Читать книгу Homo Deus. Homse lühiajalugu - Юваль Ной Харари - Страница 8

Hea uudis on seegi, et sõjad on kadumas. Senise ajaloo vältel on suurem osa inimkonnast suhtunud sõdadesse kui millessegi iseenesestmõistetavasse, samal ajal kui rahu oli midagi ajutist ja ebakindlat. Rahvusvahelisi suhteid korraldas džungliseadus, mille järgi sõda oli endiselt võimalik ka siis, kui elati rahus. Näiteks kuigi 1913. aastal valitses Saksamaa ja Prantsusmaa vahel rahu, teadsid kõik, et 1914. aastal võis juhtuda, et nad teineteise kõri kallale kargavad. Millal tahes poliitikud, kindralid, ettevõtjad ja tavainimesed plaane tegid, jätsid nad neisse alati ruumi ka võimalikule sõjale. Kiviajast aurumasinate ajastuni ja Arktikast Saharani teadis iga inimene, et naabrid võisid ükskõik mis hetkel nende aladele tungida, seal elavaid inimesi tappa ning maa anastada.

Seda džungliseadust rikuti, kui mitte ei tühistatud, 20. sajandi teises pooles. Enamikus piirkondades esineb sõdu harvemini kui kunagi varem. Kui varastes põllumajanduslikes ühiskondades moodustasid vägivaldsed surmad 15 protsenti kõigist surmajuhtudest, siis 20. sajandil põhjustas vägivald vaid viis protsenti kõigist surmadest. 21. sajandi alguses oli vaid üks protsent kõigist surmajuhtumitest seotud inimvägivallaga.^[21.] 2012. aastal suri maailmas kokku umbes 56 miljonit inimest, neist 620 000 vägivalla tõttu (120 000 inimest sõdade ja 500 000 kuritegude tagajärjel). Võrdluseks, samal aastal sooritati 800 000 enesetappu ja 1,5 miljonit inimest suri suhkruhaiguse tagajärjel.^[22.] Suhkur on muutunud ohtlikumaks kui püssirohi.

Mis veelgi olulisem, üha suurem osa inimkonnast peab sõda lihtsalt mõeldamatuks. Esimest korda ajaloos ei arvesta paljud valitsused, ettevõtted ja eraisikud lähituleviku kavandamisel sõjaga. Tuumarelvad on võrdsustanud sõja puhkemise suurjõudude vahel kollektiivse enesetapuga ning sundinud seega maailma võimsamaid riike otsima konfliktide lahendamiseks teisi ja rahumeelseid moodusi. Samal ajal on globaalne majandus muutunud materjalipõhisest majandusest teadmispõhiseks majanduseks. Varem olid jõukuse peamiseks allikaks ainelised varad, nagu kullakaevandused ja naftapuurkaevud. Tänapäeval on selleks teadmised. Ja kui naftavälju saab sõjaga vallutada, siis teadmisi mitte. Sedamööda, kuidas teadmistest kujunes olulisim majandusvara, tasusid sõjad end üha vähem ära ning taandusid üha rohkem neisse maailma piirkondadesse – nagu Lähis-Ida ja Kesk-Aafrika –, kus majandus toimis endiselt vanamoodsalt materjalipõhisena.

1998. aastal oli Rwanda seisukohalt mõistlik hõivata ja röövida paljaks naaberriigis Kongos asuvad koltanikaevandused, kuna see hinnaline maavara oli mobiiltelefonide ning sülearvutite tööstuses väga nõutud ja Kongole kuulus 80 protsenti maailma koltanivarudest. Rwanda teenis röövitud koltani müügist 240 miljonit USA dollarit aastas. Vaese riigi jaoks oli see suur raha.^[23.] Samas ei oleks näiteks Hiina saanud mingisugust kasu Californiasse tungimisest ja Ränioru vallutamisest, sest kui hiinlased suudaksid ka lahinguväljal edukad olla, siis ränikaevandusi nad sealt ikkagi ei leiaks. Selle asemel on hiinlased teeninud miljardeid dollareid tänu koostööle selliste kõrgtehnoloogiliste hiiglastega nagu Apple ja Microsoft, ostes nende tarkvara ning valmistades nende toodangut. Sama summa, mille saamiseks Rwanda pidi aasta vältel Kongo koltanit röövima, teenivad hiinlased päevaga rahumeelses kaubanduses.

Selle tulemusel on sõna rahu omandanud uue tähenduse. Eelnevad põlvkonnad mõtlesid rahust kui sõja ajutisest puudumisest. Tänapäeval mõtleme rahust kui sõja mõeldamatusest. Kui 1913. aastal ütlesid inimesed, et Prantsusmaa ja Saksamaa vahel valitseb rahu, siis pidasid nad silmas, et sel hetkel ei käinud Prantsusmaa ning Saksamaa vahel sõda, kuid seda, mis võis juhtuda järgmisel aastal, ei teadnud keegi. Kui ütleme sama tänapäeval, siis mõtleme, et sõja puhkemine nende riikide vahel on meile teadaolevate asjaolude valguses mõeldamatu. Selline rahu ei valitse üksnes Prantsusmaa ja Saksamaa vahel, vaid peaaegu (kuigi mitte) kõigi riikide vahel. Meil pole ühtki stsenaariumi, mille järgi võiks järgmisel aastal Saksamaa ja Poola, või Indoneesia ja Filipiinide või Brasiilia ning Uruguay vahel puhkeda tõsine sõda.

See uus rahu ei ole mingi hipiunelm. Sellega arvestavad ka võimujanused valitsused ja ahned korporatsioonid. Kui Mercedes kavandab oma müügistrateegiat Ida-Euroopas, siis ei arvesta ta võimalusega, et Saksamaa võib vallutada Poola. Filipiinidelt odavat tööjõudu vahendav ettevõte ei muretse, et Indoneesia võiks tuleval aastal Filipiinidele tungida. Kui Brasiilia valitsus koguneb järgmise aasta eelarvet arutama, ei kujuta keegi ette, et Brasiilia kaitseminister võiks korraga püsti karata, rusikaga vastu lauda lüüa ja hüüda: „Üks hetk! Mis siis, kui me tahame tungida Uruguaysse ja selle vallutada? Te ei ole sellega arvestanud. Me peame selle sõja rahastamiseks viis miljardit USA dollarit kõrvale panema.” Loomulikult leidub maailmas endiselt üksikuid riike, mille kaitseministrid on valmis selliseid asju ütlema, samuti piirkondi, kus uus rahu pole suutnud kandepinda leida. Ma tean seda väga hästi, sest elan ühes sellises piirkonnas. Kuid need on siiski pigem erandid.

Loomulikult pole mingisugust garantiid, et uus rahu kestab igavesti. Samamoodi, nagu tuumarelvad muutsid uue rahu üldse võimalikuks, võib tehnoloogiline areng luua aluse uut laadi sõdadeks. Siinkohal peame eelkõige arvestama kübersõdadega, mis võivad maailma ebastabiilseks muuta, andes väikestele riikidele ja vabaühendustele võimaluse tõhusalt suurjõududega võidelda. Kui USA 2003. aastal Iraagis sõjategevust alustas, laastas see Bagdadi ja Mosuli, kuid Los Angelese või Chicago kohal ei langenud alla ükski pomm. Tulevikus võivad sellised riigid nagu Põhja-Korea või Iraan kasutada loogikapomme, et California ilma elektrita jätta, Texase naftarafineerimistehased õhku lasta ja põhjustada rongide kokkupõrkeid Michiganis. (Loogikapommid on pahavaralised koodid, mis peidetakse arvutiprogrammidesse ja mida saab tööle panna eemalt. On tõenäoline, et arvutivõrgud, mida kasutatakse USA ja paljude teiste riikide elutähtsa taristu haldamiseks ning käimashoidmiseks, on juba sellistest koodidest pungil.)

4. Tuumalõhkepeaga Vene mandritevaheline ballistiline rakett Topol-M Moskvas paraadil.

Ometi ei peaks me võimekust ja motivatsiooni omavahel segi ajama. Kuigi kübersõda pakub uusi võimalusi hävingut külvata, ei too see tingimata kaasa uut ajendit selle tegelikuks rakendamiseks. Inimkond ei ole viimase 70 aasta jooksul rikkunud üksnes džungliseadust, vaid ka Tšehhovi seadust. Anton Tšehhovile omistatakse kuulus lause, et kui esimeses vaatuses on laval püss, teeb see viimases lõpuks ka pauku. Läbi ajaloo oli nii, et kui kuningad ja keisrid olid saanud mõne uue relva, tekkis neil varem või hiljem kiusatus seda kasutada. Kuid 1945. aastast on inimkond õppinud sellele kiusatusele vastu seisma. Relva, mida esitleti külma sõja esimeses vaatuses, ei ole veel kasutatud. Praeguseks oleme harjunud elama maailmas, mis on täis välja laskmata pomme ja rakette ning saanud meistriteks nii džungli- kui ka Tšehhovi seaduse murdmisel. Kui me neid seadusi kunagi taas järgima peaksime, siis on see meie, mitte vältimatu saatuse süü.

Kuidas on terrorismiga? Kui ka valitsused ja suurriigid on õppinud end talitsema, ei pruugi terroristid uute ning hävitavate relvade kasutamisel kõhelda. Tegu on kahtlemata muret tekitava võimalusega. Samal ajal on terrorism nõrkuse strateegia, mida kasutavad need, kellel puudub ligipääs tegeliku võimu juurde. Vähemalt minevikus oli nii, et terrorism külvas pigem hirmu ega põhjustanud olulist ainelist kahju. Terroristid ei suuda tavaliselt võita sõjaväge, vallutada riike ja hävitada linnu. Kui 2010. aastal suri rasvumise ja sellest tulenevate haiguste tõttu umbes kolm miljonit inimest, siis terroristid tapsid maailmas kokku 7697 inimest, neist enamiku arengumaades.^[24.] Keskmisele ameeriklasele või eurooplasele on Coca-Cola suurem oht kui al-Qaeda.

Kuidas on siis võimalik, et terroristidest räägitakse uudistes ja nad muudavad poliitilist olukorda maailmas? Nad provotseerivad vaenlasi üle reageerima. Olemuselt on terrorism etendus. Terroristid lavastavad kohutava vägivaldse vaatemängu, mis paneb tööle meie kujutlusvõime ja tekitab tunde, et oleme libisemas tagasi keskaegsesse kaosese. Seetõttu tunnevad riigid sageli vajadust reageerida terrorismiteatrile julgeolekuetteastega, korraldades üüratuid jõuetendusi, milleks võib olla mõne rahva tagakiusamine või sissetung võõrriikidesse. Enamasti kujutab selline ülereageerimine terrorismi vastu meie julgeolekule palju suuremat ohtu kui terroristid ise.

Terroristid on nagu kärbsed, kes üritavad portselanipoodi hävitada. Kärbes on nii nõrk, et ei suuda ühtainsatki teetassi paigalt nihutada. Niisiis otsib ta härja, poeb talle kõrva ja hakkab seal sumisema. Härg läheb hirmust ja ärritusest marru ning peksab portselanipoe segamini. Just see on viimase kümnendi jooksul Lähis-Idas aset leidnud. Islami fundamentalistid poleks kunagi suutnud Saddam Husseini kukutada. Selle asemel ajasid nad 11. septembri rünnakutega marru USA, kes hävitas nende eest Lähis-Ida portselanipoe. Nüüd saavad nad varemete keskel õilmitseda. Terroristid on liiga jõuetud, et meid tagasi keskaega tirida ja taaskehtestada džungliseadus. Nad võivad meid provotseerida, kuid lõppkokkuvõttes sõltub kõik meist endist. Kui džungliseadus taas kehtima hakkab, siis ei ole see terroristide süü.

Tõenäoliselt nõuavad näljahädad, taudid ja sõjad ka tulevatel aastakümnetel miljoneid inimelusid. Kuid ometi ei ole need enam vältimatud tragöödiad, mis jäävad väljapoole abitu inimkonna mõistmisvõimet ja kontrolli. Neist on saanud hallatavad probleemid. See ei muuda kuidagi vähemtähtsaks kõigi nende sadade miljonite inimeste kannatusi, kes elavad vaesuses, kaotavad elu malaaria, aidsi ja tuberkuloosi tõttu ning on sattunud vägivaldsete konfliktide küüsi Süürias, Kongos või Afganistanis. See pole sõnum, et näljahädad, taudid ja sõjad on maakeralt kadunud ning me ei peaks nende pärast muretsema. Vastupidi. Senise ajaloo vältel on inimesed pidanud neid lahendamatuteks probleemideks, mistõttu puudus igasugune mõte püüda neid kuidagi lahendada. Inimesed palvetasid imede lootuses Jumala poole, proovimata ise midagi teha, et näljale, haigustele ja sõjale lõpp teha. Need, kes väidavad, et maailm praegu on sama näljane, haige ja vägivaldne nagu sada aastat tagasi, ei tee muud, kui põlistavad seda igivana allaheitlikku maailmavaadet. Nad osutavad, et kõik inimeste tohutud jõupingutused 20. sajandil on olnud tulutud ning meditsiiniuuringud, majandusreformid ja rahualgatused on olnud asjatud. Mis mõtet on sel juhul panustada aega ja raha edasistesse meditsiiniuuringutesse ning uutesse majandusreformidesse ja rahualgatustesse?

Meie varasemate saavutuste tunnistamine annab edasi lootuse ja vastutuse sõnumi, julgustades meid tulevikus veelgi rohkem pingutama. Kui inimesed meie 20. sajandi saavutuste taustal endiselt nälja, taudide ja sõja käes kannatavad, ei saa me selles süüdistada loodust ega Jumalat. Meie võimuses on asju paremaks teha ja kannatusi veelgi vähendada.

Kuid meie saavutuste tunnustamine kannab teistki sõnumit: ajalugu ei salli tühja kohta. Kui näljahädade, taudide ja sõdade arv väheneb, siis peab inimkonna päevakorras miski muu neid asendama. Ja meil oleks targem väga hoolikalt kaaluda, mis see on. Muidu võib juhtuda, et vanal lahinguväljal võidu saavutanuna seisame ootamatult täiesti uuel rindejoonel. Mis ettevõtmised asendavad 21. sajandil inimkonna päevakavas näljahäda, taudid ja sõja?

Üheks keskseks eesmärgiks saab inimkonna ja planeedi kaitsmine ohtude eest, mis tulenevad meie endi võimekusest. Me oleme suutnud näljahäda, taudid ja sõja saada kontrolli alla suuresti tänu haruldasele majanduskasvule, mis tagab meile piisavalt toitu, ravimeid, energiat ning toorainet. Kuid seesama kasv muudab planeedi ökoloogilist tasakaalu ebastabiilseks loendamatutel viisidel, mida oleme alles hakanud lähemalt uurima. Inimkond on selle ohu teadvustamisel hiljaks jäänud ja väga vähe midagi selle vastu ette võtnud. Vaatamata sellele, et reostusest, ülemaailmsest soojenemisest ja kliimamuutustest räägitakse palju, ei ole suurem osa riike toonud seni ühtki tõsisemat majanduslikku või poliitilist ohvrit olukorra muutmiseks. Kui peame valima majanduskasvu ja ökoloogilise stabiilsuse vahel, eelistavad poliitikud, ettevõtjad ning valijad peaaegu alati kasvu. Kui me tahame katastroofi vältida, peame 21. sajandil paremaid valikuid tegema.

Mille muu poole on inimkonnal püüelda? Kas meile piisaks rahuloluks, kui keskenduksime vaid heale, hoiaksime näljahädad, taudid ja sõjad ohjes ning kaitseksime ökoloogilist tasakaalu? See võib tõepoolest olla arukaim tegevussuund, kuid vaevalt hakkab inimkond seda järgima. Inimesed on harva rahul sellega, mis neil on. Inim-meele^(1*.) kõige tavalisemaks reaktsiooniks saavutustele ei ole mitte rahulolu, vaid isu enama järele. Inimesed taotlevad alati midagi paremat, suuremat, maitsvamat. Kui inimkonnal on uued tohutud võimed ning kui näljahäda, taudide ja sõja oht on lõpuks ometi möödas, siis mis saab meist endast? Mida teadlased, investorid, pankurid ja presidendid kogu päeva tegema peaksid? Luuletusi kirjutama?

Edu sünnitab ambitsioone ja meie hiljutised saavutused ärgitavad inimkonda veelgi julgemaid eesmärke seadma. Olles enneolematul moel taganud jõukuse, tervise ja harmoonia ning arvestades meie minevikku ja praegusi väärtushinnanguid, saavad inimkonna uuteks eesmärkideks tõenäoliselt surematus, õnnelikkus ja jumalikkus. Olles vähendanud alatoitumusest, haigustest ja vägivallast tingitud suremust, soovime võita vananemist ning ka surma ennast. Olles päästnud inimesed armetutest kannatustest, on meie eesmärk nende õnnelikuks muutmine. Tõstnud inimkonna ellujäämisraskuste elajalikult tasemelt kõrgemale, seame sihiks ülendada inimesed jumalateks ja muuta Homo sapiens’i Homo deus’iks.