Читать книгу Demelza - Winston Graham - Страница 5

Marus, mis puhkes sel ajal, kui Julia sündis, oleks võidud näha ettekuulutust.

Mai ei olnud enamasti tormine, aga Cornwalli kliima on jonnakam, kui ükski laps eales on olnud. Kevad oli olnud üsna leebe, nagu olid leebed olnud ka sellele eelnenud suvi ja talv; ilm püsis mahe, soe ja mõnus ning maa lõi kenasti haljendama. Siis tuli mai, tuues endaga kaasa vihma ja tuulehood, mis tegid siin-seal liiga õitele, ning hein kooldus maadligi, justkui otsiks varju.

Ööl vastu viieteistkümnendat tundis Demelza esimesi valusid. Isegi siis veel mõtles ta voodisamba külge klammerdudes pikalt järele, enne kui midagi ütles. Seni oli ta suhtunud lähenevasse katsumusse stoilise rahuga ja hoidunud tülitamast Rossi valehäiretega. Demelza poleks tahtnud alustada nii hilja. Eelmisel õhtul oli ta askeldanud oma armsas aias, kaevates noorte taimede ümbert maad; kui hakkas pimedaks minema, oli ta leidnud turtsaka siili ja jantinud sellega, püüdes veenda loomakest sööma leiba ja jooma piima, ning tulnud alles siis vastu tahtmist tuppa, kui taevas tõmbus pilve ja väljas läks külmaks.

Nüüd siis see valu, lausa keset ööd – ehk oli ta ennast lihtsalt liiga ära väsitanud.

Aga kui asi jõudis nii kaugele, et tundus, nagu põlvitaks keegi tema selgrool ja tahaks seda pooleks murda, teadis ta, et põhjus pole väsimuses.

Ta puudutas Rossi käsivart ja mees ärkas kohe.

„Mis on?”

„Ma arvan,” ütles Demelza, „arvan, et peaksid kutsuma Prudie.”

Ross ajas end istukile. „Miks? Mis juhtus?”

„Mul on valud.”

„Kuskohas? Kas tahad öelda, et ...”

„Mul on valud,” lausus Demelza lühidalt. „Arvan, et oleks parem kutsuda Prudie.”

Ross ronis kähku voodist välja ning Demelza kuulis teda askeldamas tulekivi ja -rauaga. Hetke pärast võttis tael tuld ja mees süütas küünla. Võbelevas valguses kerkis tuba nähtavale: rasked tiikpuidust talad, ukse ees olev kardin tuuletõmbuses kergelt õõtsumas, aknaorvas roosa jäiga siidkangaga drapeeritud madal iste, Demelza kingad, nagu ta need õhtul jalast oli visanud, ühel puutald ülespoole, Joshua pikksilm, Rossi piip, Rossi raamat ja ukerdav kärbes.

Ross vaatas talle otsa ja mõistis kohe, kuidas asjalood on. Demelza näole ilmus kahvatu andekspaluv naeratus. Ross kõndis üle toa ukse kõrval seisva laua juurde ja valas naisele klaasi brändit.

„Joo see ära. Ma saadan Judi doktor Choake’i järele.” Ta hakkas umbropsu riideid selga tirima.

„Ei, ei, Ross, ära veel saada. Praegu on südaöö. Ta magab.”

Nad oli juba mitu nädalat vaielnud, et kui aeg sinnamaale jõuab, kas siis kutsuda Demelza juurde Thomas Choake või mitte. Demelza ei suutnud unustada, et oli alles kaksteist kuud tagasi olnud teenijatüdruk, samal ajal kui Choake, ehkki kõigest arst, oli ikkagi maaomanik; mis siis, et koht oli ostetud naise raha eest – Demelza-sugustele võimaldanuks see ikkagi ülalt alla vaadata. Muidugi mitte enam nüüd, kui ta on Rossiga abielus. Rossi naisena oli Demelza kiiresti edasi arenenud. Tema käitumine ja kombed ei jätnud nüüd enam midagi soovida, aga arstiga olid asjalood ometi teised. Arstil olid patsiendi ees omad eelised. Kui valu on tugev, ei pea Demelza kindlasti vastu, vaid vannub nagu vanastigi sõnadega, mida oli õppinud oma isalt, ja need ei olnud peened „pagana pihta” või „kirevase päralt”, mida võiks valudes vaevlevale daamile andeks anda. Tuua ilmale laps ja olla seejuures sunnitud käituma peenelt – midagi niisugust oli Demelzal raske ette kujutada.

Pealegi ei tahtnud ta säärasel ajal enda ligi ühtegi meest. See ei olnud sünnis. Tema uue sugulase Elizabethi juurde oli Choake kutsutud, aga Elizabeth oli läbi ja lõhki aristokraat ning nood vaatasid asjadele teisiti. Tema oleks palju parema meelega lasknud Mellinist kohale tuua vana tädi Betsy Triggsi, kes müütas sardiine ja oli kindla käega ilmale aidanud lugematu hulga tittesid.

Aga Ross polnud lasknud end kõigutada ja tema sõna jäi peale. Seepärast ei tulnud Demelzale üllatusena, kui mees lausus lühidalt: „Siis tuleb ta üles ajada,” ja astus toast välja.

„Ross!” Demelza hüüdis ta tagasi. Valu oli korraks järele andnud.

„Jah?” Küünlavalgus tõstis esile mehe tugeva mõtliku armilise näo ühe poole, pikaks kasvanud tumedad juuksed olid sassis ja vaskset helki polnud neis õieti märgatagi; särk oli kurgu alt lahti. See mees ... kõige aristokraatsem neist kõigist, mõtles Demelza ... selle nii vaoshoitud ja teisi vaos hoidva mehega oli ta jaganud erakordselt intiimseid hetki.

„Palun,” lausus ta. „Enne kui ära lähed ...”

Mees tuli tagasi voodi juurde. Ta polnud ärgates jõudnud mõelda muust kui äkitselt tekkinud erakorralisest olukorrast ega tunda midagi peale mure, et naise aeg on käes, ja kergenduse, et varsti on see ehk möödas. Demelzat suudeldes nägi Ross, et naise põsed on märjad, ning tundis endas liigatamas närivat hirmu ja kaastunnet. Ta võttis Demelza näo käte vahele, lükkas tema tumedad juuksed tagasi ja vaatas viivu oma noore naise tumedatesse silmadesse. Ross ei näinud neis tavapärast mänglevat ülemeelikust, aga hirmu polnud seal samuti.

„Ma tulen tagasi. Tulen otsekohe tagasi.”

Demelza tegi keelava liigutuse. „Ära tule, Ross. Mine ütle Prudiele, see on kõik. Ma ei taha ... et näeksid mind nõndaviisi.”

„Aga Verity? Tahtsid ju, et Verity oleks kindlasti kohal.”

„Ütle talle hommikul. Pole ilus ajada Verityt öösel voodist välja külma kätte. Saada hommikul talle kellegagi sõna.”

Ross suudles teda veel ühe korra.

„Ütle, et armastad mind, Ross,” lausus Demelza.

Ross vaatas talle üllatunult otsa.

„Sa ju tead, et armastan!”

„Ja ütle, et sa ei armasta Elizabethi.”

„Ja ma ei armasta Elizabethi.” Mida muud pidi ta ütlema, kui ei teadnud ise ka, kuidas sellega lood on? Rossi loomuses polnud rääkida oma sisimatest tunnetest, aga ta nägi, et on võimetu naist teisiti aitama – kergendust võisid pakkuda ainult tema sõnad, mitte teod. „Mulle ei ole tähtis miski peale sinu,” ütles ta. „Pea seda meeles. Kõik mu sugulased ja sõbrad ... Elizabeth ning see maja ja kaevandus ... Ma heidaksin need kõik põrmu ja sa tead seda ... sa tead seda. Kui sa seda ei tea, siis olen teinud kõik need kuud midagi valesti ning seda ei heastaks ükski sõna, mida ma sulle praegu võiksin öelda. Ma armastan sind, Demelza, ja me oleme olnud koos nii õnnelikud. Oleme ka edaspidi. Võta see teadmiseks, mu arm. Võta see teadmiseks ja hoia seda, sest keegi peale sinu ei saa seda hoida.”

„Ma hoian seda, Ross,” ütles Demelza, rahul, sest tähtsad sõnad olid öeldud.

Ross suudles teda uuesti, pöördus ning süütas veel mõne küünla, võttis ühe ja läks kiiresti toast välja, kuum küünlarasv käele valgumas. Tuul oli eilsest vaibunud, seda oli nüüd vaevu tunda. Ta ei teadnud, mis kell on, aga arvas, et kahe paiku.

Ross lükkas lahti teisel pool trepimadet oleva ukse ning läks Judi ja Prudie magamistoa juurde. Uks oli hingedel vajunud ja avanes kääksatusega, millesse segunes Prudie aeglane kärisev norskamine. Ross mühatas vastikustundest, kui talle tungis ninna läppunud higi lehka. Öine õhk võib ju küll ohtlik olla, aga päeval saaksid nad ometi akent lahti hoida ja selle haisu välja lasta.

Ross läks üle toa, tõmbas kardinad eest ja raputas Judi õlgadest. Judi ammuli suust paistsid kaks suurt esihammast nagu hauakivid. Ross raputas uuesti, sedapuhku kõvemini. Judil tuli öömüts peast ja tilk küünlarasva langes tema kiilale kuplile. Jud ärkas. Ta kukkus kiruma, aga nägi siis Rossi ja tõusis peanuppu hõõrudes istukile.

„Mis lahti?”

„Demelza on haige.” Kuidas teisiti kui Demelzaks pidanuks ta naist nimetama mehele, kes oli olnud siin juba siis, kui kolmeteistkümnene rääbakas plika majja tuli? „Tahan, et sõidaksid otsekohe doktor Choake’i kutsuma. Ja aja Prudie üles. Teda läheb ka vaja.”

„Mis Demelzal viga on?”

„Tal algasid valud.”

„Ah see. Te oleks nigu öeld, et ta on aige.” Jud vaatas, kulm kortsus, jahtuvat rasvaraasukest, mille oli oma peanupu otsast leidnud. „Tollega saame mina ja Prudie isi akkama. Prudie tiab kõiksugu vigureid. Noid ei ole raske ää õppi. Mesperast tolle ümber nii suurt kära tõstetass, mitte ei saa sotti. Hõlbuasi see mudugist põle, aga kui knihvid on tiada ...”

„Tõuse üles!”

Jud kobis voodist välja – see toon oli talle tuttav – ja nad äratasid ka Prudie. Naise suur läikiv nägu vaatas neile mustade rasvaste juuste pahmaka seest vastu ning ta pühkis lohmaka öösärgi sabasse nina.

„Oh armas aig, küll mina juba maimukese eest oolt kannan. Vaene piiga.” Ta hakkas kinnitama öösärgi peale räpast pihikut. „Mina tian, kuda mu emal need asjad käisivad. Ta kõneles, mesmoodu ma isi ilmale tulin. Ää olin keerand ennast. Valepidi tulin. Koletu ja krooniline asi oli, nigu nad ütsivad. Pisike ädine iireke – keski ei uskund, et ma ristimisvaagent näen ...”

„Mine tema juurde, nii kähku kui saad,” ütles Ross. „Ma toon tallist Darkie. Sadulat sa vist ei taha.”

„Selle veikse maa saan äkist niisamagi sõidetud,” soostus Jud vastu tahtmist. „Aga mudugist ku juhtud pimedas libastuma, siis lendad üle pia, murrad kaela nigu naksti ja oledki looja karjas.”

Ross jooksis trepist alla. Enne kui välja läks, heitis ta pilgu uuele kellale, mille nad võõrastetuppa olid ostnud. Kümme minutit puudus kolmest. Koit ei olnud enam kaugel. Küünlavalgel olid asjad alati palju hullemad.

Tallis kulus tal natuke aega Darkie saduldamiseks; tundes, et sõrmed on kohmakad, kinnitas ta endale, et selle katsumuse teevad läbi kõik naised – üksteisele järgnevad rasedused saavad nende elu harjumuspäraseks osaks nagu igal aastal saabuv suvi. Jud tuleb tal siiski turvaliselt teele saata: kui see vana narr hobuse seljast maha kukub, võib tal minna mitu tundi. Ross oleks läinud ise, kui oleks riskinud jätta Demelza ainult Paynterite hoolde.

Jud kinnitas maja ees sireli all pükse.

„Ei tia, kuda ma teedki näen,” ütles ta. „Pime nigu kuradima kotis. Õigupoolest piaks mul olema teiba otsas latern. Pika teiba otsas, et saaks endale teed valgustada ...”

„Kobi sadulasse, kui ei taha teibaga vastu pead saada.”

Jud ronis sadulasse. „Mis ma tegema pian, ku ta ei taha tulla?”

„Too väevõimuga,” vastas Ross ja andis Darkiele laksu vastu laudjat.

Kui Jud Thomas Choake’i kodu, Fernmore’i väravast sisse keeras, täheldas ta põlastavalt, et see pole õigupoolest midagi enamat kui tavaline talumaja, ehkki viisist, kuidas sealsed asukad nina püsti ajasid, võinuks arvata, et nad elavad Blenheimi lossis. Jud ronis hobuse seljast maha ja koppis uksele. Maja ümber kasvasid suured männid ning künnivaresed ja hakid olid juba ärkvel, tegid taeva all ringe ja käratsesid. Jud ajas pea kuklasse ning tõmbas sügavalt õhku sõõrmetesse. Ka Namparas olid linnud olnud terve eilse päeva rahutud.

Seitsmenda koputuse peale avanes ukse kohal olev aken ja otsekui kägu kellakapist ilmus nähtavale öömütsiga pea.

„No kuule, mees! Mida see peaks tähendama? Mis pagana lärm see on?”

Hääle ja kulmupuhmaste järgi teadis Jud, et on üles hirmutanud õige linnu.

„Kap’n Poldark saatis mind teie järele,” ütles ta pominal. „Dem ... proua Poldarkil akkas alb ja neil on teid vaja.”

„Missugusel proua Poldarkil, mees? Missugusel proua Poldarkil?”

„Proua Demelza Poldarkil. Namparas. Tollel, kes saab varsti oma esimese.”

„Noh, mis sellega siis on? Kas nad ei öelnud, mis viga on?”

„Ütsivad küll. Tema aig on nüid kääs.”

„Mis jutt see on, mees? Vaatasin proua läinud nädalal üle ja ütlesin kapten Poldarkile, et enne juunit pole midagi oodata. Mine ütle, et jään oma arvamuse juurde.”

Aken löödi mürtsuga kinni.

Jud Paynter pani kõvasti pahaks, kui inimesed ja kõigevägevam keeldusid täitmast tema soove, kõige muu peale jäi ta enamasti ükskõikseks, aga suutis mõnikord haruharva siiski vaadata ka oma huvidest kaugemale. See oligi üks neid erandlikke olukordi. Esialgu oli Jud olnud küll torssis, et Demelza on nii hädine ja Ross nii karm, et saadab ta külmal maiööl kodust välja, andmata soojenduseks isegi piisakest rummi, aga nüüd küpses temas arusaam, et Ross on ikkagi tema isand ja Demelza võrsunud tema enda suguste seast.

Kolme minuti pärast pistis doktor Choake uuesti pea välja.

„Mis on, mees? Sa lõhud ukse maha!”

„Mulle anneti käsk teid ühes viia.”

„Sa häbematu võllaroog! Ma lasen sulle selle eest piitsa anda!”

„Kus teie obene on? Ma ajan ta vällä, senikavva ku teie püksid jalga tõmmate.”

Arst tõmbas pea tagasi, kaugemal oli kuulda Polly Choake’i susistavat häält ja korra vilksatas akna tagant mööda ka proua sassis pea. Peeti nõu. Siis hõikas Choake väljas olijale pahuralt:

„Pead ootama, mees! Me tuleme kümne minuti pärast.”

Jud oli tohtri iseäraliku kõnepruugiga piisavalt kursis teadmaks, et selle all pidas Choake silmas ainult iseennast.

Kakskümmend üks minutit hiljem asusid nad jäises vaikuses teele. Künnivaresed tegid ikka veel kraaksudes tiire ning Sawle’i kiriku juures oli kära eriti suur. Päev hakkas koitma. Kirdetaevasse olid ilmunud vesirohelised vöödid ja seal, kust pidi nähtavale ilmuma päike, oli öö mustav kardin löönud silmapiiril heleoranžilt hõõguma. Päevatõus oli värvikas ja eriskummaliselt vaikne. Pärast eelmiste päevade vingelt lõõtsunud tuuli tundus säärane rahu kõikehõlmav. Grambleri kaevandusest möödudes jõudsid nad järele salkkonnale maagipurustajatele – tüdrukutele, kes läksid lauldes tööle ning kelle kõrged selged hääled olid sama noored ja värsked kui puhkev koit. Jud märkas, et Will Nanfani lambad on kogunenud karjamaa kõige varjulisemasse kohta kobarasse.

Vaikselt ratsutades oli doktor Choake’il aega omaette mõtiskleda ja temas pulbitsenud pahameel andis pisut järele, nii et kui nad Namparasse jõudsid, ei hakanudki ta õiendama, vaid tervitas Rossi jäigalt ja marssis teisele korrusele. Seal avastas ta, et oli ikkagi asja pärast välja kutsutud. Ta istus pool tundi Demelza juures, õhutades teda olema julge ja kinnitades, et karta ei ole midagi. Nähes, et noorik on ikkagi pinges ja higistab kõvasti, kahtlustas doktor Choake tal palavikku ja laskis igaks juhuks aadrit. Seepeale läks Demelzal süda väga pahaks ning see valmistas tohtrile suurt rõõmu, sest näitas tema sõnutsi, et valitsenud mürgine seisund on tema määratud ravile allunud ja palavik on taandunud. Kui proua võtab veel iga tunni tagant pajukooretinktuuri, ei lase see palavikul tagasi tulla. Seejärel doktor Choake lahkus, et minna koju hommikust sööma.

Ross oli uhtunud end pumba all külma veega, et peletada eemale öist tuska, ning tulnud läbi maja ja märganud tüüakat kogu mööda orgu eemale ratsutamas, hõikas ta enda juurde Jinny Carteri, kes tuli nagu igal hommikul tööle ja oli just äsja kohale jõudnud.

„Kas see on doktor Choake?”

Jinny kummardus oma lapse kohale; tulles kandis ta pisikest seljas ja päeval hoidis korviga köögis. „Jah, söör. Ta ütel, et laps ei sünni kindlasti enne lõunasööki, ja lubas üheksa-kümne paiku tagasi tulla.”

Ross pöördus, et varjata pahameelt. Jinny vaatas teda truualamliku pilguga.

„Kes sinu lapsed ilmale aitas, Jinny?” küsis Ross.

„Ema, söör.”

„Kas läheksid ja kutsuksid ta siia, Jinny? Arvan, et usaldan sinu ema rohkem kui seda vana kõlupead.”

Jinny lõi rõõmust õhetama. „Jah, söör. Akkan kohe minema. Ema tuleb ea meelega.” Ta sättis end juba minekule, aga vaatas siis lapse poole.

„Ma kannan hoolt, et talle midagi halba ei sünniks,” ütles Ross.

Jinny vaatas talle korraks otsa, krahmas siis oma valge tanu ja läks köögist välja.

Ross kõndis madalasse eeskotta ja jäi trepijalamil seisma; vaikusest rusutud, astus ta võõrastetuppa, valas endale klaasi brändit, jälgis aknast, kuidas Jinny järjest väiksemaks jääv vilgas kogu Mellini poole tõttab, ning naasis kööki. Väike Kate ei olnud end liigutanud, vaid lamas selili, siputas jalgu, häälitses ja vaatas talle naerdes vastu. See lapsehakatis oli üheksa kuud vana ega olnud kordagi näinud oma isa, kes kandis Bodmini vanglas salaküttimise eest kaheaastast karistust. Erinevalt kahest vanemast lapsest, kes meenutasid rohkem isa, oli Kate läbi ja lõhki Martin: liivakarva juuksed, sinised silmad ja nöbinina ümber juba praegu näpuotsatäis tedretähne.

Tuld ei olnud täna kaminasse tehtud ja hommikusöögist polnud samuti mingit märki. Ross roobitses süsi, aga need olid kustunud; ta võttis hakatist ja hakkas seda süütama, arutledes endamisi pahaselt, kuhu oli kadunud Jud. Ta teadis, et vaja läheb sooja vett, käterätte ja kausse, aga siin ei olnud midagi valmis sätitud. Pagan võtaks Choake’i ja tema häbematust: tohter polnud vaevunud isegi Rossi ära ootama, enne kui minema sõitis.

Nende kahe suhted olid olnud juba mõnda aega jahedad. Ross ei talunud doktor Choake’i tobedat naist, kes oli levitanud Demelza kohta kuulujutte, ja kui Ross kedagi ei talunud, polnud ta just eriti osav oma vastumeelsust varjama. Nüüd vahutas ta vihast, et on sunnitud kasutama tolle kangekaelse upsaka ja tagurliku lollpea teeneid, sest peale tolle pole miilide ulatuses ühtki arsti.

Kui halud hakkasid tuld võtma, tuli väljast Jud ning koos temaga paiskus sisse tuulehoog, mis tuuseldas köögis ringi.

„Akkab vist tormile kiskuma,” lausus Jud ja seiras Rossi oma punetavate silmadega. „Kas olete näind, määnne pikk must ummikas randa käüb?”

Ross noogutas kärsitult. Umblaine oli raskelt õõtsunud juba eilsest õhtupoolikust peale.

„Nujah, nüid on see akand igasse kanti murduma. Säänset asja on minu silmad arva näind. Jüsku piitsaga vemmeldass. Ummikas on lännü ja meri on täis valgeid tuusta nigu Joe Triggi abe.”

„Vaata Kate’i järele, Jud,” ütles Ross. „Ja tee vahepeal midagi hommikusöögiks. Ma lähen üles.”

Ross oli endale sellest arugi andmata juba mõnda aga kuulnud väljast tuule ulgumist. Nüüd vaatas ta magamistoa aknast välja ning nägi, et ummikas on tõepoolest murdunud ning merel hüplevad vahused laineharjad, jooksevad risti-rästi, otsekui oleksid pea kaotanud, ja paiskavad kokku põrgates üles veesambaid. Maal oli tuul alles iilitine, aga üle merepinna võis siin-seal näha tormamas keeriseid, väikesi ja sihituid, õelatest puhangutest takka piitsutatuid.

Kui Ross oli juures, püüdis Demelza end kõigest väest normaalselt ülal pidada, aga oli selge, et naisel oleks hea meel, kui ta ära läheks. Ross ei saanud teda aidata.

Rusutult läkski mees alla tagasi ja jõudis just õigeks ajaks, et võtta vastu Jinny ema proua Martin. Laia näoga, asjalik, prillid ees, astus ta aevastades kööki, sabas viis väikest last, kellega ta rääkis ja tõreles; neid, Jinny kaht vanemat ja tema enda kolme nooremat, polnud kellegi hooleks jätta, seletas ta Rossile; teretanud Judi, küsis ta Prudie järele, mainis head praeliha lõhna, uuris, kuidas läheb patsiendil, ja tunnistas, et on ise ka natuke tõbine, aga oli teinud endale enne äratulekut kuuma, veiniga tarretatud piima, kääris siis käised üles, käskis Jinnyl panna kuuma veega tõmbama põld-võõrkapsast ja veiste-südamerohtu, mis pidid aitama tüdrukut paremini kui kõik tohtrite imerohud kokku, ning oligi juba teisel korrusel, enne kui keegi jõudis midagi öelda.

Köögis paistis istuvat igal toolil laps. Reas nagu keeglikurikad laadal, ootasid nood hirmunult, kas ei aeta neid äkki minema. Jud kratsis pead, sülitas tulle ja kirus.

Ross läks tagasi võõrastetuppa. Laual oli puntras heegeldustöö, mille kallal Demelza eile õhtul ametis oli olnud. Selle kõrval lebas moeajakiri, mille Verity talle oli laenanud – midagi uut ja võõrapärast, mis oli tulnud Londonist ning milletaolist siin varem polnud nähtud. Tuba oli natuke tolmune ja segi.

Kell oli viisteist minutit kuus läbi.

Linnud täna hommikul ei laulnud. Hetk tagasi oli rohule langenud päikesekiir, aga kohe jälle kadunud. Ross vaatas jalakaid, mis visklesid siia-sinna, just nagu oleks maa hakanud värisema. Õunapuud, mis kasvasid varjulisemas paigas, paindusid ja näitasid lehtede alumist külge. Taevas kihutasid rasked pilved.

Ross võttis kätte raamatu. Pilk libises üle lehekülje, aga meelde ei jäänud loetust midagi. Tuul tormas tuuseldades läbi oru. Sisse astus proua Martin.

„Kuidas tal on?”

„Ta on vapper, kap’n Ross. Me Prudiega saame akkama, ärge te ültse muretsege. Varsti on kõik möödas – enne kui vana doktor Tommie tagasi tuleb.”

Ross pani raamatu käest. „Kas oled päris kindel?”

„Noh, ma ise olen ilmale toond üksteist ja Jinnyl on kolm. Piale nende olen aidand Betty Nanfanit kaksikutega ja Sue Vigust nelja latsega – esimesed kolm tulivad enne tanu alla saamist.” Proua Martinil said sõrmed otsa. „Nii kergelt tal ei lähe kui Jinnyl, aga me saame akkama, ärge mitte peljakegi. Lähen võtan nüüd brändit ja annan piigale kübekese, et ta end lõdvaks laseks.”

Korraga lõi maja tuule raevuka rünnaku all vappuma. Ross seisis ja vaatas tormlevasse taevasse ning tundis endas Choake’i vastu kohuvat viha, mis ihkas samamoodi midagi tuuseldada kui tormi-iilid. Terve mõistus ütles talle, et Demelzal läheb kõik hästi, talumatu oli üksnes see, et naisele ei võimaldatud parimat hoolitsust. Seal ülal piinles Demelza, abiks ainult kaks vana kohmakat naist.

Ta läks välja ja kõndis talli juurde, märkamatagi õieti tormi, mis tema ümber tuure kogus.

Talliukseni jõudnud, vaatas Ross Hendrawna poole ja nägi, et veeudust sündinud pilved on hakanud kõrgemale kerkima ja maismaale kanduma nagu liiv enne liivatormi. Kaljud paistsid siin-seal otsekui suitsevat.

Ta oli just jõudnud talliukse lahti tõmmata, kui tuul selle tal käest kiskus, kinni virutas ja tema enda vastu seina tõukas. Ross vaatas taevasse ja tõdes, et niisuguse rajuga on võimatu ratsutada.

Ta hakkas minema jala. Kõndida oli kõigest kahe miili ringis.

Kui Ross maja nurga tagant välja jõudis, paiskus talle näkku lehti, kõrsi, mulda ja oksaraage. Tema selja taga rebis tuul laineharjadest kamalutäisi ja loopis üles, kus need ühinesid pilvedega. Igal muul juhul oleks ta muretsenud viljasaagi pärast, aga praegu tundus see olevat kõrvaline. Nüüd polnud tegu enam tuuleiilide, vaid äkilise tormiga, just nagu oleks kuu aja jooksul kuhjunud ja vaoshoitud raev korraga valla pääsenud ning tahaks end ühe tunni jooksul ära kulutada. Jõe kaldal murdus jalakalt suur oks. Ross komberdas sellest mööda ja arutles endamisi, kas jaksab tuulega võideldes mäeharjale trügida.

Jõudnud Wheal Maideni varemeis seisvate hooneteni, istus ta maha, ahmis lõõtsutades õhku ja hõõrus kriimustatud kätt, samal ajal kui tuul lennutas vanadelt lagunenud graniitseintelt kistud krohvitükke ning kriiskas müürilõhedes ja -avades nagu purjus naine.

Kui Ross mändide varjust lagedale jõudis, rabas üle Grambleri tasandiku kihutav torm teda täie jõuga, paisates talle näkku vihma, mulda ja kivikesi. Siin tundus, otsekui oleks kogu pinnas lahti kistud ja keerleks õhus ning noored lehed, rohulibled ja kõik muu, mida maas leidus, lennutataks minema. Pilved tormasid madalalt üle tema pea; kogu vihma endast maha kallanud, nägid need välja nagu katkutud pruunid räbalad vihase jumala palge ees.

Sealsamas lähedal Fernmore’is valmistus doktor Choake hommikust sööma.

Ta oli lõpetanud grillitud neerud ja röstitud singi ning pidas aru, kas võtta pisut ka suitsutatud turska, enne kui see kantakse minema ja pannakse sooja, et tema naine saaks hiljem voodis einetada. Varahommikune ratsasõit oli andnud tohtrile hundiisu ning ta oli teinud teenijatele kõva peapesu, et polnud koju jõudes leidnud ees ootamas hommikusööki. Choake oli arvamusel, et teenijatel ei tohi lasta paksuks ja laisaks minna.

Tuule raevuka trummeldamise sekka polnud õieti kuuldagi, et välisuksele valjusti koputatakse.

„Kui keegi küsib mind, Nancy,” lausus Choake piredalt, tõmmates kulmud silmade kohal kokku, „siis ma olen väljas.”

„Jah, söör.”

Nuusutanud turska, otsustas ta, et sööb sellest ikkagi tükikese, ja oli pahur, et peab endale toidu ise taldrikule tõstma. See tehtud, toetas ta kõhu mõnusasti vastu lauda ja oli jõudnud neelata noa otsast esimese pala, kui tema selja taga aupaklikult köhatati.

„Palun andeks, söör. Kapten Poldark ...”

„Ütle talle ...” Doktor Choake tõstis pilgu ja nägi peeglis õnnetu moega teenijatüdruku selja taga seismas vihmast tilkuvat meest.

Ross astus tuppa. Kübara oli ta kaotanud ja varrukasuud ehtiv pits oli rebenenud; tema kannul valgus doktor Choake’i parimale Türgi vaibale vett.

Mehe silmis oli paraku midagi niisugust, mis ei lasknud Choake’il veeloiku märgata. Poldarkid olid olnud kakssada aastat Cornwalli aadlikud, samal ajal kui Choake’i päritolu oli kogu tema uhkeldamise kiuste kaunikesti ebamäärane.

Ta tõusis püsti.

„Ma häirin teie hommikueinet,” sõnas Ross.

„... Kas midagi on juhtunud?”

„Teil on ehk meeles,” ütles Ross, „et kutsusin teid oma lapseootel naise juurde.”

„Nojah! Temaga on kõik hästi. Tegin põhjaliku läbivaatuse. Laps sünnib täna pärast lõunat.”

„Ma kutsusin teid kui arsti, kes oleks majas, mitte kui rändavat kupupanijat.”

Choake’i huulte ümbrus tõmbus valgeks. Ta pöördus ammuli sui vahtiva Nancy poole.

„Too kapten Poldarkile portveini.”

Nancy pages toast.

„Millega te rahul ei ole?” Choake ristas külalisega pilgu; raha sel mehel ei olnud ja pealegi oli ta alles poisike. „Me oleme ravinud teie isa ja onu, teie onupoega ja tema naist, teie onutütart Verityt. Nemad pole kunagi leidnud põhjust mu meetodeid kahtluse alla panna.”

„Mida nemad teevad, on nende endi asi. Kus teie mantel on?”

„Mees, niisuguse hirmsa tuulega ei saa ju ometi ratsutada! Vaadake ennast! Hobuse selga on täiesti võimatu istuda!”

„Selle peale oleksite pidanud mõtlema siis, kui Namparast ära sõitsite.”

Uks läks lahti ja sisse vaatas Polly Choake, juustes papiljotid, seljas hõljuv tumepunane hommikumantel. Ta nägi Rossi ja kiljatas.

„Oi, kapten Poldark! Ma ei teadnudki! Iffand, niiviifi teie ette ilmuda! Aga kui te kuulekfite, kuidaf tuul üleval puhub – fee ajab laufa hirmu nahka! Kardan, et lõhub katufe ära, tõefti, Tom, kardan, et nii võib juhtuda, ja kui fee mulle pähe kukukf, mõtle, mifmoodi ma fiis välja näekfin!”

„Niiviisi ukse vahelt piiludes pole sa ka just kena,” nähvas tema mees ärritunult. „Tule sisse või mine välja, kuidas soovid, aga ole nii lahke ja otsusta ära.”

Polly tõmbas näo mossi, aga tuli sisse, piidles silmanurgast Rossi ja patsutas juukseid. Uks mürtsatas tema selja taga kinni.

„Ma ei fuuda kuidagi harjuda nende teie Cornwalli tuultega ja tänane on laufa põrgulik. Jenkin ütlef, et katufelt on viis kivi ära lennanud, ja kahtlen, kaf need viimafekf jäävad. Kuidaf teie naifel läheb, kapten Poldark?”

Choake libistas oma toamütsi nupu otsast ja pani paruka pähe.

„Tuul viib selle ära,” ütles Ross.

„Fa ei lähe ju ometi välja, Tom? Aga niifuguse ilmaga on võimatu ratfutada, vaevalt ifegi kõndida. Ja mõtle, kui ohtlikud on muvduvad puud!”

„Kapten Poldark on mures oma naise pärast,” vastas Choake end suuri vaevu talitsedes.

„Aga vaevalt faab fellega olla nii kiiret, kui fa ju ometi allef käifid. Mul on meelef, mida mu ema vääkif: minuga oli läinud aega nelikümmend kahekfa tundi.”

„Siis tuleb teie abikaasal nelikümmend kaheksa tundi oodata,” lausus Ross. „Niisugune on minu väike kapriis, proua Choake.”

Tohter heitis pirtsakalt seljast lillatäpilise hommikumantli ja tõmbas ülle sabakuue. Siis marssis ta välja, et võtta kott ja ratsutamiskeep, ning oleks äärepealt jalust maha tõuganud Nancy, kes tuli portveini tooma.

Kui nad tagasi läksid, puhus tuul pooleldi küljelt. Kübar ja parukas lendasid Choake’il peast, aga paruka püüdis Ross kinni ja toppis endale hõlma alla. Wheal Maideni juures mäeveerust üles rühkides olid mõlemad juba läbi ligunenud ja lõõtsutasid. Puude vahele jõudnud, nägid nad enda ees väikest halli mantliga inimkogu.

„Verity,” ütles Ross, kui jõudis vastu puud nõjatuva onutütreni. „Sina poleks küll tohtinud niisuguse ilmaga välja tulla.”

Verity suur suu läks laialt naerule. „Oleksid pidanud teadma, et niisugune asi ei püsi saladuses. Proua Martini Betty nägi kaevandusse minnes Judi ja doktor Choake’i ning rääkis seda Bartle’i naisele.” Verity toetas märja näo vastu puutüve. „Meie lehmalaut varises kokku ja kaks lehma tuli viia pruulikotta. Digory kaevanduse šahtitorn on ka maas, aga viga ei saanud vist keegi. Kuidas Demelzal on, Ross?”

„Loodan, et pole viga.” Ross võttis Verityl käe alt kinni ning nad järgnesid edasi rühkivale ja omaenda lehvivasse rüüsse takerduvale tohtrile. Ta oli alati mõelnud, et kui mehel tohiks olla kaks naist, teeks ta ettepaneku onutütrele: Verity oli nii lahke ja vastutulelik ning mõjus talle alati nii lohutavalt. Juba oligi Ross jõudnud hakata oma äsjast viha häbenema. Tom Choake’il oli ka häid külgi ning oma ametit tundis ta kindlasti paremini kui proua Martin.

Nad jõudsid Choake’ile järele, kui too üle murdunud jalakaharu ronis. Kaks õunapuud oli samuti maas ning Ross mõtles, mida ütleb Demelza, nähes, mis on järele jäänud tema kevadlilledest.

Kui Demelza ...

Ross lisas sammu. Pahameel võttis uue jõuga tema üle võimust, kui ta mõtles, et maja on naisi täis ning tema armas Demelza piinleb abitult. Ja Choake oli läinud sõnagi lausumata ära.

Sisse astudes nägid nad Jinnyt aurava veekausiga pooljoostes trepist üles minemas; suure kiiruga oli tal muist vett eeskotta maha loksunud. Tüdruk ei vaadanud nende poolegi.

Doktor Choake oli omadega nii läbi, et läks võõrastetuppa ja potsatas hingeldades lähimale toolile istuma. Mõõtes Rossi vihase pilguga, lausus ta:

„Oleks kena, kui saaksin nüüd oma paruka.”

Ross valas kolme klaasi brändit. Esimese ulatas ta Verityle, kes oli vajunud väsinult tugitooli; seal, kuhu kapuuts polnud ulatunud, olid tema kohevates tumedates juustes märjad salgud. Ta naeratas Rossile ja ütles:

„Kui doktor Choake on seal lõpetanud, lähen üles. Seejärel, kui kõik on hästi, otsin teile midagi hommikusöögiks.”

Choake tühjendas oma klaasi ühe sõõmuga ja ulatas tagasi, et see uuesti täidetaks. Ross tegi seda, teades, et napsisena on Choake parem arst.

„Me sööme koos hommikust,” ütles Choake toidule mõeldes juba pisut rõõmsamalt. „Me käime üleval ära, et kõigi süda oleks rahul, ja sööme siis hommikust. Mis teil hommikusöögiks on?”

Verity tõusis. Õlgadelt langenud mantli alt tuli nähtavale lihtne hall bombasiinkleit, mis oli alaservast kaheksa tolli jagu vettinud ja porine. Aga Rossi tähelepanu köitis hoopis onutütre nägu. Sellel oli keskendunud, pidulik ja veidi ehmunud ilme, justkui oleks ta näinud ilmutist.

„Mis juhtus?”

„Ross, ma vist kuulsin ...”

Nad kõik kuulatasid.

„Oh,” lausus Ross karedalt, „maja on lapsi täis. Neid on köögis ja sahvris ja jumal teab kus, võib-olla riidekapis ka. Igas vanuses ja suuruses.”

„Kuss!” ütles Verity.

Choake otsis kobades oma kotti. Tema liigutused olid kohmakad ja ta tegi palju lärmi.

„See ei ole suur laps!” lausus Verity korraga. „See ei ole suur laps!”

Nad jäid uuesti kuulama.

„Me peame minema oma patsiendi juurde,” ütles Choake, kelle näolt võis välja lugeda piinlikkust ja kerget salakavalust. „Hommikusöögi ajaks tulen alla, siis on asjad ühel pool.”

Ta avas ukse. Teised järgnesid talle, aga trepijalamil jäid kõik seisma.

Ülemisel astmel seisis Prudie. Ta oli ikka alles öösärgis, mille peale oli tõmmatud mantel, ning tema suur kere oli selle all kummis nagu liiga täis topitud kott. Prudie kummardus, et neid näha, ning naise pikk pirnjas roosa nägu läikis.

„Akkama saime!” hüüdis ta nagu Jeeriku pasun. „Tüdrikutirts! Me tõime ilmale tüdriku! Ilusamat tirtsu põle minu silmad enne näind. Nägu sai ivake kannatada, aga ta on krapsakas nigu pisike varsaakatis. Kuulge, kuda röögib!”

Pärast üürikest vaikust köhatas Choake valjusti ja asetas jala trepi alumisele astmele. Aga Ross lükkas ta kõrvale ja hakkas esimesena trepist üles minema.