Читать книгу Põgenenud pruudi kannul - Yvonne Lindsay - Страница 7

Belinda vaatas enda ümber. Talle tundus, nagu ta oleks täiesti tundmatusse maailma sattunud. Mitte miski maja peasissepääsu kaunistavate uhkete punase männi puidust ja värvilisest klaasist vitraažidega uste juures ei tundunud talle tuttav ning kui ta kontsade klõpsudes mööda poleeritud puidust põrandat edasi liikus, kumises sammude nõrk kaja nagu pilkav meeldetuletus tema mõtteis. Põgus. Raskesti tabatav. Juba hetke pärast kadunud.

„Las ma näitan sulle meie sviiti.”

„Meie sviiti?”

„Jah, Tautara mõis on luksuslik puhkekoht välismaistele külastajatele. Nad maksavad heldelt enda privaatsuse eest, privaatsust tahan ka mina. Meie toad on siinpool.”

Luc juhtis naise järgmiste tahveldatud männipuidust uste vahelt läbi ja sealt mööda laia, kõrgete lagede ning vaipadega kaetud koridori edasi. Naisest vasakul olid maast laeni ulatuvad klaasuksed, pakkudes oivalist vaadet alla orule ja kaugusest paistvale Taupo järvele, mille pinnalt päikesekiired tagasi peegeldusid. Selle vaatepildi rahulik ilu oli täielikus vastuolus Belinda sees toimuvaga.

Koridori lõpus tõmbas Luc magnetkaardi läbi lugeja ja lükkas ukse lahti. Belinda püüdis paar astet allpool avanevat salongi nähes hoiduda vaimustusest õhku ahmimast. See oli kaks korda suurem kui tema vanemate elutuba nende Aucklandis asuvas luksuslikus St. Helier Bay kodus. Kaks korda suurem ja kõige järgi otsustades ka kaks korda kallimalt sisustatud.

Naine astus Luci ees trepist alla. Ta käsi silitas madalate astmete kõrvale paigutatud potipalmide lehti ning libises üle väikese tiibklaveri, mis paiknes temast vasakul pool olevas alkoovis.

„Kas sa mängid sellel?” küsis Belinda.

Naise sõrmed puudutasid elevandiluuvärvi klahvide jahedust, tuues kuuldavale üksiku ebakõlalise noodi, mis õhku hõljuma jäi.

„Teataval määral,” vastas Luc puiklevalt.

Belinda tõstis pea ning vaatas mehele esimest korda pärast haiglast lahkumist otse silma.

„Kas sa mängisid mulle?”

Järsku oli tal vaja seda teada. Klaver on kaunis pill – see on kire pill, suuteline väljendama sügavaimaid soove ja igatsusi ka siis, kui sõnadest väheks jääb. Lucilt vastust oodates märkas Belinda, kuidas mehe silmad muutusid, nende värv tumenes, olles nüüd tormi käes mäsleva järve sünget rohekat tooni. Arm mehe põsel kahvatus ning naine märkas, kuidas ta lõug pingule tõmbus.

„Luc?” õhutas naine.

„Jah, ma mängisin sulle,” lausus mees lõpuks aeglaselt.

Valgus Luci silmis muutus jälle, peegeldades nüüd kuumust, mis sügaval naise sisemuses ootamatut ärevust tekitas. Belinda nägi, kuidas lihased mehe kaelal liikusid, nägi kaht värvilaiku, mis märkisid tema põsesarnasid – tunnetas mehe kehas peituvat vaoshoitud jõudu. Kas mees oli teda muusikaga võlunud? Kas teda olid võrgutanud need pikasõrmelised käed, meelitades selle väikese klaveri klahvidest välja täiuslikke meloodiaid? Kas need käed olid seejärel ka tema tippu viinud?

Igatsev judin jooksis mööda naise selga alla ning ta tundis, kuidas hingamine aeglustus ja veri soontes rammestunult paksemaks muutus.

Belinda sundis end pilku kõrvale pöörama ning astus edasi tuppa, mis oli väga luksuslikult ja mugavalt sisustatud. Asjade väärtusest hoolimata oli see ilmselgelt tuba, mida kasutati ja nauditi. Või vähemalt oli see nii olnud, enne kui nad haiglasse sattusid.

„Ma näitan sulle ülejäänud sviiti.” Luci hääl lõikas teravalt läbi naise mõtiskluse.

„Jah, see on hea mõte,” vastas Belinda mehe järel mööda salongi teises servas olevaid madalaid astmeid üles minnes, jõudes hubase söögitoa ning väikese, kuid funktsionaalse köögini. „Tundub, et sa oled siin kõige vajalikuga varustatud,” sõnas Belinda, kui nad läbi järgmise koridori läksid.

„Meie oleme.”

Belinda märkas, kuidas mees rõhutas sõna „meie”.

Luc jätkas. „Mõisal on oma võimla ja sisebassein ning siit võid sa näha tenniseväljakut.” Ta osutas aknale, mis raamis vaadet mõisa peamaja tagaküljel asuvale täissuuruses kasutusvalmis mänguplatsile. „Minu kontor asub kompleksi peamajas.”

„Kas sul on siin praegu ka külalisi?”

„Ei. Mitte ühtegi pärast õnnetust.”

Belinda kortsutas hämmeldunult kulmu. „Kas otsustasid aja maha võtta? Kas su töötajad ei oleks niikaua, kuni sa haiglas olid, saanud vajalikke teenuseid osutada ja kõige sellega kaasneva eest hoolitseda?”