Читать книгу Ross Poldark. Esimene Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 8

Kui Ross tõllast väljus, hakkas tibutama peenikest tihedat vihma, mida mägede vahel iiliti puhuv tuul sahmakatena enda ees kihutas.

Noormees vaatas ringi ja tõmbas sõõrmetesse õhku. Siin oli kõik nii tuttav – ehkki tema maja oli veel kaugel, tundis ta, et on jõudnud päriselt koju. Kitsas munakivitänav, mida mööda vulises alla veenire, tihedasti üksteise kõrval seisvad madalad majad oma kaarjalt eenduvate akende ja pitskardinatega, millest paljude taga võis aimata nägusid tõlla saabumist uudistamas; isegi postipoisid näisid siin hõikuvat teistmoodi, tuttavlikumalt.

Endisaegadel oli Truro olnud tema ja ta pere elu keskpunkt. Truro oli sadam, linn, kus oli rahapaja, see oli tähtsaim ostukeskus, koht, kus sai näidata moekaid rõivaid; linn oli viimastel aastatel kiiresti kasvanud, vanade käest ära lastud majade kobara keskele kerkinud uued uhked hooned andsid märku, et Truro on oma talve- ja linnaresidentsiks valinud nii mõnigi Cornwalli vanemate ja võimsamate hulka kuuluv perekond. Oma jälje oli linnale jätnud ka uusaristokraatia: Lemonid, Treworthyd, Warlegganid ja teised perekonnad, kes olid end tärkavate tööstusettevõtete najal kehvematest oludest üles upitanud.

See oli veider linn. Nüüd, naasnuna, tundis Ross seda selgemalt kui varem. Salalik ja tähtsust täis, kobardus see mägede rüpes ja rohkete jõgede keskel – peaaegu üleni ümbritsetud voolavast veest, seotud muu maailmaga ainult koolmekohtade, sildade ja jõeületamiseks vette laotud kivide kaudu. Mürgine sooõhk ja rõskusest tingitud tõved olid siinsete inimeste sagedased kaaslased.

... Judi polnud kusagil näha.

Ross lonkas kõrtsi.

„Mulle pidi vastu tuldama,” ütles ta. „Mehe nimi on Paynter. Jud Paynter Namparast.”

Kõrtsmik uudistas teda lühinägelikult. „Aa, Jud Paynter! Jah, miks me teda ei tunne, söör. Aga täna pole teda küll näha olnud. Ütlesite, et ta pidi siin ootama? Poiss, mine vaata, kas Paynter – tead ju küll teda – on tallis või kas ta on täna käinud.”

Ross tellis kaasi brändit ning selleks ajaks, kui see talle toodi, oli poiss tagasi teatega, et härra Paynterit ei ole sel päeval nähtud.

„Leppisime ometi täiesti kindlalt kokku. Aga mis seal ikka. On teil ratsahobust, keda võiksin laenata?”

Kõrtsmik hõõrus oma pika nina otsa. „Noh, kolm päeva tagasi jäeti meile üks mära. Õigupoolest jätsime selle küll ise võla pandiks. Ma ei usu, et keegi pahaks paneb, kui laename seda teile, ütleksite ehk ainult, kellega mul tegu on.”

„Mu nimi on Poldark. Olen Trenwithi omaniku, härra Charles Poldarki vennapoeg.”

„Armas aeg, muidugi; oleksin pidanud teid ära tundma, härra Poldark. Lasen mära otsekohe teie tarvis saduldada.”

„Ei, oodake. Päevavalgust veel jätkub. Pange hobune valmis tunni aja pärast.”

Taas tänaval, seadis Ross sammud kitsukesele Church Lane’ile. Jõudnud selle lõppu, pööras ta paremale, ning olles jõudnud mööda koolist, kus tema haridustee nii ebaväärikalt oli lõppenud, jäi seisma maja ees, mille uksele kinnitatud sildilt võis lugeda: „Nat. G. Pearce. Notar.” Ta pidi mitu korda kellanööri sikutama, enne kui üks vistrikulise näoga naine ta sisse laskis.

„Ärra Pearce on olnd täna tõbine,” lausus too. „Lähen kaen, kas ta on nõus teid vastu võtma.”

Naine ronis mööda puittreppi üles ja hõikas mõne aja pärast üle puukoidest puretud käsipuu, et Ross võib tulla. Noormees läks käsikaudu üles ja juhatati suurde tuppa.

Härra Nathanial Pearce istus kaminas leegitseva tule ees tugitoolis, sidemetesse mähitud jalg tõstetud teisele toolile. Ta oli tüse mees, kelle lai nägu oli liigsöömisest helelilla nagu ploom.

„No vaat kus alles üllatus, mis sa kostad – härra Poldark! Missugune rõõm! Andke andeks, et ma ei tõuse: vana häda, iga uus tõvehoog näikse olevat eelmisest hullem. Võtke istet.”

Ross pigistas talle sirutatud niisket kätt ja valis tooli, mis jäi – viisakuse piirides – kaminast võimalikult kaugele. Toas oli talumatult palav ning õhk oli umbne ja läppunud.

„Kui te ehk mäletate,” lausus ta, „siis kirjutasin teile, et tulen sel nädalal tagasi.”

„Ah jaa, härra ... kapten Poldark; ei tulnud esimese korraga meelde; kui kena, et koduteel läbi astusite.” Härra Pearce kohendas parukat, mis oli tema ametile kohaselt eest kõrge, samal ajal kui taga rippus keskelt kokku seotud pikk kott. „Olen siin nii üksildane, kapten Poldark, tütrest pole mulle mingit seltsi: ta on pööranud mingisse metodisti usku ja käib peaaegu igal õhtul väljas palvetunnis. Räägib nii palju jumalast, et täitsa piinlik hakkab. Joote ehk klaasikese Kanaari veini?”

„Mu külaskäik on paraku lühike,” lausus Ross. Teisiti ei saa, mõtles ta, vastasel korral sulan lihtsalt ära. „Kiirustan koju, mõtlesin ainult, et astun vahepeal teie juurest läbi. Teie kiri jõudis minuni kõigest paar nädalat enne seda, kui meie laev New Yorgist väljus.”

„Armas aeg, kui kaua see teel oli; ja missugune löök: te olete haavata saanud – kas raskesti?”

Ross leidis jalale parema asendi. „Lugesin teie kirjast, et mu isa suri märtsis. Kes on siis senikaua valduste eest hoolt kandnud, kas onu või teie?”

Härra Pearce kratsis hajameelselt rüüsidega kaetud rinnaesist. „Tahate kindlasti, et oleksin teiega avameelne.”

„Muidugi.”

„Nojah, kui hakkasime tema asju uurima, härra ... ee ... kapten Poldark, tuli ilmsiks, et seal polegi enam suurt midagi, mille eest hoolt kanda.”

Rossi suu venis aeglaselt muigele; nõnda paistis ta noorem ja raskem oli aru saada, mida ta mõtleb.

„Kõik oli mõistagi jäetud teile. Kui hakkate ära minema, annan teile testamendi koopia; kui oleksite surnud enne isa, olnuks pärija tema vennatütar Verity. Kui kinnisvara välja arvata, ei olegi teil õieti muud oodata. Ai, see sindrinahk valutab hullusti!”

„Ma ei ole iial pidanud oma isa jõukaks meheks. Mul oli oma kindel põhjus, miks ma küsisin ja miks see mind huvitab. Kas isa maeti Sawle’i?”

Notar jättis kratsimise katki ja seiras noormeest kavalalt. „Kavatsete nüüd vist Namparasse elama asuda, kapten Poldark?”

„Seda küll.”

„Kui peaksite vajama minu teeneid, olen rõõmuga valmis aitama. Pean ütlema,” jätkas härra Pearce kiiruga, nähes noormeest tõusmas. „Pean ütlema, et leiate oma valdused ilmselt eest kaunikesti käest ära lastuna.”

Ross pöördus tema poole.

„Ma pole seal ise kohal käinud,” ütles härra Pearce, „see jalg, teate, igavene häda sellega – ja mul pole veel viitkümmend kahtki turjal –, aga mu sekretär käis. Teie isa oli juba pikka aega põdur, ning kui peremeest pole kontrollimas, lastakse asjadel ikka allamäge veereda, kas pole? Ega teie onugi ole enam just noor mees. Kas Paynter tuli teile hobusega vastu?”

„Nõnda oli kokku lepitud jah, aga näha pole teda kuskil.”

„Aga siis, mu armas härra, võiksite ju jääda ööseks meile. Tütar jõuab mulle veel õhtusöögi valmistada, kui oma palvetunnist tagasi tuleb. Täna õhtul sööme sealiha, just, sealiha ja siis mõnus voodi – see sobiks mulle hästi.”

Ross võttis taskuräti ja pühkis nägu.

„Tänan lahke pakkumise eest. Aga kui olen kord kodule nii lähedal, eelistan jõuda sinna juba täna.”

Härra Pearce ohkas ja ajas end tugitoolis püstakile. „Ulatage mulle siis käsi, olge nii kena. Toon teile testamendi koopia, et saaksite seda kodus rahulikult lugeda.”