Читать книгу Ross Poldark. Esimene Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 4

Joshua Poldark suri 1783. aasta märtsis. Sama aasta veebruaris, tundes lõppu lähenemas, oli ta saatnud sõna vennale, kes elas Trenwithis.

Ühel külmal hallil õhtupoolikul lentsis Charles oma suure kimli seljas kohale ja Prudie Paynter, paks, hõredate juuste ja morni näoga, juhatas ta sedamaid magamistuppa, kus lebas suures kappvoodis patjade najale üles upitatud Joshua. Charles heitis oma väikeste vesiste siniste silmadega pahakspaneva pilgu toas valitsevale korralagedusele ja mustusele, kergitas siis kuuesabasid ning vajus korvtooli, mis tema raskuse all kägises.

„Nõndaks, Joshua.”

„Nõndaks, Charles.”

„Lood on täbarad.”

„Täbarad jah.”

„Millal sa siis jälle jalule tõused?”

„Kes seda teab. Kisub vist ikka rohkem kirikaia poole.”

Charles ajas alahuule torusse. Ta oleks selle märkuse põlglikult tagasi lükanud, kui tema kõrva poleks puutunud teistsugused jutud. Ta luksatas kergelt – ratsutamine mõjus talle viimasel ajal ikka niiviisi – ja tõttas südamlikult lohutama.

„Tühi lora, vanapoiss. Podagra pole veel kedagi hauda viinud. Kui tõbi pähe tõuseb – vaat see on ohtlik.”

„Choake räägib midagi muud: tema jutu järgi on paistetusel teine põhjus. Esimest korda olen hakanud kahtlustama, kas pole sel vanal kõlupeal ükskord ometi õigus. Ehkki, jumal olgu tunnistajaks, õigupoolest peaksid siin lamama hoopis sina, sest oled minust poole kerekam.”

Charles langetas pilgu ja uuris oma kummuvat kõhtu, mida kattis lõuani kinninööbitud must tikitud vest.

„Minul on tervisest pakatav ihu. Keskikka jõudes võtab iga mees natuke juurde. Niisugune taputeivas nagu nõbu William-Alfred ma küll olla ei tahaks.”

Joshua kergitas irooniliselt kulmu, aga ei öelnud midagi ja mõnda aega valitses vaikus. Vendadel polnud juba aastaid olnud teineteisele kuigi palju öelda ning sellel kohtumisel, mis pidi jääma viimaseks, oli raske rääkida tühjast-tähjast. Vanem ja jõukam Charles – tema oli pärinud suguvõsa maja ja maad ning ühtlasi suurema osa kaevandusaktsiaid –, perekonnapea ja krahvkonnas austatud isik, polnud kunagi suutnud päriselt eemale tõrjuda kahtlust, et noorem vend põlgab teda. Joshua oli alati olnud otsekui terav okas tema ihus. Joshua polnud iial vaevunud tegema seda, mida temalt oodati: valima vaimuliku- või sõjaväelaseameti ning laskma Charlesil omatahtsi piirkonna asjade üle otsustada.

Ei saanud öelda, nagu oleks Charles iga väikest üleastumist pahaks pannud, aga kusagilt jooksis piir ja Joshua oli sellest üle astunud. Mis siis, et viimastel aastatel oli vend ennast paremini ülal pidanud – vanu solvumisi see heaks ei teinud.

Mis Joshuasse puutus, siis temal, küünilise meelelaadi ja väheste illusioonidega mehel, polnud ei elule ega vennalegi õieti midagi ette heita. Ühest oli ta võtnud kõik, mis võtta andis, ja teist oli ta eiranud. Ning kui Charles nüüd sõnas: „Kuule, vennas, sa oled alles noor mees. Kaks aastat minust noorem ja mina olen terve kui purikas. Hõkk!”, oli Joshua vastuses rohkem kui terake tõtt.

Ta kostis: „Meie vanusevahe võib küll olla kaks aastat, aga sina oled elanud poole aeglasemalt.”

Charles lutsis jalutuskepi eebenipuust otsa ja laskis pilgul raskete laugude alt ringi käia. „Selle pagana sõja tagajärgi saame veel kaua tunda. Hinnad muudkui kerkivad. Nisubuššel maksab juba seitse-kaheksa šillingit. Võinael on üheksa penni. Vasega võiks ju olla sama lugu. Plaanime hakata Grambleris kaevandama uuel tasandil. Kaheksakümne sülla sügavusel. Võib-olla teeb see kulutused tasa, ehkki ma kahtlen selles. Kuidas sul tänavu oma väljadel läks?”

„Sõjast ma sinuga õigupoolest rääkida tahtsingi,” ütles Joshua ja upitas end hingeldades patjade najal pisut kõrgemale. „Nüüd ei tohiks minna enam üle paari kuu, kuni jõustub vaherahu. Siis tuleb Ross koju, aga mind ei pruugi enam olla siin teda vastu võtmas. Sina oled mu vend, ehkki me ei ole kunagi teab mis hästi läbi saanud. Tahan sulle rääkida, mis seisus asjad on, ning jätta sind nende eest hoolt kandma, kuni Ross tagasi jõuab.”

Charles võttis kepiotsa suust ja naeratas ebalevalt. Tal oli niisugune nägu, nagu oleks talt laenu küsitud.

„Tead, mul on kaunis kiire.”

„Ma ei pea sind kaua kinni. Ega mul olegi õieti midagi pärandada. Mu testament on sinu kõrval laual. Loe läbi, kui viitsid. Originaal on Pearce’i käes.”

Charles sobras kohmaka punsunud käega enda taga kipakal kolmejalgsel laual ringi ja võttis sealt pärgamendilehe.

„Millal sa temast viimati kuulsid?” küsis ta. „Mis saab siis, kui ta ei peakski tagasi tulema?”

„Siis läheb koht Verityle. Müü see maha, kui ostjaid leidub: midagi peaks selle eest ikka saama. Testamendis on kõik kirjas. Verityle lähevad ka minu Grambleri aktsiad, sest pärast seda kui Ross ära läks, on tema sinu perest ainus, kes siin on käinud.” Joshua pühkis määrdunud rätikuga nina. „Aga Ross tuleb tagasi. Ma olen saanud temalt pärast lahingutegevuse lõppu teateid.”

„Ega ohud sellega veel läbi ole.”

„Süda ütleb mulle,” vastas Joshua. „Sisetunne. Tahad, veame kihla? Kui jälle kokku saame, õiendame ära. Mingi raha peaks teises ilmas ka maksma.”

Charles uuris uuesti venna kõhna kortsulist palet, mis oli kord olnud nii nägus. Teadmine, et Joshua ei soovi temalt midagi enamat, tuli kergendusena, aga ta ei minetanud veel ettevaatust. Heita surivoodilgi nii lugupidamatult nalja tundus talle sündsusetu ja kerglane.

„Nõbu William-Alfred käis meil ühel päeval külas. Küsis sinu järele ka.”

Joshua krimpsutas nägu.

„Rääkisin talle, kui haige sa oled,” jätkas Charles. „Ta mainis, et kui sulle on vastumeelt kutsuda kohale reverend Odgers, sooviksid ehk vastu võtta vaimset lohutust oma suguvõsa liikmelt.”

„Selle all mõtles ta muidugi iseennast.”

„Nojah, pärast Betty abikaasa surma on tema ju meie peres ainus vaimulik.”

„Ei taha ma neist ühtegi,” ütles Joshua. „Ehkki kindlasti tuli tema pakkumine heast südamest. Aga kas ta tõesti arvas, et kui peaksin tundma tungi patte pihtida, siis usaldan oma saladused mõnele pereliikmele? Ei, ma räägiksin pigem Odgersiga, olgu ta pealegi poolnälginud kirikurott. Aga ei taha ma neist ühtegi näha.”

„Kui peaksid ümber mõtlema,” lausus Charles, „saada siis Judiga sõna. Hõkk!”

Joshua mühatas. „Eks varsti ole näha. Aga kui nende jutluste ja palvete taga ongi midagi, siis miks peaksin neid nüüd veel kohale kutsuma? Olen elanud oma elu ja – jumala eest – tundnud sellest rõõmu! Pole põhjust hakata tagantjärele vesistama. Ma ei haletse ennast ega taha ka kellegi teise haletsust. Võtan vastu kõik, mis mulle on määratud. Ongi kogu lugu.”

Tuppa sugenes vaikus. Oli kuulda, kuidas tuul katusel vihistab ja kiviseintes undab.

„Mul on aeg minema hakata,” ütles Charles. „Need Paynterid lasevad su kohal täitsa käest minna. Miks sa ei otsi siia kedagi usaldusväärsemat?”

„Olen juba liiga vana, et hakata hobuseid vahetama. Jäägu see Rossi hooleks. Küll tema siin varsti asjad joonde ajab.”

Charles röhatas umbusklikult. Tal ei olnud Rossi võimetesse usku.

„Ross on praegu New Yorgis,” sõnas Joshua. „Koos garnisoniga. Tema haav on juba täielikult paranenud. Hea, et ta Yorktowni piiramisest pääses. Kapteni auastmes nüüd ja puha. Ikka 62. jalaväerügemendis. Ei tea, kuhu ma tema kirja torkasin, muidu näitaksin sulle.”

„Francisest on olnud mulle viimasel ajal palju abi,” ütles Charles. „Küllap oleks Rossist sullegi olnud, püsinuks ta ainult kodus, selle asemel et prantslaste ja kolonistidega ringi mehkeldada.”

„Mul oli veel üks asi,” lausus Joshua. „On sulle puutunud viimasel ajal silma või kõrva midagi Elizabeth Chynowethi kohta?”

Pärast kõva söömaaega jõudsid küsimused Charlesi ajju pikkamisi, ning kui tegu oli tema vennaga, tuli neis otsida varjatud tagamõtteid. „Kes see on?” küsis ta umbusklikult.

„Jonathan Chynowethi tütar. Tead küll. Ilus sale tüdruk.”

„Ja mis temaga siis on?” päris Charles.

„Küsisin, kas sa oled teda näinud. Ross mainib teda alatasa. Kena lapsuke. Tagasi tulles loodab ta leida tüdruku eest ja minu arvates oleks see igati sobilik asjade käik. Poiss võtab noorelt naise ja muutub tasakaalukamaks ning tüdruk ei leia ka kusagilt paremat meest, kuigi pole ehk minu asi oma poega kiita. Kaks vana head perekonda. Kui mul olnuksid jalad all, oleksin astunud jõulude ajal Jonathani poolt läbi ja ajanud need asjad joonde. Oleme sellest küll varemgi rääkinud, aga tema ütles, et oodaku me, kuni Ross tagasi tuleb.”

„Tarvis hakata minema,” ütles Charles ja ajas end tooli kägisedes jalule. „Loodan, et poiss võtab tagasi tulles aru pähe, ükskõik kas ta abiellub või mitte. See kamp, kellega ta ringi ajas, ei kõlvanud kusagile.”

„Oled sa muidu Chynowethidega viimasel ajal läbi käinud?” Joshua ei lasknud end häirida sellest, et talle tema tegematajätmisi meelde tuletati. „Ma ise olen ju maailmast ära lõigatud ja Prudiet huvitavad ainult Sawle’i skandaalid.”

„Oh, mõnikord ikka satume nägema. Verity ja Francis nägid neid suvel Truros ühel peol ...” Charles kiikas aknast välja. „Susi mind söögu, kui see ei ole Choake. Noh, nüüd on sul jälle seltsi ja ise veel ütlesid, et sind ei käida üldse vaatamas. Ma siis lähen.”

„Ta tuleb ainult uurima, kui kiiresti tema rohud mu hauda ajavad. Või siis poliitikast rääkima. Just nagu läheks mulle korda, kas rebane^[1.] kükitab oma urus või jahib tooride tibukesi.”

„Noh, tee, nagu ise tahad.” Ehkki Charles oli üpris kogukas, ajas ta end hämmastavalt kiiresti püsti, võttis kübara ja ratsakindad ning valmistus lahkuma. Korraks peatus ta veel voodi ees, arutledes endamisi, kuidas oleks kõige parem jumalaga jätta, samal ajal kui akna tagant kostis kabjaplaginat.

„Ütle, et ma ei taha teda näha,” lausus Joshua pahuralt. „Ütle, et tohterdagu nende tõmmistega oma tobedat naist.”

„Rahune nüüd,” manitses Charles. „Et ma ei unustaks: tädi Agatha käskis tervitada; ütles, et sa pead jooma kuuma õlut suhkru ja munaga. Tema jutu järgi teeb see su terveks.”

Joshua pahameel andis järele.

„Tädi Agatha on tark vanamoor. Ütle talle, et teen, nagu ta õpetas. Ja veel ... ütle, et hoian talle enda kõrval kohta.” Ta hakkas köhima.

„Jumal olgu sinuga,” paristas Charles ja poetas end toast välja.

Joshua jäi üksi.

Pärast Rossi lahkumist oli ta veetnud palju üksildasi tunde, aga nendes ei tundunud olevat midagi hullu, enne kui ta oli kuu aega tagasi sunnitud voodisse jääma. Nüüd hakkasid need tunnid teda rõhuma ja tõid pähe igasuguseid mõtteid. Mehena, kellele meeldis viibida vabas õhus ja kelle päevad pidid alati olema täis tegevust, tundis ta, et niisugune hädine ja sünge voodihaige inimese elu ei väärigi elu nime. Tal polnud oma ajaga midagi muud peale hakata kui meenutada minevikku, ent minevik ei pakkunud sugugi alati meeldivat mõtteainet.

Joshua mõtted läksid ikka ja jälle oma ammu surnud naisele Grace’ile. Grace oli olnud tema talisman. Kuni naine elas, läks kõik hästi. Joshua oli rajanud kaevanduse ja nimetanud tema järgi ning see andis rikkalikult toodangut; täis uhkust ja lootust, oli ta hakanud ehitama seda maja; peres kasvas kaks tugevat poega. Joshua oli teinud ulaelule lõpu ja hakanud korralikuks, lubades endale, et jõuab nii mõneski vallas Charlesist ette; ta ehitas selle maja mõttega, et temast alguse saav Poldarkide sugupuu haru ajab juured sama kindlalt maasse kui peamine, Trenwithi haru.

Grace’i surma järel keeras õnn talle selja. Majaehitus jäi pooleli, kaevandus hingitses vaevaliselt ning näis, nagu oleks koos Grace’iga kadunud ka tema soov kulutada kummalegi raha ja aega. Hoone sai siiski läbi häda valmis, kuigi palju plaane jäi teostamata. Siis tuli sulgeda ka Wheal Vanity ja tagatipuks suri väike Claude Anthony.

... Ta kuulis doktor Choake’i ja oma venda välisukse juures juttu ajamas: venna kähedat ja lohisevat tenorit ning Choake’i madalat aeglast ja üleolevat häält. Temas tõstsid pead viha ja abitus. Mis kuradi pärast peavad nad tema trepi peal heietama – räägivad muidugi temast, noogutavad teineteisele takka kiites pead ja ütlevad: oojaa, eks see olnud ju ette teada. Joshua sikutas voodi kõrval rippuvat kellanööri ja ootas vihast vahutades, et hakkaks juba kostma Prudie tuhvlite tatsumist.

Lõpuks jõudiski teenija kohale ning jäi, lohmakas ja laialivalguv, ukseavas seisma. Joshua pidi hääbuvas valguses lühinägelikult silmi kissitama, et teda näha.

„Too küünlaid, naisterahvas! Kas tahad, et peaksin pimedas surema? Ja aja need kaks vanameest minema.”

Prudie tõmbas küüru selga nagu õnnetust kraaksuv vares. „Kas räägite õite doktor Choake’ist ja ärra Charlesist või?”

„Kellest siis veel?”

Prudie läks välja ja Joshua kuulas uuesti tärkava vihaga, kuidas ukse ees pominal kõneldi. Ta vaatas keppi otsides ringi, täis otsustavust ajada end viimsest jõust jalule ja minna välja nende juurde. Aga siis valjenesid hääled taas: jäeti hüvasti ning kostis kabjaplaginat, kui hobune üle munakivide jõe poole sörkis.

Charles oli läinud. Jäi veel Choake ...

Uksele koputati valjusti ratsapiitsaga ja arst astus sisse.

Thomas Choake oli pärit Bodminist, aga praktiseerinud Londonis, abiellunud õllepruuli tütrega ning pöördunud seejärel tagasi kodukanti ja ostnud endale Sawle’i lähedal väikese koha. Tol pikal kohmakal mehel olid kõmisev hääl, õlekarva kulmud ja kärsitu suu. Väikemõisnike silmis oli ta hinnas: Londonis praktiseerinud tohter pidi ju kindlasti olema kursis kõigi arstiteaduslike uuendustega. Choake oli paljude ümberkaudsete kaevanduste arst ja käsitses nuga sama bravuurselt kui jahirelva.

Joshua pidas teda soolapuhujaks ja oli mitu korda kaalunud, kas ei peaks kutsuma Redruthist kohale doktor Pryce’i. Teda hoidis tagasi ainult mõte, et ega ta doktor Pryce’igi rohkem usalda.

„Nõndapsi siis,” lausus doktor Choake. „Meil käisid külalised, mis? Kindlasti tunneme ennast pärast venna külaskäiku paremini.”

„Sain mõned äriasjad joonde aetud,” vastas Joshua. „Sellepärast ma ta kohale kutsusingi.”

Doktor Choake katsus oma jämedate sõrmedega lamaja pulssi. „Köhige,” lausus ta.

Joshua täitis vastu tahtmist käsku.

„Meie seisund on jäänud enam-vähem samaks,” sõnas arst. „Haigus ei ole hullemaks läinud. Kas tablette oleme võtnud?”

„Charles on kaks korda suurem kui mina. Miks sa teda ei võiks tohterdada?”

„Teie olete haige, härra Poldark. Teie vend ei ole. Ma ei kirjuta rohtusid välja, kui neid vaja pole.” Choake tõmbas lamajal teki pealt ja hakkas kompima patsiendi tursunud jalga.

„See mees on nagu lihamägi,” torises Joshua. „Tema ei näe küll kunagi enam oma jalgu.”

„Oh, minge ikka, teie vend on täiesti tavaline mees. Vaat Londonis oli mul ...”

„Aah!”

„Kas oli valus?”

„Ei,” vastas Joshua.

Choake vajutas kindluse mõttes uuesti. „Vasaku jala seisund on märgavalt paranenud. Vett on mõlemas jalas ikka veel liiga palju. Kui saaksime panna südame paremini tööle, et see vee minema pumpaks. Mäletan hästi, kuidas mind kutsuti Londonis Westminsteri kõrtsikakluses kannatanu juurde. Too oli pööranud tülli ühe Itaalia juudiga, kes torkas mu patsiendile pistoda pidemeni kõhtu. Aga kaitsvat rasva oli nii palju, et noaots ei tunginudki kõhuõõnde. Vaat see oli paks mees. Aga vaatame siis ... kas ma teil viimati aadrit lasksin?”

„Lasksid küll.”

„Arvan, et jätame siis selle korra vahele. Süda ei kannata meil ärritumist. Te ei tohi ägestuda, härra Poldark. Tasakaalukas meel aitab kehal toota õigeid mahlu.”

„Ütle mulle,” sõnas Joshua. „Kas sa Chynowethidega ka kokku puutud? Nendega, kes elavad Cusgarne’is, tead küll. Küsisin vennalt, aga tema hiilis vastusest kõrvale.”

„Chynowethid? Aeg-ajalt ikka trehvan nägema. Tundub, et nad on hea tervise juures. Ma ei ole muidugi nende arst ja üksteisel külas me ka ei käi.”

Muidugi mitte, mõtles Joshua. Küllap proua Chynoweth juba selle eest hoolitseb. „Charles jättis mulle midagi rääkimata,” ütles Joshua teadvalt. „Kas sa Elizabethi oled juhtunud nägema?”

„Tütart või? Ta ikka liigub ringi.”

„Mul ja ta isal olid tema kohta plaanid tehtud.”

„Olid või? Ma ei teadnudki.”

Joshua upitas end patjade najal kõrgemale. Teda oli hakanud vaevama südametunnistus. Sel pikalt varjusurmas viibinud asjandusel oli küll ehk liiga hilja endast märku anda, aga Joshua armastas Rossi ning mõtles nüüd pikkadel haigusetundidel, kas poleks ta pidanud paremini poja huvide eest seisma.

„Saadan võib-olla Judi homme sinna,” pomises ta. „Palun, et Jonathan tuleks mind vaatama.”

„Kahtlen, kas härra Chynowethil ikka on selleks aega: on ju kohtuistungite nädal. Aa, vaat see on meeldiv vaatepilt ...”

Prudie Paynter astus robinal tuppa, käes kaks küünalt. Nende kollane valgus langes naise higisele punasele näole, mida raamisid mustad juuksed.

„Tohtril töö tehtud, mis?” küsis ta kähedal sosinal.

Joshua pöördus pahuralt arsti poole. „Olen sulle juba öelnud, Choake: tabletid neelan alla, aidaku mind jumal, aga tõmmiseid ja tilku ei kavatsegi võtta.”

„Mul on hästi meeles,” alustas Choake suureliselt, „et kui ma veel noore mehena Bodminis praktiseerisin, oli üks patsient, eakas härrasmees, hädas stranguuria ja põiekivide ...”

„Mis sa seisad seal, Prudie,” nähvas Joshua teenijannale. „Mine välja!”

Prudie lõpetas enda kratsimise ja läks vastu tahtmist uksest välja.

„Sa siis mõtled, et ma hakkan paranema, mis?” küsis Joshua, laskmata arstil jätkata. „Kui kaua läheb, enne kui ma saan voodist tõusta ja liikuma hakata?”

„Hm, hm. Ütlesin, et seisund on natuke paranenud. Praegu peate ennast veel mõnda aega hoolega hoidma. Selleks ajaks, kui Ross koju jõuab, tõstame teid kindlasti jalule. Võtke aga rohtusid, mida ma teile kirjutan – küllap näete, et haigus taganeb ja ...”

„Kuidas su naisel läheb?” uuris Joshua õelalt.

Choake, keda jälle katkestati, kortsutas kulmu. „Päris kenasti, tänan küsimast.” Asjaolu, et ümarik pudikeelne Polly, ehkki mehest poole noorem, ei toonud kaasavarale ikka veel perelisa juurde, valmistas talle kustumatut meelehärmi. Niikaua kui tohtri enda kaasa jäi viljatuks, polnud tal lootustki võõrutada naisi ostmast rändmustlastelt veiste-südamerohu ja teiste taimede kahtlasi leotisi.