Читать книгу Põgenenud pruudi kannul - Yvonne Lindsay - Страница 6

Mehe abikaasa?

Kuidas ta saab midagi sellist ära unustada?

Kuidas suutis ta sellise mehe unustada?

Belinda vaatas vaikivat võõrast, kes seisis haiglavoodi jalutsis tema isa kõrval. Pikka kasvu, nähes välja, nagu tema disaineririided oleksid tema keha jaoks natuke liiga suured, seisis võõras, vasak käsi püksitaskus, parem toetumas musta läikiva jalutuskepi nupule.

Naine ei teadnud mehe nimegi. Kuidas sai ta olla temaga abielus ja seda mitte mäletada? Hirm nööris Belinda kurku.

Mehe sädelev-rohelised silmad ei pööranud naise näolt hetkekski pilku. Midagi vaevu aimatavat – oli see viha? – hõõgus pealispinna all. Tema ilme jäi läbitungimatuks. Mehe karmid näojooned rääkisid raudsest tahtejõust – see ei olnud mees, kes taluks rumalaid.

Belindal oli raske hingata. Ta ei tundnud seda meest – kuidas nad saavad arvata, et ta läheb koos võhivõõraga koju? Belinda heitis isa poole hirmunud pilgu. Naeratus, millega too vastas, näis olevat pingutatud, kortsud isa näol sügavamad kui tavaliselt. Järsku oli kadunud Belinda soov sellest Aucklandi linnahaigla palatist minema pääseda. Koht, kust ta oli kibelenud lahkuma, oli nüüd omandamas kauaotsitud varjupaiga jooni.

Talle tuli pähe üks rahutukstegev mõte.

„Kui sa oled minu abikaasa, siis miks ei ole sa minu kõrval olnud nagu mu vanemad? Ma tulin juba kaks nädalat tagasi koomast välja.” Belinda väljakutsuv hääl kajas õõnsalt üle toa.

Belinda tabas pilgu, mida ta isa ja too mees, kes väitis end tema abikaasa olevat, vahetasid, ning nägi, kuidas isa peaaegu märkamatult noogutas.

„Niisiis?” küsis Belinda nõudlikult, sõrmed voodiriiete ümber rusikasse tõmbumas.

„Õnnetus, mis võttis sinult mälu, põhjustas ka mulle vigastuse. Ma olen nüüd piisavalt paranenud, et koju minna. Koos sinuga.”

Oli nii mõndagi, mida mees talle ei öelnud, ning see, mis ta ütlemata jättis, tekitas Belindas isegi suuremat ärevust kui teadmine, et ka mees oli haiglas olnud. Sellest hetkest saadik, kui ta oli teadvusele tulnud, olid nii haiglapersonal kui ka vanemad teda justnagu vati sees hoidnud. Kõik olid valmis talle raviga seotud vastuseid andma, kuid ei midagi rohkemat. Isegi mitte üksikasju õnnetusest, mis oli ta neljaks nädalaks koomasse viinud. Kaks nädalat, tulvil analüüse ja läbivaatusi, olid arstid püüdnud leida tema mälukaotuse põhjust ning jõudnud järeldusele, et see ei olnud tingitud löögist, mille Belinda oli autoõnnetuse käigus vastu pead saanud. Omavahelistes vaikse häälega peetud vestlustes oli naine kuulnud arste mainivat sõnu ”traumaatiline amneesia” ja ”hüsteeriline amneesia”.

See viimane oli temas judinaid tekitanud. Kas see tähendab, et ta on peast segi, mõtles Belinda, kui ta eelistas unustada osa oma elust, mis igaühe jaoks oleks pidanud olema täis põnevust, lõbu ja kirge? Või oli tal mõjuv põhjus, miks ta seda unustada tahtis?

Ta vaatas uuesti võõrast. Et mehe riided kergelt lotendasid – see oli pärast haiglasviibimist täiesti mõistetav. Kas ta oli olnud naise külastamiseks liiga nõrk? Kas pikk voodis lebamine selgitab tema kõhetust? Belindal ei olnud mingit kahtlust, et see oli mees, kes pöörab tähelepanu igale pisimalegi detailile, ning et tavaolukorras istuks ülikond tal seljas nagu valatult.

Veel üks mõte turgatas talle pähe. Kas tema haiglast väljalaskmine oli sihilikult ajastatud mehe omaga? Belindas lõi lõkkele protest.

Temaga oli ebaausat mängu mängitud.

„Ei, ma ei tee seda. Ma ei lähe koos sinuga koju. Ma isegi ei tunne sind!” Ta hääl kõlas kiledalt ja paaniliselt.

Võõra silmad tõmbusid pilukile ning ta põselihas liikus.

„Ma olen Luc Tanner, sina oled Belinda Tanner – minu naine. Loomulikult tuled sa koos minuga koju.” Ta noogutas Belinda isa suunas. „Kas sa arvad, et su isa laseks sind oma silma alt ära, kui ma tema kallist lapsukest mingil moel ohustaksin? Sa tunned mind hästi, võid selles kindel olla.”

Mehe hääles oli alatoon, mida Belinda ei suutnud täpselt määratleda, kuid mis tekitas temas judinaid. Ta raputas kergelt pead, et end sellest tundest vabastada. See, mis too võõras – Luc, parandas ta ennast – ütles, oli täiesti mõistlik, kuid sellele vaatamata tekitas mees temas ärevust.

„Miks ma ei või koos isaga koju minna? Vähemalt seniks, kuni mu mälu taastub.” Belinda haaras kinni õlekõrrest ning teadis seda väga hästi.

„Ja kui su mälu ei tulegi tagasi? Kas me peame oma abielu siis igaveseks unustama? Meie tõotused teineteisele?”

Mehe häälest kumas läbi metalne noot, mis tekitas naises külmavärinaid. See oli hea küsimus. Mis siis saab, kui ta ei saagi neid kaotatud kuid tagasi? Ning samas kui ta mäletas nii palju teisi asju, miks ei suutnud ta meenutada midagi nende kurameerimise ajast, nende abielust? Armastusest, mida nad olid oletatavasti jaganud.

Belinda keha läbis järjekordne judin. Kas nad olid intiimselt lähedased olnud? Ilmselt küll, sest isegi praegu soojenes ta keha mehe läheduses füüsilise äratundmisega, millega tema mõistus keeldus leppimast. Luc oli väga kütkestav mees, vaatamata osavõtmatule hoiakule, mida ta nagu sõdurisinelit endaga kaasas kandis. Naise põsed lõid hõõguma, kui ta tähelepanelikult mehe nägu silmitses – tema põsesarna ja lõua vahel olevat kortsu, mida poolitas peenike roosa arm, sirget nina, huulte sensuaalset kumerust. Kas nad olid koos voodis lamanud, nautinud teineteise lõhnu, reaktsioone, rahulolu? Kas ta oli meest enda keha vastas hoides surunud sõrmed tema lühikestesse sooblikarva juustesse?

Võõra hääl oli nüüd mahe nagu sameti puudutus ta naha vastas. Kuna naine ei tahtnud temaga kaasa minna, oli mees muutnud veenmistaktikat. „Belinda, ma tean, et sa kardad, aga ma olen sinu abikaasa. Kui sa ei saa mind usaldada – keda siis veel? Me saame sellest koos üle,” keelitas mees õrnalt. „Kui sinu mälu ei peaks kunagi taastuma, siis loome uusi mälestusi.”

Uusi mälestusi. Miks ainuüksi mõte sellest ta südame hirmust võpatama pani?

Belinda heitis isale anuva pilgu. „Isa?”

„Sinuga saab kõik korda, kullake. Pealegi sa tead, et me kavatsesime emaga natuke reisida. Me lükkasime seda sinu õnnetuse tõttu edasi. Nüüd kus sina ja Luc olete jälle terved, saame oma plaanid teoks teha. Mine koos Luciga koju, kullake. Kõik läheb hästi.”

Kas asi oli tema kujutlusvõimes või olid isa sõnad tõesti natuke liiga rõhutatud?

„Arsti arvates oled sa piisavalt terve, et sind haiglast välja kirjutada. Sul on aeg koju tulla.” Luc sirutas naise poole vasaku käe, käe, mille ühes sõrmes helkis kuldne rõngas. Sõrmus, mille ta oli arvatavasti ise tunnistajate silme all abieluvannet andes mehele sõrme pannud.

Belinda sai järsku teadlikuks oma paljast, eheteta käest. Nahal ei olnud ühtegi märki, mis oleks vihjanud, et ta sõrmes oleks kunagi sõrmus olnud.

„Ahjaa, muidugi. Sinu sõrmused.” Luc pistis käe pintsaku rinnataskusse ja tõi nähtavale kaks sõrmust. Ta astus longates naise voodi kõrvale. „Luba, ma teen seda.”

Mehe käed olid puudutades üllatavalt soojad. Need võtsid naise käe õrna, kuid vastuvaidlematult peremehelikku haardesse. Mingi põikpäine tunne naise sees julgustas teda end mehest eemale tõmbama. Justkui naise kavatsust aimates muutus mehe sõrmede surve teda püsti aidates tugevamaks – ta hoidis naise kätt kindlas haardes.

Luc libistas plaatinarõnga, mida kaunistasid väikesed ristkülikukujulised valged teemandid, naisele sõrme. Samal ajal, kui laest langev valgus pani kivid sädelema ja helkima, üritas Belinda säilitada kontrolli oma väriseva keha üle, tundes, et temast on tehtud Luc Tanneri omand. Teda läbis šokeeriv déjà vu tunne, kui tema mõtteid täitis üks varasem mälupilt sellest, kuidas Luc talle sõrmust sõrme pani. Belindast hoovas läbi mälestus, mis oli tulvil erutust ja ootusärevust.

Belinda üritas sellest mälupildist kinni hoida, kaotatud kuude põgusast teadvusehetkest, kuid mälestus kadus sama kiiresti, kui oli ilmunud, tekitades temas tühja ja üksildase tunde.

Belindani jõudis teadmine Luci pikkadest näppudest, mis libistasid tema sõrme ümber teist sõrmust, lükates seda üle ta sõrmenuki abielusõrmuse kohale. Ristkülikukujuline sinakashall teemant hiilgas jäiselt särades, seda kaunistasid äärtel samasuguse kujuga väiksemad valged teemandid. Naine ahmis kivi suurust ja ilu nähes kuuldavalt õhku.

„Kas... kas mina valisin selle?”

Luci tumedad kulmud tõmbusid kortsu, muutes ta ilme veelgi hirmuäratavamaks kui varem. „Kas sa ei mäleta ka seda? Hetkeks tundus mulle, et mäletad.”

Mingil moel oli mees talle abielusõrmust sõrme pannes seda mälestusesähvatust tajunud. See, kui hästi mees oli teda mõistnud, tekitas naises kõhedust, isegi rohkem kui teadmine, et ta ei mäletanud mehest mitte kõige vähematki.

„Ei,” vastas Belinda sosinal. „Ma ei mäleta mitte midagi.”

„Ma valisin selle sõrmuse sulle samal päeval, kui sind esimest korda kohtasin.”

„Samal päeval, kui me kohtusime? Aga kuidas...?” Belinda vaatas mehele imestunult otsa.

Luc ei pööranud temalt pilku. „Ma teadsin juba samal päeval, et sinust saab minu naine.”

Naise naer kõlas sunnitult isegi tema enda jaoks. „Kas minul ka selles küsimuses mingit sõnaõigust oli?”

„Belinda.” Mees hääldas hoolikalt iga silpi tema nimest, nii et see kõlas nagu hellitus. „Sa armastasid mind varem. Sa hakkad mind uuesti armastama.”

Luc tõstis naise käe oma suu juurde ja vajutas tema sõrmenukkidele suudluse. Mehe huuled olid üllatavalt jahedad ning ootamatu igatsusvärin läbis naise keha. Mis tunne oleks, kui mees teda suudleks? Kas see avaks nende mineviku, mälestused, mis olid Belinda mälus lõksus?

Luc tõmbas naise enda kõrvale püsti, tema keha soojus tungis läbi õhukeste riiete ning sealt edasi ka tema ihuni. Belinda tõmbus eemale, piisavalt kaugele, et lõhkuda ärevusttekitav kokkupuude, mis oli juba korra tema pulsi korrapäratuks muutnud. Mehe keha tundus võõras, kuid ometi tõmbas naist enda poole. Aga kui nad olid olnud abielus, intiimselt lähedased, siis oleks see ju ometi pidanud tema mällu mõne füüsilise mälestuse jätma?

„Helikopter ootab. Me võime haigla maandumisplatsi ainult niikaua kasutada kui hädavajalik.”

„Helikopter? Me ei lähegi autoga? Kui kaugele meil tuleb õigupoolest minna?”

„Tautara mõis asub Taupo järvest kagus. Võib-olla aitab sinna naasmine sinu mälu taastumisele kaasa.”

„Taupo järv, kuid see on siit peaaegu neljatunnise autosõidu kaugusel. Mis siis, kui...?” Naise hääl vaibus abitult. Tõepoolest – mis siis, kui? Seal ei oleks mitte kedagi, kes teda aitaks, kui hirmud, mis teda vaevavad, muutuvad suuremaks, kui ta taluda suudab.

„Mis siis, kui... ?” kordas Luc, huuled õhukeseks järeleandmatuks kriipsuks kokku surutud.

„Ei midagi.” Belinda langetas kergelt pead, lastes juustel näole langeda, et varjata ootamatuid pisaraid, mis ta silmi põletasid. Kõik tema sisemuses kisendas, et see on vale, kuid ta ei suutnud meenutada, miks. Arstid olid öelnud, et ta mälu peaks ajapikku taastuma, et ta peaks lõpetama katsed asjade kulgu tagant sundida, kuid praegu ähvardas must tühjus teda enda alla matta.

„Hakkame siis minema.”

Belinda astus koos Luciga paar sammu ja jäi siis seisma. Tema ootamatu peatumine viis mehe natuke tasakaalust välja. Naine märkas, et mees kasutas tasakaalu hoidmiseks kepi abi. Kas ta oli end ikka täiesti terveks ravinud? Naine mõistis, et see oli küsimus, mida ta ei saa küsida, sest mees on liiga uhke, et tunnistada enda füüsilist jõuetust või nõrkust. End Luci haardest lahti tõmmates pöördus Belinda isa poole, käed kallistamiseks välja sirutatud.

„Näeme siis varsti, isa. Anna emale minu tervitused edasi, eks?” Ta otsis isa näolt veel kord väikseimatki vihjet sellest, miks ta tundis end nii, nagu tahetaks temast kui moestläinud riietest lahti saada, kuid isa vältis Belindale silma vaatamist. Selle asemel haaras ta tütrel ümbert kinni ning hoidis teda nii, nagu ei tahaks teda kunagi lahti lasta.

„Jah, ma teen seda. Ta ei saanud täna tulla, kuid kohtume peagi,” ütles Baxter Wallace kähiseva häälega.

„Baxter.” Luci hääl lõikas läbi õhu nagu teras ja vana mehe käed langesid külgedele.

„Mine nüüd, kullake, kõik läheb hästi, küll sa näed,” sõnas ta.

„Loomulikult läheb kõik hästi. Miks ei peakski?” Luc pistis Belinda käe oma käevangu ning juhtis naise uksest välja.

Hiljem, kui helikopter katuselt õhku tõusis, püüdis Belinda meenutada, miks ta oli olnud nii erutatud, kui arst oli talle öelnud, et ta saab pärastlõunal haiglast välja. Nüüd ei tundnud ta enam midagi sellist. Tal ei olnud midagi kaasas peale riiete, mis tal seljas olid, ning sõrmuste sõrmes – sõrmuste, mis tundusid olevat tema jaoks sama võõrad kui see mees, kes oli tema abikaasa. Tal ei olnud isegi päikeseprille, et kaitsta silmi ereda hilissuvise pärastlõunapäikese eest.

Ta vaatas ettepoole, kus abikaasa istus piloodi kõrval kokpitis. Tema abikaasa. Ükskõik, mida talle ka öeldi, Luc oli tema jaoks võõras ja sügaval südames Belinda teadis, et mees jääb võõraks veel väga pikaks ajaks.

Sa armastasid mind varem. Sa hakkad mind jälle armastama.

Mehe sõnad kajasid tal kõrvus ning samal ajal turgatas talle pähe, et mees ei olnud lausunud sõnakestki enda tunnetest naise vastu. Mitte ükski armastust väljendav sõna ei olnud nende kohtumise hetkest saadik üle Luci huulte lipsanud. See arusaam lasus nagu külm tinapall Belinda kõhus.

Kergendustunne tulvas läbi Luci valutavate luude, kui tema Eurocopter Squirrel lähenes Tautara mõisale. Mõis oli saanud nime, sest asus mäe otsas, millelt avanes vaade väikesele lisajõele, mis suubus Uus-Meremaa suurimasse järve. Luc nägi kõvasti vaeva, et takistada end hõõrumast puusa, leevendamaks valu, mida helikopteri kitsas kokpitis istumine talle tekitas. Ta oli nõustunud, et ta ei olnud, vähemalt veel praegu, suuteline ise õhusõidukit juhtima. Luuinfektsiooni tõttu oli purunenud puusa ja rebenenud põrna paranemine arvatust kauem aega võtnud ning tema täielikku taastumist edasi lükanud.

Luci taastumist oli oluliselt kiirendanud teadmine, et tema naine lamas temast vaid mõne korruse kaugusel, langenud koomasse, mis arste segadusse ajas. Naise koomast väljatulemine oli langenud ajale, mil mees oli just alustanud intensiivse füsioteraapiaga ja hakanud rõõmu tundma väljakutsest saada keha tagasi tavapärasesse vormi. Tal ei olnud mingit soovi ilmuda esimest korda pärast õnnetust naise silme ette sandina. Luc oli end viimase kahe nädala jooksul kõvasti tagant sundinud, kuid asi oli seda väärt olnud. Ta oli peaaegu kodus.

Koos naisega.

Kopter lendas ühe järve suubuva lisajõe kohal, kuhu Luc sageli kuulsustest sõpru forelli püüdma viis. Luc nautis tuttavat maastikku, energiat, mida allpool laotuvast maapinnast tema suunas õhkus. Jah, ta paraneb siin kiiremini, vastutades ise oma taastumise edenemise eest. Vastutades ise oma elu eest. Nii nagu see olema peakski.

Luc heitis pilgu tahapoole, kus Belinda istus, vaadates küljeaknast välja. Meest valdas metsik omanikutunne. Naine oli tema oma. Mälukaotus või mitte, aga asjad lähevad nii, nagu need kogu aeg oleksid pidanud olema – enne õnnetust.

Naise hallikassiniste silmade looritatud pilk oli ümbrust uurides tõsine, nägu kahvatu, käed süles kõvasti rusikasse surutud. Ta ei olnud end kogu lennu jooksul peaaegu liigutanudki. Minevikus kinni, arvas mees. Naine ei mäletanud temaga kohtumist, nende kurameerimist ega abiellumist. Ta ei mäletanud kokkupõrget. Osa Lucist lootis, et see ei meenu naisele kunagi.

Kui helikopter kõrgust kogus ja üle Tautara mõisa lendas, ilmus Luci huultele rahulolev naeratus. Mõis oli monument tema edukusele ja võimule ning kogu maailma rikaste ja kuulsate – isegi sinivereliste – hulgas oma rajatiste ja võimaluste poolest tuntud. Ja see oli teatud mõttes selline kodu, millesarnast ei olnud Lucil kunagi varem olnud. Tema peas kajasid sõnad, mida isa talle pidevalt korranud oli: „Sa ei saavuta kunagi midagi. Mitte miski, mis sul on, ei jää sinu omaks.”

„Sa eksisid, vana,” vandus Luc vaikselt. „Ma olen kõike seda, mida sina kunagi ei olnud, ja mul on kõik see, mis sinul puudus.”

Jah, nüüd kus nad on tagasi, läheb kõik jälle hästi.

Piloot maandas kopteri selleks ettenähtud kohale. Luc astus masinast välja ning pööras ringi, et Belindat kabiinist välja aidata. Nad jalutasid vaikides peamaja poole, mis nende ees laius. Naine jäi tema kõrval seisma.

„Kas midagi on valesti?” küsis Luc, pannes mängu kogu tahtejõu, et naist mitte sülle haarata ja ukseni kanda.

„Kas ma olen siin varem käinud?” küsis Belinda ebakindla häälega.

„Muidugi. Palju kordi enne meie pulmi.”

„Ma peaksin ju midagi mäletama, kuid ei mäleta. Minu peas... valitseb tühjus.”

Luc tajus pettumust, mis naist oma haardes hoidis, ning ootamatult tundis ta Belinda vastu lühikest, kuid vaieldamatut kaastundesööstu. See tunne kadus sama kiiresti, kui oli ilmunudki.

„Lähme sisse, vahest ergutab seal miski sinu mälu.”

Luc võttis naisel käest kinni ning tundis kergendust, kui Belinda saledad sõrmed tema omadest haarasid, peaaegu nagu kartes järgmist sammu ilma meheta teha. Sünge naeratus ilmus mehe huultele ning tema teise käe sõrmed haarasid eritellimusel tehtud jalutuskepi nupust, olles tema peopesas meenutuseks puudest, mis jääb igaveseks nende lühikese abielu pärandiks.

Kas naise mälu taastub või ei – igatahes on ta nüüd tagasi Tautara Lodge’is, kuhu ta kuulub. Kui nad üle ukseläve imposantsesse kõrge võlvitud lae ja Uus-Meremaa kohalikust puidust tehtud parkettpõrandaga ruumi astusid, hoidis Luc end kogu jõust tagasi, et mitte võidurõõmust möirata. Mitte miski ei takista enam tema plaane.

Mitte keegi ei tagane Luc Tannerile antud lubadusest ega tule sellest siis puhta nahaga välja – kõige vähem veel tema kaunis abikaasa.