Читать книгу Hullu mehe kaitsekõne. Sari Ajavaim - August Strindberg - Страница 3

Kohtasin mõni päev tagasi käesoleva romaani kangelast ning heitsin talle ette, et ta oli ahvatlenud mind tema abielu lugu avalikuks tegema. Praegu nägi ta kümme aastat noorem välja kui kümme aastat tagasi, ta oli uuesti abiellunud ja teisest abielust sündinud väikese tüdruku isa.1

Minu süüdistuste peale vastas ta:

„No kuulge! Sümpaatia, mis kangelannale tänu sellele raamatule osaks on saanud, on minu enda silmis mulle õigustuseks, ja mõelge vaid, millist tohutut jõudu pidi olema minu armastuses, et see ka sääraseid jäledusi läbi elanult ikkagi veel lugejateni jõudis. Ja mis sest, et üks Akadeemia liige2 söandas minu tunnete sitket tugevust mahategevalt nõrkuseks nimetada, ja minu truudust perekonna – kaasa arvatud laste vastu – allajäämiseks naise jõhkrusele, tujukusele ja ebaaususele. Kas see akadeemik arvaks tõesti, et tühine Casério on üle sellisest väärt mehest nagu Carnot, ainult seeõttu, et esmamainitu teise surnuks pussitas? 3

Muide, selles raamatus, mida te nõustusite kirjutama, moodustab armastus vaid väikese kudeme suurest kangast, mille rikkusi on võimelised tajuma üksnes minu kaasmaalased, kes on jälginud minu kirjanduslikku karjääri, mille trajektoor kulgeb paralleelselt minu armastusloo kibedate valearvestustega, ja nad ei lase end sellest segada. Selle asemel, et võitlusväljalt põgeneda, jäin ma oma postile ja võitlesin, samal ajal kui vaenlane oli kodus voodis! Kas see pole vaprus? Ma lihtsalt küsin.

Ja neli põhjamaa rahvast, tema sõbrad, toetasid seda „vaest kaitsetut naist” võitluses üksildase, raskes majanduslikus seisus haige mehega, keda taheti vaimuhaiglasse sulgeda, sest tema kõrgemal tasemel olev intelligents tõstis mässu naistekummardamise vastu, mis on vabamõtlejate üks viimaseid puuslikke.

Need sõbralikult meelestatud inimesed peidavad oma armetu kättemaksu jumaliku õigluse sildi taha, minu kaitsekõne on nad oma nemesis divina4 nimel täiesti vääradel alustel tagasi lükanud, väites, et just mina olen oma esimese abielu purunemises süüdi. Loetagu siis seda kohta, kus parun vabaneb oma abikaasast, keda ta on petnud, ja loovutab ta mulle. Aga minu käed on puhtad, sest ma tunnistasin parunile üles oma süütu armastuse tema mahajäetud abikaasa vastu. Võiks meenutada kas või seda olulist episoodi, mil võtan kogu süü oma noortele õlgadele, et päästa ohvitseri ametiau ja tema laste tulevikku, ja öelge mulle, kas teie arvates on loogiline mis tahes jumalikule õiglusele tuginedes karistada mind omakasupüüdmatu andumuse eest. Ma olen nõus, see oli nooruslik mõtlematus, aga ma vannun, et enam seda ei juhtu. Ehkki … aga parem kui me sellest asjast rohkem ei räägi … Jumalaga!”

Ta kadus nagu nool, aga temast jäi mulje, et ta ei valetanud.

Ja ma ei kahetse enam, et olin jutustanud loo sedasorti idealistist, kelle sarnaseid siin maailmas ja kirjanduses enam ei kohta. Samas loobun oma varasemast kavatsusest kirjutada „Hullu naise kaitsekõne”, sest hetkel tundub mulle ülearu ebaõiglane lubada süüdlasel oma ohvri vastu tunnistusi anda.

Autor

Paris – Passy, oktoober 1894

1 Strindberg abiellus mais 1893 noore saksa ajakirjaniku Frida Uhliga, tütar Kerstin sündis aasta hiljem.

2 Prantsuse Akadeemia liige Victor Cherbuliez avaldas novembris 1893 ajakirjas Revue Deux Mondes artikli Strindbergi ja „Hullu kaitsekõne” saksakeelse tõlke ilmumise kohta.

3 1894. aastal mõrvas itaalia anarhist Sante Caserio Lyonis Prantsuse presidendi Sadi Carnot.

4 Lad k ‘jumalik kättemaks’