Читать книгу Ross Poldark. Esimene Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 10

Ross astus seltskonda, kus keegi polnud osanud teda oodata. Kui ta uksele ilmus, kostis ühe kui teise huulilt üllatushüüdeid. Elizabeth, Francis, Verity ja doktor Choake olid püsti hüpanud; jahmatusest oimetu Charles oli lasknud end puhkides toolileenile seljakile. Nõbu William-Alfred nühkis oma terasraamidega prille ning tädi Agatha sikutas teda varrukast, pomisedes: „Mis lahti on? Millest kogu see sagin? Söök ei ole veel söödud.”

Ross teritas silmi, kuni need valgusega harjusid. Trenwithi mõisamaja jäi talle peaaegu koduteele, aga ta polnud arvanud, et satub võõruspeole.

Esimesena tõttas teda tervitama Verity. Neiu jooksis üle halli ja võttis tal kaela ümbert kinni. „Oi, Ross, kullake! Vaat kus üllatus!” oli kõik, mida ta oskas öelda.

„Verity!” Ross kallistas teda. Ja siis nägi ta Elizabethi.

„Püha müristus!” ütles Charles. „Sa oled siis lõpuks tagasi, poiss. Õhtusöögile jäid hiljaks, aga õunapirukat on veel järel.”

„Kas nad on meid lombakaks teinud, Ross?” küsis doktor Choake. „Susi söögu seda sõda. See oli algusest peale nurjumisele määratud. Tänu jumalale, et lõpuks läbi sai.”

Francis, hetke kõhelnud, tuli nüüd samuti kiiresti laua tagant välja ja haaras onupojal käest. „Tore sind jälle näha, Ross! Me tundsime sinust puudust.”

„Mul on hea meel kodus olla,” ütles Ross. „Näha jälle teid kõiki ja ...”

Ainult ühesugust värvi silmad ja sarnased rasked laud lubasid näha neis kahes nõbusid. Francis oli sitke, sale ja klanitud – nägus poiss, kellel olid klaar jume ja korrapärased näojooned. Ta nägi välja täpselt see, kes ta oligi: muretu, meeldiva olekuga ja enesekindel noormees, kes polnud eales tundnud, mida tähendab hädaoht või rahapuudus või mis tunne on katsuda kellegagi rammu mujal kui mängus või naljaviluks. Koolis oli keegi ristinud nad tumedaks Poldarkiks ja heledaks Poldarkiks. Nad olid alati olnud head sõbrad, mis oli imelik, arvestades, et nende isad seda ei olnud.

„See on pidulik sündmus,” lausus nõbu William-Alfred, pigistades kondiste kätega kõvasti tooli seljatuge. „Perekonna kokkutulek ja koguni mitmes mõttes. Loodetavasti pole sa raskesti haavatud, Ross. See arm on päris kole.”

„Ah see või?” vastas Ross. „Sellest pole midagi – kui ma ainult ei lonkaks nagu äraaetud hobune.”

Ta astus laua juurde, et teisigi kätelda. Proua Chynoweth teretas teda jahedalt ja sirutas kaugelt käe.

„Vääkige meile ometi,” pudistas Polly Choake, „vääkige meile oma läbielamiftest, kapten Poldark – kuidas me fõja kaotasime ja miffugused need ameeriklased õieti on ja ...”

„Nad on meiega väga sarnased, proua. Sellepärast me sõja kaotasimegi.” Ta oli jõudnud Elizabethi juurde.

„Tere, Ross,” ütles neiu tasa.

Noormehe pilk puhkas tema näol. „Olen õigel ajal õiges kohas. Paremini poleks minu arvates võinudki minna.”

„Minu arvates oleks võinud,” vastas neiu. „Oh, Ross, minu arvates oleks võinud.”

„Ja mis plaanid sul siis nüüd on, mu poiss?” küsis Charles. „Sul on aeg paikseks jääda. Koht ei majanda end ise ja rentnikke ei saa usaldada. Isal oleks sind viimasel aastal ja varemgi hädasti vaja olnud ...”

„Oleksin sulle äärepealt täna õhtul külla tulnud,” ütles Ross Elizabethile, „aga otsustasin jätta selle homseks. Enesedistsipliin tasus end ära.”

„Luba ma seletan. Kirjutasin sulle, aga ...”

„Kas sa näe,” ütles tädi Agatha, „jumala eest, see on ju Ross! Tule siia, poiss! Mõtlesin juba, et oled surnud ja üleval õndsate keskel.”

Vastu tahtmist liikus Ross piki lauda edasi, et teretada vanatädi. Elizabeth jäi oma kohale seisma, hoides tooli seljatoest nii kõvasti kinni, et sõrmenukid olid veel valgemad kui nägu.

Ross suudles tädi Agatha udemetes põske. „Mul on rõõm näha,” ütles ta vanale naisele kõrva sisse, „et sina, tädi, oled ikka veel all õndsate keskel.”

Vana naine kõgistas rõõmust naerda, paljastades kahvatud pruunikasroosad igemed. „Võib-olla mitte just eriti õndsate. Aga esialgu lepin veel sellega.”

Nüüd rääkisid juba kõik; igaüks tundis huvi, millal Rossi laev sadamasse oli jõudnud ning mida ta oli kaugel viibides teinud ja näinud.

„Elizabeth,” lausus proua Chynoweth, „too mulle ülevalt sall, ole nii kena. Mul on natuke vilu.”

„Jah, ema.” Neiu pöördus ja kõndis minema, pikk ja neitsilik, tammisest käsipuust tuge otsides.

„See Paynter on suli,” ütles Charles, pühkides käsi püksireitesse. „Mina sinu asemel kihutaksin ta minema ja leiaksin usaldusväärsema mehe.”

Ross saatis trepist üles minevat Elizabethi pilguga. „Ta oli mu isa sõber.”

Charles kehitas pahaselt õlgu. „Küllap näed ise, et maja on käest ära lastud.”

„See oli juba siis käest lastud, kui ma ära läksin.”

„Noh, nüüd on see igatahes veel hullem. Ma pole seal enam ammu käinud. Tead, mida su isa alati siiatuleku kohta ütles: „Liiga pikk maa, et kõndida, ja liiga lühike, et ratsutada.””

„Söö, Ross,” ütles Verity, tuues talle toitu täis kuhjatud taldriku. „Ja istu siia.”

Ross tänas ning istus pakutud kohale tädi Agatha ja härra Chynowethi vahele. Ta oleks tahtnud istuda Elizabethi kõrvale, aga see pidi jääma teiseks korraks. Ross oli üllatunud, nähes Elizabethi siin. Nende kahe aasta jooksul, kui tema neiut oli tundnud, polnud too kordagi Namparas käinud. Süües tõstis ta kaks-kolm korda pilgu, et vaadata, kas Elizabeth juba ei naase.

Verity aitas proua Tabbil kasutatud nõud ära kanda; Francis seisis alahuult näppides välisukse juures, teised olid istunud tagasi oma kohale. Seltskonnale oli laskunud vaikus.

„See kant, kuhu sa tagasi pöördud, on kaunis ärev,” ütles härra Chynoweth habet sikutades. „Rahvas on muutunud rahutuks. Maksud on kõrged, palgad on vähenenud. Riik on paljudest sõdadest räsitud; ja nüüd on võimul viigid. Midagi hullemat ei oska ma ette kujutadagi.”

„Kui viigid oleksid varem võimule saanud,” sekkus doktor Choake, visates taktitunde aia taha, „poleks midagi niisugust juhtunudki.”

Ross vaatas Francise poole. „Ma tungisin teie peole sisse. Kas tähistate ühe sõja lõppu või teise algust?”

Nõnda sundis ta teisi avaldama põhjust, mida nad seni olid kõhelnud seletamast.

„Ei,” vastas Francis. „Ma ... ee ... Asi on selles, et ...”

„Meie tänase koosviibimise põhjus on sootuks teist laadi,” ütles Charles, andes käeviipega märku, et tema klaas uuesti täidetaks. „Francis võtab varsti naise. Seda me siin tähistamegi.”

„Võtab naise,” ütles Ross toitu tükeldades. „Vaat kui tore; ja kelle?”

„Elizabethi,” vastas proua Chynoweth.

Hallis jäi vaikseks.

Ross pani noa käest. „Kelle?”

„Minu tütre.”

„Kas ma tohin sulle jooki valada?” sosistas Verity Elizabethile, kes oli just trepijalamile jõudnud.

„Ei-ei ... Palun ära vala.”

„Oo,” sõnas Ross. „Et siis ... Elizabethi.”

„Meil on väga hea meel,” lausus proua Chynoweth, „et meie kaks vana perekonda saavad ühendatud. Oleme väga rõõmsad ja väga uhked. Olen kindel, et ka sina, Ross, soovid koos meiega Francisele ja Elizabethile nende ühiseks eluks palju õnne.”

Elizabeth tuli väga aeglaselt proua Chynowethi juurde.

„Sinu sall, ema.”

„Tänan sind, kullake.”

Ross hakkas uuesti sööma.

„Ma ei tea, mida teie arvate,” ütles Charles natukese aja pärast rahulolevalt, „aga minule see portvein igatahes meeldib. See on toodud 79. aasta sügisel Cherbourgist. Kui mulle seda maitsta anti, ütlesin iseendale: teist nii head partiid neil teha ei õnnestu; ostan kogu kupatuse. Ja nii head ei olegi enam tehtud – mul oli õigus.” Ta laskis käed alla ja kergitas oma suure kõhu mugavamalt laua najale.

„Küllap jääd nüüd siia pidama, Ross, või mis?” küsis tädi Agatha, kortsudest küntud käsi noormehe varrukal. „Naisukest on sul vaja, vaat mis. Peame sulle ühe välja vaatama!”

Ross pöördus doktor Choake’i poole.

„Teie ravisite mu isa?”

Doktor Choake noogutas.

„Kas ta pidi palju kannatama?”

„Viimasel otsal jah. Aga õige lühikest aega.”

„Imelik, et ta nii kiiresti kustus.”

„Midagi polnud parata. Vesitõbi – inimese oskused selle vastu ei aidanud.”

„Sõitsin kaks korda sinna,” lausus nõbu Willian-Alfred, „tahtsin temaga kokku saada. Aga kahjuks polnud ta ... hm ... niisuguses tujus, et minu pakutud vaimset lohutust vastu võtta. See, et sain nii vähe abiks olla omaenda sugulasele, kurvastas mind väga.”

„Söö ometi natuke õunapirukat, Ross,” ütles Verity selja taga vaikselt, kuid tungivalt, vaadates onupoja kaelal paisunud veresooni. „Ma ise küpsetasin selle täna õhtupoolikul.”

„Ma ei saa kauemaks jääda. Tulin ainult mõneks minutiks, et vaadata, kuidas te elate, ja anda oma lombakale hobusele pisut puhkust.”

„Oi, aga sa ei pea ju kohe täna õhtul edasi sõitma. Ütlesin proua Tabbile, et ta sulle toa korda seaks. Hobune võib pimedas komistada ja su seljast visata.”

Ross vaatas Verityle otsa ja naeratas. Selles seltskonnas polnud neil võimalik vahetada ainsatki usalduslikku sõna.

Nüüd kordasid Verity ettepanekut ka Francis ja – pooleldi nagu moepärast – Charles. Aga Francis ei käinud peale ja tema isal näis olevat ükskõik ning Ross jäi endale kindlaks.

Charles ütles: „Noh, eks tee siis nii, nagu soovid, poiss. Minule küll ei meeldiks täna õhtul Namparasse jõuda. Seal on külm ja rõske, ning kes teab, kas ongi kedagi vastu võtmas. Võta veel kangemat kraami, et külm ligi ei tikuks.”

Ross tegi, nagu kästud, ning jõi kolm klaasi järjest. Neljandaga tõusis ta püsti.

„Elizabethi terviseks,” ütles ta aeglaselt, „ja Francise terviseks ... Saagu nad koos õnnelikuks.”

Klaasid tühjendati sõnaahtramalt kui enne. Elizabeth seisis ikka veel ema tooli taga ning Francis, kes oli lõpuks tulnud ukse juurest tema kõrvale, võttis tal käe alt kinni.

Vaikuse katkestas proua Choake.

„Kui rõõmuf te võite olla, viibidef jälle koduf. Minul on alati hea meel koju jõuda, ifegi kui olen äva olnud ainult lühikeft aega. Kuidaf teile Ameerika kolooniate elu tunduf, kapten Poldark? Väägitakfe, et päikegi tõufeb ja loojub võõval maal teiftmoodi.”

Polly Choake’i lihtsameelne küsimus näis üldist pinget leevendavat ning sel ajal, kui Ross söömist lõpetas, võttis vestlus taas tuurid üles. Nii mõnigi tajus, kui suur kergendus kõiki valdas, et Ross uudise nii rahulikult teatavaks võttis.

Ööseks jääma Ross siiski ei nõustunud, vaid lahkus varsti.

„Astu päeva või paari pärast jälle läbi, eks?” ütles Francis, hääles ootamatu hellus. „Me ei ole sinust seni õieti midagi kuulnud, ainult laias laastus sellest, mida sul läbi tuli elada, kuidas sa haavata said ja kuidas meresõit läks. Elizabeth sõidab homme koju tagasi. Meil on plaanis kuu aja pärast abielluda. Kui vajad Namparas abi, lase mind kutsuda – tead ju, et tulen rõõmuga. Nüüd, kui sa tagasi oled, on kõik jälle samamoodi kui vanasti! Me kartsime su elu pärast, eks ju, Elizabeth?”

„Jah,” vastas Elizabeth.

Ross võttis kübara. Nad seisid koos ukse juures, oodates, kuni Tabb Rossi mära ette talutab. Ta oli keeldunud toda viimaseks kolmeks miiliks puhanud hobuse vastu vahetamast.

„Nüüd peaks mära küll ees olema, kui Tabb temaga ikka hakkama sai. Hoiatasin, et ta oleks ettevaatlik.”

Francis avas ukse. Tuul pihutas sisse vihmapiisku. Ta läks taktitundeliselt välja vaatama, kas Tabb on juba kohal.

Ross lausus: „Loodan, et mu kohatu surnuist tõusmine ei tumestanud su õhtut.”

Ukse vahelt voogav valgusvihk langes Elizabethi näole ja tõstis esile tema hallid silmad. Varjude tõttu oli nägu kaotanud sära ja tundus, nagu oleks neiu haige.

„Mul on nii hea meel, et sa tagasi oled, Ross. Kartsin sinu pärast, me kõik kartsime ... Mida sa nüüd küll minust võid arvata?”

„Kaks aastat on pikk aeg. Küllap liiga pikk.”

„Elizabeth,” ütles proua Chynoweth. „Vaata et sa ennast seal õhtuses jaheduses ära ei külmeta!”

„Jah, ema.”

„Head aega.” Ross võttis neiul käest kinni.

Francis tuli tagasi. „Hobune on nüüd ees. Kas sa ostsid selle mära? Kena ratsu, aga väga äkilise loomuga.”

„Eks halb kohtlemine muuda kõige leebemadki olendid kurjaks,” vastas Ross. „Kas vihm on järele jäänud?”

„Natuke sajab veel. Teed ikka tunned?”

Ross naeratas hammaste välkudes. „Viimset kui kivi. On see muutunud?”

„Mitte nii palju, et võiksid ära eksida. Ära sõida Mellingeyst üle silla kaudu: keskmine plank on mäda.”

„See oli juba siis mäda, kui ma ära läksin.”

„Vaata et sa ei unusta,” ütles Francis. „Ootame sind õige pea siia. Verity tahab sind ka rohkem näha. Kui tal aega on, ratsutame homme sinu poole.”

Vastuseks olid ainult tuulevihin ja vihmarabin ning kabjaplagin, kui mära pahural küliskäigul mööda sissesõiduteed eemale sörkis.