Читать книгу Demelza - Winston Graham - Страница 6

Kui Julia oleks osanud asjadest aru saada, oleks ta imestanud, et on sündinud nii veidrasse maailma.

Torm oli maastikku mitu tundi räsinud. Kohutav tuul kandis endaga kaasa suurtes kogustes soola ja selle eest polnud millelgi pääsu. Puude noored rohelised lehed muutusid mustaks, närbusid ning krabisesid pisimaski tuulepuhangus nagu kuivad küpsised. Mustaks tõmbusid isegi võililled ja nõgesed. Hein ja kartulid jäid kiduma, noored herned ja oad tõmbusid krimpsu ja kuivasid ära. Rooside pungad ei puhkenudki ja jõgi oli ummistunud mõrvatud kevade prahist.

Namparas, selles väikeses maailmas, mille moodustasid neli seina, rõõmsavärvilised kardinad ja vaiksed hääled, oli elu kõige kiuste lootusrikas.

Demelza oli vaadanud lapse hoolega üle ning otsustanud, et too on igati täiuslik ja imetore vaadata, kui tema väike kannatada saanud nägu ükskord paraneb. Keegi ei paistnud teadvat, kui kaua sellega läheb – Ross mõtles endamisi, et jäljed võivad jääda alatiseks –, aga Demelza, kes oli rahulikuma loomuga, uuris verevalumeid, vaatas siis laastatud ümbrust silmitsedes aknast välja ja otsustas, et loodus parandab nii ühed kui ka teised haavad, antagu talle üksnes aega. Ristsed peaksid nad lükkama juuli lõppu.

Demelzal olid ristsetega omad plaanid. Elizabeth oli korraldanud Geoffrey Charlesi ristimiseks peo. Demelza polnud seal käinud – novembris pidi sellest saama juba neli aastat ning tol ajal polnud Demelza Poldarkide suguvõsa silmis veel küünemustagi väärt –, aga tal olid ikka veel meeles Prudie jutud, kui peened inimesed olid sinna kutsutud, missugused lillekimbud Trurost kohale toodud, missugust toitu ja veini oli seal pakutud ja milliseid kõnesid peetud. Nüüd, kui ta oli ka ise – ükskõik kui tagasihoidlikult – sellesse seltskonda astunud, ei näinud Demelza mingit põhjust, miks ei võiks nad korraldada oma lapse auks sama toredad või koguni toredamad ristsed.

Tal oli plaanis teha koguni kaks pidu, õnnestuks ainult Rossile auk pähe rääkida.

Neli nädalat pärast Julia sündi tegi ta sellest mehega juttu, kui nad kahekesi Nampara maja ees murul teed jõid ning Julia sireli vilus mõnusasti magas.

Ross vaatas talle naerukil näoga otsa ja küsis õrritamisi:

„Kaks pidu? Meil ei sündinud ju kaksikud.”

Demelza tõstis korraks pilgu ja vaatas talle otsa ning uuris siis tassi põhja jäänud teekübemeid.

„Jah, aga on ju sinu suguvõsa ja minu inimesed, Ross. Härrasrahvas ja lihtrahvas. Neid ei saa omavahel segada – sama hästi võiksid segada rõõska koort ja ... ja sibulaid. Aga eraldi on mõlemad täitsa kenad.”

„Sibulad meeldivad mulle,” ütles Ross, „aga koor läheb ruttu hapuks. Teeme peo maainimestele – kutsume Zacky Martini pere, Nanfanid, Danielid. Nemad on märksa rohkem väärt kui täissöönud mõisnikud ja nende peenutsevad prouad.”

Demelza viskas sealsamas lähedal istuvale koeravolaskile tükikese leiba.

„Garrick sai härra Treneglose pulliga kakeldes kenakesti sasida,” ütles Demelza. „Olen päris kindel, et mõned hambad on tal ikka veel suus, aga toidupala kugistab ta alla nagu kajakas, justkui peaks magu selle peeneks närima.”

Garrick liputas selle tähelepaneku peale oma kahetollist sabakönti.

„Oota,” ütles Demelza, „las ma vaatan.”

„Maainimestest saaks kokku päris kena seltskonna,” jätkas Ross. „Verity tuleks samuti. Temale meeldivad nad samamoodi kui meilegi – või meeldiksid, kui tal lastaks nendega läbi käia. Võiksid kutsuda isegi oma isa, kui tahad. Ta on mulle kindlasti juba andeks andnud, et ma ta jõkke viskasin.”

„Mõtlesin, et oleks kena kutsuda peale isa ka vennad,” ütles Demelza, „teisel päeval. See võiks olla kahekümne kolmandal juulil, Sawle’i pidustuste ajal, kui kaevuritel on niikuinii vaba päev.”

Ross muheles endamisi. Oli mõnus istuda niiviisi päikese käes ja ta ei pannud sugugi pahaks, et Demelza püüab teda kavalusega oma nõusse meelitada. Tõtt-öelda tundis ta lausa huvi, millega naine järgmiseks lagedale tuleb.

„Jah, hambaid on tal veel küll ja küll,” kinnitas Demelza. „Sulaselge laiskus, muud midagi. Kas nood su peened sõbrad on liiga peened, et neid võiks kutsuda kaevuri tütrega õhtust sööma?”

„Kui sa suu veel rohkem lahti teed,” manitses Ross, „pead vaatama, et sa sinna sisse ei kukuks.”

„Ei, seda ei juhtu: ma olen liiga paks, mu nägu on lai nagu täiskuu ja uut pihikut annab hädavaevu kinni nöörida. Arvan, et John Treneglos tuleks küll, kui teda kutsuda. Võib-olla ei ütleks tema viltuste silmadega naisukegi ära, kui sinu söödaks välja paneme. Ja George Warleggan – tema vanaisa oli sinu jutu järgi sepp, niisiis pole sel mehel põhjust nina püsti ajada, olgu ta kui tahes rikas. Francis ka ... Nõbu Francis meeldib mulle. Muidugi tädi Agatha oma valgete habemekarvade ja kõige toredama parukaga. Ning Elizabeth ja väike Geoffrey Charles. Kas poleks tore seltskond? Ja siis veel,” lisas Demelza kavalalt, „peaksime ehk kutsuma ka mõned sõbrad, kellega sa kohtud George Warleggani pool.”

Nende vahelt puhus läbi jahe tuulehoog. See kergitas korraks Demelza kleidivolangi ja pani selle laisalt laperdama.

„Nood on kõik mängurid,” lausus Ross. „Sa ei taha kutsuda ristsetele mängureid. Ja see, et olen nendega kaks korda kaardilauas kohtunud, ei tähenda veel teab mis sõprust.”

Demelza vabastas Garricku ilased lõuad ja tahtis juba käed kleidi külge kuivaks pühkida. Siis tuli talle meelde, ta kummardus ja nühkis neid vastu rohtu. Garrick lakkus tema põske ja Demelza silmale langes tume juuksekihar. Naistega ei saa korralikult vaielda, mõtles Ross, sest nende ilu eksitab su teemast kõrvale. Demelza oli küll endisest natuke täidlasem, aga see ei teinud teda vähem võluvaks. Rossile meenus, missugune oli pärast Geoffrey Charlesi sündi näinud välja tema esimene armastus Elizabeth: õrn, veatu ja kergelt õhetav nagu hõrk kameelia.

„Võid saada oma kaks ristimispidu, kui tahad,” ütles ta.

Korraks tundus talle, et Demelza nägu on pisut murelik. Harjunud naise meeleolu äkiliste muutustega, vaatas Ross talle küsivalt otsa ja siis lausus Demelza vaikselt:

„Oh, Ross. Sa oled minu vastu nii hea.”

Ross hakkas naerma. „Sellepärast pole sul küll tarvis nutta.”

„Ei, aga sa oled; sa tõesti oled.” Demelza tõusis ja suudles meest. „Mõnikord,” lisas ta aeglaselt, „arvan ma, et olen uhke daam, aga siis meenub mulle, et olen kõigest ...”

„Sa oled Demelza,” lausus Ross. „Jumal lõi pärast sind vormi puruks.”

„Ei löönud ta ühtigi. Seal voodikeses on teine veel.” Ta vaatas Rossile teraselt otsa. „Kõik need ilusad asjad, mida sa mulle enne Julia sündi ütlesid – kas mõtlesid tõesti nõnda? Kas mõtlesid, Ross?”

„Ma ei mäleta enam, mida ütlesin.”

Demelza tõmbus temast eemale ja tantsiskles oma ilusas kleidis murul ringi. Varsti tuli ta tagasi. „Ross, lähme suplema.”

„Hull peast. Alles nädal tagasi tõusid voodist.”

„Las ma siis torkan ainult jalad vette. Võime minna randa ja kõndida lainete piiril. Täna on vaikne.”

Ross andis talle kerge laksu. „Külmetad jalad ära ja Julia pärast kannatab.”

„... Selle peale ma ei mõelnud.” Demelza vajus toolile istuma.

„Aga,” jätkas Ross, „kuiva liiva on küllalt, et rannas jalutada.”

Demelza kargas krapsti püsti. „Lähen ütlen, et Jinny Julial silma peal hoiaks.”

Kui ta tagasi tuli, kõndisid nad aia teise serva, kus pinnas muutus juba liivaseguseks. Endale ohakate ja kassinaeriste vahel teed rajades läksid nad läbi kitsa tühermaa ja Ross tõstis Demelza üle lagunenud kiviaia. Läbi pehme liiva kahlates jõudsid nad viimaks Hendrawna randa.

Päev oli suviselt soe ja silmapiiril seisid reas valged pilverüngad. Meri oli vaikne ning randa veerevad lainekesed jätsid tagasi tõmbudes rohelisele pinnale pitsiliselt õrna valge mustri.

Nad kõndisid teineteisel käe alt kinni hoides ning Ross mõtles, kui kiiresti olid taastunud nende endised sõbralikud suhted.

Merelt paistis kaks-kolm Padstow’ heeringapaati ja üks oli ka Sawle’ist. Nad arvasid selle olevat Pally Rogersi oma ja lehvitasid, aga kalur ei pannud tähele: kalad olid praegu tähtsamad kui sõbrad.

„Arvan, et Verity võiks tulla mõlemale peole,” ütles Demelza. „Tal on vaja vaheldust ja uusi sündmusi, mis tema mõtteid hõivaksid.”

„Loodetavasti ei taha sa, et last mõlemal päeval ristimisvaagna kohal hoitaks.”

„Ei, ei, see on esimesel päeval. Seda näeb ainult suurtsugu rahvas. Alamrahvas ei pane seda pahaks, peaasi et neile korralikult süüa antakse. Ja lauale saab panna kõik, mis eelmisest päevast üle on jäänud.”

„Miks ei võiks me kolmandal päeval teha omaette pidu lastele?” pakkus Ross. „Nad saaksid ära süüa kõik, mis on üle jäänud teisest päevast?”

Demelza vaatas talle otsa. „Sa pilkad mind, Ross. Sa pilkad mind alati.”

„See on üks omamoodi aupaklikkuse vorm. Kas sa siis seda ei tea?”

„Aga kui tõsiselt rääkida, kas sinu meelest on hea ja peen mõte teha niisugune pidu?”

„Kui täiesti tõsiselt rääkida,” vastas Ross, „siis olen ma valmis sinu kapriise rahuldama. Kas sellest ei piisa?”

„Sel juhul soovin, et rahuldaksid veel ühe. Ma olen mures Verity pärast.”

„Mis temaga lahti on?”

„Ross, ta ei sündinud selleks, et jääda vanatüdrukuks. Veritys on nii palju soojust ja armastust. Sina tead seda. Mis elu see on, kui ta peab talitama Trenwithis, hoolitsema mõisa- ja majapidamistööde eest, teenima Elizabethi ja Francist, Elizabethi last ja vanatädi Agathat, vaatama teenijate järele, tellima kõike, mida majapidamises vaja läheb, tegema Sawle’is kooriproove ja aitama kaevandusrahvast. Mitte seda ei peaks ta tegema.”

„Aga just seda talle meeldibki teha.”

„Jah, aga ainult siis, kui ta elaks ka oma elu – jah. Kui ta oleks abielus ja tal oleks oma kodu, siis oleks kõik teisiti. Kui Verity läinud aasta septembris meie juures Namparas oli, nägi ta üsna varsti palju parem välja, aga nüüd on jälle kollane nagu sadulanahk ja nii kõhn. Kui vana ta on, Ross?”

„Kakskümmend üheksa.”

„Noh, siis on küll viimane aeg midagi ette võtta.”

Ross jäi seisma ja viskas kiviga kaht kaklevat kajakat. Üsna sealsamas lähedal seisid kaljupealsel Wheal Leisure’i hooned; pärast aastatepikkust plaanimist oli kaevandus nüüd avatud, andis tööd viiekümne kuuele mehele ja teenis kasumit.

„Oled juba küllalt jalutanud,” ütles Ross. „Tagasi nüüd.”

Demelza pöördus kuulekalt. Tõus oli alanud ja liivariba jäi tasapisi ahtamaks. Iga natukese aja tagant ulatus mõni laine teistest kaugemale ja jättis taandudes endast maha kitsa seebiselt vahutava jälje, otsekui märgistaks oma piire.

Ross lausus muigamisi: „Üheksa kuud tagasi olid kogu hingest vastu, et Verity siia tuleks. Kartsid teda hullemini kui sookolli. Kui tahtsin teid omavahel tuttavaks teha, tõmbasid ennast kangeks nagu kaevanduse tugitala. Aga pärast seda kui kohtusite, oled käinud mulle lakkamatult peale, et leiaksin talle mehe. Ma ei oska su soovi kuidagi rahuldada, kui ei taha just minna Summercourti laadale mõne vana nõia juurde ja osta talle armujooki.”

„Siis jääb veel ikkagi üle kapten Blamey,” ütles Demelza.

Ross tegi kärsitu liigutuse.

„Seda juttu olen ma ka juba kuulnud. Ja see hakkab mind natuke ära tüütama. Jäta see, mu kallis.”

„Ma ei saa kunagi targaks, Ross,” ütles Demelza natukese aja pärast. „Ma vist ei tahagi targaks saada.”

„Ja mina ei taha, et sa saaksid,” lausus Ross ning tõstis ta üle aia.

*

Järgmisel päeval Verity tuligi. Kuu aega tagasi oli ta pärast läbiligunemist haigeks jäänud, aga nüüd oli jälle terve. Ta kudrutas lapse kohal, ütles, et too on nende mõlema moodi ja samal ajal täiesti erinev, kuulas ära Demelza ristseplaanid ja kiitis need kõhklematult heaks, proovis vapralt vastata mõnele küsimusele, mida Demelza polnud julgenud doktor Choake’ilt küsida, ja kraamis lagedale ilusa pitsist ristimiskleidi, mille ta lapsele oli teinud.

Demelza suudles ja tänas Verityt, istus siis ning jäi teda oma tumedate silmadega nii tõsiselt vaatama, et Verity puhkes naerma – seda juhtus temaga harva – ja küsis, mis lahti on.

„Ah ei midagi. Kas soovid teed?”

„Kui aeg on sealmaal.”

Demelza sikutas kamina kõrval rippuvat nööri. „Ma ei teegi pärast Julia sündi muud, kui ainult joon päev otsa. Arvan, et tee on ikkagi parem kui džinn.”

Sisse astus punase pea ja valge nahaga Jinny.

„Jinny,” sõnas Demelza ebalevalt. „Kas teeksid meile teed? Head kanget teed. Ja aja vesi keema, enne kui lehtedele peale valad.”

„Jah, proua.”

„Ma ei suuda uskuda, et see olen mina,” ütles Demelza, kui Jinny oli läinud.

Verity naeratas. „Räägi nüüd, mis sulle muret teeb.”

„Sina, Verity.”

„Mina? Oh heldeke. Ütle ruttu, millega ma sind solvasin.”

„Sa polegi mind solvanud. Aga kui ... Oh, nüüd solvan hoopis mina sind ...”

„Kuni ei tea, millest jutt käib, ei oska ma selle kohta midagi öelda.”

„Verity,” lausus Demelza. „Ühel päeval, kui olin Rossi tundide kaupa kiusanud, rääkis ta mulle, et olid kord kedagi armastanud.”

Verity ei teinud ainsatki liigutust, aga tema naeratus jahenes, huulte lopsakas kaar muutus pisut.

„Kahju küll, et see sulle muret teeb,” ütles ta.

Demelza oli jõudnud oma jutuga juba liiga kaugele, et lasta end tema sõnadest heidutada.

„Mulle ei mahu pähe see, kas oli ikka õige teid kahte sedaviisi lahutada.”

Verity koltunud põskedesse valgus natuke värvi. Ta on muutunud jälle vanapiigalikuks ja ligipääsmatuks, mõtles Demelza, just nagu siis, kui teda esimest korda nägin; missugune erinevus, otsekui elaks ühes ja samas kehas kaks inimest.

„Kullake, me ei saa hinnata teiste inimeste käitumist oma mõõdupuuga. Maailm kipub seda alati tegema. Minu ... isal ja vennal on oma tugevad ja kindlaks kujunenud arusaamad ning nad tegutsesid nendest lähtudes. Pole meie asi otsustada, kas see oli õige või vale. Mis tehtud, see tehtud – olematuks seda enam ei muuda ning pealegi on kogu see lugu juba ammu maha maetud ja vaat et unustatudki.”

„Kas sa ei ole temast pärast seda enam midagi kuulnud?”

Verity tõusis.

„Ei.”

Demelza läks ja jäi tema kõrvale seisma.

„Ma ei suuda sellega leppida. Ei suuda,” ütles ta.

Verity patsutas teda käsivarrele, otsekui oleks Demelza see, kes vajab lohutamist.

„Kas sa ei taha sellest mulle rääkida?” küsis Demelza.

„Ei,” vastas Verity.

„Mõnikord rääkimine aitab – hingel hakkab kergem.”

„Praegu ei aita,” lausus Verity. „Sellest nüüd veel rääkida oleks sama mis ... kaevata lahti vana haud.”

Verity võbistas mingist tundest (võib-olla vastikusest) aetuna õlgu ning siis tuli Jinny ja tõi teed.

Sel õhtul tabas Demelza hetke, kui Jud oli köögis üksi. Nende kahe käitumise järgi poleks keegi osanud öelda, kas nad saavad kenasti läbi või valitseb nende vahel üksnes vaherahu. Jud polnud kunagi nii jäägitult Demelza leeri üle läinud kui tema naine. Pikka aega oli ta pannud pahaks, et too leidlaps, kes pidi kunagi tantsima tema pilli järgi, on nüüd emand ja võib teda kamandada; aga Jud kaldus ju alati arvama, et saatusel pole talle varuks muud kui ülekohut. Oleks talle valida antud, eelistanuks ta kahtlemata Demelzat mõnele upsaka näoga maadamile, kes on luksuses üles kasvanud ning ootab, et teda igal sammul teenitaks.

„Jud,” sõnas Demelza, võttes riiulilt tainalaua, jahu ja pärmi. „Jud, kas sina mäletad kapten Blameyt, kes käis kunagi siin preili Verityga kohtumas?”

„Vai viil – mudugist mäletan,” vastas Jud.

„Mina pidin siis ka juba siin olema,” arutles tüdruk, „aga mina ei mäleta sellest mitte mõhkugi ... midagi.”

„Sina olid siis alles pisike plika, kolmteistku aastat vana ja köögis, kus su koht oli. Tolleperast.”

„Ega sinagi sellest nii pika aja peale enam suurt midagi mäleta,” ärgitas Demelza.

„Või et mina ei mäleta – mina, kis ma olli algusest lõpuni kogu tolle asja man – no kuule.”

Demelza hakkas tainast sõtkuma.

„Mis siis juhtus, Jud?”

Jud võttis puutüki ja hakkas seda noaga vestma, vilistades tasakesi kahe esihamba vahelt. Oma läikiva peanupuga, mida hõredate narmastena ümbritses juustesõõr, nägi ta välja nagu õigelt teelt hälbinud munk.

„Ta oli oma esimese naise kogemata ära tapnud, eks?” küsis Demelza.

„Nigu nähä, on sul pilt juba selge.”

„Ei, mitte kogu pilt. Muist, aga mitte kõik, Jud. Mis siin juhtus?”

„Noh, too vennike, kap’n Blamey, oli juba ilmatu aja Verity-preilnat taga ajand. Kap’n Ross lubas neil siin kohtuda, kui teisal ää keelati, ja ükspäe sõitsivad ärra Francis ja tema isa – too, kis läind septembris maamulda pandi – seie ja leitsivad nad võerastetuast. Ärra Francis kutsus ta vällä ja nõnda nad võtsivadki sealt akna kõrvalt nood duellipistulid ja marssisivad õue. Minu kutsusivad juure oolt kandma, et oleks aus mäng – nigu sa isigi arvata võid ja nigu oligi oodata –, ning enne ku viis minutit mööda sai, oli ärra Francis tulistand kap’n Blameyt ja Blamey oli tulistand ärra Francist. Kõik seadusperaliselt.”

„Kas nad said haavata?”

„Kas nüid just aavata. Blamey sai kriimu kätte ja teine kuul tabas Francist kaela. Kõik sai tehtud ausalt ja kõrra järgi ning kap’n Blamey istus oma obese selga ja sõitis minema.”

„Kas oled temast pärast seda veel midagi kuulnud, Jud?”

„Mitte õhkagi.”

„Kas ei elanud ta Falmouthis?”

„Siss, ku parajasti merel põle.”

„Jud,” ütles Demelza, „ma tahan, et teeksid midagi minu heaks.”

„Ah?”

„Kui kapten Ross sõidab järgmine kord Jim Carterit vaatama, peaksid tegema midagi, mida ma sult palun.”

Jud, vana ja umbusklik, seiras teda oma verdunud buldogisilmadega.

„Mida siss?”

„Tahan, et sõidaksid Falmouthisse, küsiksid kapten Blamey järele ning uuriksid, kas ta elab ikka veel seal ja mida ta teeb.”

Jud tõusis vaikides püsti ja sülitas kaalukalt kaminasse. Kui sisin lõppes, ütles ta:

„Ajage oma asju, provva. Põle meie asi panna maailma oma tahtmist tegema. See põle mõistlik, see põle loomulik, see põle õige, see põle ohutu. Ennemp õrritaks ma pulli.”

Ta võttis oma kepi ja noa ning kõndis köögist välja.

Demelza vaatas talle järele. Ta oli pettunud, aga mitte üllatunud. Ning kui ta pilgu jälle tainale pööras ja seda jahuste sõrmedega pikkamööda keeras, vilksatas tema silmades midagi hämarat, mis lubas arvata, et ta ei jäta jonni.