Читать книгу Demelza - Winston Graham - Страница 7

Ristimispäeva hommikul oli ilm ilus ning tseremoonia läks Sawle’i kirikus kolmekümne külalise ees igati hästi, Julia kõõritas kartlikult oma sugulast reverend William-Alfred Johnsi, kui too talle vett otsaette nõristas. Pärast seda asutasid kõik end Namparasse tagasi minema; kes ratsa, kes jala, kahe-kolmekaupa, vesteldes ja nautides päikesepaistet, liikus see värvikas rongkäik üle armidest küntud maastiku saadetuna tinaotsijate ja hütielanike uudishimulikest ja aukartlikest pilkudest. Nad olid tõepoolest pärit hoopis teisest maailmast.

Võõrastetuba, ehkki üsna avar ja ruumikas, kippus ometi jääma ahtaks kolmekümnele inimesele, kellest nii mõnigi kandis krinoliiniga seelikut ja ükski polnud harjunud tunglemisega.

Elizabeth ja Francis olid mõlemad kohal, kaasas kolme ja poole aastane Geoffrey Charles; tädi Agatha, kes polnud käinud juba kümme aastat Trenwithi valdustest väljas ega istunud kakskümmend kuus aastat hobuse selga, saabus, vastikusilme näol, väga vana ja taltsa mära seljas. Nelikümmend kuus aastat oli ta jahil käinud, ilma et oleks kunagi istunud külgsadulas, ja pidas häbiasjaks, et oli sunnitud tegema seda nüüd. Ross pani ta istuma mugavasse tooli, tõi talle sütega köetava jalasoojendaja ja valas tee sisse sortsu rummi, mispeale vana naine muutus tasapisi rõõmsamaks ja hakkas otsima endeid.

George Warleggan oli samuti siin, peamiselt sellepärast, et Elizabeth oli talle augu pähe rääkinud. Proua Teague kolme vallalise tütrega oli tulnud vaatama, mida vaadata oli, ja neljas, Patience Teague, lootis kohata George Warleggani. John Treneglost ja Ruthi ning vana Horace Treneglost olid ajendanud tulema huvi Demelza vastu, õelus ja heanaaberlikkus.

Kutsutud oli ka pankuri tütar Joan Pascoe ning tollel oli kaasas Dwight Enys, vähese jutuga, ent tõsine ja meeldiva moega noormees.

Ross vaatas, kuidas tema noorik külalisi võõrustab. Paratamatult pidi ta võrdlema Demelzat Elizabethiga, kes oli nüüd kahekümne neljane ja kelle ilu ei ilmutanud mingeid hääbumise märke. Jõulude ajal oli noore Demelza menu tulnud Elizabethile üllatusena ja täna oli ta näinud vaeva, et saada Ross uuesti oma lummusesse – nüüd oli see muutunud talle tähtsamaks kui kunagi varem. Ta kandis kuld- ja hõbeniitidega läbi kootud karmiinpunasest sametist kleiti, millel olid vöökohal laiad paelad ja varrukasuudes mitmekihilised pitsrüüsid. Kõik, kellel oli vähegi värvidele silma, tõdesid, et sügav karmiinpunane muudab ta eriti kütkestavaks.

Elizabeth oli ilus graatsiline aristokraatlik naine, kes on sündinud elama jõudeelu ja kasvatatud nautima peeni hüvesid. Talle olid eelnenud lugematud maa-aadlike põlvkonnad. Üht Chynowethi oli mainitud juba enne Edward Usutunnistaja^[1.] valitsemisaega ning peale graatsia ja tõupuhtuse näis teda iseloomustavat mingi iseäralik raugus, nagu oleks tema puhas ja õilis veri hakanud pisut lahjaks jääma. Demelza oli tema kõrval tõusik: sigitatud purjuspäi sopas, teenijatüdruk sakste salongis, uulitsaplika, kellel on armulise juhuse tahtel õnnestunud upitada end piiluma kõrgest soost inimeste võõrastetubadesse; lihalik, tahumatu, kommeteta, kõigis oma tegudes ja tunnetes väga looduslähedane. Mõlemal oli midagi niisugust, mis teisel puudus.

Hobusejõhvidest parukas peas, oli kohal ka reverend Clarence Odgers, Sawle’i ja Grambleri koguduse hingekarjane; proua Odgers, tilluke närviline naine, kes oli kummalisel kombel suutnud ilmale kanda kümme last, muutumata seejuures tollijagugi jämedamaks, sõi keedetud haugi ja arutas seejuures William-Alfredi naise Dorothy Johnsiga vaguralt koguduse muresid. Laua kaugemas otsas kuulas rühm nooremaid inimesi naerdes Francist, kes jutustas, kuidas John Treneglos oli ratsutanud läinud nädalal kihlveo peale Werry häärberi paraadtrepist üles ja kukkunud sadulast koerte keskele otse leedi Bodruganile sülle.

„Vale puha,” oli üle naerupahvakute kuulda John Treneglost rohmakalt vastu vaidlemas; seejuures kiikas ta Demelza poole, et näha, kas too teda kuulab. „Jultunud ja pahatahtlik vale. Jah, korraks kaotasin ma tõesti sadulas tasakaalu ja Connie Bodrugan juhtus olema õigel ajal õiges kohas, et mind toetada, aga olin sedamaid hobuse seljas tagasi ning ta polnud jõudnud oma sõimuga veel ühele poole, kui mina juba trepist alla ratsutasin.”

„Ja leedit arvestades olid sõimusõnad kindlasti päris mahlakad,” sõnas George Warleggan, näppides ilusat rätti, mis ei suutnud päriselt varjata seda, kui lühike on tema kael. „Ma ei imestaks, kui sa poleks mõnda enne kuulnudki.”

„No tõesti,” ütles Patience Teague, tehes näo, nagu oleks šokeeritud, ja vaatas George’ile langetatud ripsmete alt poolviltu otsa. „Kas leedi Bodrugan pole säärasel ilusal peol natuke ebadelikaatne teema?”

Kostis uus naerupahvak ning veidi kaugemal istuv Ruth Treneglos silmitses vanemat sõsarat terase pilguga. Patience oli hakanud võimuka ema mõju alt väljuma, end lahti kiskuma, samamoodi kui tema, Ruth. Kaks vanemat, Faith ja Hope, olid nüüd juba lootusetud vanatüdrukud, kes kiitsid kõiges emale takka nagu Vana-Kreeka tragöödia koor; keskmine õde Joan paistis minevat sama rada.

„Kas pole mõni noor inimene hakanud tänapäeval edevalt riides käima?” küsis Dorothy Johns vaikselt, katkestades korraks tõsisema jutuajamise ja vaadates Ruthi poole. „Noorproua Treneglose siidkleidid lähevad tema abikaasale küll kenakese summa maksma. Õnneks suudab ta naise soove rahuldada.”

„Jah, proua, olen teiega täiesti nõus, proua,” tõttas proua Odgers närviliselt kinnitama, näpitsedes laenatud kaelakeed. Proua Odgers veetiski suuresti aega sellega, et kiitis takka kõigele, mida üks või teine ütles. Selles peituski tema elu mõte. „Ja ei saa öelda, et ta oleks kodus saanud endale niisugust luksust lubada. Alles see oli, kui mu abikaasa teda ristis. Minu esimene tuli kohe varsti tema järel.”

„Ta on üsna paksuks läinud pärast seda, kui mina teda viimati nägin,” sosistas proua Teague Faith Teague’ile, samal ajal kui Prudie kolistas tema selja taga karusmarjapirukate vaagnaga. „Ja mulle ei meeldi tema kleit, mis sina arvad? Alles nii äsja emaks saanule niisugune ei sobi. Püüab meestele meeldida. Sellest on kohe aru saada.”

„Võib muidugi mõista,” lausus Faith Teague Hope Teague’ile, veeretades jutukera kuulekalt piki lauda edasi, „miks ta teatud tüüpi meestele meeldib. Temas on sedasorti lopsakat ilu, mis kiiresti närtsib. Et kapten Poldark selle õnge läks, panen ma küll natuke imeks. Aga kahtlemata mängis selles oma rolli ...”

„Mida Faith ütles?” küsis Joan Teague Hope Teague’ilt, oodates oma järjekorda.

„No kas pole ta kena väike pärdik,” lausus üsna laua otsas istuv tädi Agatha Demelzale. „Anna ta korraks minu sülle, nupuke. Sa ei karda ju ometi, et ma ta maha pillan, ega? Ma olen hoidnud ja kussutanud paljusid, kes surid juba enne seda, kui sinust mõtlemagi hakati. Tibu-tibu-tibu! Näe, hakkaski naerma. Või äkki hoopis luksub. Läbi ja lõhki Poldark see tirtsuke! Justkui isa suust kukkunud.”

„Ettevaatust,” ütles Demelza, „ta võib su ilusa kleidi täis ilastada.”

„See oleks hea enne! Näe, mul on sulle kingitus, nupuke. Võta titt korraks enda sülle. Ah! Luud valutavad täna niigi ja too pagana setukas raputas ka veel ... Näe! Need on lapsele.”

„Mis need on?” küsis Demelza hetk hiljem.

„Kuivatatud pihlakamarjad. Riputa hälli kohale. Siis ei julge haldjad teda puutuda ...”

„Talle pole veel rõugeid pandud,” ütles Elizabeth Dwight Enysele ja libistas käega kergelt üle oma väikese poja lokkis juuste; poisike istus väga vaguralt tema kõrval toolil. „Olen tihtipeale mõelnud, kas kaitsepookimisest on üldse mingit kasu või on see väikesele lapsele äkki hoopis ohtlik.”

„Ei ole, kui seda tehakse korralikult,” vastas Enys; Elizabethi kõrvale istuma pandud noormehel ei jätkunud enam silmi kellegi teise kui selle kauni naise jaoks. „Aga ärge kutsuge mõnd talunikku lehmarõugeid panema. Parem usaldusväärne apteeker.”

„Oh, õnneks on meil siin väga hea arst. Teda pole küll täna kohal,” ütles Elizabeth.

Söömaaeg jõudis lõpule, ning et ilm oli nii ilus, valgusid inimesed aeda. Kui seltskond laiali lagunes, sokutas Demelza end Joan Pascoe kõrvale.

„Ütlesite vist, et elate Falmouthis, kas ma kuulsin õigesti, preili Pascoe?”

„Jah, ma kasvasin seal üles, proua Poldark. Nüüd elan Truros.”

Demelza laskis pilgul ringi käia, uurides, ega kedagi kuuldekaugusel ole.

„Kas tunnete juhtumisi ka kapten Andrew Blameyt, preili Pascoe?”

Joan Pascoe tegi beebile kudrutavat häält.

„Olen temast kuulnud, proua Poldark. Näinud olen teda kõigest korra või paar.”

„Ei tea, kas ta elab ikka veel Falmouthis?”

„Ta vist peatub seal aeg-ajalt. Ta on ju meremees.”

„Olen sageli mõelnud kunagi Falmouthisse sõita,” lausus Demelza unistavalt. „Räägitakse, et seal on väga ilus. Millal võiks olla kõige õigem aeg minna, et näha sadamas olevaid laevu?”

„Kindlasti pärast mõnd tormi, kui laevad on tulnud sadamasse varjule. Seal on neil kõigil ruumi oodata, kuni suurem raju on möödas.”

„Seda küll, aga postilaevad sõidavad ju korrapäraselt nagu kellavärk. Räägitakse, et Lissaboni oma väljub igal teisipäeval.”

„Oh ei, keegi on andnud teile valeteavet, proua. Lissaboni laev väljub St. Justi basseinist talviti reede õhtul ja suvekuudel laupäeva hommikul. Kaubalaevu on kõige parem vaadata nädalalõputi.”

„Tibu-tibu-tibu,” ütles Demelza Juliale, ahvides tädi Agathat ja vaadates, kuidas see lapsele mõjub. „Tänan teid, preili Pascoe, et mind teavitasite.”

„Kallis,” ütles Ruth Treneglos oma õele Patience’ile, „kes need sealt läbi oru tulevad? Ega ometi matuserongkäik? Vana Agatha näeks selles kindlasti halba ennet.”

Nüüd märkas veel paar külalist, et tulemas on uusi võõraid. Mustas läikima kulunud mantlis keskealine mees kõige ees, rühkisid uustulnukad teisel pool jõge puude vahel lähemale.

„Sa mu püha parlament!” ütles võõrastetoa teisest aknast välja vaatav Prudie. „Tuu om ju tüdriku isa! Ta tuleb valel päival. Kas sa’i üteld talle, et kolmapäe, sa saadananahk?”

Jud vaatas ehmunult tema poole ja kugistas alla suure tüki ploomikooki. Ta hakkas pahaselt köhima. „Kolmapäe? Mudugist ei öeld ma talle teisipäe, kui oli kästud öelda kolmapäe. See põle minu süi. Ää mulle ninna karga! Viibuta seda arjavart omaenda nena all!”

Demelzagi oli tulijad ära tundnud ning tal hakkas sees keerama. Tema aju tardus ja keel külmus kangeks. Ta nägi katastroofi lähenemas ega suutnud teha midagi, et seda ära hoida. Isegi Rossi polnud praegu tema kõrval, sest too hoolitses parajasti vanatädi Agatha eest: tegi suured klaasuksed pärani, et vana naine saaks istuda ja vaadata, mis väljas toimub.

Aga rongkäik polnud ka Rossile märkamatuks jäänud.

Nad olid tulnud kogu pesakonnaga: Tom Carne ise, suur ja kõigutamatult väärikas oma vastleitud vagaduses, tema uus naine tädi Chegwidden Carne nagu väike must kana, tanu peas ja pisike suu kõvasti kokku surutud, ning nende taga ridamisi neli pikka poisivolaskit – Demelza vennad.

Seltskonnale oli laskunud vaikus. Kuulda oli ainult jõe vulinat ja kusagil vidistavat leevikest. Rongkäik jõudis plankudest sillani ja marssis sellest rautatud saabaste müdinal üle.

Arvanud ära, kes tulijad on, jättis Verity vanaproua Treneglose sinnapaika ja astus Demelza kõrvale. Ta ei osanud Demelzat muud moodi aidata kui üksnes niiviisi, et viibib tema juures, aga just seda tahtis ta teha – kas või selleks, et näidata Francisele ja Elizabethile eeskuju.

Ross tuli sedamaid majast välja ning jõudis mingeid kiirustamise märke ilmutamata sillani just Tom Carne’iga ühel ajal.

„Tere tulemast, härra Carne!” lausus ta ja sirutas käe. „Mul on hea meel, et tulla saite.”

Carne seiras teda natuke aega uuriva pilguga. Nende eelmisest kohtumisest oli möödas üle nelja aasta ja toona olid nad peksnud toa segi, enne kui üks neist oli leidnud end jõest. Kaks usu rüpes veedetud aastat olid vanemat meest muutnud: tema silmad olid selgemad ning riided kenad ja korralikud. Pilk oli tal paraku endiselt sünge ja sallimatu. Ka Ross oli vahepeal muutunud: kibestumus oli kadunud, Demelza kõrval leitud rahulolu ja õnn olid lihvinud tema sallimatuselt teravad nukid maha ja vaigistanud ta kärsitut loomust.

Leidmata teise silmis pilget, võttis Carne pakutud käe vastu. Tädi Chegwidden Carne ei ilmutanud vähimatki aukartust, vaid astus järgmisena ligi, surus Rossi kätt ja liikus edasi, et teretada Demelzat. Et Carne ei teinud katsetki tutvustada nelja poisivolaskit, kummardas Ross neile tõsiselt ning nood, võttes eeskuju kõige vanemast, tõstsid vastuseks käe aupaklikult juuksetuka juurde. Ross tundis veidrat kergendust asjaolust, et ükski neist polnud põrmugi Demelza moodi.

„Me ootsime kirikus, tüdrik,” ütles Carne tütrele mornilt. „Ütlid, et kell neli, ja olime selleks ajaks kohal. Sul põld määnsetki õigust seda varemp teha. Mõtsime juba, et lähme kodu tagasi.”

„Ma ütlesin homme kell neli,” vastas Demelza teravalt.

„Jajah. Sedasi su sulane ütel. Aga meil oli õigus olla ristjatsil ja tema ütel, et et see on täna. Sinu enda lihal ja verel on rohkem õigust olla sel päival sinu kõrval kui kogu sellel ärrasrahval.”

Demelza südames kohus kibedus. See mees, kes oli endisaegadel peksnud temast välja viimse kui armastuseraasu ja kellele ta oli saatnud andeksandmise märgiks kutse, oli meelega tulnud valel päeval, et nurjata tema pidu. Kõik Demelza pingutused jooksevad liiva ning Rossist saab kogu ümbruskonna naerualune. Tal ei pruukinud vaadatagi, et näha proua Teague’i ja Ruthi näol kahjurõõmsat muiet. Ta oleks tahtnud kiskuda tuuste isa paksust mustast habemest, mis oli nüüd hakanud nina ja alahuule alt halliks tõmbuma, oleks soovinud kiskuda küüntega puruks tema sünge ja liigagi korraliku kuue ning võtta lillepeenardelt mulda ja paisata talle näkku, kus punetas veresoonte võrgustikuga kaetud jäme nina. Tardunud naeratus näol, teretas ta kasuema ja nelja venda; Luke, Samuel, William ja Bobby – nimed ja näod, mida ta oli armastanud tolles ammuses, õudusunenäona tunduvas elus, millega tal ei olnud enam mingit pistmist.

Nood paistsid tundvat vähemalt aukartust, nähes seda kõike, eeskätt oma õde; tööorjast, kes oli, nagu nad mäletasid, kunagi kõigi lükata ja tõugata, oli nüüd saanud ilusasti riides noor naine, kes nägi sootuks teistsugune välja ja isegi rääkis teistmoodi. Nad kogunesid aupaklikus kauguses tema ümber ja vastasid tema nappidele metalselt kõlavatele küsimustele, samal ajal kui Ross kõndis Tom Carne’i ja tädi Chegwiddeniga aias ringi, nii meeldiv ja väärikas, nagu ta soovi korral iganes olla oskas, ning tutvustas neid teistele. Tema maneerides oli säärast teraskindlat viisakust, et need, kes polnud harjunud labase lihtrahvaga tervitusi vahetama, olid sunnitud end vaos hoidma.

Tom Carne’i pilk ei muutunud sellel ringkäigul põrmugi leplikumaks, vaid ta põrnitses järjest kalgimalt ja raevukamalt kerglasi tualette ja kogu seda eblakust, mida need inimesed pidasid sündsaks ilmutada niisugusel pühalikul päeval; tädi Cheggwiddeni suu tõmbus torssi nagu nõelutud nööpauk, kui ta silmitses Elizabethi väljakutsuvat karmiinpunast kleiti, Ruth Treneglose liibuvat sügava väljalõikega pihikut ning proua Teague’i ohtraid pärlikeesid ja rikkalikult kähardatud parukat.

Lõpuks oli ringkäik tehtud ja vestlus algas uue hooga, kuigi võib-olla veidi vaospeetumalt. Tõusnud oli kerge tuul, mis tuuseldas külaliste vahel ringi, kergitades siin-seal naiste kleitidel lindikesi ja õõtsutades meeste kuuesabasid.

Ross andis Jinnyle käeviipega märku pakkuda portveini ja brändit.

Mida rohkem inimesed joovad, seda rohkem nad räägivad, ja mida rohkem nad räägivad, seda vähem on karta krahhi.

Carne laskis kandikul endast käeviipega mööduda.

„Mina säänset kraami ei pruugi,” kuulutas ta. „Häda neile, kes tõusevad hommikul vara, et jahtida vägijooki, kes viidavad aega hilja ööni, kuni vein paneb nad õhetama.^[2.] Mina olen teind säänsele elule lõpu ega orja enam putlit. Olen pöördund usu rüppe ja mu jalad toetuvad kindlale kaljule. Näita mulle last, tüdär!”

Jäigalt ja tõsiselt ulatas Demelza Julia talle vaadata.

„Minu esimene oli suurem kui see,” lausus proua Chegwidden Carne, hingates lapsele pahinal näkku. „Kas põld, Tom? Saab augustis aastaseks. Temast kasvab nägus poiss – ma ei äbene oma last kiitmast.”

„Mis ta otsaesisel äda on?” küsis Carne. „Kas oled ta maha pilland?”

„Ta sai viga sündides,” vastas Demelza vihaselt.

Julia hakkas nutma.

Carne nühkis habemetüükas lõuga. „Ristivanemad valisid iki ontlikud? Mõtlin, et üks võiks olla ma isi.”

Oli kuulda, kuidas Teague’i-tüdrukud jõe ääres itsitavad, aga proua Teague tõmbas, nagu tal kombeks, laud väärikalt poolviltu silmadele justkui aknaluugid.

„See on ettekavatsetud solvang,” lausus ta, „kutsuda kohale seda tüüpi mees ja naine ning tutvustada neid. Ross ja too tema köögiplika esitasid meile väljakutse. Tegin valesti, et üldse tulin!”

Tema noorim tütar nägi asja sootuks teises valguses. See polnud mõistagi ette kavatsetud, vaid väike viperus, millest tal annaks ehk kasu lõigata. Ta võttis Jinny kandikult joogi ja lipsas õele märkamatult George Warleggani kõrvale.

„Kas te ei arva,” sosistas ta, „et me oleme liikunud peoperemehest ja -naisest sobimatult kaugele? Ma pole käinud just eriti paljudel ristsetel ega tunne seepärast etiketti, aga kas ei näe head kombed ette ...”

George vaatas korraks Ruthi pisut idamaise lõikega rohelistesse silmadesse. Kui Poldarkide ja Chynowethide vastu tundis ta eriskummalist austuse ja üleoleku segu – mida pikem oli nende härraste sugupuu, seda vähem näis neil olevat ärivaistu –, siis Teague’e oli George alati endamisi põlastanud. Nad kõik võivad ju teha näo, et peavad teda endast alamaks, aga ta teadis, et nii mõnigi juba kardab teda salamisi. Teague’id ei pälvinudki õigupoolest tema huvi: kädistav naistekari, kes elas oma kolmest protsendist ja mõnest aakrist maast. Ruth oli pärast abiellumist kummatigi nii kiiresti arenenud, et George’il tuli oma arvamust muuta. Ruth oli kõvemast puust – täpselt nagu Ross Poldarkide seas.

„Säärane tagasihoidlikkus sobib võluvale naisele, proua,” vastas ta, „aga kahjuks ei tea ma ristsetest sugugi rohkem kui teie. Kas te ei arva, et tuleks nõu pidada iseendaga ja tegutseda vastavalt oma huvidele?”

Neist tagapool tervitati naerupahvakuga anekdooti, mille Francis oli jutustanud John Treneglosele ja Patience Teague’ile.

Ruth lausus liialdatult valjul sosinal: „Minu arvates peaksid sa, Francis, käituma natuke sündsamalt, kui ei taha, et sind korrale kutsutaks. Vanamees vaatabki juba meie poole.”

Francis vastas: „Esialgu oleme veel väljaspool hädaohtu. Metskult ajab harjased alati turri, enne kui ründab.” Kõik pahvatasid uuesti naerma. „Tüdruk,” lausus Francis, kui Jinny kandikuga nende lähedalt möödus, „on sul seal seda Kanaari veini? Ma võtan veel ühe klaasi. Oled kena lapsuke, kust kapten Poldark sinu leidis?”

Rõhk oli peaaegu tabamatu, aga Ruthi naer ei jätnud kellessegi kahtlust, kuidas tema seda oli tõlgendanud. Jinny lahvatas juuksejuurteni punaseks.

„Ma olen Jinny Carter, söör. Ennemast Jinny Martin.”

„Jah, jah,” Francise nägu tõmbus natuke tõsisemaks. „Nüüd tuleb mulle meelde. Töötasid mõnda aega Grambleris. Kuidas su abikaasal läheb?”

Jinny nägu selgines. „Kenasti, söör, tänan väga, niipalju kui ... niipalju kui ...”

„Niipalju kui sa tead. Loodan, et aeg läheb teil mõlemal kiiresti.”

„Tänan, söör,” Jinny tegi kniksu ja eemaldus, näost ikka veel punane.

„Sa ei ilmuta oma ristitütre vastu just erilist huvi, Francis,” ütles Ruth, täis tahtmist kiskuda Francis välja heatahtliku maahärra rollist. „Sinu äraolekul kõik muudkui kudrutavad lapsukese ümber. Kindlasti ei ütleks ka tema ära lonksukesest Kanaari veinist.”

„Räägitakse, et lihtrahva lapsed kasvavadki džinni peal üles,” ütles Patience Teague. „Ja pole neil häda midagi. Alles ühel päeval lugesin, kui mitu miljonit – olen unustanud, kui mitu just – gallonit džinni eelmisel aastal ära joodi.”

„Ega siis kõik ka beebide nahka läinud, käli,” lausus Treneglos.

„Nojah, vahelduseks joovad nad kindlasti mõnikord ka õlut,” lausus Patience.

Seda kõike oli jälginud, ehkki mitte kuulnud, Tom Carne. Ta pööras oma teravad nõnged silmad proua Carne’ile.

„Selles paigas ei austata Jumalat, naine,” pressis ta läbi habeme. „See põle latsele kombeline koht. Säänne seltskond ei passi ristjatsile. Seda ma kartsin. Naised oma sündsuseta kleitides ja noored kehkadiveid nende keskel, joovad ja irskavad. Midagi säänset ei näe sa isegi Truros.”

Naine kergitas õlgu. Tema usk polnud enam nii värske ega sõjakas. „Piame nende eest palvetama, Tom. Palvetame nende kõigi, ka sinu tüdäre eest. Võib-olla tuleb siis päiv, kui noodki näevad valgust.”

Julia ei tahtnud kuidagi rahuneda, seepärast kasutas Demelza juhust ja läks lapsega tuppa. Tema üle hakkas võimust võtma meeleheide.

Ta teadis, et ükskõik mis pööret päev nüüdsest ka ei võtaks, temale tähendab see kibedat läbikukkumist. Latataradel on pikaks ajaks kõneainet. Noh, tulgu mis tuleb. Tema ei saa sinna enam midagi parata. Ta oli katsunud olla nendesugune, aga see polnud õnnestunud. Rohkem ta ei proovigi. Ratsutagu parem kohe koju, et kõik oleks lõpuks ühel pool. Et ta saaks ometi rahu.

Mõni hetk pärast seda, kui Demelza oli läinud, õnnestus Ruthil sokutada oma seltskond Tom Carne’i kuuldekaugusesse.

„Mis minusse puutub,” lausus ta, „siis minu poolest võiksid olemata olla kõik joogid peale brändi ja portveini; mulle meeldib hea kange märjuke, mis on maheda maitsega ja hammustab alles siis, kui on alla neelatud. Kas oled minuga nõus, Francis?”

„Sa meenutad mulle tädi Agathat,” vastas Francis. „Sama taktitundeline ja enesekindel.”

Jälle naerdi, sedapuhku Ruthi üle.

Nad möödusid Tom Carne’ist ning too astus neile ette, täpselt nagu Ruth oli soovinudki.

„Üks teist on vist latse ristiisa.”

Francis kummardas kergelt. Tagant vaadatuna tundus pisut naeruväärne, kuidas paisuv tuul tema kuuesabasid keerutas.

„Mina olen.”

„Mis õigusega?”

„Ah?”

„Mis õigus on teil seista tolle latse eest Issanda aujärje ees?”

Francis oli läinud ööl farolauas kõvasti võitnud ja seepärast heas tujus.

„See õigus, et mind kutsuti ristiisaks.”

„Kutsuti?” ütles Carne. „Jah, äkist kutsutigi. Aga kas te olete ka päästetud?”

„Päästetud?”

„Jah, päästetud.”

„Millest päästetud?”

„Saadanast ja põrgutulest.”

„Selle kohta ei ole mulle tulnud ühtegi teadet.”

John Treneglos pahvatas naerma.

„Vaat selles te küll eksite, ärra,” ütles Carne. „Nendel, kes ei kuula Jumala kutset, on kõrv kindlasti valla saadana ahvatlustele. Meil kõigil tuleb valida kas üks või teine. Miskit vahepealset põle. On kas taevas ja inglid või põrguauk ja väävlituli!”

„Meie keskel on jutlustaja,” lausus George Warleggan.

Proua Carne sikutas meest varrukast. Ehkki sõnades põlastas ta härrasrahvast, ei tundnud ta erinevalt Carne’ist nende vastu tõelist põlgust. Ta teadis, et väljaspool nende palvemaja kitsast ringi valitsevad need inimesed materiaalset maailma. „Tule ää, Tom,” ütles ta. „Las nad olla. Nemad on surmavarju orus ja sialt ei liiguta neid miski.”

Ross, kes oli läinud koos Demelzaga majja, et julgustada naist kõige kiuste pead püsti hoidma, tuli nüüd uksele. Tuul oli muutunud iilitiseks. Ta nägi, et on puhkenud vaidlus, ja seadis kohe sammud sinnapoole.

Carne oli pühkinud naise käe eemale.

„Neli aastat tagasi,” kuulutas ta ja tema hääl kostis üle kogu aia, „olin ma Jumala ees patune ning teenisin porduelus ja joomarluses saadanat. Mul oli juba väävliais külges ja olin sama äste kui põrgus. Aga Issand näitas mulle suurt valgust ja laskis mul saada pääsemise ja rõõmu osaliseks oma auiilguses. Aga neil, kellele ei ole saanud osaks õnnistust ning kes elavad jõleduses ja patus, ei ole õigust ega luba vastutada Issanda palge ees ilmsüita latsekese eest.”

„Loodetavasti tunned nüüd, kui raske süü sul lasub, Francis,” lausus Ruth.

Francis ei lasknud end provotseerida.

„Pean tunnistama,” ütles ta Carne’i silmitsedes, „et niisugune sikkude ja lammaste lahutamine ajab mind pisut segadusse, ehkki tean, et teie temperamendiga inimesed kipuvad seda tegema. Milles see vahe seisneb? Kas teie ja mina oleme ihuliselt nii erinevad, et teie pärite surma järel kuldkrooni ja mind heidetakse põrguhauda? Kes võtab endale õiguse otsustada, et teie kannate selle lapse hinge eest paremini hoolt kui mina? Ma küsin seda siirast uudishimust. Ütlete, et olete päästetud. Need on teie sõnad. Aga mis seda tõendab? Mis takistab mind ütlemast, et mina olen suurvesiir ja seitsme pitseri hoidja? Mis takistab mind jooksmast ringi ja kuulutamast, et mina olen päästetud ning pärin taevariigi, samal ajal kui teile saab osaks hukatus: mina lähen taevasse ja teie lähete põrgu?”

Nüüd John Treneglos lausa möirgas naerust. Carne’i lihav morn nägu oli vihast lilla ja lapiline.

„Las ta olla,” sõnas proua Carne teravalt, püüdes meest uuesti eemale tõmmata. „Saadan ise tahab sind ukutada selle tühja vaidlusega.”

Ristimispeo külalised hakkasid otsekui magnetist tõmmatuna koonduma sinna, kus hääled olid valjuks paisunud.

Ross astus selle rühma juurde.

„Tuul tõuseb,” sõnas ta. „Daamidel oleks parem minna tuppa. Oled ehk nii kena ja aitad tädi Agathat, Francis?” Ta osutas sinnapoole, kus vanadaam aetuna ürgsest instinktist olla seal, kus pruulib tüli, oli juba tõusnud aknaaluselt istmelt ja komberdas tulla üksipäini üle muru.

„Ei,” ütles Carne. „Mina’i tule nii jumalavallatute inemistega ühe katuse alla.” Ta heitis Ruthile range pilgu. „Kata oma rind kinni, naesterahvas, see on kõlvatu ja patune. Naesi on vähemagi eest tänaval piitsutatud.”

Tekkis kohutav vaikus.

„Neetud häbematus!” kähvas Ruth ja lahvatas näost punaseks. „Kui siin üldse piitsutamisest juttu on, siis tuleb see vastu võtta sinul. John! Kas sa kuulsid, mida ta ütles?”

Tema mees, kelle mõte ei olnud just eriti vilgas ja kes oli harjunud nägema asjades ennekõike naljakat poolt, polnud suutnud end jalamaid ümber häälestada, aga nüüd vaibus temagi naer.

„Sa häbematu räpane siga!” ütles ta. „Kas sa üldse tead, kellega räägid? Palu proua Trenegloselt otsekohe vabandust või muidu, kurat võtaks, koorin sul naha seljast.”

Carne sülitas rohule. „Kui tõde kedagi solvab, siis ei ole selles süidi tõde. Naene piab olema riides tagasioidlikult ja sündsalt, mitte ennast äbitult ja jultunult meeste jauks vällänäitusele panema. Kui ta oleks minu naene, kirevase päralt ...”

Ross astus otsustavalt nende vahele ja haaras Treneglosel käsivarrest. Hetke vaatas ta naabri vihast lõkendavasse näkku.

„Kulla John! Säärane lihtlabane kaklus! Daamide juuresolekul!”

„See ei puutu sinusse, Ross! See vennike on väljakannatamatu ...”

„Las ta tuleb,” ütles Carne. „Ma põle juba kaks aastat ringis käind ja näitaks talle ea meelega, kuda Luukas õlut pruulib. Kui Issand ...”

„Tule ää, Tom,” ütles proua Carne. „Tule ää, Tom.”

„Aga see puutub minusse,” vastas Ross, vaadates ikka veel Treneglosele silma. „Ära unusta, et te mõlemad olete minu külalised. Ja ma ei saa sul lubada oma äia lüüa.”

Järgnes jahmunud vaikus; ehkki kõik teadsid, kuidas asjalood on, tundus, otsekui oleks see lihtne kinnitus löönud kõik sõnatuks.

John püüdis oma käsivart Rossi haardest lahti rapsata. See ei õnnestunud. Ta läks näost veel punasemaks.

„Loomulikult,” ütles Ruth, „toetab Ross seda, kes on seisnud kõigi tema sepitsuste taga.”

„Loomulikult,” lausus Ross ja vabastas Johni käsivarre, „sooviksin ma oma naabritega hästi läbi saada, aga see ei tähenda, nagu lubaksin ma oma ukse ees kakelda. Daamidele ei meeldi lõhkirebitud särgid ja verised ninad.” Ta heitis pilgu Ruthile, kelle põskedele tekkinud väikesi punaseid laike ei suutnud varjata isegi puudrikiht. „Vähemalt mõnele daamile ei meeldi.”

Ruth lausus: „Imelik küll, Ross, kuidas su arusaamad pärast abiellumist on muutunud. Ei mäleta, et oleksid varem nii ebaviisakas olnud. Ma ei julge mõeldagi, missugused mõjutused on muutnud su nii mühaklikuks.”

„Ma ootan vabandust!” hüüdis Treneglos. „See mees – olgu ta pealegi sinu äi – solvas jämedalt minu naist! Pagan võtaks, oleks ta minu enda seisusest, kutsuksin ta sääraste sõnade pärast välja! Kas sa ise neelaksid niisuguse jultumuse alla, Ross? Issand halasta, sa oleksid küll viimane mees ... Olgu ma neetud, kui sellega lepin ...”

„Tõde jääb tõeks!” nähvas Carne. „Vanakurja appikutsumine seda ei muuda ...”

„Pea suu, mees!” pöördus Ross tema poole. „Kui tahame kuulda sinu arvamust, siis küsime.” Kasutades ära, et Carne jäi sõnatuks, pöördus Ross uuesti Treneglose poole. „Inimesed ning nende käitumine ja kombed on rühmiti erinevad, John; need, kellel on ühesugune koodeks, peaksid leidma ühise keele. Kas lubad mul kui võõrustajal esitada vabandused su naisele osaks saada võinud solvangu eest?”