Читать книгу Homo Deus. Homse lühiajalugu - Юваль Ной Харари - Страница 7

Näljahäda kõrval olid inimkonna suurteks vaenlasteks taudid ja nakkushaigused. Saginat täis linnad, mida ühendas kaupmeeste, ametnike ja palverändurite lakkamatu vool, olid ühtaegu nii inimtsivilisatsiooni hälliks kui ka ideaalseks patogeenide kasvulavaks. Inimesed antiikses Ateenas või keskaegses Firenzes elasid teadmisega, et nad võivad iga hetk haigestuda ja nädal hiljem surra või puhkeb mõni epideemia, mis suudab ühe hoobiga kogu nende perekonna hävitada.

Kuulsaim selline haiguspuhang, mustaks surmaks nimetatud katkuepideemia, algas 1330. aastatel Ida- või Kesk-Aasia piirkonnas, kus kirpudel esinenud bakter Yersinia pestis kandus üle inimestele, keda kirbud hammustasid. Sealt levis bakter rottide ja kirpude armee abil kiiresti Aasias, Euroopas ja Põhja-Aafrikas, jõudes vähem kui 20 aastaga Atlandi ookeani kallastele. Must surm nõudis 75 miljonit kuni 200 miljonit inimelu – üle neljandiku Euraasia elanikkonnast. Inglismaal suri katku neli inimest kümnest ja riigi rahvaarv vähenes katkueelselt 3,7 miljonilt 2,2 miljonile. Firenze linn kaotas 100 000 elanikust 50 000.^[6.]

Valitsejad olid selle saatuselöögi ees täiesti abitud. Epideemia leviku peatamiseks oskasid nad vaid korraldada suuri palvusi ja protsessioone, haiguse ravimisest oli asi kaugel. Kuni uusajani süüdistasid inimesed haigustes halba õhku, pahatahtlikke deemoneid ja vihaseid jumalaid ega teadnud midagi bakteritest ning viirustest. Inimesed olid küll varmad uskuma inglitesse ja haldjatesse, aga nad ei suutnud ette kujutada, et üks tilluke täi või tilgake vett võib sisaldada surmavate kiskjate armaadat.

2. Keskaja inimesed pidasid musta surma katkupuhangut kohutavaks deemonlikuks jõuks, mida inimene ei suutnud kontrollida ega mõista.

3. Tegelik süüdlane oli tilluke Yersinia pestis’e bakter.

Must surm polnud kõige kohutavam taudipuhang inimkonna ajaloos. Ameerikat, Austraaliat ja Vaikse ookeani saari tabas esimeste eurooplaste saabumisel palju suurem katastroof. Enese teadmata tõid maadeavastajad ja uusasunikud kaasa uued nakkushaigused, mille suhtes põliselanikel puudus immuunsus. Selle tulemusel suri kuni 90 protsenti kohalikust elanikkonnast.^[7.]

1520. aasta 5. märtsil hakkas Kuuba saarelt Mehhiko poole liikuma väike laevastik, mille pardal oli 900 Hispaania sõdurit koos hobuste, tulirelvade ja mõne aafriklasest orjaga. Üks orjadest, Francisco de Eguía, kandis palju surmavamat lasti. Francisco ei osanud aimatagi, et kusagil tema triljonites ihurakkudes tiksub viitsütikuga pomm – rõugeviirus. Pärast Mehhikosse jõudmist hakkas viirus Francisco kehas järk-järgult paljunema, avaldudes lõpuks kohutava nahalööbena kehal. Palavikus mees viidi paranema kohaliku põlisameeriklastest perekonna juurde Cempollani linnakeses. Seal kandus viirus Franciscolt perekonnaliikmetele, kes nakatasid naabreid. Cempollani muutus kümne päevaga surnuaiaks. Linnast põgenenud inimesed levitasid haigust ümberkaudsetesse linnadesse. Linn linna järel langes taudi küüsi ning uued põgenikelained kandsid haiguse laiali üle Mehhiko ja selle piiridest väljapoole.

Yucatáni poolsaarel elanud maiad uskusid, et kolm kurja jumalat – Ekpetz, Uzannkak ja Sojakak – lendasid öösiti külast külla ning nakatasid inimesi haigusega. Asteegid süüdistasid selles jumalaid Tezcatlipocat ja Xipetoteci ning valgete inimeste musta maagiat. Abi saamiseks pöörduti preestrite ja ravitsejate poole. Need soovitasid palvetada, külmi vanne võtta, hõõruda keha bituumeniga ja määrida haavanditele purustatud prussakaid. Miski ei aidanud. Tänavatel lebas kümneid tuhandeid surnukehi, millele keegi ei söandanud läheneda ja maha matta. Inimesed surid perekonniti vaid mõne päevaga ja kohalikud valitsejad andsid käsu majad koos surnukehadega lammutada. Oli asulaid, mis kaotasid poole elanikkonnast.

1520. aasta septembriks olid rõuged jõudnud México orgu ja oktoobris tabas haigus asteekide pealinna Tenochtitlani – võrratut metropoli, kus elas 250 000 inimest. Kahe kuuga suri vähemalt kolmandik linnaelanikest, nende seas ka asteekide valitseja Cuitláhuac. 1520. aasta märtsis, mil Hispaania laevastik Mehhikosse jõudis, elas seal 22 miljonit inimest, sama aasta detsembriks oli neist elus 14 miljonit. Rõuged olid kõigest esimene hoop. Samal ajal kui hispaanlastest isandad rikastumise ja kohalike ärakasutamisega tegelesid, tabasid Mehhikot üksteise järel gripp, leetrid ja teised nakkushaigused. 1580. aastaks oli elanikke jäänud alla kahe miljoni.^[8.]

Kaks sajandit hiljem, 1778. aasta 18. jaanuaril jõudis Briti maadeavastaja kapten James Cook Hawaiile. Tihedalt asustatud Hawaii saartel elas pool miljonit inimest, kes olid täielikult eraldatud nii Euroopast kui ka Ameerikast ega olnud Euroopas ja Ameerikas levinud haigustega kunagi kokku puutunud. Kapten Cook ja tema meeskond tõid Hawaiile esimesed gripi, tuberkuloosi ja süüfilise patogeenid. Järgmised Euroopast pärit külalised täiendasid seda loetelu tüüfuse ja rõugetega. 1853. aastaks oli Hawaii saartele jäänud vaid 70 000 elanikku.^[9.]

Epideemiad nõudsid kümneid miljoneid inimelusid kuni 20. sajandi esimeste aastakümneteni. 1918. aasta jaanuaris hakkasid sõdurid Põhja-Prantsusmaa kaevikutes tuhandete kaupa surema – põhjuseks oli eriti nakkav gripiviiruse tüvi, mis nimetati Hispaania gripiks. Toona kõige tõhusama ülemaailmse varustusahela sihtpunktiks olnud rindele saabus mehi ja sõjamoona Suurbritanniast, USAst, Indiast ning Austraaliast. Lähis-Idast toimetati sinna naftat, Argentinast teravilja ja veiseliha, Malai saarestikust kummi ning Kongost vaske. Vastutasuks nakatusid kõik Hispaania grippi. Vaid mõne kuuga haigestus sellesse umbes pool miljardit inimest – ligemale kolmandik maailma toonasest rahvastikust. Indias suri grippi viis protsenti elanikkonnast (15 miljonit inimest). Tahiti saarel hukkus 14 protsenti rahvastikust, Samoa saarel 20 protsenti. Kongo vasekaevandustes suri iga viies tööline. Pandeemia tagajärjel suri vähem kui aastaga 50–100 miljonit inimest. Esimene maailmasõda (aastatel 1914–1918) tappis 40 miljonit inimest.^[10.]

Peale selliste, inimkonda iga mõne aastakümne tagant tabanud epideemia-hiidlainete pidid inimesed silmitsi seisma ka väiksemate, kuid sagedasemate nakkushaiguste puhangutega, mis tapsid igal aastal miljoneid inimesi. Eriti vastuvõtlikud olid haigustele lapsed, kelle immuunsüsteem ei olnud nii tugev, mistõttu neid nimetatakse sageli „lastehaigusteks”. Kuni 20. sajandi alguseni suri umbes kolmandik lastest enamasti alatoitumuse ja haiguste tõttu täiskasvanuikka jõudmata.

Eelmisel sajandil muutus inimkond rahvaarvu kasvu ja parema transpordiühenduse tõttu epideemiate vastu aina haavatavamaks. Tänapäeva suurlinnad nagu Tōkyō ja Kinshasa pakuvad haigustekitajatele palju paremaid jahimaid kui keskaegne Firenze või Tenochtitlan 1520. aastal ning ülemaailmne transpordivõrgustik on praeguseks võrreldes 1918. aastaga veelgi kasvanud. Mõni viirus võib Hispaaniast jõuda Kongosse või Tahitile vähem kui ööpäevaga. Seega võinuks oodata elu epidemioloogilises põrgus, kus üks surmav nakkus ajab teist taga.

Kuid nii epideemiate esinemissagedus kui ka mõju on viimase mõnekümne aastaga märgatavalt vähenenud. Eelkõige on maailmas kõigi aegade madalaimal tasemel laste suremus – enne täiskasvanuikka jõudmist sureb vähem kui viis protsenti lastest. Arenenud riikides on näitaja koguni alla ühe protsendi.^[11.] Selle ime taga seisavad 20. sajandi arstiteaduse enneolematud saavutused, mis on andnud meile vaktsiinid, antibiootikumid, parema hügieeni ja palju paremad meditsiinivahendid.

Näiteks osutus rahvusvaheline rõugevaktsiini hoogtöö nii edukaks, et Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) teatas 1979. aastal, et inimkond on võitnud ja rõuged täielikult hävitatud. Tegu oli esimese epideemiaga, mille inimesed suutsid maakeralt minema pühkida. Veel 1967. aastal haigestus rõugetesse 15 miljonit inimest, neist kaks miljonit suri selle haiguse tagajärjel. 2014. aastal ei haigestunud ega surnud rõugetesse ainsatki inimest. Võit osutus niivõrd suureks, et WHO ei pea tänapäeval rõugete vastu vaktsineerimist vajalikuks.^[12.]

Iga mõne aasta järel külvavad ärevust uued võimalikud epideemiad, näiteks SARS 2002. ja 2003., linnugripp 2005., seagripp 2009. ja 2010. ning Ebola 2014. aastal. Kuid tänu tõhusatele vastumeetmetele on ohvrite arv olnud seni väike. Näiteks põhjustas SARS esmalt uue musta katku hirmu, kuid nõudis lõpuks kokku alla tuhande inimelu. Ebola puhang Lääne-Aafrikas paistis kontrolli alt väljuvat ja WHO kirjeldas seda 2014. aasta 26. septembril nüüdisaja kõige tõsisema tervist ohustava hädaolukorrana.^[13.] Sellest hoolimata suudeti haiguspuhang 2015. aasta alguses kontrolli alla saada ja 2016. aasta jaanuaris kuulutas WHO selle lõppenuks. Ebolasse nakatus 30 000 inimest, kellest suri 11 000. Viirus põhjustas ulatuslikku majanduskahju kõikjal Lääne-Aafrikas ja saatis hirmulaineid üle maailma, kuid see ei levinud Lääne-Aafrikast kaugemale ning selle tagajärjel hukkunud inimeste arvu ei saa võrrelda Hispaania gripi või Mehhikos aset leidnud rõugeepideemia ohvrite arvuga.

Ka viimaste aastakümnete näiliselt suurimat meditsiinilist läbikukkumist – aidsi tragöödiat – võib vaadelda progressi märgina. Esimesest suuremast aidsipuhangust 1980. aastate alguses on see nõudnud üle 30 miljoni inimelu ning selle füüsiliselt ja psühholoogiliselt kurnava haiguse tõttu kannatavad kümned miljonid inimesed. Seda uut epideemiat oli raske tuvastada ja sellega toime tulla, kuna aids on eriti salakaval haigus. Kui rõugetesse nakatunud inimene sureb mõne päevaga, siis HIV-positiivne patsient võib nädalaid ja kuid näida tervena ning samal ajal ise seda teadmata teisi nakatada. Pealegi HI-viirus ei tapa, vaid hävitab inimese immuunsüsteemi ja muudab nakatatu vastuvõtlikuks teistele haigustele. Just need saavad aidsiohvritele tegelikult saatuslikuks. Seega oli aidsi levima hakates eriti raske mõista, mis tegelikkuses sünnib. Kui 1981. aastal sattus mõnda New Yorgi haiglasse kaks patsienti, kellest üks näis surevat kopsupõletiku ja teine vähi tõttu, siis oli raske selgeks teha, et tegelikult olid nad hoopis HIviiruse ohvrid, kes nakatusid kuid või aastaid enne haiglasse jõudmist.^[14.]

Hoolimata kõigist neist raskustest kulus teadlastel kõigest kaks aastat selle salapärase uue haiguse tuvastamiseks ning HI-viiruse leviku ja selle edasikandumise pidurdamise mõistmiseks. Järgnenud kümne aastaga loodud uute ravimite abil muutus aids surmaotsusest krooniliseks haigusseisundiks (vähemalt neile, kellel oli raviks võimalus).^[15.] Mõelge vaid, mis saanuks siis, kui aids oleks puhkenud 1581. ja mitte 1981. aastal. Tõenäoliselt poleks keegi toona suutnud välja mõelda, mis haigust põhjustab, kuidas see inimeselt inimesele edasi kandub või kuidas seda peatada (selle ravimisest rääkimata). Niisugustes tingimustes võinuks aids tappa palju suurema osa inimkonnast, nõudes niisama palju või ehk rohkemgi elusid kui must surm.

Vaatamata aidsi surnute suurele arvule ja sellele, et igal aastal sureb ammuste nakkushaiguste, näiteks malaaria tõttu miljoneid inimesi, kujutavad epideemiad tänapäeval inimese tervisele tunduvalt väiksemat ohtu kui eelnenud sajanditel. Enamik inimesi sureb praegu mittenakkavatesse haigustesse, näiteks vähki või südame- ja veresoonkonnahaigustesse või lihtsalt vanadusse.^[16.] (Olgu öeldud, et vähk ning südame- ja veresoonkonnahaigused ei ole uued haigused – neid esines juba antiikajal. Kuid varem ei elanud inimesed tavaliselt nii kaua, et neisse haigestuda.)

Paljud kardavad, et tegu on vaid ajutise võiduga, ja kusagil nurga taga ootab meid mõni musta surma senitundmatu sugulane. Keegi ei suuda tagada, et sellised taudid tagasi ei tule, kuid meil on küllalt põhjust uskuda, et arstide ja pisikute võidujooksus jooksevad kiiremini arstid. Uued nakkushaigused tekivad peamiselt patogeenide genoomide juhuslike mutatsioonide tulemusel. Need mutatsioonid lubavad patogeenil kanduda loomadelt inimestele, võita inimese immuunsüsteemi või muutuda ravimite (näiteks antibiootikumide) suhtes resistentseks. Tõenäoliselt sünnivad ja levivad sellised mutatsioonid tänapäeval kiiremini eelkõige inimtegevuse keskkonnamõju tõttu. Kuid võidujooksus arstiteadusega saavad haigustekitajad siiski loota vaid heale õnnele.^[17.]

Arstid toetuvad enamale kui lihtsalt lootusele, et äkki neil veab. Kuigi teadus võlgneb paljugi õnnelikele juhustele, ei sega arstid katseklaasis niisama kokku suvalisi kemikaale, hoides pöialt, et ehk sünnib nii mõni uus ravim. Aastast aastasse omandavad arstid üha rohkem ja paremaid teadmisi, mida nad kasutavad veelgi tõhusamate ravimite ning ravivõtete väljaarendamiseks. Kuigi arvatavasti peame 2050. aastal kokku puutuma palju suurema hulga kohanemisvõimeliste bakteritega, siis tõenäoliselt suudab 2050. aasta arstiteadus nendega ka palju tõhusamalt ümber käia kui praegu.^[18.]

2015. aastal teatasid arstid, et on avastatud täiesti uut tüüpi antibiootikum – Teixobactin –, mille suhtes bakterid ei ole veel resistentseks muutunud. Osa teadlasi usub, et Teixobactinil võib olla otsustav tähendus võitluses väga vastupanuvõimeliste bakteritega.^[19.] Samal ajal töötatakse välja ka revolutsioonilisi uusi ravivõtteid, mis toimivad varasema arstiteadusega võrreldes täiesti teistel alustel. Näiteks tegeleb mõni uurimislabor nanorobotite väljatöötamisega, mis võivad ühel päeval navigeerida meie vereringes, tuvastada haigusi ning tappa haigustekitajaid ja vähirakke.^[20.] Mikroorganismidel võib küll olla nelja miljardi aasta vältel kogutud kogemuste pagas, kuidas võidelda orgaaniliste vaenlastega, kuid neil puudub täielikult igasugune kogemus biooniliste ründajatega võitlemiseks, mistõttu oleks neil ka väga keeruline tõhusaid kaitsemehhanisme luua.

Kuigi me ei saa olla kindlad, et mõni uus Ebola puhang või senitundmatu gripiviiruse tüvi ei levi üle maailma ega tapa miljoneid inimesi, ei pea me seda vältimatuks loodusõnnetuseks. Pigem näeme selles andestamatut inimlikku eksimust ja nõuame vastutavate isikute päid. Kui 2014. aasta hilissuvel näis mõne hirmuäratava nädala jooksul, et Ebola on maailma tervishoiuasutusi võitmas, kutsuti kiiresti kokku uurimiskomisjonid. 2014. aasta 18. oktoobril avalikustatud esialgne raport kritiseeris Maailma Tervishoiuorganisatsiooni ebapiisavat tegutsemist haiguse puhkemise järel ning süüdistas epideemias WHO Aafrika piirkondliku büroo saamatust ja seal valitsevat korruptsiooni. Samuti kritiseeriti riike ja rahvusvahelisi organisatsioone, et need ei reageerinud olukorrale kiiresti ning jõuliselt. Niisugune kriitika eeldab, et inimkonnal on teadmised ja vahendid selliste haiguste ärahoidmiseks ning kui epideemia siiski kontrolli alt väljub, on selle põhjuseks inimeste ebapädevus, mitte jumalik viha. Ka Saharast lõunasse jäävates Aafrika riikides, kus aidsi on nakatunud ja surnud miljoneid elanikke veel aastaid pärast seda, kui arstidel õnnestus haiguse levikut mõista, nähakse seda õigustatult inimliku läbikukkumise, mitte julma saatuse tagajärjena.

Niisiis on võitluses haigustega nagu aids ja Ebola kaalukausid inimkonna poole kaldu. Aga kuidas on lood ohtudega, mis peituvad inimloomuses? Biotehnoloogia lubab meil küll võidelda bakterite ja viirustega, kuid muudab samal ajal inimese enneolematuks ohuallikaks. Needsamad vahendid, mis võimaldavad arstidel kiiresti tuvastada ja ravida uusi haigusi, annavad sõjavägedele ja terroristidele võimaluse sepitseda veelgi kohutavamaid haigusi ning nn viimsepäeva patogeene. Seega on tõenäoline, et suuremad epideemiad ohustavad inimkonda tulevikus üksnes juhul, kui inimkond neid ise mõne halastamatu ideoloogia teenistuses loob. Ajastu, mil inimkond pidi abitult looduslike epideemiatega silmitsi seisma, on arvatavasti läbi. Kuid me võime sellest puudust tundma hakata.