Читать книгу Top Dogg - Йенс Лапидус - Страница 5

Adan lohistas alumiiniumredeli maja taha ja vaatas rõdu poole. Nystadsgatan: korter asus kõige alumisel korrusel – redeli avamine, rõdupiirde vastu toetamine ja ülesronimine ei tohiks kuigi keeruline olla. Ikkagi: kurat – ta tundis, et teeb kohe püksid täis. Päriselt. Ta peaaegu nägi seda vaimusilmas: tema ise selle kuradi redeli kõige ülemisel pulgal, pruun plekk pükste hargivahes.

Tegelikult oli ta selle asjaga lõpetanud. Ta oli üheksateist täis ja sissemurdmiseks liiga vana, selliste asjadega tegeles ta põhikooli lõpus. Pluss asjaolu, et see käis tema väärikuse pihta. Aga mida ta teha saab? Kui Surri nii ütleb, siis nii on.

Nad olid teineteist tundnud lasteaiast saadik, elanud samas hoovis, mänginud samas meeskonnas – nende vanamehed olid isegi endisel kodumaal naabrid olnud. „Bakoolis olime nagu kõik teised, me ei tundnud teineteise vastu rohkem huvi kui hädapärast vaja,” ütles Adani vanamees ikka. „Aga siin arvavad kõik, et me oleme nagu perekond, nagu me oleks üks ja sama isik.”

Isal oli õigus ja ei olnud ka: Surri oli vend. Ometi käitus ta nagu siga.

Adan tundis rõdupiirde külmust läbi kummikinnaste. Kindad: nii palju rutiini temas endisest ajast siiski oli, sest tema sõrmejäljed olid raudselt vanades registrites olemas. Ta võttis hoogu, päris suur kere tuli üle serva vinnata, ta kaalus kindlasti oma sada kümme kilo. Ikkagi oli kruvikeeraja ta käes kerge ja haare tundus mugav – nagu oleksid ta sõrmed igatsenud seda kasutada, kuigi ta elas nüüdsel ajal tavalist elu: töötas isa ülemuse kullerina, mugis popkorni ja vahtis õhtuti oma tüdrukuga „Luke Cage’i” ja „Faudat”. Kuid kahe nädala eest oli ta käest küsitud, kas ta tahaks pisut lisanutsu teenida. Ei midagi ebaseaduslikku, lihtsalt üks ühepäevane ots vana sõpruse märgiks. Oleks rumal sihukesest võimalusest ära öelda.

Kõik oli nende saksa sigade süü. Sest Surri oli küsinud, kas Adan võiks sõita Hamburgi ja tuua ära ühe uue, 7. seeria BMW. Selgelt tulus äri: 730d võis seal saada vähem kui saja tuhande euro eest, ja siin hõlpsasti pooleteist milli eest maha müüa. Ainus asi oli, et enda nimele ei saanud registreerida liiga palju autosid aastas, siis hakkas maksuamet liigutama. Ja siin tuligi mängu Adan.

Ta oli sõitnud rongiga Rødbysse, üks ots viissada üheksakümmend neli krontsi, ja ta istus terve reisi ja kuulas Spotifyd oma uutest Beatsi kõrvaklappidest, hoidis Surrilt saadud kõhukotti kindlas haardes ja vahtis aknast välja. Miljon krooni eurodes ei kaalunud peaaegu midagi. Ta ei olnud kunagi varem nii kaua rongis istunud, aga päris okei oli. Loodus akna taga ei tüüdanud ära. Maastik tuhises mööda: härmas põllud, kuusikud ja väikesed külad, mille elanikud näisid koguvat roostes autokeresid ja vanu lauajuppe. Ta mõtles, millest nad seal küll elavad.

Auto müügikoha leidmine ei valmistanud raskusi, niisamuti ostudokumentide allkirjastamine ja kokkuleppimine müüjaga, kes purssis isegi pisut araabia keelt – see ei olnud Adani keel, aga ta oskas piisavalt selleks, et öelda mõned viisakusfraasid. Ilgelt äge oli istuda mustale nahkistmele, käivitada mootor ja põrutada tagasi Rootsi praami peale. Ta sõitis iga päev eri pikapitega, aga BMW-ga mitte kunagi. See auto ei olnud viimase peal ainult väljanägemiselt, vaid kvaliteeti oli tunda ka pisiasjades. Naha lõhn, tunne sõrmedes, kui ta üle armatuurlaua tõmbas, autoukse raskus, kume turvaline heli selle sulgumisel. Ta mõtles Surrile, tema tegi kõike stiilselt – isegi tema pusad olid sigakallitelt Prantsuse brändidelt. Ühel päeval on ehk Adanilgi võimalus endale selline auto soetada. Aga nüüd mõtles ta terve õhtu ja öö sõita, ta tahtis BMW koju saada, ilma et peaks kusagil motellis ööbima.

Esimest korda kuulis ta seda kiirteel enne Jönköpingit: õõnsat kriipivat heli, mis ei kõlanud sugugi hästi. Ta peatas auto kolme kilomeetri pärast. Ronis välja, uuris autot igalt poolt, aga ei näinud midagi. Heli tuli tagasi niipea, kui ta taas teele asus. Veel paarikümne kilomeetri pärast süttis üks hoiatustuli. Piduririke. Mida see tähendas? Kuradi raisk – ta ei teadnud isegi seda, kas ta tohib edasi sõita. Ta alandas kiirust, tema taha tekkis saba, ta sõitis saja kahekümnese piirkiirusega teel seitsmekümnega. Auto tegi päris jubedat häält. Veel paarikümne kilomeetri pärast pööras ta ühte bensiinijaama ja küsis viisakalt müüjalt, kas too võiks välja tulla ja tema auto üle vaadata. Kutil oli haigelt palju vistrikke ja ta nägi nii umbes viis aastat noorem välja kui Adan, aga hakkas oma taskulambiga kohe velgesid valgustama.

„Mulle tundub, et sinu pidurikettaid ei ole nagu enam eriti,” ütles müüja. „Selle autoga ei saa enam sentimeetritki sõita. Kahju, vinge pill tegelikult.”

Sellega ilus elu lõppeski: Adan pidi maksma kinni pukseerimise lähimasse töökotta. Auto kordasaamiseks kulus viis nädalat ja see maksis nelikümmend tuhhi. Aga oli ka oht, et see on paugu saanud, öeldi sealt. Adan helistas Saksamaale ja karjus müüja peale, aga vanamees tegi, nagu ei saaks inglise keelest arugi. Viimaks lasi Surri autoromu ära hinnata: selle eest ei saaks kuutsadat tuhandetki.

„Kuidas sa võisid nii kuramuse tainas olla, et sa autot enne ostmist üle ei vaadanud?”

Rõduukse lukk andis klõpsuga järele. Adan lükkas selle lahti. Surri jutt oli olnud selge. „Pollarid võtsid kinni meie mehe, kes seda korterit üüris, aga kama nad üles ei leidnud. Kui sa sinna sisse lähed ja üles otsid selle, mis mulle kuulub, võime pool su võlast kustutada. Tead ju, kui palju ma selle auto pealt kaotasin.”

Adan niheles. „Kas keegi elab seal korteris?”

„Sitta sul sellest. Homme õhtul ei ole igatahes kedagi kodus.”

Adanile meenus üks vahejuhtum lapsepõlves, hoovis. Surri oli ronimisredelilt alla kukkunud, otse maha nagu kivi, ja põlve ära löönud. Nende meelest tuli verd ojadena ja kruusa oli haava sisse läinud. Kutt nuttis lahinal. „Ma aitan sind. Tule, lähme minu juurde, isa on vist kodus,” ütles Adan nii lahke häälega kui oskas. Nad olid kuueaastased ja Adan teadis, et isa oskaks Surri põlve korda teha. Nii läkski – isa tegi haava puhtaks ja pani põlvele kõige suurema plaastri, mida nad kunagi näinud olid. Kui nad pärast O’boy kakaod jõid, Marie küpsiseid sõid ja DVD-lt „Lelulugu” vaatasid, ütles Surri: „Sinu isa oskab väikeste sõjameeste eest paremini hoolitseda kui minu isa.”

Korter oli kolmetoaline. Adan pani tule põlema toas, mis oli ilmselt elutuba. Seal olid rohelise kangaga diivan, klaasplaadiga diivanilaud ja raamaturiiul. Seal oli ka midagi, mis nägi välja nagu mingit sorti projektor. Kummaski magamistoas olid kitsad ülestegemata voodid. Siin elas keegi – miks muidu vedelesid diivanilaual ajalehed ja ühe söögilauatooli korjul rippus T-särk.

Ometi oli mööblit napilt, ehk ööbiti siin vaid aeg-ajalt. Ta tõstis üles köögi prügikasti, vaatas tühja piimapakki ja tundis lõhna, mida ta oli kahtlemata varemgi tundnud: kanepisuitsu lõhna.

Ta vaatas köögikappidesse ja külmkappi. Sellel või nendel, kes seal elasid, oli lademes krõpsu ja hapukoort, aga tavalist toitu mitte. Ta vaatas ahju ja nõudepesumasinasse, heitis põrandale pikali ja valgustas taskulambiga kraanikausi alust ja külmkapi tagust. Seal oli tolmune.

Inimesed olid vahel leidlikud. Siiski ei leidnud ta midagi. Ta tõstis ära diivanipadjad, kobas käega linade ja voodimadratsite alt. Ühe magamistoa põrandal oli kott. Ta sobras selles – veel mõned T-särgid, neli paari aluspükse ja sokid. Ta astus diivanilauale ja valgustas ventilatsiooniava seinas. Ei midagi.

Ta ei leidnud mitte midagi.

Taas elutuba. Adan laskus käpuli ja vaatas diivani alla, valgustas raamaturiiuli tagust.

See, kes korteri üüris, pidi küll olema Surrile külma teinud, sest siin ei olnud halligi, või siis oli politsei värgi ikkagi üles leidnud.

Tegelikult ei olnud see enam Adani probleem. Kuigi Surri näeb kogu lugu arvatavasti teisiti.

Siis kuulis ta midagi. Esikust kostis heli.

Ei, see kostis koridorist, ukse tagant. Ta kuulis väljast hääli.

Enne kui Adan jõudis järele mõelda, ragises lukk. Mida MUNNI – keegi tuli korterisse. Ta kustutas elutoas tule.

Nüüd kuulis ta kedagi esikus rääkimas. Üht naist ja üht meest. Võib-olla peaks ta lihtsalt välja astuma ja nad maha lööma, kes iganes nad on. Aga ei – ta ei ole selline nagu Surri. Ta ei teinud märga tööd.

Ta puges diivani taha peitu.

Hääled muutusid selgemaks. Naine rääkis kellestki, kelle nimi oli Billie. Mees pobises midagi mingist peost. „Kohe algab pidu.”

Adan lebas vaikselt, üritas end rahulikuks sundida. Ta peaks tagasi Hamburgi sõitma ja selle BMW-ärika omaenda kätega maha tapma – kõik see oli tema süü.

Siis kuulis ta, kuidas taas käis uks, vahemaa järgi arvestades võis see olla tualetiuks. Ehk avanes nüüd tema võimalus. Nüüd kuulis ta ainult tüdruku häält, see ümises mingit laulujuppi. Kutt oli ilmselt tualetis. Kostis, nagu tüdruk tuleks elutuppa. Siis tekkis vaikus. Adan isegi ei hinganud, üritas ainult kuulata. Vaiksed sammud. Hingetõmbed. Siis taas sammud, ühe magamistoa poole.

Nüüd.

Ta tõusis püsti: elutuba oli tühi. Ta astus kahe pika sammuga rõduukse juurde. Enam ta ei mõelnud, ei arutlenud. Ainult tegutses. Tõmbas ukse lahti. Ei vaadanud selja taha. Astus rõdule. Sulges enda taga ukse. Ahmis sisse värsket õhku.

Ta hüppas üle piirde alla.

Ta viskus alla. Ei, kukkus.

Nagu Surri ronimispuult.

Pimedus tundus turvaline, aga väljas oli liiga külm. Kummikindad olid paberõhukesed.

Adan nõjatus vastu puud. Ta üritas paremale jalale mitte toetuda. Ta oli endale kukkudes korralikult liiga teinud – raisk, võib-olla oli jalaluu puruks. Ikkagi ei tahtnud ta siit ära minna. Redel oli tema ees maas: ta oli selle kaasa lohistanud ja üle lume eemale liibanud. Surri läheb peast segi, kui kuuleb, et Adan ei leidnudki midagi. Samas: see peab ju olema Surri enda mees, kes on teda alt tõmmanud. Adan otsis korralikult.

Nüüdseks oli ta neli tundi niimoodi seisnud. Lihtsalt oodanud. Lootnud, et jalavalu annab järele. Korteris põles tuli. Seintel liikusid imelikku värvi valgusvihud ja aeg-ajalt avanevast rõduuksest tümpsus välja muusika. Sees oli hullult palju rahvast – nad paistsid akendest nagu ähmased taustatantsijad kusagil talendisaates.

Millalgi peaksid ju seal pidutsevad idioodid lahkuma, või vähemalt magama minema. Millalgi saavad krõpsud ja dipikaste otsa. Siis ajab ta redeli püsti ja läheb uuesti sisse. Otsib pleissi veel kord läbi.

Tervet ööd ta siin seista ei saa – jalg oli liiga valus, aga natukene veel.

Tegelikult ei olnud ta mingi sõjamees.

Aga oodata ta oskas.

*

Üheksateist inimest pidutses väikeses elutoas, aga kutsutuid oli veel kaks korda rohkem. Roksana tahtis, et sel õhtul läheks tõepoolest kitsaks – tema ja Z-i sissekolimispeol. Ta lootis, et teiste arvates on see hea võimalus pidu panna. Nad ju ikka tulevad?

Young Thugi biidid kaikusid kõlarisüsteemist, mis ta oli Billie käest laenuks saanud ja mille Z oli ühendanud oma telefoni SoundCloudiga. Thuggy tegi oma tööd – tema uimane halisev hääl meloodilises riddimräpis. Samal ajal oli see tervet keha haarav elamus, sukeldumine sooja, veidralt sätendavasse stiilide ja helide merre. Roksana heitis taas pilgu ümberringi: kas teistele meeldis muusika? Oli neil tore? Kas meeleolu oli lahe?

Külalised olid oma joogid kaasa toonud. Vahuveinipudelid seisid diivanilaual reas. Roksana oli seda Messengeri-kutses otsesõnu palunud: Bring bubbles! Roksana & Z pakuvad muusikat, pidu ja suupisteid. Ta lootis, et sõnumi toon polnud liiga reibas.

Suupisted koosnesid enamjaolt maapähklitest ja krõpsust, aga Roksana oli hapukoorele trühvliõli lisanud ja kõik ütlesid, et see oli kõige maitsvam dipikaste, mida nad kunagi saanud olid. Ent suupisted polnud kõige olulisemad – põhirõhk oli peol ja peo tegi muusika. Kõlarid, lugude valik, miksimine. Z oli isegi korraldanud suitsumasina ja väikese laser-show. Nad polnud jõudnud veel pilte ega plakateid üles panna, nii et see sobis oivaliselt, valget seina sai väga hästi ära kasutada. Ning irooniline suits hõljus diivani ümber nagu pilvevaip. Roksanale tundus, nagu ta oleks klubis, aga mingis eriti eksklusiivses klubis. Ainus erinevus oli see, et siin ei olnud DJ-pulti ja et need, kes alles nüüd tulid, pidid sumpama läbi esikus jalast võetud Roshe Runside ja retrohõnguliste Vanside. Z oli peale käinud, et jalanõud tuleb jalast võtta. „Kui me seda koos teeme, peame hilisemat koristamist minimeerima. Sest koristamine pole üldse minu teema. Olen ma juba öelnud?”

Roksana ei teadnud, mida Z oli öelnud ja mida mitte – neil polnud tegelikult plaaniski olnud kokku kolida. Aga nad peaksid omavahel siiski toime tulema. Z oli hea inimene.

Roksana vaatas Instat ja Snapchati, kas keegi on sinna peost pilte pannud, aga ei, seni polnud sündmus veel toast välja jõudnud. Kulla külalised, mõtles ta, teile ju ikka meeldib see pidu? Kas te ei võiks tantsida, natukenegi, kas või mõned teie seast? Ja pilte teha.

Korter oli üsna suur, 52 ruutmeetrit, aga see asus Akallas Nystadsgatanil, kaugel nii südalinnast kui Södertörni kõrgkoolist, kus Roksana õppis. Ent Roksanal ei olnud valikut. Ta oli üürinud Billie käest üht tuba Hornstullis Verkstadsgatanil, aga siis muutus Billie metroseksuaaliks ja soovis, et kolm tema partnerit korraga tema juures elaks. Z pani ette, et linnaosa ristitaks ümber Pornstulliks. Aga Roksana jaoks ei olnud see nali, talle ei jäänud seal lihtsalt kohta – lisaks ei kannatanud ta seda, et üks kuttidest mängis päevad otsa Billie kõlaritest Danny Saucedot, kusjuures täitsa tõsiselt. Samal nädalal tõsteti Z oma üürikorterist välja. Z oli maganud kolm päeva vanaema juures diivanil ja oli nanomillimeetri kaugusel tõsisest närvivapustusest.

Roksana seisis Z-i ja Billie vahel. Nende ümber liikusid külalised. Mõned isegi õõtsusid pisut muusika taktis. Roksana ei tahtnud neid päris avalikult jälgida, see oleks liiga ilmne. Ta kontrollis uuesti Instat ja Snapchati. Võib-olla arvas keegi, et ta on igav, kui ta seal oma sõbrannadega seisab, võib-olla arvasid ta sõbrannad, et ta on mõttetu, kui ainult nende juures on.

Õhtu auks olid tal juuksed üles pandud ja jalas uued hõbedased Birkenstockid. Muidu kandis ta tavalisi siniseid teksaseid ja valget T-särki, mis ta oli kodunt ema ja isa juurest leidnud. Billie mõnikord vingus, aga Roksana seisis oma standardstiili eest, tema eeskujud olid George Constanza ja praktiliselt kõik sarjast „Beverly Hills, 90210”. Kõik kokku oli maksahaak trendidele ja põgusatele moeideaalidele.

Billie oli heas tujus – see oli hea märk. Sõbrannal olid jalas Adidase püksid, seljas suur pikkade käistega T-särk, kaelas nahkehe ja roosadel juustel pehme Gucci-nokats. Käekarvad oli ta samuti roosaks tooninud – „teie auks”, nagu ta ütles. Raske oli ette kujutada, et ta hakkab paari päeva pärast ülikoolis juurat õppima. Roksanal oli hea meel, et Billie oli kõik oma tüdruk- ja poiss-sõbrad koju jätnud – siis tundis ta end vabamalt. Ta oli Roksana vanim ja küllap ka parim sõber, kuid pärast viimase aja pööriseid ei osanud ta nende suhet enam õieti määratleda.

Billie võttis sigaretipaki. „Kuidas te selle värgiga teete? Kas ma pean rõdule minema või võib sees tõmmata?”

Z tõstis uuesti pea. „Mida kuradit. Suits jääb kardinatesse ja voodiriietesse. Me oleme Roksyga sellest rääkinud.”

Billie pööritas silmi. „Aga teil ei ole ju kardinaid.”

Z ei andnud järele. „Vahet pole. Sees suitsetamine on nõme.”

„Siia tuleb siis mingi mahekoht või?”

Roksana itsitas. „Midagi sinnapoole, igatahes sööme ainult plantbased ökotoitu, forks-over-knives, tead küll, ja plasti üle meie läve ei tule.”

Z koukis välja ühe kilekoti ja OCB Slimi paki.

„Kas keegi tahab savu? Mul on terve hunnik.”

Ta ulatas koti. „Tegelikult kehtib marihuaanale ju püha reegel. Erista sativa’t ja indica’t. Mõlemad on kanepi alamliigid, aga taimed näevad erinevad välja, lehed on eri paksusega ja nii, aga who cares. Asi on mõjus: nagu öö ja päev. Indica on sohvasoojendaja variant, hea pilveke neile, kes tahavad PlayStationit mängida ja tšillida. Ent see siin on 24-kuuline sativa, see on rohu Châteauneuf-du-Pape, enam paremaks minna ei saagi.”

Z sättis ettevaatlike liigutustega rohtu paberi peal. „Suitsetad ja tõmbad end pilve. Siis suitsetad ja tõmbad end veel kõrgemale. Piiri ei tulegi vastu. Ma luban.”

Kõik see oli algajate jura. Sativa ja indica vahe ei olnud alati päevselge, aga Z-ile meeldis asju sõnadesse panna, jutustada. Ta oli selline: talle ei piisanud lihtsalt maailmaga ühte sammu kõndimisest – ta tahtis suuta toimuvat ka sõnastada, piiritleda, paigutada seda kategooriatesse ja struktuuridesse. Vahel kujunes sellest justkui võistlus.

Roksana võttis joint’i, mille Z talle ulatas ja tõmbas sügava mahvi.

„Tarkurijutt on nüüd aetud?”

Nad naersid, Z samuti. „Teate ju küll mind,” ütles ta.

Z oli selles mõttes äge: ta nägi patriarhaalseid struktuure sama selgelt nagu kanepipõhimõtteid, lisaks sellele, et ta taipas ühiskondlikke mustreid, nägi ta ka omaenda kohta võimuhierarhias. Mees, kes selgitab naistele asju. Mees, kes teab alati, kuidas asjad on. Mees, kes alustas üheksatkümmet protsenti oma lugudest fraasiga „tegelikult on ju nii, et...”

Tunnid läksid. Erik Lundin lahedas miksis Lil B-ga, pehme üleminek Rihannale – pisut ootamatu, aga ta oli ikka ilgelt hea – ja siis midagi, mis oli hoopis teistmoodi ja mida teadis ainult Z: nende nimi pidi olema Hubbabubbaklubb. Rahvas põrkus põrandal, vehkles toanurkades, kõikus muusika rütmis. Z-i väike laseretendus näitas seinale geomeetrilisi sümboleid. Laual vedelesid tühjad plasttopsid ja krõpsupuru. Suitsupaberid ja veinipudelid olid laiali kõikidel teistel pindadel. Ehk paistis isegi üks kõrs – inimesed olid teinekord liiga avalikud, see ei olnud viisakas.

Nüüd on neil ju ometi tore? Roksana kontrollis kahesajandat korda oma telefoni. Ainsana oli Z üles pannud õhtuse pleilisti koos sigaretiemotikoni ja tekstiga smoke w everyday.

Roksana oli naabreid hoiatanud, nii et sellega peaks kombes olema, tema ja Z ei kavatse selliseid pidusid igal nädalavahetusel korraldama hakata. Ja millegipärast oli tal tunne, et tüüp, kelle käest nad seda korterit üürisid, David, ei olnud kuigi nõudlik. Kui ta raha kätte sai, oli ta rahul, kuigi savu lõhn, mis kahtlemata trepikojas hõljus, võis küsimusi tekitada. Üks naabritest oli rääkinud, et keegi, kes siin korteris varem elas, oli sattunud politsei huviorbiiti. Ta olevat kinni võetud ja mõne nädala eest oli siin korraldatud läbiotsimine, ent seejärel anti korter Davidile tagasi. Roksanat ei huvitanud. David ütles, et nad võivad siin elada nii kaua kui tahavad. Teda ei kottinud, kes seda korterit varem oli kasutanud ja milleks. Nüüd oli oluline see, et tema ja Z teeksid teiste silmis asju õigesti.

Et tema ühiselu Z-iga saaks hea alguse.

Et see semester saaks hea alguse.

Kogu kamp olid lahkunud. Tundus, et liiga vara. Roksana üritas peatada peas tiirutavaid mõtteid: kas ta oli liiga meinstriim, kui rääkis, et peab plaani võtta paar kursust Berliinis? Kas ta oli ikka piisavalt lahe?

Elutuba nägi välja nagu sõjatanner. Köögi kaltsuvaip oli läbimärg. Aknalaual olid kanepilehed. Ei tea, kuidas Z koristamisega toime tuleb, mõtles ta.

Billie ütles: „Kurat, mis mõttes kõik lihtsalt tõmbasid uttu, minu deit kaasa arvatud. Aga eks paljud tahtsid Ida Engbergi näha.”

Z istus diivanil. „Ida Engberg on ju jumala hea. Äkki peaks ka sinna sõitma?” Z oli oma niinimetatud 24-kuusest sativa’st nii pilves, et ei suutnud korralikult püstigi seista.

„Kuigi me peaksime siin kraamima ja tuulutama. Aga sina mine, kui tahad. Ma saan hakkama,” ütles Roksana.

Billie pupillid olid suured nagu kosmos. „Ma võin aidata sul suurema sodi ära koristada.”

„Kuidas sa pärast koju mõtlesid saada? Taksoga?”

„Ei.”

„Esimese metrooga?”

„Ei.”

„Kanuuga?”

Billie naeris.

Roksana tegi rõduukse pärani lahti. Ta ei tundnud enam, nagu ta oleks purjus, ta oli kõigest pisut pilves, kuid värske külm õhk tuli ikkagi üllatusena – nagu oleks ta pead mineraalveega loputatud. Ta vaatas tontlikke puid: korter oli alumisel korrusel, maapinnani polnud kuigi palju maad. All paistis õhuke lumevaip, ent otse rõdu all oleks keegi nagu mulda kraapinud ja ta nägi lumes jalajälgi, mis viisid pimedusse.

Billie mingu koju, kuidas tahab, see pole Roksana asi.

„Ma nägin garderoobis välivoodit. Kas ma võin siin magada?” küsis Billie.

Roksana pööras end ringi. Toas oli tõesti kaos, keegi oli vesipiibu ümber ajanud, nii et klaasist diivanilaua all oli märg – ikkagi tundis ta, kuidas süda hüppab: Billie tahtis ööseks jääda.

„Aga kas sa ei pea siis koju minema Fia, Pia, Cia, Olle juurde, ja kes nad seal kõik on?”

„Nüüd oled sa minu meelest küll heteronormatiivne ja fašistlik.”

„Ma ei mõelnud nii. Aga ise sa ju viskasid mu oma korterist välja. Ja nüüd tahad ööseks siia jääda.”

„Kehtivaid norme tuleb küsimuse alla seada ja seda ka keelekasutuses. Sõnad on autoritaarsed instrumendid sugudevahelises…” Billie muigas iseenda üle. Tema suu oli viltu, nii nagu alati. „Aga ma olen nii unine. Ja me pole nii ammu koos hommikust söönud.”

Nad avasid garderoobiukse. Roksanale pahvatas vastu läppunud lõhn. Lampi seal sees ei olnud, aga Z süütas oma mobiiltelefoni ja lasi valguskiirel liikuda üle kampsuni ja teksatagi, mis Roksana oli sinna riputanud. Ka temal polnud midagi selle vastu, et Billie ööseks jääb.

Selle garderoobiga oli midagi imelikku. Roksana ei teadnud, mis täpselt, aga see tekitas temas judinaid.

„Anna korraks telefoni.” Roksana valgustas seina. Garderoob oli peaaegu tühi, kui mitte arvestada välivoodit, tema kaht hilpu ja paari vana riidepuud, mis stange küljes kõlkusid. Lõhn polnudki niivõrd läppunud kui meenutas vana puitu ja kopitust. Otsekohe taipas ta, miks see ruum temas kummalise tunde oli tekitanud – see polnud joogist ega suitsetatud rohust. Ei, see ei klappinud. Teisel pool peaks olema vannituba, aga sel juhul peaks garderoob suurem olema. Nurgad olid valed. Arhitekt oli vist jokkis olnud. Midagi oli siin imelikult ehitatud.

Siis hakkas ta koputama. Isegi praegu mõistis ta, et ta poleks seda teinud, kui ta poleks kogu seda jama tarbinud. Ta koputas vastu siseseina. Ta koputas igale poole, alla, keskele, kõrgemale – nagu otsiks peidetud aaret. Roksana tõusis kikivarvule ja kobas käega ülevalt vineerplaadi pealt stange tagant. Sõrmed jäid plaadi taha kinni. See nagises.

„Z, aita mind. See sein on minu meelest lahti.”

Z loivas garderoobi sisse. Billie seisis väljas ja vahtis.

Z oli küll pilves, aga pikk.

„Sikuta siit,” ütles Roksana.

Z haaras plaadist kinni. See ragises. Terve sein tuli lahti ja kukkus neile kaela.

Roksana jõudis käed üles tõsta, ta oli kuidagi mõelnud, et nimelt nii juhtubki. Plaat oli kerge ja õhuke, kõigest paar millimeetrit paks.

„No mida,” ähkis Z, kes sai plaadiga pähe.

Nad vaatasid nende ees avanenud õõnsust: piklik, kokku umbes pool ruutmeetrit. Sees seisis kaks kasti.

Nüüd tundis Roksana end kaine ja keskendununa: värske õhk rõduukse vahelt oli siia sisse tunda. Lõi pea selgeks. Mis salaruum see veel oli?

Ta kummardus alla ja tõstis lähemal asunud kasti üles, see oli umbes kolmkümmend korda kolmkümmend sentimeetrit suur.

Z oli nüüd jalul. „Mis see on mingi Shurgardi laoruum või?”

Roksana pani kasti elutoa põrandale maha.

Siin nägi paremini. Pappkast ei olnud kinni teibitud.

Z kallutas end ette. Ka Billie vahtis kasti. Roksana kummardus ja avas kaaned.

Kõik vahtisid kasti sisu.

What the fuck?