Читать книгу Hullu mehe kaitsekõne. Sari Ajavaim - August Strindberg - Страница 5

Istusin sulepea käes oma töölaua taga, kui mind tabas välgusähvatusena palavikuhoog. Kuivõrd ma polnud viisteist aastat raskemalt haige olnud, võtsin seda ebasobival ajal aset leidnud juhtumit tõsiselt; mitte et ma oleksin kartnud surra – kaugel sellest, ehkki selles poleks ka midagi meeldivat, kui peaksin kolmekümne kaheksa aastaselt lõpetama oma tormilise loometee ning jätma oma viimase sõna ütlemata ning kõik nooruselubadused ja tulevikuplaanid teostamata. Pärast koos naise ja lastega pooleldi vabatahtlikus maapagenduses veedetud nelja aastat elasin eemaletõmbunult ühes Baieri külakeses7, olin ületöötanud, äsja oli minu üle kohut mõistetud8 ja minu vara konfiskeeritud, mind ennast põlu alla pandud ja prügimäele heidetud, ja kui ma viimaks oma voodile kokku kukkusin, valdas mind soov kätte maksta. Nüüd läks võitluseks. Lamasin üksi oma ärklitoas, võimetuna appi hüüdma – palavik pani kogu mu keha vappuma, haaras mu kõrist, et mind kägistada, surus põlve vastu mu rinda, ja mu kõrvad tulitasid, nii et silmad tahtsid pealuu seest välja tungida. Polnud kahtlustki, et surm oli mu tuppa hiilinud ja mulle kallale sööstnud.

Aga ma ei tahtnud veel surra. Ma osutasin vastupanu ja võitlus läks ägedaks, närvid tõmbusid pingule, veri kobrutas tuiksoontes, aju tõmbles nagu polüüp formaliinilahuses.

Siis äkki, olles veendunud, et sellest surmatantsust ma eluga ei pääse, lasin end lõdvaks ja vajusin selili, jättes end selle kohutava jõu embusse.

Samal hetkel valdas mind mingi seletamatu rahu, jäsemetesse levis mõnus tardumus, leebe vaikus hõljus keha ja hinge kohal, mis polnud paljude töörohkete aastate jooksul nautinud pisimatki tervistavat jõudehetke.

Kindlasti oli see surm! Tasapisi andis elutahe järele, ma olin lakanud tajumast, tundmast, mõtlemast. Teadvus kustus, ning nimetute valude, muremõtete ja arusaamatu ängi kadumisest tekkinud tühiruumi täitis kosutav Olematus.

Ärgates nägin, et mu naine istub mu voodipäitsis ja silmitseb mind murelikult.

„Kuidas sa end tunned, mu vaene sõber?” küsis ta.

„Ma olen haige!” vastasin mina. „Aga nii hea on haige olla!”

„Kuidas sa räägid! Siis peab asi küll tõsine olema!”

„Lõpp läheneb. Vähemasti ma loodan seda.”

„Jumal hoidku selle eest, et sa meid niimoodi puupaljana maha jätaksid!” pahvatas tema. „Mis me siin võõral maal peale hakkaksime, kaugel sõpradest, ilma rahata!”

„Ma jätan teile oma elukindlustuse,” lohutasin mina. „Seda pole palju, aga vähemasti kojusõiduks piisab.”

Selle peale polnud ta tulnud, ja ta jätkas veidi rahulikumal ilmel:

„Aga kullakene, me peame midagi ette võtma, ma lasen arsti kutsuda!”

„Ei! Ma ei taha arstist kuuldagi!”

„Aga miks?”

„Sellepärast et … ma lihtsalt ei taha.” Meie pilgud kohtusid ja olid sama kõnekad kui trobikond tagamõttega lausutud sõnu.

„Ma tahan surra!” tegin jutule lõpu. „Elu on mulle vastik, minevik tundub sasipuntrana, mille lahtiharutamiseks pole mul jõudu. Tulgu siis juba pimedus ja las langeb eesriie!”

Minu ülevoolav tundepuhang jättis ta külmaks.

„Jälle need sinu vanad kahtlustused!” pomises ta.

„Jälle! Peleta need kummitused minema; sina oled ainus, kes on seda suutnud!”

Ta pani käe minu laubale nagu tavaliselt.

„Kas niimoodi on hea?” küsis ta hellitavalt oma „väikese emme” hääletoonil.

„Oh kui hea.”

Selle väikese käe puudutusel, mis oli nii tugevalt minu saatust juhtinud, oli tõepoolest võime sünged deemonid eemale kihutada, minu seesmised kõhklused olematuks manada.

Hetk hiljem tõusis palavik endisest ägedamalt. Minu naine tõttas kohe tassikest leedriõieteed keetma. Viivuks üksi jäänud, ajasin end voodis istukile, et läbi vastasseinas asuva akna välja vaadata. Akna-ava oli lai, kolmeosaline nagu triptühhon, väljastpoolt raamisid seda viinamarjaväädid, mille lehtede vahelt paistis vilksamisi tükike maastikku. Esiplaanil küdoonia latv, mida ehtisid tumerohelistest lehtedest ümbritsetud kuldsed viljad, taamal muruväljale istutatud õunapuud, kabeli kellatorn, sinine laiguke Bodeni järve ja taustal kõrguvad Tirooli Alpid.

Oli kesksuvi, ja õhtupäikese kaldu langevates kiirtes moodustas see kõik kokku väga kauni maali.

Madalamalt kostus viinamarjaistanduse tugivaiadele kogunenud kuldnokkade sädistamist, pardipoegade siutsumist, ritsikate siristamist, lehmakellade kõlinat, ja kogu selle reipa kontserdiga segunesid minu laste naer ja minu abikaasa hääl, mis jagas korraldusi aedniku naisele ning arutas temaga haige seisukorra üle.

Siis tärkas minus uuesti tungiv soov edasi elada ja hirm surma ees võttis võimust. Ma ei tahtnud enam mitte mingil juhul surra, mul oli vaja veel nii palju asju korda saata, nii palju võlgu kinni maksta. Mind vaevasid südametunnistuse piinad ja ma tundsin suurt vajadust pihtida, paluda kogu maailma käest vabandust ükskõik mille eest, ennast kellegi ees alandada. Tundsin end kurjategijana, kelle südametunnistusel lasuvad talle endalegi teadmatud kuriteod, ma põlesin soovist vabaneda kogu oma kujuteldavast süükoormast põhjaliku pihtimuse abil.

Selle kaasasündinud eneseusupuudusest tulenenud nõrkusehoo ajal tuleb minu naine tagasi kausikese leedriõieteega ja rüüpab enne minule ulatamist ise lonksukese, vihjates nõnda mind varem vaevanud tagakiusamismaaniale.

„Mürki selles pole,” ütles ta naeratades.

Piinlikkusest ei osanud ma selle peale midagi kosta ning tühjendasin tema meelehaks kausikese ühe sõõmuga.

Uimastav jook, mille lõhn äratas minus mälestusi kodukandist, kus salapärane leedripõõsas on rahvalikuks kultusobjektiks, kutsus minus esile emotsionaalse enesesüüdistamispuhangu.

„Kuula mind ära, kallis, enne kui ma suren. Ma tunnistan, et olen ääretu egoist; ma purustasin su teatrikarjääri, et ise kirjanduses läbi lüüa; ma olen valmis kõik üles tunnistama; andesta mulle.”

Ta püüdis minu lohutamiseks vastu vaielda, aga ma ei lasknud tal rääkida ja jätkasin:

„Sinu soovil sõlmisime abielludes abieluvaralepingu, ja sellest hoolimata olen ma sinu kaasavara ära raisanud, et välja lunastada mõtlematult sõlmitud tagatiskirju. Mulle teebki kõige rohkem muret see, et minu surma korral ei päri sa õigusi minu ilmunud teostele. Seepärast saada kohe advokaadi järele, et ma saaksin kõik oma tulud, kujuteldavad või olematud, testamendiga sinule pärandada. Ja siis pühendu taas oma kunstile, millest sa minu pärast loobusid.”

Ta ei tahtnud minu juttu tõsiselt võtta ja püüdis kogu asja naljaks pöörata, ütles mulle, et ma peaksin veel veidi magama, kinnitas, et küll kõik saab korda ja ega surm siis nii järsku ka ei tule.

Kurnatud nagu ma olin, võtsin tal käest ja palusin istuda enda kõrvale, kuni ma uinun; ja samal ajal, tema väike käsi minu peos, palusin talt veel viimast korda andeks kõige halva eest, mida ma talle olin teinud, siis vajusid mu silmalaud mõnusas unetardumuses kinni ja ma tundsin, et tema pilgust hoovava kiirguse käes sulan ma nagu jää, tema suurtes silmades peegeldus piiritu õrnus; ning sel ajal, kui ta oma huuled jaheda pitserina minu hõõguvale otsmikule surus, tundsin end vajuvat kirjeldamatute õndsuste sügavustesse.

* * *

Kui ma unetardumusest ärkasin, oli väljas juba valge. Päike valgustas rulookardinat, millele oli maalitud Schlaraffenland9, ja altpoolt kostuvate varahommikuste häälte järgi pidi kell olema umbes viis hommikul. Olin maganud ühtejutti ja unenägusid nägemata terve öö.

Kausike leedriõieteega seisis endiselt öölaual; minu abikaasa tool oli samas kohas, aga mulle oli peale pandud tema rebasenahaga vooderdatud palitu, mille pehmed karvad kõditasid hellitlevalt mu lõuga.

Mul oli tunne, nagu poleks ma viimased kümme aastat üldse maganud, sedavõrd värske ja väljapuhanud tundus minu üleväsinud pea; mõtted, mis varem olid ohjeldamatult ringi tuisanud, koondusid nüüd korrapärastesse ridadesse, tulvil jõudu, karastunud, valmis tagasi lööma haiglaste süümepiinade rünnakuid, mis on degenereerunud inimese füüsilise nõrkuse ilmseks sümptomiks.

Esimesest hetkest peale painasid mind kaks hämarat punkti minu elus, mille eile olin üles tunnistanud, nagu oleks tegu surija pihtimusega armastatule, kes oli aastaid mind piinanud ja minu nii-öelda viimased hetked mürgitanud.

Nüüd tahtsin neisse probleemidesse lähemalt süüvida – senini olin need ilma igasuguse kriitikata omaks võtnud, küll veidi üllatunud hämarast aimdusest, et miski siin ei klapi.

Uurigem täpsemalt, ütlesin ma endale, milles ma olen siis nii rängalt eksinud, et pean ennast armetuks egoistiks, kes on oma ambitsioonikate sihtide saavutamise nimel toonud ohvriks abikaasa kunstnikukarjääri.

Vaadakem, kuidas kõik tegelikult aset leidis. Abiellumiskuulutuse sisseandmise ajal mängis ta juba teisejärgulisi või pigem kolmanda kategooria rolle, kuivõrd tema teine debüüt10 ebaõnnestus; tal jäi puudu andest, enesekindlusest, isikupärast, kõigest. Päev enne meie pulmi sai ta endalegi üllatuseks osaraamatu, milles tal oli vaid kaks repliiki, nende lausujaks tähtsusetu seltskonnadaam tühises komöödias.

Kui palju pisaraid, kui palju täitumatuid lootusi, kõik abielu pärast11, mis röövis näitlejannalt kogu tema prestiiži, mille ta varem oli kunsti nimel lahku läinud parunessina laval oma võluva sarmiga saavutanud!

Loomulikult oli kõik minu süü, see nüüd alanud allakäigu rada, mis pärast kaht aastat pisaraid üha väheütlevamate rollide pärast leidis oma loogilise lõpu vallandamisteatega hallil paberil.12

Just sel ajal, kui tema teatrikarjäär läheneb lõpule, löön mina läbi romaanikirjanikuna, mind saadab korralik, vaieldamatu menu.13 Kuivõrd varem olid lavale jõudnud mõned minu näidendid, millest siiski erilist märki maha ei jäänud, pidasin nüüd esmatähtsaks kirjutada üks korralik näidend, lavateos, mis meeldiks publikule ning sisaldaks rolli, mis võimaldaks minu armastatul taas igatsetud lavalaudadele pääseda. 14

Asun töö kallale teatud vastumeelsusega, sest olen juba pikemat aega plaaninud välja tulla mõningate hädavajalike uuendustega draamakunsti valdkonnas, aga sellele vaatamata teen seda, tuues ohvriks oma kirjanduslikud põhimõtted. Tahtsin iga hinna eest oma armastatut publiku huviorbiiti tõsta, kõiki läbiproovitud võtteid kasutades teda vaatajaile lausa peale suruda, teda salakaubana tõrksa üldsuse soosingusse sokutada. Aga miski ei aidanud.

Näidend kukkus läbi, näitlejanna etteaste kujunes fiaskoks, publik ei võtnud lahutatud ja uuesti abiellunud naist omaks, teatri direktoril oli kiire tema jaoks väärtusetu lepingu lõpetamisega.

„Oli see minu süü,” küsisin endalt voodis mõnusalt ringutades – ma olin pärast seda esimest vaagimist endaga äärmiselt rahul ja hüüatasin: „Oo, küll on hea tunne, kui su südametunnistus on puhas!”, ja läksin kerge südamega oma inventuuriga edasi.

Möödub aasta, üksluine, sünge ja pisaraterohke – vaatamata kauaoodatud tütre sündimise kingitud rõõmule. 15

Äkitselt lööb teatrihullus juba kahekordse jõuga välja. Jookseme mööda teatrite kontoreid, pressime end teatridirektorite jutule, teeme endale reklaami, oleme pealetükkivad, aga pidevalt tulemusteta, kõikjalt saadetakse meid minema, kõik soovitavad meil see mõte maha matta.

Minu näidendi ebaõnnestumine on mind maha jahutanud, ja kuna ma olen saavutamas kindlat positsiooni ilukirjanduses, ei taha ma enam komödiantide tellimuse peale teatritükke kirjutada – ma pole põrmugi huvitatud, et riskida oma pereeluga mingi hetkelise tuju pärast, ja nii piirdungi sellega, et võtan oma osa igapäevastest probleemidest enda kanda.

Aga lõpuks osutub see mulle üle jõu käivaks, ja kasutades ära oma suhteid ühe Soome teatriga, õnnestub mul korraldada oma abikaasale külalisesinemisi terves reas lavastustes. 16

See osutus ise endale augu kaevamiseks. Kuuajalise suveleseks, poissmeheks, pereisaks ja ülemkokaks olemise eest olid kaks pagasiühikut kodukolde juurde toodud lilli ja pärgi üpris kesiseks lohutuseks.

Aga tema oli nii õnnelik, nii nooruslik ja nii veetlev, et olin kohemaid sunnitud saatma teatridirektorile taotluse järgmise lepingu sõlmimiseks.

Kujutage endale ette: ma otsustan maha jätta oma kodumaa, oma sõbrad, oma teenistuse, oma kirjastaja – et rahuldada ühte tuju. Kuid mis teha! Inimene kas armastab või ei armasta.

Õnneks pole lahkel direktoril enam võimalik ilma repertuaarita näitlejannat tööle võtta!

„Nii et see oli siis minu süü! Oli või?” Ma leban oma voodis ja olen suurest rahulolust otsekui arust ära. Oo, kui hea on vahetevahel endas väikest inventuuri teha, nagu inglastel kombeks. Minu süda muutub sellest oluliselt kergemaks ja ma loodan, et ma saan jälle terveks.

Ja vaadakem, mis edasi sai! Lapsed sünnivad riburida pidi siia maailma; esimene, teine, kolmas!17 Tihe külv! Ja teatrihullus muudkui jätkub. Me peame seda ohjeldama. Äsja on avatud uus konkureeriv teater.18 Mis võiks olla lihtsamat kui pakkuda neile välja üks näidend, sedapuhku spetsiaalselt ühele naisele kirjutatud tükk, mis tekitab sensatsiooni, sest naisküsimus on üliaktuaalne.

Mõeldud-tehtud, sest nagu juba öeldud: inimene kas armastab või ei armasta.

Niisiis: draama, üks naisroll, stiilsed kostüümid, häll, kuuvalgus, kontrastiks lurjus, oma naisesse armunud hädine abielumees (see olen mina); rasedus (seda pole laval varem näidatud), üks kloostriinterjöör ja nii edasi. 19

Kolossaalne triumf näitlejanna jaoks ja fiasko autori jaoks, – jah, fiasko – – –!

Tema oli päästetud ja mina jäin kaotajaks, mind materdati maatasa.

Vaatamata kõigele, hoolimata sada krooni inimese peale maksma läinud banketist, kuhu kutsuti ka teatri direktor, ja politseile makstud viiekümnekroonisest trahvist ebasobival ajal teatrijuhi ukse taga toimunud liiga valjuhäälsete elagu-hüüete eest, ei tehtud lepingu sõlmimisest juttugi.

Minul polnud selles kõiges mingitki süüd! – Aga märter, ja ohver? Mina! Mitte vähimatki kahtlust! Ja ometigi olen ma ära teeninud kõikide korralike daamide põlguse, sest olen ohvriks toonud oma naise karjääri, ja juba aastaid kannatan ma sääraseid süümepiinu, et pole võimeline oma silmi rahus sulgema. Kui tihti on mulle seltskonnas kibedaid etteheiteid näkku paisatud, vastuvõttude ajal! Jah, tõesti! Ja siiski oli kõik hoopis vastupidi. Üks karjäär purustati, aga milline, ja kelle poolt?

Minus ärkavad taas ellu rängad kahtlused ning mu hea tuju kaob mõtte juures, et järeltulevad põlved oleksid mind mäletanud kui oma abikaasa karjääri hävitanud meest, ja mitte keegi poleks minu hea nime puhtaks pesemiseks midagi ette võtnud.

Nüüd oli jäänud veel klaarida „raisatud kaasavara” teema.

Mulle meenub, et olin ühe ajaleheartikli objektiks kui kaasavara omastaja. Mäletan selgesti juhtumit, kui mulle öeldi otse näkku, et minu abikaasa on sunnitud oma meest ülal pidama. Nende kaunite sõnade peale laadisin oma revolvrisse kuus padrunit! Uurigem seda asja, sest seda on soovitud uurida; mõistkem siis selle üle kohut, kui juba on peetud vajalikuks selle üle kohut mõista.

Need kümme tuhat krooni, mis minu abikaasa kahtlaste aktsiate kujul meie ühisesse pesasse tõi, panditi minu nime all laenu tagatiseks ühele hüpoteegipangale; laenusumma vastas viiekümnele protsendile nende nominaalväärtusest. Aga siis leidis aset suur krahh ja paberid kaotasid praktiliselt kogu oma väärtuse; midagi sellist olime aimanud juba varem, sest kriitilisel hetkel osutus nende müümine võimatuks. Hiljem maksis need kahtlased aktsiad ringlusse pannud pankur minu naisele kakskümmend viis protsenti tema nõutud summast, teisisõnu dividendid panga maksujõuetuks muutumise korral.

See probleem jäägu matemaatikute lahendada: kui palju ma siis ära raiskasin?

Paistab niimoodi, et mitte kui midagi! Müügiks kõlbmatud väärtpaberid tagavad omanikule nende reaalväärtuse, samal ajal kui minu isiklik tagatis on tõstnud nende väärtust kakskümmend viis protsenti.

Näete nüüd! Niisiis olen ma selles asjas süütu, nii nagu eelmiseski.

Ja süümepiinad, meeleheide, enesetapukavatsused, mis mind nii sageli on painanud! Ja jälle tõstavad pead kahtlustused, vana usaldamatus, kohutavad kõhklused, ja mõeldes sellele, et äärepealt oleksin võinud surra armetu närukaelana, valdab mind raev. Kuivõrd olen murede ja tööülesannetega koormatud, pole mul kunagi aega pöörata tähelepanu kõigile neile kuulujuttudele, vihjetele ja salakavalate torgetele, ja samal ajal, kui mina keskendun palehigis oma tööle, luuakse minust kadestajate väljaütlemiste ja kohvikuklatši põhjal vale legend. Issand jumal! Ja mina veel usaldasin kõiki inimesi peale iseenda.

Aga äkki oli asi nii, et ma polnudki hull, et ma polnudki kunagi haige ega mandunud? Äkki oli asi nii, et mind oli lihtsalt petetud, ja petjaks oli mulle armas võrgutajanna, kelle väikesed käärid olid Simsoni lokid maha lõiganud, kui too parajasti oma naise ning tema laste pärast muredest raskele peale veidi puhkust andis?

Heausklik ja pahaaimamatu mees oli kaotanud oma au, magades kümme aastat ahvatlejatari kaisus, kaotanud oma mehelikkuse, oma elutahte, oma intelligentsi, oma viis meelt ja mida kõike veel!

Äkki oli asi nii – mul oli piinlik midagi sellist ette kujutada –, et kogu selles hämus, kus ma olin aastaid liikunud nagu kummitus, pidi olema varjul mingi üleastumine? Alateadlikult toime pandud väike patt, mille oli põhjustanud ebamäärane võimuiha, emaslooma varjatud soov saavutada isase vastu ülekaalu selles võitluses, mida nimetatakse abieluks.

Ei olnud vähimatki kahtlust, et mina olin see, keda peteti! Võrgutatud abielus naise poolt, sunnitud temaga abielluma, et õilistada tema rasedust ja seeläbi päästa tema teatrikarjäär20; kuivõrd sõlmitud abieluvaraleping nägi ette, et mõlemad osapooled kohustuvad kandma poole majapidamiskuludest, siis pean tunnistama, et pärast kümmet aastat kooselu olen ma laostunud, paljaks riisutud, sest olen üksinda kandnud abielu majanduslikku taaka.

Sel hetkel, kui minu naine hülgab mu kui kõlbmatu, kes pole suuteline oma peret ülal pidama ning kirjeldab mind kui võrgutajat ja tema kujuteldava vara mahalaristajat, võlgneb ta mulle nelikümmend tuhat krooni, mis olnuks tema osa vastavalt meie pulmapäeval tehtud suulisele kokkuleppele.

Hoopis tema on minule võlgu!

Olles otsustanud kõik täpselt välja uurida, tõusin üles, hüppasin voodist kui halvatu, kes heidab kõrvale enda jaoks välja mõeldud kargud, panin end kähku riidesse ja läksin alakorrusele, et oma naisega rääkida.

Paokil ukse vahelt avanes minu lummatud silmadele imeline vaatepilt. Ta pikutas ülestegemata voodil, kaunis väike pea mattunud valgete patjade vahele, tema blondid juuksed lainetasid padjapüüridel otsekui nisupõld, öösärgi pael oli õlalt maha libisenud, jättes paljaks osa tema neitsilikust rinnast; pehme punavalgetriibulise teki all joonistusid välja tema nõtke kauni keha piirjooned, ja teki alt vaatas välja habras kõrge pahkluuga täiuslik jalake, mille roosakaid varbaid kroonisid laitmatud läbipaistvad küüned – täiuslik antiikse marmorskulptuuri järgi inimihust vormitud meistriteos. Muretu ja naeratav, näol vooruslikult emalik ilme, jälgis ta oma kolme prullakat lapsukest, kes ronisid ja sukeldusid lillelisel sulgmadratsil nagu värskelt kokku pandud heinasao otsas.

See kaunis lavapilt muutis mu relvituks ja ma mõtlesin endamisi: kui emapanter mängib oma poegadega, siis hoia oma nahk!

Taltsalt, selle emaduse võrdkuju ees abituna, astusin ebakindlate sammudega tuppa, uje nagu koolipoiss.

„Sa oled üles ärganud, sõbrake!” tervitas ta mind üllatunud ilmel, aga mitte nii üllatunult, nagu ma oleksin soovinud.

Püüdsin midagi selgituseks pomiseda, aga lapsed ronisid mulle selga ja oleksid mu peaaegu ära lämmatanud, kui kummardusin nende ema suudlema.

Kas see naine võiks olla kurjategija? küsisin endalt toast lahkudes, olles alistunud ilu ausatele relvadele, tema avalale naeratusele – üle nende huulte pole eales tulnud ükski vale! Ei ja tuhat korda ei!

Välja hiilides olin vastupidises veendunud, aga siis võtsid minus taas võimust hirmsad kahtlused. Miks mu ootamatu tervenemine teda nii külmaks jättis?

Miks polnud ta pärinud palaviku kulu kohta, küsinud, kuidas öö möödus? Ja millega selgitada tema nördinud, peaaegu ebameeldivalt üllatunud ilmet, nähes mind terve ja reipana, tema võimukat, üleolevat, kõrki naeratust? Oli ta hellitanud nõrka lootust, et leiab mu sel kaunil hommikul surnuna, et kord ometi lahti saada hullust, kes kangekaelselt tahab tema elu väljakannatamatuks muuta, ning seejärel minu elukindlustuse armetud tuhandekroonised välja võtta, et nende abil oma eesmärgile jõudmiseks uut karjääri alustada! Ei ja tuhat korda ei!

Ja ometi võtsid kahtlused üha enam võimust, ma kahtlesin kõiges, oma abikaasa vooruslikkuses, oma isaduses, oma vaimses tervises – need kahtlused jälitavad mind ega anna mulle asu.

Igal juhul pean neist vabanema, nendele tühjadele ettekujutustele lõpu tegema! Ma pean selgusele jõudma või surema! Ilmselt on kõige selle taga mingi truudusemurdmine või olen ma hull! Jääb üle vaid tõde päevavalgele tuua! Olla petetud abielumees! Mis minul sellest, peaasi, et ma tean! Nii et võiksin selle üle hiljem lihtsalt laginal naerda. Kas on maamuna peal ainustki meest, kes võib kindel olla, et ta on naise ainuke kallim? Kui ma lasen kõikidel oma noorpõlvesõpradel silme eest läbi joosta, siis tean vaid ühtainust, keda pole minu arvates kordagi petetud! Aga kõik nad on õnnelikud ega aima midagi. Ei tohi olla väiklane, sellega olen ma nõus; oled sa naise jaoks ainus või on teid kaks, mis vahet seal on. Aga kui sa ise midagi ei tea, siis muutud teiste naerualuseks. Selles ongi iva! Peab teadma! Kui abielumees elaks ka saja-aastaseks, ei saaks ta ikkagi iial aimu oma abikaasa elukommetest. Tal oleksid küll teadmised maailma ja universumi kohta, kuid tal puudub igasugune ettekujutus naisest, kellega ta on sidunud oma elu.

Just sellepärast ongi vaene monsieur Bovary kõikidele õnnelikele abielumeestele nii kustumatu mulje jätnud.

Aga mina, mina tahan teada tõde! Selleks, et kätte maksta! Või nii – ja kellele siis? Väljavalitutele? Aga nemad on ju lihtsalt kuritarvitanud oma mehelikke õigusi! Abikaasale? Ei saa olla liiga pedantne! Ja hävitada nende väikeste inglikeste ema, mida te õige mõtlete?

Aga ma pean ilmtingimata kõiges selgusele saama! Ja selle nimel kavatsen ette võtta põhjaliku, diskreetse – kui soovite, siis teadusliku uurimuse; ma võtan appi uusima psühholoogiateaduse kõik abivahendid, kasutan sugestiooni, mõtetelugemist, vaimset piinamist, seejuures loobumata äraproovitud meetoditest, nagu sissemurdmine, vargus, teisele saadetud kirjade lugemine, valetamine, allkirjade võltsimine ja nii edasi. On see tõesti monomaania, üks hullumeelsuse ilminguid? Pole minu asi selle üle otsustada! Jäägu kohtumõistmise viimaseks instantsiks erapooletu lugeja, kui ta on selle ausa raamatu läbi tudeerinud. Võib-olla avastab ta siit killukesi armastuse füsioloogiast, raasikese patoloogilist psühholoogiat ja nende kõrvalt ka fragmendi truudusetuse filosoofiast.

7 Strindberg elas suvel 1887 Lindau linnakese lähistel ühes Bodeni järve ääres asuvas talus.

8 Oktoobris 1884 algas Rootsis kohtuprotsess Strindbergi ja tema raamatu „Abielu” vastu – teda süüdistati „jumalateotamises”. Teos keelati ära. Pärast sümboolse trahvisumma tasumist lasti Strindberg novembri keskel vabaks.

9 Schlaraffe (sks k ‘laiskleja’) – paradiislik muinasjutumaa, kus kõik soovid täituvad ja laiskus on voorus. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

10 Siri von Esseni teiseks debüüdiks Kuningliku Draamateatri laval oli peaosa Charlotte Brontë romaani „Jane Eyre” instseneeringus.

11 Strindberg ja Siri von Essen abiellusid 30. detsembril 1877.

12 1881. aasta kevadel Siri von Essen vallandati Kuninglikust Draamateatrist.

13 1879. aasta detsembris ilmus Strindbergi läbimurderomaan „Punane tuba”.

14 „Gildi saladus” esietendus Kuninglikus Draamateatris Siri von Esseniga peaosas 1880. aasta mais.

15 Tütar Karin Strindberg sündis 26. veebruaril 1880.

16 10.–16. mail 1882 mängis Siri von Essen külalisena Jane Eyre’i rolli Helsingi rootsikeelse Svenska Teaterni laval.

17 Greta Strindberg sündis 9. juunil 1881, Hans Strindberg 3. aprillil 1884.

18 Aastal 1875 avati Stockholmis Blasieholmenil Nya Teatern, mis 1888. aastal nimetati ümber Svenska Teaterniks.

19 Draama „Härra Bengti abikaasa”, mille Strindberg kirjutas augustis-septembris 1882. Esietendus toimus 25. novembril, peaosas Siri von Essen.

20 Abiellumise ajal oli Siri rase.