, kus jäin roolis magama. Esimesel aastal jooksis sageli ninast verd …”^[90.]

Töö eest tasuti suhteliselt hästi nii rahas kui ka natuuras, aga isegi kombainerite pered pidid enese äraelatamiseks lootma individuaalaiamaa peale. Pealegi olid igal majapidamisel kaelas maksud ja muud kohustused. Ükskõik, kas kariloomi peeti või ei peetud, igaüks pidi andma riigile 120 liitrit piima, lisaks veel võid ja liha. Maksu tuli maksta ka viljapuude pealt, ükskõik, kas need andsid midagi või mitte, meenutab Gorbatšov: „Nii raiutigi puuviljaaiad maha. Pääsu aga polnud: maainimestele passe ei antud … Kuivõrd see siis erines pärisorjusest?”

Sedalaadi mõtted tulid tõenäoliselt siiski hiljem. Nagu ka need dilemmad, millega Gorbatšov sattus silmitsi, kui tuli hakata pidama liialdatud kiidulaule põllumajanduspoliitikale: „Polnud sugugi lihtne hoiduda andmast äärmiselt negatiivseid hinnanguid, kuna teadsin, kuidas talurahvas elab.”^[91.] Samas tundis ta end aga üha tugevama ja enesekindlamana. Ta kaotas igal suvel peaaegu viis kilo kaalust, aga „kogusin üha rohkem jõudu”. Julia Karagodina mäletab tollest ajast tema nägu: „See oli päikesest põlenud. Kätel olid veritsevad armid.”^[92.] „Olin nende armide üle isegi uhke,” lisab Gorbatšov. Isa õpetas ta nii hästi välja, et „aasta või paari pärast oskasin parandada juba mistahes masina osa. Eriti uhke olin oskuse üle määratleda probleem kõigest selle tekitatud heli järgi ja vähemalt sama uhke selle üle, et suutsin seda igas olukorras, ka siis, kui haspel pöörles ja lõiketerade hambad lõgisesid.”^[93.]

Vastuvõttu meeste hulka märkis teinegi sündmus. Kui esimene sõjajärgne viljakoristus 1946. aastal lõpule jõudis, otsustasid Sergei Gorbatšovi brigaadi mehed, enamik neist endised rindemehed, seda tähistada ja nõudsid, et 15-aastane Mihhail lööks kampa. „Las käia, võta ka napsi!” kõlasid hüüded. „On aeg saada tõeliseks meheks.” Gorbatšov vaatas isa otsa, too ainult naeris. Kui kruus jõudis Gorbatšovi kätte, arvas too, et teab, mida teha: kõigepealt tuleb sisse hingata, siis viin kiiresti alla neelata ja seejärel hinge kinni hoides võtta sõõm külma vett. Aga ta ei teadnud, et talle ei antud viina, vaid puhast piiritust. „Tunne oli kirjeldamatu! Mehed möirgasid naerda, isa kõige kõvemini.”^[94.]

1946. aasta oli ikaldusaasta ja paljudes kohtades puhkes näljahäda. Nõukogude Liidu teraviljasaak langes 1940. aasta 95,7 miljonilt tonnilt 39,6 miljonile tonnile. Stavropoli krai pääses kõige hullemast ja siia hakkas teistest piirkondadest valguma põgenikke, kes püüdsid oma maist vara vilja vastu vahetada. 1947. aasta oli samuti raske. Saak oli siiski parem (65,9 miljonit tonni), aga see polnud ikkagi kaugeltki küllaldane. 1948. aasta kevad tõi kaasa tolmutormid, aga järgnenud vihmad lubasid head saaki. Tunnetades võimalust püstitada saagikoristuse rekord, mis tooks kuulsust ja preemiaid kõikidele asjaosalistele, asusid kohalikud võimud oma meeskonda lahinguks ette valmistama: rajooni parimad kombainerid, Sergei Gorbatšov koos pojaga ja Jakov Jakovenko oma pojaga said võimsad kombainid Stalinets-6, neid vedavaid traktoreid S-80 määrati juhtima veel üks sõjaveteran ja usaldusväärne parteilane. Põllule kütuse toimetamiseks määrati eraldi veoauto, veel kaks parteilast said ülesande laadida vilja kombainidelt maha ja veel üks veoauto pidi selle põllult ära viima. Kombainid ja traktorid varustati prožektoritega, et saaks töötada ka öösel.

„Seltsimees Gorbatšov on viljakoristuseks valmis,” kuulutas rajooni ajaleht Putj Iljitša 20. juunil 1948.^[95.] 25. juulil 1948 oli Sergei Gorbatšovi kombain esikohal, koristatud oli 870 hektarit. Paar päeva hiljem oli ta ikka esimene 1239 hektariga.^[96.] Vahepeal oli NSV Liidu ülemnõukogu presiidium võtnud vastu seadluse, et kombainer, kes koristab 8000 tsentnerit teravilja, saab Lenini ordeni. Sergei Gorbatšov koos pojaga koristas 8888 tonni. Ühe Gorbatšovi klassikaaslase andmetel kavatsesid võimud autasustada ainult isa, aga too soovis jagada seda au pojaga. Esmalt öeldi talle ära, selgitades, et Lenini ordenit ei saa jagada. Isa soovitusel autasustati 17-aastast Mihhail Gorbatšovi ikkagi NSV Liidu ühe kõrgema aumärgi, ihaldatud Tööpunalipu ordeniga, Sergei Gorbatšov ise aga saigi Lenini ordeni.

Kui autasu sügisel teatavaks sai, tulid Gorbatšovi koolikaaslased kokku teda õnnitlema. „See oli esimene kord, kui minuga midagi niisugust juhtus … Mul oli piinlik, aga muidugi olin ka õnnelik.”^[97.] Julia Karagodinal on alles ajaleheväljalõige, kus tsiteeritakse Gorbatšovi sõnavõttu: „Kogu meie õnn, kogu meie tulevik sõltub tööst, mis on sotsialistliku ühiskonna arengu kõige tähtsam tegur. Tänan kogu südamest bolševike parteid, leninlikku komsomoli ja oma õpetajaid, et nad on mind õpetanud armastama sotsialistlikku tööd, olema sihikindel ja vastupidav.” On täiesti võimalik, ütles Karagodina 1991. aastal, „et ta ka tegelikult nii ütles … Me ei tundnud ühtegi teistsugust suhtlemisviisi ja see tundus meile täiesti loomulikuna.”^[98.]

Julia oli kümnendas klassis, Gorbatšov üheksandas. „Tugeval, jässakal ja sihikindlal Gorbatšovil,” nagu iseloomustab Karagodina, „oli eriline oskus allutada kõik oma tahtele.” Naine meenutab, kuidas Gorbatšov parandas ajalootunnis õpetajat, ja seda, kuidas ta õpetaja peale vihastades prahvatas: „„Kas tahate ikka, et õpetajadiplom teile alles jääb?” Ta oli inimene, kes tundes, et tal on õigus, peab seda igaühele tõestama.”

Ühel päeval astus Gorbatšov läbi Sumtsova poolt, kus Karagodina õppis, et paluda viimaselt abi matemaatikateoreemi lahendamisel. Matemaatika oli Karagodina tugev aine, Gorbatšovi lemmikud olid aga kirjandus ja ajalugu. Kui neiu hakkas talle teoreemi seletama, vaatas Gorbatšov ringi ja märkas tühja kohta paberil, kuhu Karagodina pidi kirjutama artikli kooli seinalehele. „Sa polegi seda veel ära lõpetanud?” järgnes kohe etteheide. „See peab ju homme juba väljas olema. Vaata, et sa õigeks ajaks valmis teed!” Julia mäletab, et mõtles toona endamisi: „Nii et nüüd tahab ta hakata ka minu ülemuseks,” ja otsustas seepärast „absoluutselt mitte midagi teha”. Kaks päeva hiljem komsomolikomitee koosolekul noomis Mihhail teda avalikult kõigi ees. „Läksin näost punaseks nagu vähk,” meenutas Karagodina. „Ta peaaegu karjus mind hurjutades.^[99.] Olin kohutavalt solvunud. Läksin koolist kodu poole ja peaaegu nutsin, kui tuli joostes Mihhail ja kutsus mind sama päeva õhtul kinno.” Näiteringi liikmed käisid sageli koos kinos, mõnikord vaadati üht filmi ikka ja jälle, kui Sumtsova õpetas neile näitekunsti. Karagodina aga solvus nüüd veel rohkem: kuidas sai Mihhail teda kinno kutsuda, kui oli äsja nii rängalt solvanud? „Kullake,” olevat Gorbatšov vastanud, „nendel asjadel pole omavahel mingit seost.”^[100.]

Kooli direktor imetles Gorbatšovi. Ühe klassivenna sõnul olevat ta öelnud Mihhailile: „Sul on ees suur tulevik. Kui sa siit lahkud, saad ise valida oma koha elus. Selle medaliga võtab iga ülikool sind vastu.” Nii võiski olla, et kui direktor kritiseeris Mihhaili ja Juliat, et nad „veedavad liiga palju aega koos, mistõttu seda märganud klassikaaslased võivad hakata mõtlema, et õppimine polegi kõige tähtsam,” siis pidas ta silmas eelkõige Karagodinat, mitte Gorbatšovi. Karagodina vastanud sõnakuulelikult, et püüab olla Gorbatšovi seltsis vähem aega. Seda kuulnud, marssis noormees joonelt direktori kabinetti. Direktor, kirjeldab Julia, tuli sealt välja „näost punetava ja ärritatuna”, talle järgnes aga naeratav Mihhail. „Mida sa talle ütlesid?” küsinud Julia. „Ah, ei midagi erilist. Ütlesin lihtsalt, et olen eeskujulik õpilane, nagu seda on ka Julia. Osalen aktiivselt ühiskondlikus töös nagu temagi. Tõsiasi, et oleme sõbrad, ei tohiks mitte kedagi segada. Las nad võtavad meist eeskuju.” Loomulikult, väidab Julia, ei saanud direktor kuidagi vastu vaielda.^[101.]

Gorbatšovide perepilt, 1949

Gorbatšov esitas kõigile äärmiselt kõrgeid nõudmisi. „Mulle tundus, et ma pole tema jaoks tõepoolest küllalt hea,” meenutab Julia, „või siis ei sobinud me päris hästi. Ta oli liiga energiline, liiga tõsine, väga korralik. Ja ta oli targem kui mina. Tema oli tähelepanu keskmes.” Mõnda aega „võis tegu olla armastusega, jah oligi, ja mõlemapoolselt,” aga nad ei öelnud kunagi teineteisele „ma armastan sind”, ehkki mõnikord Mihhail mängis selle piiril. Ükskord „Lumivalgekese” proovis, kui Julia tegelaskuju ütleb: „Kallis tsaar, kui sa küsid minu käest ka sada korda, kas ma armastan teda, siis vastan mina ka sada korda, et armastan,” kummardunud Gorbatšov – sealsamas lähedal oli ka direktor – talle lähemale ja sosistanud: „Kas see on tõsi?” „Jumal hoidku,” meenutab Julia, „olin vapustatud. Suutsin monoloogiga hädavaevu edasi minna. Kõik küsisid, mis juhtus, aga Gorbatšov istus sealsamas veidi eemal ja naeratas.”^[102.]

Karagodina lõpetas kooli aasta enne Gorbatšovi ja sõitis Moskvasse, et õppida õpetajaks. Kuna aga ühiselamu oli täis ja elada polnud kusagil, tuli ta varsti koju tagasi. „Miks sa küll enda ja oma plaanide eest välja ei astu?” nõudis Gorbatšov. „Sa oleks pidanud end juhataja kantselei ukse ette pikali viskama ja jääma sinna nii kauaks, kui saad koha ühiselamus.” „Tema oleks sellega ka hakkama saanud,” tähendas Karagodina aastaid hiljem, „aga mina mitte.” Selle asemel leidis ta töökoha ja hakkas õpetama lapsi ühes külakoolis Molotovskoje lähedal. Gorbatšov käis tal külas, lisas naine, aga „sellest ei tulnud midagi välja, talle ei tulnud pähegi hakata mind taga ajama. Meil ei olnud kunagi juttu armastusest ja me ei teinud tulevikuplaane. Minu arvates polnud me loodud teineteise jaoks. Talle meeldisid inimesed, kes olid tahtejõulised ja sihikindlad. Arvatavasti pole sugugi juhus – olen seda kusagilt lugenud –, et ta nimetas Raissa Maksimovnat [Gorbatšovi abikaasa] „minu kindraliks”. Mis puutub minusse, siis oli tema maksimalism mulle liig.”

Kui Karagodina pidas maksimalismi all silmas seda, et Gorbatšov oli valmis saavutama ka näiliselt võimatut, siis on tal õigus. Karagodina oli Krasnodari ülikoolis kolmandal kursusel, kui sai Mihhaililt postkaardi. See lõppes ladinakeelsete sõnadega Dum spiro spero. Baltikumist pärit sõbranna tõlkis: „Kuni hingan, loodan.” See oleks pidanud olema Gorbatšovi moto siis, kui tema unistus kujundada NSV Liit ümber hakkas kokku varisema. Oma Gorbatšovile vastuseks saadetud postkaardil hoiatab Karagodina meest, kes üritas muuta maailma: „Hinga, aga ära looda liiga palju!”^[103.]