Читать книгу Homo Deus. Homse lühiajalugu - Юваль Ной Харари - Страница 9

21. sajandil asuvad inimesed arvatavasti tõsiselt surematuse poole püüdlema. Võitlus vananemise ja surmaga jätkab igivana võitlust näljahäda ning haigustega, tõstes esile tänapäevase kultuuri ülima väärtuse – inimelu. Meile meenutatakse pidevalt, et inimelu on kõige püham asi universumis. Seda räägivad kõik: õpetajad koolides, poliitikud parlamentides, advokaadid kohtutes ja näitlejad teatrilavadel. Pärast Teist maailmasõda ÜROs vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsioon, mis on ehk lähim ülemaailmsele põhiseadusele, teatab kategooriliselt, et õigus elule on inimkonna kõige tähtsam väärtus. Kuna surm ilmselgelt rikub seda õigust, siis on surm kuritegu inimkonna vastu ja me peaksime selle vastu sõtta minema.

Kui vaadata ajalukku, siis ei ole religioonid ja ideoloogiad kunagi pühitsenud elu ennast. Need pühitsesid alati midagi, mis jäi maisest elust kõrgemale või väljapoole ja olid seega surma suhtes üsna sallivad. Mõni neist on olnud Vikatimehesse koguni kiindunud. Kuna kristlus, islam ja hinduism väitsid, et olemasolu mõte on seotud meie saatusega teispoolsuses ning sellest sõltuv, oli ka surm nende järgijatele maailma oluline ja positiivne osa. Inimesed surid, kuna Jumal oli nii määranud ja surma hetk oli püha metafüüsiline kogemus, mis pakatas tähenduslikkusest. Kui inimene tegi viimast hingetõmmet, kutsuti kohale preestrid, rabid ja šamaanid, see oli aeg teha eluga lõpparve ning võtta vastu oma tõeline roll universumis. Proovige ette kujutada kristlust, islamit või hinduismi maailmas, kus pole surma ja seega ka taevast, põrgut või ümbersündi.

Nüüdisaegse teaduse ja kultuuri suhtumine ellu ja surma on täiesti teistsugune. Neile ei ole surm mingi metafüüsiline müsteerium, kindlasti ei näe nad surmas elu mõtte allikat. Pigem on surm tänaste inimeste arvates tehniline probleem, mille me suudame ja peaksime lahendama.

Kuidas täpselt inimesed surevad? Keskaegsetes muinasjuttudes kujutatakse Surma pikas mustas kapuutsiga rüüs tegelasena, kes hoiab käes suur vikatit. Inimene elab oma elu, muretseb ühe ja teise asja pärast, jookseb siia-sinna, kuni korraga ilmub tema ette Vikatimees, kes koputab talle kondise sõrmega õlale ja lausub: „Tule!” Seepeale hakkab inimene anuma: „Palun ei! Oota veel üks aasta, üks kuu, kas või päev!” Kuid mustas rüüs tegelane sisistab: „Ei! Sa pead tulema NÜÜD!” Ja nii me sureme.

5. Keskaegses kunstis kujutati surma Vikatimehena.

Tegelikkuses ei sure inimesed, sest üks mustas kuues tüüp on neile õlale koputanud, Jumal nii määranud või sellepärast et surelikkus on olemuslik osa suurest kosmilisest plaanist. Inimesed surevad alati mingi tehnilise tõrke tagajärjel. Süda ei pumpa enam ringi verd. Aort on selle sisekestadele ladestunud rasvast umbes. Maksas vohavad vähirakud. Kopsudes paljunevad pisikud. Mis on nende tehniliste probleemide põhjus? Teised tehnilised probleemid. Süda ei pumpa enam verd ringi, sest südamelihasesse ei jõua vajalikul hulgal hapnikku. Vähirakud vohavad, sest juhuslik geneetiline mutatsioon on rakkude käitumisjuhise ümber kirjutanud. Pisikud teevad kopsudesse pesa, sest keegi aevastas bussis. Selles ei ole midagi metafüüsilist. Tegu on täiesti tehnilist laadi probleemidega.

Igal tehnilisel probleemil on tehniline lahendus. Me ei pea surma võitmiseks ootama messia saabumist. Piisab paarist nohikust laboris. Kui tavapäraselt kuulus surmaga seonduv preestrite ja teoloogide pädevusse, siis tänapäeval tegelevad sellega insenerid. Me võime tappa vähirakud kemoteraapia või nanorobotite abil. Me võime kopsudes paiknevad pisikud hävitada antibiootikumidega. Kui süda verd ringi ei pumpa, võime seda ravimite ja elektrišokiga turgutada ning kui see ei toimi, võime inimesele uue südame siirdada. Tõsi, meil ei ole veel lahendust kõigile tehnilistele probleemidele. Kuid just seetõttu investeerime nii palju aega ja raha vähi ning patogeenide uuringutesse, geneetikasse ja nanotehnoloogiasse.

Ka inimesed, kes ei ole teadusuuringutega kuidagi seotud, on hakanud mõtlema surmast kui tehnilisest probleemist. Kui inimene läheb arsti juurde ja küsib: „Doktor, mis mul viga on?”, vastab viimane tõenäoliselt „Teil on gripp”, „Teil on tuberkuloos” või „Teil on vähk”. Kuid arst ei ütle kunagi: „Teil on surm.” Meile kõigile tundub, et gripp, tuberkuloos ja vähk on tehnilised probleemid, millele võime ühel päeval leida tehnilise lahenduse. Ka siis, kui inimesed surevad orkaani, autoõnnetuse või sõja tagajärjel, kipume selles nägema tehnilist läbikukkumist, mida saanuks ja tulnuks vältida. Kui valitsuse poliitika oleks olnud parem, linnavalitsus teinud korralikult tööd ja kindral langetanud targema otsuse, oleks saanud surma vältida. Surmast on saanud peaaegu kindel kohtukaasuste ja juurdluste põhjus. „Kuidas nad surid? Keegi pidi midagi tuksi keerama.”

Suurem osa teadlasi, arste ja akadeemikuid väidab avalikult, et nad ei unista seniajani surematusest, rõhutades, et nad üritavad lahendada üksnes üht või teist konkreetset probleemi. Kuid kuna vanadus ja surm ei ole muud kui konkreetsete probleemide tagajärg, siis ei ole ka piiri, mille ees arstid ning teadlased seisma jääksid ja teataksid: „Ei sammugi siit kaugemale. Me oleme vabanenud tuberkuloosist ja vähist, aga me ei liiguta sõrmeotsagi, et Alzheimeriga võidelda. Las inimesed surevad sellesse edasi.” Inimõiguste ülddeklaratsioon ei ütle, et inimestel on õigus elule kuni 90aastaseks saamiseni. See sätestab, et igal inimesel on õigus elule. Punkt. Seda õigust ei piiritle ükski aegumistähtaeg.

Seetõttu on osa teadlasi ja mõtlejaid, kelle read üha tihenevad, hakanud sel teemal avameelsemalt sõna võtma, väites, et tänapäeva teaduse lipukirjaks on võit surma üle ning inimestele igavese nooruse kinkimine. Nimetamist väärivad gerontoloog Aubrey de Grey ning mitmekülgne teadlane ja leiutaja Ray Kurzweil (USA teadusauhinna National Medal of Technology and Innovation võitja tehnoloogia ja uuenduslikkuse kategoorias 1999. aastal). 2012. aastal määrati Kurzweil Google’i peainseneriks ja aasta hiljem rajas Google allettevõtte Calico, mis on seadnud ülesandeks leida lahenduse surmale.^[25.] Aastal 2009 palkas Google ühe teise surematuse tõsiuskliku, Bill Marise, juhtima investeerimisfondi Google Ventures. 2015. aasta jaanuaris antud intervjuus ütles Maris: „Kui te küsite minult täna, kas on võimalik elada 500aastaseks, siis vastus on jah.” Marisel on selleks hunnik raha. Google Ventures investeerib 36 protsenti ettevõtte kahe miljardi USA dollari suurusest portfellist reaalteadustega tegelevatesse iduettevõtetesse, sealhulgas mitmesse auahnesse projekti, mis on võtnud sihiks eluea pikendamise. Kasutades Ameerika jalgpalli võrdlust, selgitas Maris, et võitluses surma vastu on ettevõttel suured plaanid. „Me üritame võita kogu mängu,” ütleb Maris. Miks? „Sellepärast,” vastab Maris, „et elada on parem kui surra.”^[26.]

Seda unistust jagavad teisedki Ränioru suurkujud. PayPali kaaslooja Peter Thiel on tunnistanud, et tema eesmärgiks on elada igavesti. „Leian, et tõenäoliselt on olemas kolm peamist lähenemisviisi [surmale],” selgitas ta. „Sa võid sellega leppida, seda eitada ja selle vastu võidelda. Arvan, et meie ühiskonnas valitsevad inimesed, kes kas eitavad seda või nõustuvad sellega, mina eelistan sellega võidelda.” Paljud inimesed näevad selliseid väiteid arvatavasti teismeea unistustena ega pööra neile tähelepanu. Kuid Thieli peab tõsiselt võtma. Ta on üks Ränioru kõige edukam ja mõjukam ettevõtja, kelle vara hinnatakse 2,2 miljardile USA dollarile.^[27.] Üks on selge: võrdsus on out – surematus on in.

Selliste valdkondade, nagu geenitehnoloogia, regeneratiivne meditsiin ja nanotehnoloogia, kaelamurdvalt kiire areng annab alust veelgi optimistlikumateks ettekuulutusteks. Mõni asjatundja usub, et inimesed võidavad surma 2200. aastaks, teised ütlevad, et see juhtub 2100. aastal. Kurzweil ja de Grey on veelgi lootusrikkamad. Nad väidavad, et igaühel, kellel on 2050. aastal terve keha ja suur pangaarve, on tõsiseltvõetav võimalus surematuks saada, lükates surma kümne aasta kaupa muudkui edasi. Kurzweili ja de Grey sõnul võime umbes iga kümne aasta tagant kliinikusse marssida ning lasta teha protseduure, mis üksnes ei ravi haigusi, vaid taastavad kudesid ning uuendavad käsi, silmi ja aju. Selleks ajaks, kui me vajame järgmist ravikuuri, on arstid leiutanud hulgaliselt uusi ravimeid, uuendusi ja seadeldisi. Kui Kurzweilil ja de Greyl on õigus, siis võib juba praegu meie seas tänavatel ringi käia surematuid – seda muidugi juhul, kui satute kõndima New Yorgis Wall Streetil või Viiendal avenüül.

Tegelikkuses ei ole nad mitte surematud, vaid surelikud, kes elavad igavesti. Erinevalt Jumalast võivad tuleviku üliinimesed siiski mõne sõja või õnnetuse tagajärjel surra ja miski ei suudaks neid seejärel teispoolsusest tagasi tuua. Kuid erinevalt meist, tavasurelikest, ei oleks nende elul aegumistähtaega. Seni kuni mõni pomm neid tükkideks ei rebi või veoauto neid rataste all ei lömasta, võivad nad lõputult edasi elada. See teeb neist tõenäoliselt ajaloo kõige murelikumad inimesed. Meie, surelikud, riskime eluga iga päev, sest me teame, et see saab ükskord niikuinii otsa. Sestap võtame ette mägimatku Himaalajas, ujume meres ja teeme igasuguseid muid ohtlikke asju, näiteks ületame tänavat või sööme restoranis. Kuid kui uskuda, et elada võib igavesti, võib selline igavikuga riskimine hulluks ajada.

Võib-olla oleks seega parem alustada veidi väiksemate eesmärkidega, näiteks keskmise eluea kahekordistamisega? 20. sajandil õnnestus meil keskmist eluiga tõsta 40 eluaastalt 70-le. Seega peaksime 21. sajandil suutma seda vähemalt kahekordistada 150ni. Kuigi see oleks surematusest kaugel, tähendaks see inimühiskonnale ometi revolutsiooni. See muudaks kas või perekonna ülesehitust, abielusid ning lapse ja vanema suhteid. Praegu eeldavad inimesed ikka veel, et nad on abielus, kuni surm neid lahutab, ning suur osa elust keerleb laste saamise ja kasvatamise ümber. Katsuge nüüd ette kujutada inimest, kes elab keskmiselt 150 aastat. 40aastaselt abielludes on tal veel 110 aastat elada. Kas oleks realistlik oodata, et tema abielu kestab 110 aastat? Ka katoliiklastest fundamentalistid võivad siin libastuda. Seega on tõenäoline, et juba praegu märgatav suundumus elu jooksul mitu korda abielluda üksnes kasvab. Kui naine toob neljakümnendates eluaastates ilmale kaks last, siis 120aastasena on aeg, mil ta lapsi kasvatas, tema jaoks vaid kauge mälestus – lühike osa tema pikast elust. On raske oletada, milliseks võib vanemate ja laste suhe sellistes tingimustes kujuneda.

Mõelgem kas või karjäärile. Praegu eeldame, et inimene omandab elukutse teismeea lõpus ja varastes kahekümnendates ning ülejäänud elu jäädakse sellele elualale truuks. Ilmselgelt õpime uusi asju ka neljaja viiekümneselt, kuid üldjuhul on meie elu jagatud etappidesse, kus õppimisele järgneb töötamisaeg. 150 aasta vanuseks elades see ei toimiks – eriti veel maailmas, mida raputavad pidevalt uued tehnoloogiad. Inimesed saaksid märksa kauem töötada ning neil tuleks ka veel 90. eluaastates ikka ja jälle ümber õppida.

See tähendab, et inimesed ei lähe 65aastaselt pensionile ega tee ruumi uuele põlvkonnale ja nende uudsetele ideedele ja pürgimustele. Füüsik Max Planck on öelnud, et teadus edeneb matus matuse haaval. Ta pidas silmas, et ainult siis, kui eelmine põlvkond on siit ilmast lahkunud, on uutel teooriatel võimalik vanad välja juurida. Ja see ei kehti üksnes teaduse kohta. Mõelge kas või enda ametile ja töökohale – ükskõik, kas te olete akadeemik, ajakirjanik, kokk või jalgpallur –, mis tunnet teis tekitaks, kui teil oleks 120aastane ülemus, kelle ideed pärineksid kuninganna Victoria ajast ning suure tõenäosusega jääks ta teie ülemuseks ka järgmised paarkümmend aastat?

Poliitikas oleksid tagajärjed tõenäoliselt veelgi tõsisemad. Kas teil oleks midagi selle vastu, kui Putin veel 90 aastaks võimule jääks? Teisalt, kui inimesed elaksid 150 aasta vanuseks, siis valitseks 2018. aastal Moskvas endiselt täiesti kõbus 140aastane Stalin, esimees Mao oleks 125aastane keskealine ja printsess Elizabeth istuks, käed rüpes, ja ootaks, mil 123aastane George VI aujärje talle pärandaks. Elizabethi poeg Charles ei pääseks aga troonile enne aastat 2076.

Tulles tagasi tegelikku maailma, pole sugugi kindel, et Kurzweili ja de Grey ennustused 2050. või 2100. aastaks tõepoolest täituvad. Mina arvan, et igavese nooruse lootus on ennatlik ja kes seda liiga tõsiselt võtab, peab kibedasti pettuma. Pole lihtne elada teadmisega, et ühel päeval peame surema, kuid veelgi raskem on uskuda surematusse ja eksida.

Kuigi inimese keskmine eluiga on viimase saja aastaga kaks korda pikenenud, puudub meil igasugune alus sellest järeldada, et me suudame järgneva saja aasta jooksul sama teha ja keskmise eluea 150 aastani viia. 1900. aastal oli keskmine oodatav eluiga kõigest 40 aastat, sest alatoitumus, nakkushaigused ja vägivald nõudsid palju inimelusid. Samal ajal need, kes suutsid neist hädadest pääseda, võisid suuremate probleemideta jõuda 70. ja 80. eluaastatesse, mis on Homo sapiens’i loomulik eluiga. Erinevalt tavapärasest arvamusest ei peetud 70. eluaastates inimesi eelnenud sajanditel sugugi harvadeks veidrikeks. Galileo Galilei suri 77aastasena, Isaac Newton 84aastasena ja Michelangelo elas 88 aasta vanuseks antibiootikumide, vaktsiinide ning elundisiirdamiseta. Koguni džungliasukatest šimpansid võivad mõnikord 60aastaseks elada.^[28.]

Tõsi on see, et nüüdisaegne meditsiin ei ole meie eluiga seni aastatki pikendanud. Selle suur saavutus, meie päästmine enneaegsest surmast, on võimaldanud nautida inimese loomulikku eluiga selle täies ulatuses. Kui suudaksimegi saavutada võidu vähi, suhkruhaiguse ja teiste raskete haiguste üle, tähendaks see siiski üksnes seda, et peaaegu igaüks elaks umbes 90 aasta vanuseks. Sellest ei piisa, et keskmine eluiga tõuseks 150ni, rääkimata 500st. Et selleni jõuda, peaks meditsiin ümber kujundama inimkeha ülesehituse ja elutegevuse ning leidma mooduse, kuidas taastekitada elundeid ning kudesid. Ei ole sugugi kindel, et me sellega 2100. aastaks hakkama saame.

Sellest hoolimata viib iga nurjunud katse surmast võitu saada meid sammukese eesmärgile lähemale, mis toidab veelgi suuremaid lootusi ja julgustab inimesi aina rohkem pingutama. Kuigi Google’i Calico ei suuda lahendada surma probleemi sedavõrd kiiresti, et muuta surematuteks Google’i kaasloojaid Sergei Brini ja Larry Page’i, suudab see tõenäoliselt teha inimtervise kohta olulisi avastusi rakubioloogia ning geenimeditsiini valdkonnas. Nii saab Google’i meeskonna järgmine põlvkond alustada võitlust surmaga uuelt ja paremalt positsioonilt. Teadlane, kes räägib surematusest, on nagu poiss, kes hüüdis hunti – varem või hiljem hunt ilmubki kohale.

Kui me ka ei saavuta surematust oma eluajal, saab võitlusest surmaga arvatavasti tulevase sajandi lipukiri. Arvestades usuga inimelu pühadusse ja kiirete muudatustega teaduses ning kapitalistliku majanduse vajadustega, näib halastamatu sõda surma vastu vältimatu. Meie ideoloogiline pühendumus inimelule ei luba meil lihtsalt surmaga kunagi leppida. Senikaua kui inimesed surevad, üritame sellest vabaneda.

Teadusasutused ja kapitalistlik majandus panevad meelsasti sellele ettevõtmisele õla alla. Enamikul teadlastest ja pankuritest on ükskõik, millega nad tegelevad, peaasi, et see annab neile võimaluse midagi uut avastada ning suuremat kasumit teenida. Kas keegi oskaks ette kujutada erutavamat teaduslikku väljakutset kui surma ülekavaldamine? Või tulusamat turgu kui igavese nooruse turg? Juhul kui te olete üle 40 aasta vana, sulgege hetkeks silmad ja püüdke meenutada, milline oli teie keha siis, kui te olite 25aastane. Mitte üksnes seda, kuidas see välja nägi, vaid esmajoones, mis tunne see oli. Kui palju te oleksite valmis maksma võimaluse eest see keha tagasi saada? Kindlasti on neid, kes sellisest võimalusest pikemalt mõtlemata loobuksid, kuid ühtlasi oleks omajagu neidki, kes maksaksid selle eest ükskõik kui kõrget hinda, mis tähendaks sisuliselt piiramatu turu teket.

Kui sellest ei piisa, annab sõjale surmaga hoogu enamikus inimestes juurdunud surmahirm. Senikaua kuni inimesed eeldasid, et surm on vältimatu, harjutasid nad juba varasest east maha suruma iha elada igavesti või siis rakendasid seda asenduseesmärkide saavutamise teenistusse. Inimesed tahavad elada igavesti, mistõttu loovad nad „surematuid” sümfooniaid, soovivad sõjas välja teenida „kustumatu au” või koguni ohverdavad elu selle nimel, et nende hinged võiksid nautida paradiisis „igavest õndsust”. Arvestatav osa meie loometegevusest, poliitilisest pühendumusest ja religioossest vagadusest on kantud surmahirmust.

Woody Allenilt, kes on surmahirmu najal teinud vapustavat karjääri, küsiti kord, kas ta loodab suurel ekraanil igavesti elada. Allen vastas, et ta elaks hea meelega edasi oma korteris. „Ma ei taha saavutada surematust tööga, vaid selle läbi, et ma ei sure ära,” lisas Allen. Igavene kuulsus, rahvuslikud mälestamistseremooniad ja unistused paradiisist on nigel aseaine sellele, mida Alleni-sugused inimesed tegelikult tahavad – mitte surra. Niipea, kui inimesed usuvad (põhjusega või ilma), et neil on arvestatav võimalus surmast pääseda, ei lase eluisu neil end rohkem kunsti, ideoloogia ja religiooni logiseva vankri ette rakendada ning see tahtmine pühib kõik teelt eest.

Kui te arvate, et põlevate silmade ja lehviva habemega usufanaatikud on halastamatud, siis oodake ning vaadake, mida teevad eakad ärihaid ja vananevad Hollywoodi tähekesed, kes arvavad, et elueliksiir on käeulatuses. Juhul, ja siis kui teadus teeb olulisi edusamme sõjas surmaga, kandub tegelik lahingutegevus laboritest parlamentidesse, kohtutesse ja tänavatele. Niipea kui teadlaste püüdlused on edukad, toob see kaasa teravad poliitilised vastasseisud. Võib juhtuda, et kõik senised ajaloolised sõjad ja konfliktid kahvatuvad ning muutuvad pelgaks eelmänguks meid ees ootava igavese nooruse nimel peetava võitluse kõrval.