Читать книгу Top Dogg - Йенс Лапидус - Страница 10

Laupäevane õhtusöök ema ja isa juures Kista ridaelamus. Isal oli jälle depressioon, nagu ema ütles, ja Roksana oleks hea meelega tahtnud teda kuidagi aidata, aga kõigepealt pidi isa ise aru saama, et tal on teisi vaja, sest ta ei saa selles olukorras üksi hakkama.

Roksana istus ühel diivanil ja Caspar tema vastas, samadel nahkdiivanitel olid nad lastena maadelnud. Paksul Pärsia vaibal seisis klaaslaud, millele Roksana kukkus kord seitsme-kaheksa-aastasena otsa ja isa läks endast välja, kuna arvas, et laud läks katki. Roksana mõtles sellele mõnikord: kas baba ei kartnud siis, et Roksana võis katki minna? Klaaslaual oli messingkandik teeklaasidega, nii nagu alati – ema oli esimese asjana vee keema pannud, veel enne kui Roksana oli esikus jõudnud jaki seljast võtta.

Mõned asjad ei muutu kunagi.

Televiisoris käis jalgpalliülekanne. Kardinad olid poolenisti ette tõmmatud ja diivanipadjad värvide järgi sätitud: punased ühes nurgas, rohelised teises. Puust vitriinkapp oli täis kuldkarahvine, messingtaldrikuid ja vaase, Roksana oleks võinud kinnisilmi öelda, kuidas need on paigutatud. Asjad, mida ema kõige kõrgemalt hindas, olid vanaisa küünlajalad. „Dokhtaram, need on minu kõige väärtuslikumad esemed,” ütles ema ikka. „Mitte et nende eest peaks oksjonil just palju saama, aga see oli vanaema perekonna kingitus vanaisale pulmade puhul. See on ainus mälestus, mis mul ema perekonnast on.”

Caspar ei tõstnud pilku televiisorilt. Ta elas kodus, kuigi oli vanem kui Roksana – aga just see tõsiasi oli nendevahelises suhtluses tabu. Seda ei tohtinud nimetada, sest siis oleks Caspar end alandatuna tundnud.

Baba tuli sisse ja Roksana embas teda. „Mul on hea meel, et sa siin oled,” ütles isa talle kõrva sisse. Ta lõhnas Aramise järgi nagu alati. „See on parfüümide parfüüm, see on originaal, kõikide meesteparfüümide isa,” oli ta kord vastanud, kui Roksana uuris, miks ta kasutab „vanameeste lõhna”, olgugi et ta ei väljendanud end päris niimoodi, ei kasutanud just seda sõna.

Isal oli seljas valge lühikeste käistega särk, mis oli topitud siniste teksade värvli vahele. Püksid olid päris kenad, tõeliselt norm core, nagu Z oleks öelnud, aga sellisest jutust ei jaganud isa mõhkugi. Kui ta diivanile istus, tõi ta kuuldavale ainult ühe sõna: „Caspar …”

Nii Caspar kui ka Roksana teadsid, mida see tähendab – et baba tahab kanalit vahetada.

„Aga Man U mängib ju. Zlatan, jumala eest,” nähvas Caspar.

Isa võttis puldi ja pani teleka kinni. „Jalgpall on tore, kui mängib Team Melli. Kas te mäletate seda mängu?”

Roksana teadis, mida ta silmas peab – kui Iraan pidas Rootsiga 2014. aastal Friends Arenal maavõistluse, olid nad kohapeal, koos neljakümne tuhande teise Rootsi-iraanlasega. See oli mälestus kogu eluks, rahvapidu, ja ainus kord, kui ta oli näinud isa sellises meeleolus – sest Iraan oli kaotanud 1:3 ja isa oli nutta lahistanud. Ometi nägi Roksana, et need polnud ainult kurbusepisarad – seal oli midagi veel. Ja fakt oli see, et ka Roksana nuttis, see mäng oli äratanud temas midagi, millest ta ise arugi ei saanud – uhkuse, samas igatsuse millegi järele, millest seni oli tema meelest ainult ema jahunud – tunde, et ta kuulus kuhugi, jagas midagi koos kõigi nende neljakümne tuhande inimesega.

Siis mõtles ta korterist leitule. Tema, Z ja Billie olid vahtinud ühe garderoobi valeseina tagant leitud kasti sisu. Peidik oli arvatavasti mõeldud üheksainsaks otstarbeks.

Kast oli täis suuri kilekotte. Läbi kileümbrise oli sisu näha. Suuremates kottides olid väiksemad, valget pulbrit täis kotid.

Nad istusid diivanile. Z oli väga proff, ta lõikas ühe koti nurka augu ja puistas õige pisut klaaslauale. Billie ütles: „Me peaksime rulood alla tõmbama. Ma tahan ju ometi juristiks saada, eks ole.”

Tal oli õigus, sest kuigi neil oli olnud veel vähem kui tunni eest sajandi pidu, oli ikka vahe, kas tõmmata natuke kanepit või tegelda nende kottidega, mis nad just leidnud olid. Siin võis olla üle kümne kilo pulbrit.

Nad kummardusid ette. Z limpsas oma väikest sõrme ja pistis selle lumivalgesse pulbrikuhja. Ta hoidis seda paarikümne sentimeetri kaugusel näost.

„Paistab üsna kristalliline.”

Roksana nägi seda nüüd samuti. Pulber meenutas tegelikult rohkem soolahelbeid kui kokaiini või küpsetuspulbrit.

Valge laudlina – ema ja isa toit oli võrratu. Teheranist kaasa toodud lillemustriga taldrikud olid hoolikalt lauale asetatud, lusika ja kahvliga – aga ilma noata. Kodus ema ja isa juures nuga ei kasutatud, kuigi külla tulnud rootsi sõpradele Roksana selle omal ajal ikka pani.

Toit kõrgus liudadel: ghormeh sabzi ja Roksana eriroog ghormeh sabzi taimetoiduversioon, riis safraniga, salat ja rohelised herned. Kui ema tahdig’i taldriku lauale pani, viskusid nii Roksana kui Caspar sellele kallale. Tahdig: kui Roksana väike oli, tahtis ta alati aidata kartuleid poti põhja panna, enne kui riis peale valati, ja seejärel auke teha, et aur hõlpsamini välja pääseks. Aga alati oli ema see, kes kõik välja valas, nii et kõige põhjas olnud kartulid sattusid kõige peale: krõbe riisikook, võib-olla kõige parem toit, mida Roksana üldse teadis.

„Kuidas siis koolis läheb ka, Roksana joonam,” küsis isa oma kaheksakümnendate pärsia keeles. Roksana ei olnud sellele enne mõelnud kui eelmisel suvel, kui tema Teherani nõod külas käisid ja isa vanaaegse kõnepruugi üle naersid.

Roksana teadis umbkaudu, mis nüüd järgneb, ja ta vastas isale alati rootsi keeles: „Hästi läheb.”

Isa võttis lonksu veini, ema oli valanud ainult isale ja endale. Casparile ja Roksanale valati endiselt kokakoolat, kuigi mõlemad oli juba mitu aastat üle kahekümne. „Käitumisteadus on kursuse nimi, eks?”

„Jah.”

„Ja see on psühholoogia õppekava lihtsam variant?”

„Ma ei tea, kas päris nii saab öelda, aga ma saan paljude sarnaste asjadega töötada. Päris tore.”

„Aga sa oleksid võinud psühholoogiks saada.”

„Mul ei olnud piisavalt häid hindeid, baba, sa tead ju küll. Stockholmi ülikooli psühholoogia eriala on vist kõige raskem eriala kogu Rootsis, kuhu sisse saada. Sinna on vaja mingi 22,3 punkti või lõpueksamil vähemalt tulemust 1,9.”

Isa pani veiniklaasi kolksuga lauale. „Sa oleksid võinud saada 22,3 punkti, kui sa oleksid pingutanud ja mitte kogu aeg mööda pidusid jooksnud. Sa oled terane, Roksana, sa oled tubli. Meie emaga oleme sind hästi kasvatanud. Vaata oma venda, temast saab hambaarst. See on eriala, mis annab hea töö, temast saab doktor. Ka sinul oli …”

„Aga ma ei tahtnud hambaarstiks saada. Ma ei ole huvitatud inimeste suuõõntest, need ei paku mulle huvi ja haisevad.”

„Olge nüüd…” ütles ema. „Ärme nüüd tülitse. Aga ei tea, kas sulle hakatakse ka „doktor” ütlema?”

„Ei, ema. Minust ei saa doktorit. Minust saab käitumisteadlane.”

„Aga sa tead, kuidas meie sellele vaatame, azzizam. Me kolisime siia teie pärast. Me oleme kõvasti tööd rabanud teie pärast. Me oleme rüganud, et teie saaksite valida parima töö ja elada parimat elu. Me ei taha, et te oma andeid raisku lasete. Kas sa oled end korduseksamitele kirja pannud? Sul on võimeid küll, et psühholoogiasse sisse saada, meie isaga teame seda väga hästi.”

Caspar valas omale koolat juurde, mullid vahutasid klaasis ja see oleks äärepealt üle ajanud. „Palun, lõpetage nüüd Roksana kallal naaksumine. Ta ei ole samasugune nagu teie, leppige sellega.”

Ema avas suu, nagu tahaks midagi öelda, aga sulges selle uuesti. Isa võttis kahvliga mõned herned. Roksana nokkis riisi. Ta oli end korduseksamitele kirja pannud, et näha, kas suudab oma tulemust parandada, aga emale-isale ei kavatsenud ta küll seda öelda.

Mõne aja pärast valas ema veini juurde. „Teate mis, see on Shirazi vein ja ma kuulsin, et seda nimetatakse nõnda sellepärast, et see viinamari on algselt pärit Shirazist, vanaisa kodulinnast.”

Roksana ei öelnud midagi, kõik laua ümber olid Shirazi-teooriat vähemalt sada viiskümmend korda kuulnud.

„Vahi, mis mul on,” oli Z öelnud, manades näole luksusmaakler Fredrik Eklundi naeratuse. Ta hoidis käes väikest karbikest, mis oli sama suur kui väike raamat. „Sul vedas, et sattusid kokku kolima ekspertide eksperdiga. Me saame kontrollida, mis pulber see on.”

Karbi kaanel oli kiri: EZ-Test. „Selle karbi ostsin ma eelmisel aastal netist ja see oli mul kohvri põhjas, mida ma polnud veel lahti pakkinud. Hea kontrollida, mida sa endale sisse ajad.”

Z avas paki, ise tavapäraselt selgitades, kuidas asjalood on. „See mõõdab eri ainete sisaldust suure täpsusega, maksis ainult kuuskümmend üheksa krooni tükk. Odavamat ei saa enam kusagilt.” Ta hoidis käes väikest ampulli, mille alumine ots oli läbipaistev ja seal paistis olevat vedelik. „Tuleb võtta umbes pin head’i suurune kogus,” luges ta pisikesest kasutusjuhendist ja kraapis teelusikale küünesuuruse kuhja pulbrit.

Roksana vaatas pakendi juhendit. „Seda on liiga palju. See pole mingi pin head.”

Z keeras pead. „Kas sina tead neid asju või mina? See on umbes nõelapea suurune kogus.”

„Jah, aga pin head tähendab inglise keeles nööpnõelapead. Kuigi võib-olla sa arvasid, et juhis on aserbaidžaani keeles? Sest aserbaidžaani keeles tähendab see sugutipead.”

Z pobises midagi, ise samal ajal telefonist sõnapaari pin head guugeldades. „Okei, sul on õigus,” pressis ta üle huulte ja valas pool pulbrist ära. Siis kummutas ta lusikale jäänud osa ampulli sisse ja keeras kaane peale. Ta raputas. Roksana mõtles oma põhikooli keemiaõpetajale Rayle. Tollel olid kollased vuntsid ja nahkvest ja peaaegu iga tund läks ta paari poisi peale kohutavalt marru. Aga ta rahunes alati kiiresti ja jätkas tundi vaibumatu energiaga – ning ta armastas Roksana uudishimu.

„Nüüd on kaks minutit täis. Siis peab reaktsioon olema toimunud ja me saame värvikaardiga võrrelda.” Z hoidis ampulli vastu valgust ja juhendit otse kõrval. Roksana nägi eri värvi väljasid. Punane: ketamiin. Rohekaskollane: amfetamiin. Sinine: kokaiin. Lilla: MDMA. Kollane: ritaliin. Veinpunane: PMA.

Vedeliku värv ampullis oli selge – punane.

„See on ketamiin,” ütles Roksana.

„Ma olen seda alati proovida tahtnud,” ütles Billie.

„Nad räägivad, et see on parem kui dxm,” ütles Z.

„Neil on tavaliselt õigus,” ütles Billie.

„Kes on nemad?” küsis Roksana.

„Aimugi pole,” ütles Billie. „Aga sitta sellest. Proovime.”

*

Stockholmi lääni politseivalitsus

Juhtum: reg. nr 0104-K3941

TEENISTUSMÄRKMED

Allpool on toodud kahtlusaluse Hugo Pedersoni ja teiste isikute vaheliste telefonikõnede ja sõnumside tekstid. Pealt kuulatud telefonide numbrid on 0733–47 57 34 ja 0704–34 32 22. Kõned salvestati aastatel 2005–2006.

TELEFONIKÕNE 1

Kellele: Hugo Pederson

Kellelt: Louise Pederson (abikaasa)

Kuupäev: 23. september 2005

Kellaaeg: 21.34

LOUISE: „Kus sa oled?”

HUGO: „Tööl.”

LOUISE: „Arvad sa, et jõuad enne koju, kui ma magama lähen?”

HUGO: „Tussuke, see sõltub sellest, millal sa magama lähed. Sest kui sa jääd „Seksi ja linna” vaadates magama nagu tavaliselt, siis magad sa nagu kott, kui ma koju tulen, sest mul on siin veel palju tegemist.”

LOUISE: „Ahah, nii et as usual. Muuseas, ma rääkisin täna Isabelle’iga ja see ajas mu täitsa endast välja. Tead, mida nad teevad?”

HUGO: „Ei.”

LOUISE: „Nad lasevad Stacekil nende juures remonti teha.”

HUGO: „Väga tore, ta tuleb ju meile ka.”

LOUISE: „Just täpselt, aga nad kujutavad ette, et nende juurde läheb ta varem. Ja nad teevad kogu korteri puhtaks ja teevad kõik ümber, tutti banutti, Isabelle lobises pool tundi Dornbrachti kraanidest, Kvänumi köögist, Gaggenau pliitidest, paekivist esikus ja lakke süvistatud kohtvalgustitest.”

HUGO: „Good for them, peaasi, et see nüüd ei jookse kokku selle ajaga, millal meie mõtlesime oma asjaga alustada.”

LOUISE: „Oma asjaga, oma asjaga. Hugo, meie asi pole üldse mingi asi nendega võrreldes. Meie ju vahetame ainult köögi välja ja laseme magamistoa ära värvida. Meie asi on ju vaene säästuvariant, odav nali. Minu meelest me peaksime vannitoa ka ümber ehitama ja vähemalt elektri uuesti vedama. Muidu on ju piinlik. Teised kõik teevad täisremondi ja meie nakitseme ainult natuke köögi tööpinda.”

HUGO: „Kõik teised ei tee täisremonti.”

LOUISE: „Aga Isabelle ja Anders teevad täisremondi, ja sa tead, et Ebba ja Pierre remontisid oma maja eelmisel aastal üleni ära, tegid isegi juurdeehituse, ning Anna ja Carl-Johan on lasknud kogu oma Londoni korteri korda teha. Nii et jah, kõik teised teevad kogu kupatuse. Peale meie.”

HUGO: „Aga meie vannituba on ju super. Miks me peaksime seda ümber ehitama? Eelmised omanikud remontisid seda ju kahe aasta eest. Vahetasid kõik välja, iga viimase kui kahhelplaadi.”

LOUISE: „Kuuled ise, see on juba kaks aastat vana. Nüüd on kaks tuhat viis ja ma vihkan neid terrakotavärvi plaate. Ja tualetipotti keset põrandat. Kellelgi pole enam sellist potti, see peab olema seina sisse integreeritud, sama hästi võib juba kuivkemmerg olla.”

HUGO: „Aga minu meelest peaksime natuke ootama, korter oli juba niigi kallis.”

LOUISE: „Hugo …”

HUGO: „Jah?”

LOUISE: „Mul on meie kodu pärast häbi.”

HUGO: „Tussuke, jäta nüüd …”

LOUISE: „Ei. Mul on piinlik. Ma ei taha kedagi koju kutsudagi, kuni meil näeb siin välja nagu mingis IKEA-kataloogis. Head ööd.”

TELEFONIKÕNE 2

Kellele: Carl Trolle (sõber)

Kellelt: Hugo Pederson Kuupäev: 23. september 2005

Kellaaeg: 22.42

HUGO: „Hei, vana, mina olen.”

CARL: „Näen jah. Mis teed?”

HUGO: „Asju.”

CARL: „Mhm.”

HUGO: „Töötan siin öösel.”

CARL: „Sa ju armastad öötööd. Mina olen kodus.”

HUGO: „Ma ei kavatse niisama istuda ja oodata, vaeva tuleb näha.

Aga sa olid täna ainult pool päeva või?”

CARL: „Hahaa, hea mees ikka. Fredrika on töökaaslastega Teatergrillenis söömas, nii et eks temal ole lõbu laialt, aga mina …”

HUGO: „Küllap sina teed seda, mida sa kõige paremini oskad. Hõõrud peopesa.”

CARL: „Kuule ausõna, kas sa Porn Hubi oled näinud, täitsa uskumatu sait, igasugu asju leiab ikka.”

HUGO: „Mis sa ütlesid, mis selle nimi on?”

CARL: „Porn Hub.”

HUGO: „Uurin järele.”

CARL: „Kohe praegu tööl või?”

HUGO: „Ei, ega ma sinuks ei ole.”

CARL: „Tegime muuseas ühele korterile pakkumise.”

HUGO: „Päriselt või? Kus kohas?”

CARL: „Kommendörsgatan. Sada seitsekümmend ruutu.”

HUGO: „Mis selle eest tahetakse?”

CARL: „Kuuskümmend viis tuhat ruudust. Haiged hinnad siin linnas.”

HUGO: „Kas te peate sellega midagi tegema ka?”

CARL: „Loomulikult. Fredrika tahab kõik tühjaks teha, avatud planeering, vannitubades Carrara, valge ja värske ja nii edasi. Tegelikult päris lahe.”

HUGO: „Ah soo.”

CARL: „Aga me ju veel ei tea, kas me saame selle.”

HUGO: „Ega jah. Nii et siis teeksite korraliku remondi?”

CARL: „Muidugi, just ütlesin. Muud ei jää ju üle. Tahad ju ise ikka endale kodu teha, eks ole. Ei taha ju kolida kellegi teise maailma. Nii et ma saan Fredrikast jumalast aru. Nüüdsel ajal on minu meelest lausa piinlik, kui sa remonti ei tee. Me ei ela ju üürikorteris.”

HUGO: „No seda muidugi.”

CARL: „Just nimelt.”

HUGO: „Ma pean nüüd edasi laskma. Kuuleme, vana.”

CARL: „Tšau.”