Читать книгу Top Dogg - Йенс Лапидус - Страница 11

Garaaži kohal oli silt: Autopesu, salongipuhastus – City & Söderort. Kõrval lehvivatel vimplitel oli kiri: „Uskumatud hinnad, rendiauto võimalus.”

Teddy istus ees Dejani kõrval ja tagaistmel oli Dejani koer, The Mauler. Siin ei olnud nad ei kvaliteetse autopesu ega uskumatute hindade pärast, isegi kui Dejanil oli tõesti uus masin: Tesla Model X. Kui Dejan rääkis, et tellis endale Tesla, ei uskunud Teddy teda. „Mis sa oled veel vanuigi roheliseks hakanud või?” Dejani nägu jäi liikumatuks. „Oota, kuni proovida saad.” Mõnel teemal ei saanud Dejaniga nalja teha: üks selline teema oli ta koer, teine oli tema autod.

Ja sõbral oli auto kohta õigus, isegi kui see nägi välja nagu ülekasvanud Peugeot. Tesla tundus seest nii high tech, et meenutas rohkem tahvelarvutit kui autot. Kotkatiivad ehk tavakeeles tagauksed avanesid otse üles nagu SLR-mersul, aga vahe oli selles, et see siin oli neljarattaveoga hiigelauto, mis ei võtnud tilkagi bensiini. Aga kõige hullumeelsem oli puuteekraani valik Ludicrous Speed. Elajas võttis nullist sajale kolme sekundiga – ilma käiguvahetusteta. Kõige haigem kogu sõidukogemuse juures oli vaikus – nagu oleks kuristikust alla viskunud, kõrvus üksnes tuule kohin. Teddy käsi tõusis vaistlikult käepideme juurde ukse kohal, ta tahtis millestki kinni hoida, langemiskõrgust vähendada, ja tema kõht oli millimeetri kaugusel 180-kraadisest pöördest. Dejan aga karjus valjusti: „Juhhuuu!”

Kui nad Flemingsbergi juures pidurdasid, selgitas sõber: „Nad ütlevad, et see on suurem kui gravitatsioonikonstant, selles tibukeses on meil ühesõnaga suurem kiirendus kui lennukist välja kukkudes.”

Teddy noogutas, neelatas – see selgitaski tema iiveldustunnet. „Võibolla saab minust ka veel keskkonnasõber,” ütles ta ja nõjatas pea vastu peatuge. „Kui ma seda endale lubada saan.”

Ta lootis, et Dejan võtab tagasiteel pisut rahulikumalt.

Dejani autot poleks kitsast garaaživäravast sissegi saanud, aga ta oli siin teise asja pärast. Ja Teddy oli kaasas sel lihtsal põhjusel, et sellist äri, mis Dejanil plaanis oli, ei aetud üksi, isegi Dejan ei ajanud. Teddy oli oma sõbra backup. Tema elukindlustus. Tema langevari. Just seda tüüpi Dejani-töid ei pidanudki tööbüroo Isa Teddyle sobilikuks. Ta sai naisest aru. Aga mis tal üle jääb?

Nad helistasid garaaživärava metallukse taga. Väljas oli just pimedaks läinud, kuigi kell oli alles kolm. Kellasumin kostis valjusti: ukseluku klõpsu nad peaaegu ei kuulnudki – aga ilmselt oli kusagil nende kohal valvekaamera. Dejan tõmbas ukse lahti ja nad astusid uksest sisse.

Betoonpõrand, seintel Diteci sildid, hooldustoodete, autohoolduspakettide, tööriistade, poleerimisvahendite ja vaha reklaamid. Garaaž oli poolpime ja lõhnas heitgaaside järele. Ühe seina äärde oli pargitud viis autot: mõttetut marki trööbatud parsad. Dejani kosmosesüstik oleks end siin ebamugavalt tundnud, nagu kärp kasside seas, või kuidas see ütlus oligi. Teise seina ees oli sisesein, mis eraldas üht ruumi, küllap mingisugust kontorit. Muidu oli põrandal tõstuk ja palju igasugu träni – küllap enamik sellest, mida siin äris vaja läheb.

Kuigi Dejan oli tulnud siia hoopis teise äri pärast.

Teddy keeras pead ja uuris ruumi. Ta ei märganud liikumist. Aga kontori poolt kuulsid nad kellegi häält. „Dejan, väike serblane, tere tulemast.”

Kontorist astus välja trimmitud habeme, kapuutsiga pusa ja dressipükstega mees. Teddy tundis end tema kõrval nagu kääbus, ja ometi oli Teddy ligi kaks meetrit pikk. Ta oli omal ajal palju suuri mehi näinud, vangla jõusaalis, Kum’i ringkonnas, eriüksuslaste seas, kes kinnivõtmisel ta luid murdsid. Pollareid, kes lasid iga päev tõstekangi all püksid täis või rippusid kangi küljes ainult sellepärast, et saada endale kael, mis võrreldes praegu nende ees seisva lihakehaga nägi välja nagu piibuork.

Dejan ja hiiglane surusid kätt. Pomisesid midagi teineteisele. „Kus siis Abdel Kadir on?”

Mees juhtis neid kontori poole. Dejan noogutas peaga tüübi poole ja ütles Teddyle poolihääli serbia keeles: „Hajduk.”

Nad astusid kontorisse. Seal istus kirjutuslaua taga üks teine mees, ka temal olid seljas sportlikud pehmed rõivad. Tema habe polnud aga sugugi hõre ja pügatud, vaid tõeline jõuluvanapahmakas. Peas oli tal valge heegeldatud müts. See habemik oligi Abdel Kadir.

Ruum oli suurem kui väljast vaadates oleks arvanud ja kirjutuslaua taha oli üles seatud mingisugune eesriie. Seintel rippusid eri autode pildid ja araabiakeelsed tekstid. Dejan võttis Abdel Kadiri vastas istet. „Ammu pole trehvanud.”

Teddy ja hiiglase jaoks tooli polnud, nemad jäid eemale seisma.

„Neli aastat juba. Tol õhtul sain ma saja tuhhiga vastu pükse, teadsid või?” Abdel Kadiri hääl oli pehme, kuid pilk oli tuim. „Aga ma ei mängi enam. Ei joo ka.”

Hiiglane astus eesriide juurde ja tõmbas selle kõrvale.

Abdel Kadir viipas käega. „Siin ongi vabrik.”

„Okei, väiksem, kui ma arvasin,” ütles Dejan.

„Rohkem pole vajagi.” Abdel Kadir näitas hambaid – küllap ta naeratas habeme varjus. „See on printer ise,” jätkas ta ühele koopiamasinale viibates. „Juhilubade trükkimine pole iseenesest raske, rutiini ja tehnikat nõuab paberi kvaliteedi tagamine.” Ta näitas järgmise aparaadi poole, mis oli veidi pisem. „See siin on hologrammiprinter. Sellega ei teki teil kunagi probleeme, see tuleb endaga ise toime ja nüüdsel ajal ei kontrolli keegi enam ID-kaardi hologramme üle.”

Järgmine aparaat oli kõige suurem. „Sellega me lamineerime. Ka ei mingit muret.” Ta näitas viimasele asjale, mis nägi välja nagu tavaline arvuti. „Ütleme nii, et neid teisi asju saate netist osta, kaks tuhhi tükk. Aga sellega, mis meil siin purgis on, oleme kolm aastat vaeva näinud. See on tarkvara ja andmebaas. Vaat selle eest sa maksadki.”

Dejan tõmbas sõrmega üle printeri halli kaane. „Aga tegu on paketiga. Mitte ainult need asjad siin, vaid see teine ka, millest me rääkisime. Leppisime kokku.”

„Muidugi. Kui mina sulle kõike luban, siis sa ka saad kõik. Mitte ainult aparaadid ja andmebaasi. Saad üle võtta ka maksesüsteemi, mitu kasutusjuhendit, kõik meie kontaktid, isegi veebitšäti.”

„Kuidas maksesüsteem töötab?”

„Me kasutame hawala’t. See on kõige kindlam.”

„Hawala? Mis juttu sa räägid? Siis on teil CIA ja FRA perses kinni, nii kui vähegi peeru lasete. Miks te ei kasuta Forexit, Swishi või mida iganes muud?”

„Kliendid panevad siin raha sisse ja hawala-kutt Dubais paneb selle meie Abu Dhabi Commercial Banki või Emirates Islamic Banki kontodele. Sularaha ei lahkugi üldse Rootsist, see ongi asja uba. Hawala põhineb usaldusel, enam kindlamaks asi minna ei saagi. Saad aru?”

„Mis nad võtavad?”

„Kokku viis protsenti, kolm protsenti siinsele vastuvõtjale ja kaks protsenti emaorganisatsioonile Dubais.”

„Nii et ma pean Dubais kontod avama?”

„Pole probleemi, Norwegian lendab sinna nelja tuhhi eest edasi ja tagasi. Sa ei pea isegi ööseks jääma.”

Dejan pomises midagi, mida Teddy ei kuulnud. Vaib ei tundunud enam hea. Dejan oli millegi üle ärritunud. Gorilla kulmud vajusid silmadele. Abdel Kadir aga poleks meeleolumuutust justkui märganud – ta näitas suurt kuhja pabereid ja rääkis muudkui hawala-süsteemi eelistest. Kui äri õnnestub, saab Habe rõõmustamiseks varsti üks koma kaks miljonit põhjust.

Teddyle turgatas Nikola pähe. Üldiselt paistis õepojal nüüd hästi minevat. Varsti saab temast elektrik ja võib-olla saab ta kõrvalt ka oma hindeid parandada. Edaspidi võiks ta isegi kusagile kõrgkooli minna. Aga vahel tundus, nagu ei suudaks Nicko rõõmustada selle üle, et ta elu oli õigetes rööbastes. Võib-olla oli plahvatus teda kahjustanud – ta oli kuidagi teistsugune, nagu oleks tal sees mingisugune kõva tuum. Ja Emelie? Ka temas oli kõva tuum. Teddy teadis ainult seda, et tal on nüüdsel ajal oma advokaadibüroo. Pärast Emanuelssoni kohtuprotsessi oli Teddy mitu korda talle helistada püüdnud. Üks kord kirjutas ta isegi tavalisel paberil kirja ja pani selle posti. Emelie ei vastanud. Teddy ei saanud aru, mispärast. Nad ei pidanud ju sugugi abielluma ega elu lõpuni koos elama. Aga nad oleksid võinud kohtamas käia, suvel koos aega veeta? Nüüd oleks nad nagu alustanud midagi, mis iial lõpule ei jõua.

Dejan keeras end toolil ja pöördus Abdel Kadiri poole. „Miks sa siis ära müüd, kui kõik nii ilgelt tasemel on?”

Habemik peatas oma jutuvada. „Ma olen sellega piisavalt pappi teeninud. Aeg on edasi liikuda. Lähen välismaale.”

„Kuhu?”

„Pole tähtis. Aga ma ei ole sama mees, kes nelja aasta eest. Ma olen leidnud oma tõelise mina.”

„Zakat, mis see on?”

Abdel Kadir puhus õhku läbi nina välja, nii et vurrukarvad liikusid. „Mis tähtsust sel on?”

„Ma vaatan üht Dubai kviitungit. Kolm protsenti pluss kaks protsenti, nagu sa ütlesid, seejärel on kaks koma viis protsenti zakat. Mis kurat see on?”

Nüüd jõudis ka Habemele kohale: õhkkond polnud suurem asi. Tema suunurgad vajusid allapoole. Gorilla pilk käis Dejani ja Teddy vahet, otsekui jälgiks ta agressiivset tennisematši.

Abdel Kadir tõusis püsti. „Sa esitad liiga palju nõmedaid küsimusi, mees.”

Ka Dejan tõusis. „Sa ütlesid mulle, et kaks protsenti tuleb plekkida Rootsi vahendajale ja kolm protsenti nendele seal kõrbes. Ja mina näen veel kaht koma viit protsenti.”

„Las ma selgitan siis, ära lõuga.”

„Ma ei lõuga.” Dejan astus Abdel Kadirile lähemale, mõlemad hingasid nüüd läbi nina.

„Zakat tähendab almust.”

„Ja mis asi on almus?”

„Annetus, kingitus. See on üks moslemi asi, teie seda maksma ei pea.”

„Milleks see annetus siis läinud on?”

„Usuorganisatsioonidele, aga see ei kehti sinu puhul, kafir. Nii et ära tõmble.”

Dejani ninasõõrmed võbelesid. Tema visisev hingamine meenutas lihapraadimise heli. Abdel Kadir jõllitas teda. Asi oli nüüd päriselt kontrolli alt väljumas.

Teddy astus lähemale. Gorilla jälgis teda pilguga. Astus samuti lähemale. Teddy lihased pinguldusid. Ta sõrmed katsusid nuia, mille Dejan oli talle autos enne sisenemist andnud.

Täpselt sellist sorti tööd ei pidanud Isa talle sobilikuks.

Iga väikseimgi liigutus: ta tajus nüüd kõike.

Gorilla sõrmed liikusid samuti dressipluusi hõlma all.

Dejan liikus jõnkslikult.

Abdel Kadir ajas jalad rohkem harki.

Kurat küll.

„Abdel, mulle meeldis rohkem, kui sa tina panid, mängisid ja narkot tegid. Ma ei kavatsegi küsida, missuguseid organisatsioone on sinu raha toetanud. Aga ütleme siis nii: ma ei ole huvitatud ärist habemega vittudega.”

Dejan pööras kanna pealt ringi ja hakkas astuma. Teddy läks talle järele.

Ta hingas välja alles siis, kui nad taas tänaval seisid.

„Rahune nüüd maha,” ütles Teddy Dejanile, kui nad autos istusid.

„Miks ma maha peaks rahunema?”

„Sest see asi oleks võinud päris jamaks minna.”

„Kuula, Teddy. Ma olen eluaeg varas olnud. Olen restorane maha põletanud ja autosid süüdanud. Olen importinud kõike, mida sa ette suudad kujutada. Olen inimesi röövinud ja neid läbi kolkinud. Aga see ei tähenda, et mul pole autunnet. Nagu nendel habemega kuttidel, nemad ei tea, mis on õige ja mis vale. Sest jumal taevas teab väga hästi: kõik, keda mina omal ajal retsinud olen, olid selle ära teeninud.”

„Mats Emanuelsson ka? Kelle me koos röövisime?”

Dejani käed rippusid lõdvalt roolil. „See oli üle kümne aasta tagasi ja Emanuelsson oli rahapesija ja kriminaal. Kui oled mängus, pead reegleid teadma. Samas on mul muidugi kahju, et sa selle eest kaheksa aastat kinni olid.”

Nad sõitsid mööda uute elamurajoonide tohututest reklaamidest. Dalenum, Unum, Lyceum – moodne disain, kõrged laed ja eritellimusel köögid. Unikaalne elupaik. Ent kui kõik lukskorterid on unikaalsed, siis miks neil nii ühesugused nimed olid? Teddy ise elas Alby ühetoalises, sinna ta oligi praegu teel. Koju.

Telefon helises. Ta heitis pilgu ekraanile: Emelie. Nad ei olnud üle aasta rääkinud.

Ta kõhkles, kas vastata. Aga Emelie ei andnud alla – ekraanil oli kiri Emelie mobiil. See kajas vastu ta pilgus, kõrvus ja sõrmedes.

Dejan pööras ringi. „Kas sa ei vasta?”

Ta tõesti tahtis vastata.

Ometi vajutas ta kõne kinni. „Ei, see pole midagi olulist.”