Читать книгу Hullu mehe kaitsekõne. Sari Ajavaim - August Strindberg - Страница 7

On maikuu kolmeteistkümnes päev Stockholmis. Suudan endiselt end ette kujutada Kuninglikus Raamatukogus, mis võtab enda alla lossi kogu tiiva21, suures saalis, mis on kaetud pöökpuupaneelidega – aegade jooksul on need tuhmunud nagu hästi sissesuitsetatud merevaigust piip. Tohutu ruum, mida kaunistavad rokokoo-kartušid, rippvanikud, ketid ja vapikilbid ning mida esimese korruse kõrgusel ümbritseb Toscana sambakestega galerii. Minu jalge all avaneb otsekui kuristik, meenutades oma sadade tuhandete köidetega hiiglaslikku aju, mille riiulitele on korralikult ritta seatud kadunud sugupõlvede mõtted.

Kahte peamist osakonda, mille moodustavad kogu põrandat täitvad kolme meetri kõrgused riiulid, eraldab saali ühest otsast teise viiv vahekäik. Kevadpäike saadab oma kiiri läbi kaheteistkümne akna, valgustades pidulikult renessansiajastu kuldvalgeid pärgamentköiteid, seitsmeteistkümnenda sajandi hõbemusti mustrilisi nahkköiteid, kaheksateistkümnenda sajandi punasega ääristatud vasikanahkseid köiteid, ampiirajastu rohelisi nahkköiteid ja tänapäevaseid odavaid pappkaasi. Teoloogid on siin kõrvuti musta maagia harrastajatega, filosoofid loodusteadlastega, ajaloolased poeetidega. Selles põhjatus geoloogilises kihistuses on kõik kihid sulandunud ühtseks pudingiks, milles kajastuvad nii inimliku rumaluse kui inimliku geniaalsuse erinevad arengustaadiumid.

Näen end endiselt tõttamas möödas galeriid, et kataloogi kanda koormatäit päevinäinud raamatuid, mille on äsja annetanud üks tuntud bibliofiil, kes on olnud piisavalt ettenägelik tagamaks endale surematuse, signeerides kõik köited oma vesimärgiga, mida kroonis deviis Speravit infestis22.

Ebausklikuna nagu ateistile kohane, ei saanud see sentents mulle mõju avaldamata jätta, sest juba nädal aega järjest olin iga raamatut avades sellega silmitsi seisnud. – Ta oli aumees ja kuue peapiiskopi pärija, tagasilöögid polnud tema julgust murdnud; ja see oli tema suur õnn! Mina ise ei heietanud enam mingeid lootusi oma tragöödia suhtes, mis koosnes viiest vaatusest ja kuuest pildist, kusjuures kolm lavapildivahetust pidi toimuma avatud eesriidega; ning selleks, et oma ametiredelil järgmisele pulgale tõusta, tulnuks mul enne hauda saata seitse mittekoosseisulist, kes kõik olid suurepärase tervise juures ning neli neist olidki juba palgale võetud. Kahekümnekroonise kuupalga juures, viievaatuseline tragöödia kirjutuslauasahtlis23, on ärklitoas elutsev kahekümne kaheksa aastane inimene kerge kalduma ajastule omasesse pessimismi, sellesse taastärganud skeptitsismi, mis on mõeldud elu rataste vahele jäänud inimeste jaoks korvama ärajäänud söögikordi ja enneaegselt pandimajja jõudnud palitut.

Olles üks asutajaliikmeid vanema kunstiboheemlaste seltskonna eeskujul sündinud haritud boheemlasringis, kaastööline tõsistes ajalehtedes ja surmtõsistes ajakirjades, mille honorarid olid nigelad, aktsionär Eduard von Hartmanni teose „Philosophie des Unbewussten” tõlkimiseks moodustatud kirjastuskooperatiivis, kuuludes vabadust ja ostetavat armastust pooldavasse salaühingusse, kandes kõlavat, aga mõttetut aunimetust „kuninglik sekretär”, kahe Kuninglikus Draamateatris etendunud ühevaatuselise näidendi autor, olin suurivaevu kokku ajanud summa, mis võimaldas vaid peost suhu äraelamist. Seepärast valdas mind põlgus elu vastu – mitte küll ses mõttes, et oleksin tahtnud endalt elu võtta, kaugel sellest, ma pingutasin kõigest väest, et oma keerukat eksistentsi pikendada ning iseennast ja oma sugu jäädavalt ajalukku kirjutada. Ning tuleb tunnistada, et pessimism, mida valdav enamus võtab sõnasõnaliselt ja nii ebapädevalt raskemeelsusega samastab, on väga tujutõstev ja reibas viis maailma vaadelda. Kuivõrd kõiksus on relatiivne tühjus, siis misjaoks selle ümber üldse nii suurt kära tõsta; kuivõrd tõde on muutuv – äsja on ju täheldatud, et eilne tõde on homsel päeval rumalus – milleks siis raisata oma noorusjõudu uute rumaluste avastamiseks; kuivõrd ainus kindel asi, mis meid ees ootab, on surm, siis elagem edasi! Kelle jaoks, mille nimel? Kõik see vana saast, mis eelmise aastasaja lõpuks oli hävitatud, tõsteti taas au sisse, kui troonile astus Bernadotte, illusioonides pettunud jakobiin; 1860-ndate aastate generatsioon, kuhu ka mina kuulusin, oli näinud, kuidas nii suure lärmiga läbi viidud parlamendireformi tagajärjel purunesid kõik lootused. Nelja seisuse asemele moodustatud ülem- ja alamkoda hakkasid koosnema suuremjaolt talupoegadest, kes muutsid riigipäeva kohalikuks omavalitsuseks, kus tegeldi neid endid puudutavate tühiste asjadega ning jäeti kõik arengut puudutavad küsimused tähelepanuta. Poliitika oli meie jaoks nagu kauplemine ühiskondliku või üksikisiku huvide vahel, nii et viimsedki riismed usust, mida tollal nimetati ideaalideks, haihtusid olematusesse. Kui siia lisada veel Karl XV surmale ja Nassau Sofia troonile astumisele järgnenud usuline reaktsioon, tuleb tunnistada, et valgustatud pessimismiks on peale isiklike veel mitmeid muid põhjusi.

Raamatutolmu kätte peaaegu lämbumas, avan vahel Lõvide aia poole jääva akna, et hingata sõõm värsket õhku ja hetk aega nautida avanevat vaadet. Sirelid õitsevad ja õõtsuvad kerge tuuleõhu käes, mis on tulvil paplitest jooksva mahla meeldivat aroomi; lõhnav kuslapuu ja metsviinamari katavad võrestikku oma rohelusega, akaatsiad ja plaatanid on hilja peale jäänud, teades hästi maikuu ilmade kapriissust. Kevad on igal juhul käes, ehkki äsjapuhkenud lehtede vahelt paistavad puude ja põõsaste oksad veel läbi. Ja balustraadi taga, mille sambakesi kroonivad Karl XII sinivärviliste initsiaalidega Delfti portselanist lillepotid, kõrguvad kai äärde kinnitatud aurulaevade mastid, mis on maipühade tähistamiseks vimplitega ehitud. Taamal paistab pudelroheline Saltsjö laheriba, selle mõlemat kallast ääristavad leht- ja okaspuumetsad. Kõik reidil ankrus seisvad laevad on heisanud masti oma rahvuslipud, mis suuremal või vähemal määral neid riike ka sümboliseerivad: Inglise punane kui härjaveri, Hispaania punakollasetriibuline kui mauri rõdu markiiskangas, siis Ameerika Ühendriikide vöödiline puuvillast madratsikate, Prantsuse rõõmus trikoloor Saksa sünge lipu kõrval, mis oma varda poole jääva risti ässaga kehastaks nagu pidevat leina; Taani lipp meenutab naise pluusi, Vene oma kaudselt trikoloori. Kõik on siin esindatud, külg külje kõrval, põhjamaise taeva meresinise liniku all vaatamiseks välja pandud. Ja siis kogu see lärm: vagunite, vintside, laevavilede ja kellade hääled. Ja veel lõhnad: masinaõli, värskelt soolatud heeringa, nahkade, vürtside, kohvi ja kakao lõhn seguneb sirelite omaga, kõiki neid on värskendanud merelt puhuv idatuul ja möödudes jahutanud Läänemere triivjää.

Olin pööranud raamatutele selja ja pistnud pea aknast välja, et pakkuda kümblust kõigile oma viiele meelele, sest parajasti mööda marssiv vahtkonnaparaad alustas marssi ooperist „Faust”. Muusika, lipud, sinitaevas, lilled: see kõik joovastas mind sedavõrd, et ma ei pannud mulle kirja tooma tulnud uksehoidjat tähelegi. Ta koputas mulle kergelt õlale, ulatas ümbriku ja kadus.

Kiri oli ühelt daamilt. Mul oli selle avamisega kiire, aimasin õnnelikku armuseiklust. Mul oli õigus, nii oligi.

„Tulge minuga kohtuma pärastlõunal täpselt kell viis Regeringsgatan nr 65 maja ees. Tunnete mu ära noodirulli järgi käes.”

Kuivõrd mind oli äsja alt vedanud ja pika ninaga jätnud üks pisike naissaatan, olin valmis kohe nõustuma – nimelt olin endale pühalikult vandunud, et võimaluse avanedes mina paastuma ei hakka. Aga miski selles kirjas häiris mind. Kirja järsk, peaaegu käskiv toon haavas minu mehelikku eneseväärikust. Kas too väike tundmatu lootis mind niisama lihtsalt õnge võtta! Mida need daamid õige mõtlevad, kas nad on meie moraalist nii madalal arvamusel! Saagi käest vastust ei küsita, talle antakse korraldus. Pealegi olin lubanud õhtupoolikul osaleda retkel linnast välja, mul polnud vähimatki viitsimist hakata päise päeva ajal linna ühel peatänaval mingi daamiga flirtima. Kui kell lõi kaks, läksin vastavalt varasemale kokkuleppele meie keemiku laboratooriumisse sõpradega kohtuma. Esikus tunglesidki juba filosoofia- ja meditsiinidoktorid, kes kõik tahtsid innukalt teada saada tänaste pidustuste deviisi.

Kui olin teatanud, et ma nendest osa ei võta, nõuti minult selgitust, miks olen otsustanud õhtustest orgiatest loobuda. Kiri rändas nüüd zooloogi kätte, keda peeti taolistes asjades eksperdiks, ning pälvis vaid tema kerge pearaputuse, millele järgnes pahvatuste kaupa hinnanguid:

„See on mõttetu! Säärased lähevad mehele ega müü ennast! Korraliku pere korralik tütreke! Ilmselt kenakene! Tee mis tahad! Mine siis pealegi sinna, ja saame hiljem Djurgårdenis kokku, kui sul tahtmist on ja daam sinu ootustele ei vasta!”

Määratud kellaajal seisin niisiis kõnniteel mainitud numbriga maja ees ja ootasin kauni tundmatu ilmumist.

„Noodirull käes” kõlas nagu tutvumiskuulutus, ja asi hakkaski juba mulle kahtlane tunduma, kui äkki seisin silmitsi ühe daamiga. Esimene mulje, mida mina pean väga tähtsaks, oli äärmiselt segane. Vanus ebamäärane, kahekümne üheksa ja neljakümne kahe vahel; riietus väljakutsuv, võinuks kuuluda nii kunstnikule kui sinisukale, hästikasvatatud peretütrele või vallalisele naisele, emantsipeerunud naisele või lipakale. Ta tutvustas end kui minu vana sõbra ooperilaulja24 pruuti, kes olla usaldanud ta minu kaitse alla; see väide osutus hiljem valeks.

Ta oli õppinud esitama vahetpidamatult sädistava väikese linnukese rolli. Poole tunni jooksul jõudis ta mulle rääkida kõigest, mida ta tunneb ja mõtleb, ja mulle pakkus see mõõdukat huvi. Nii ma siis küsisingi temalt, millega võin talle kasulik olla.

„Mina peaksin olema noorele daamile saatjaks?” pahvatasin ma. „Kas te siis ei tea, et ma olen püsti kurat!”

„Te tahate niimoodi arvata, mina tunnen teid väga hästi,” vastas tema. „Aga te olete lihtsalt õnnetu, ja sellistest süngetest mõtetest tuleb teid säästa.”

„Või nii, teie arvate, et tunnete mind läbi ja lõhki, aga tegelikult teate vaid seda ajast ja arust ettekujutust, mis teie tulevasel minust on jäänud.”

Minu vastuväidetest polnud mingit kasu – enda arvates teadis ta kõike ja oskas mehe südant ka kauge maa tagant lugeda. Ta oli üks neid külgekleepuvaid tüüpe, kes maniakaalselt tahavad saavutada võimu teiste inimeste meelte üle, tungides kavalusega nende hinge salajasimatesse soppidesse. Tema kirjavahetuse haare oli tohutu, ta külvas oma kirjadega üle kõik väljapaistvad isikud, jagas pillavalt manitsussõnu noortele inimestele, uhkeldas sellega, et juhib inimeste saatusi. Võimuahne ja isehakanud hingede päästmise teenistuse juht nagu ta oli, tundis ta, et on kutsutud ja seatud mind päästma. Lühidalt öeldes kõige puhtam intrigant, olematu intelligentsi ja tohutu annuse naiseliku pealetükkivusega.

Alustuseks õrritasin teda, keerasin kõik pilaks, maailma, inimesed, Jumala. Ta nimetas mind pehastunuks!

„Te ei mõtle ju seda ometi tõsiselt, preili! Minu igati värsked ja aktuaalsed mõtted tunduvad teile pehastunud! Ja enda omi, mis on pärit möödunud ajastust, kulunud fraase minu nooruspäevilt, millega pole enam midagi peale hakata, nimetate te uudseteks. Kui otse välja öelda, siis see, mida teie pakute mulle aasta esimese saagi pähe, pole midagi muud kui halvasti suletud purkides konservid. Ja kas teate, need haisevad.”

Vihaselt, täielikult enesevalitsuse kaotanud, jättis ta minuga pikema jututa hüvasti.

Kui see asi oli päevakorrast maas, kiirustasin oma sõprade juurde Djurgårdenisse, kus veetsime kogu pika valge öö.

* * *

Järgmisel hommikul, olin veel kerges pohmeluses, sain naiselikust kõrkusest pakatava kirja, milles too daam külvas mu üle etteheidetega, tundis mulle kaasa, ilmutas järeleandlikkust, lubades palvetada minu vaimse tervise eest, ja lõpetuseks kutsus ta mind uuele kohtumisele, et üheskoos tema peigmehe eakat ema külastada.

Hästikasvatatud mehena soostusin kannatlikult veel üht sõnavalingut ära kuulama, ning et kogu sellest loost võimalikult lihtsalt välja tulla, peitusin maski taha, mis väljendas täielikku ükskõiksust maailma, Jumala ja kõige muu suhtes.

Milline kohtumine! Ta nägi oma karusnahkadega ääristatud kasuka, Rembrandti stiilis kübara ja kõvasti kinninööritud taljega päris kena välja; tulvil vanemõelikku hella hoolitsust vältis ta kõiki tuleohtlikke teemasid, nii et meie hinged, tänu vastastikusele soovile meeldida, kohtusid armastusväärses ja sümpaatses vestluses.

Pärast visiiti võtsime ette kevadõhtuse jalutuskäigu.

Johtus see nüüd minu kättemaksuihast või sellest, et sõbra ja usaldusisiku roll mulle vastu hakkas, aga mulle turgatas pähe kuratlik mõte tunnistada üles, et olen peaaegu kihlatud, mis oli vaid poolenisti vale, sest parajasti kurameerisingi ühe noore daamiga.

Selle peale ilmus neiu näole vanaemalik ilme, ta tundis tüdrukule kaasa ja hakkas minult pärima tema iseloomu, välimuse, ühiskondliku positsiooni ja elutingimuste kohta. Mina visandasin portree, mis pidanuks ta armukadedaks tegema, ja asi lõppes sellega, et meie vilgas keskustelu hääbus. Minu kaitseingli huvi rauges silmnähtavalt, sest ta aimas minu hinge päästmise üritusel konkurenti. Ja me läksime lahku, suutmata vabaneda meie vahele märkamatult hiilinud jahedusest.

Järgmisel päeval kokku saades ringles jutt eranditult armastuse ja minu väljamõeldud mõrsja ümber.

Koos veedetud nädala jooksul, millega kaasnesid teatri- ja kontserdikülastused ning jalutuskäigud, oli ta lähedase sõbrana mu ellu imbunud, igapäevane läbikäimine temaga kuulus juba minu elukorraldusse, nii et ma ei osanud enam ilma selleta olla. Viljeleda vestluskunsti hästikasvatatud naisega pakkus peaaegu sensuaalselt lummavat elamust, oli tunda hingede puudutusi, vaimude kallistusi, mõtete hellitusi.

Ühel hommikul saabub ta minu juurde äärmiselt erutatult ja loeb mulle ette lõigu kirjast, mille tema armukadedusest peaaegu hullunud peigmees talle päev tagasi on saatnud. Nüüd tunnistab ta üles, et on peigmehe korraldusi eiranud, mees käskinud tal olla minuga äärmiselt ettevaatlik, otsekui aimates, et kogu lugu võib halvasti lõppeda.

„Ma ei suuda säärast kohutavat armukadedust mõista,” ütles ta õnnetu näoga.

„See tuleb sellest, preili, et te ei suuda mõista armastust,” vastasin mina.

„Oo, armastus!”

„Armastus, preili, on omamise ülevaim tunne, ja armukadedus pole mitte midagi muud kui hirm kaotada seda, mida omad.”

„Omamine, huhh!”

„Vastastikune omamine, mõistate! Mõlemad omavad teineteist, mõlemad!”

Tema ei tahtnud armastust sellisena näha. Armastus, see on ju midagi omakasupüüdmatut, ülevat, puhast, üllast, kirjeldamatut!

Ja kui meie jutt otsa sai, ei armastanudki ta enam oma peigmeest, kes oli temasse ometi meeletult armunud, mida ma talle ka vihjasin.

Ta sai maruvihaseks ja teatas otsekoheselt, et tema pole kunagi seda meest armastanud.

„Ja ometi kavatsete temaga abielluda?”

„Jah, sest muidu läheb ta hukka!”

„Ikka ja jälle see hingede päästmine!”

Ta oli täielikult endast väljas ja väitis, et tegelikult ta polegi tema mõrsja.

Nüüd olime siis mõlemad teineteist valelt tabanud. Milline vedamine!

Mul jäi üle vaid talle puhtsüdamlikult üles tunnistada, et tegelikult ei ole ka mina kihlatud, ja seejärel võisime vabalt oma vabadust nautida.

Kui tema oli oma armukadedusest üle saanud, saime jätkata mängu märksa julgemate vahenditega. Ma esitasin talle kirjaliku armastusavalduse, tema saatis mu kirja kokkuvoldituna edasi oma peigmehele, kes mu pikemalt viivitamata juba järgmises kirjas korralikult läbi sõimas.

Siis palusin kaunitaril asi ära klaarida ja meie kahe vahel lõplik valik teha. Aga sellest ta targu keeldus; tema oleks olnud nõus valima mõlemaid või kahte, kolme või nelja, nii paljusid kui võimalik – kõik pidid tema ees põlvili anuma, et saaksid teda kummardada.

Tegelikult oli ta lihtsalt üks eputis, meesteneelaja, vooruslik polügaam!

Ja mina armusin, parema puudumisel, rentslierootika oli mulle vastik ja ärklitoa üksindus oli mind ära tüüdanud.

Tema Stockholmis viibimise aja lõpul kutsusin ta endale raamatukokku külla, eesmärgiga talle muljet avaldada Tahtsin end talle näidata keskkonnas, mis pidi enesesse armunud kanaajule kindlasti rabavalt mõjuma. Vedasin teda mööda sammaskäike ja uhkeldasin oma bibliograafia-alaste teadmistega; sundisin teda imetlema keskaegseid miniatuure, kuulsate isikute autogramme; ladusin tema ette olulisi ajaloolisi rariteete, manuskripte ja inkunaableid, nii et tal hakkas oma alaväärsuse pärast häbi.

„Te olete ju väga haritud mees!” hüüatas ta.

„Muidugi olen, preili.”

„Mu vaene komödiant,” pomises ta, mõeldes oma tulevase – näitleja peale.

Oleks võinud arvata, et sellega on näitleja lõplikult pildilt pühitud, aga võta näpust.

Komödiant ähvardas mind kirja teel oma revolvriga, süüdistades mind, et olen üle löönud tema mõrsja, kelle ta oli minu hoolde usaldanud. Andsin mõista, et mina pole temalt kedagi üle löönud ja et tema pole ka kedagi minu hoolde usaldanud, sest ta ju ei omanud kedagi, keda kellegi hoolde jätta.

Sellega meie kirjavahetus ka lõppes ja maad võttis ähvardav vaikus.

Ärasõidupäev lähenes. Päev enne lahkumist sain kaunitarilt optimistliku kirja, milles ta ennustas mulle helget tulevikku. Ta oli lugenud minu kirjutatud tragöödiat kõrgemasse seltskonda kuuluvatele isikutele, kellel olevat oma sõna öelda ka kuninglike teatrite juhatustes. Näidend olevat mainitud isikutele sügava mulje jätnud ja nad olla avaldanud soovi selle autoriga tuttavaks saada. Üksikasjalisemaid detaile kuuleksin juba otse tema enese suust, kui me kella kaheteistkümne ajal kokku saame.

Kokkulepitud ajal lohistas preili X mind mööda poode, et teha viimaseid sisseoste ja rääkis vahetpidamata draama ettelugemisest; olles hästi kursis sellega, kui väga ma põlgan igasugust protežeerimist, üritas ta anda endast maksimumi, et mind ümber veenda. Mina protesteerisin ägedalt:

„Kallis sõber, mulle on igasugune niiditõmbamine vastik. Milleks on mul vaja kokku saada võõraste inimestega, rääkida kõikvõimalikest asjadest – peale selle, mis on oluline. Ma tunneksin ennast nagu kerjus, kes tahab üht või teist inimest oma huvides ära kasutada …”

Punnisin parajasti kõigest väest vastu, kui ta äkitselt peatus ühe hästiriietatud, elegantse, saleda ja suursuguse noore daami ees.

Ta tegi mind tuttavaks paruness Y-ga25, kes lausus mulle paar käibefraasi, mida kõnniteel möödatõttavate inimeste saginas oli peaaegu võimatu kuulda. Pomisesin vastuseks midagi seosetut, olles nördinud, et väike kaval kelm oli mu lõksu meelitanud. Kindlasti oli siin tegu mingi vandenõuga.

Preili X-i poolt mulle juba esitatud kutse üle korranud, paruness lahkus.

Tolle noore naise välimuses üllatas mind kõige rohkem see, et kahekümne viie aastasena nägi ta välja noore tüdruku, lapsena. Pea nagu kooliplikal, kaunist väikest näolappi piirasid sõnakuulmatud juuksekiharad, blondid nagu odrapea; õlad nagu printsessil, keha nõtke nagu pajuvits, ja kui ta oma pead kallutas, oli tema ilme ühtaegu aval, tähelepanelik ja kõrk. Ja mõelda vaid, see väike madonna oli minu tragöödiat26 lugenud ja pääsenud terve nahaga!

Abielus kaardiväekapteniga, kolmeaastase tüdruku ema, teatrist sisse võetud, kuid võimalust lavale pääseda tal polnud, arvestades tema mehe ja äia sotsiaalset seisundit; viimane oli kuningliku õukonna kammerhärraks.

Säärane oli asjade seis, kui minu maiunelm haihtus. Aurik viis minu „kaunitari” kohta, kus ta sai olla oma komödiandi lähedal. Too asus nüüd mind asendama ja lõbustama end minu kirjutatud kirjadega tema mõrsjale – kättemaks selle eest, et mina olin käitunud samamoodi tema kirjadega, mida olime äsja tema mõrsjaga üheskoos lugenud.

Aurikutrepil pidin õrnal hüvastijätuhetkel neiule tõotama, et lähen võimalikult ruttu parunessi külastama, ja sellega oli kõik öeldud.

See süütu armulugu, nii tohutult erinev kogenud boheemi lihalikust liiderdamisest, jättis endast maha tühimiku, mida oli vaja täita. Endaga võrdse naisega sõlmitud sõprus, kontakt kahe eri soost indiviidi vahel oli äratanud minus igatsuse ülevamate elamuste järele, mille igasuguste perekonnatülide kõrvaltvaatamine oli minu jaoks juba tükk aega tagasi välistanud.

Igatsus kodu järele, mille kohvikuelu oli maha surunud, tärkas taas pärast suhtlemist väga tavalise, aga selle sõna kõige üldisemas tähenduses kombeka naisega. Ja nii leidsingi end ühel õhtul kella kuue paiku ühe Norrtullsgatanil asuva maja õuevärava eest. 27

Milline saatuse kapriis! See oli minu vanematekodu, kus olin veetnud oma kõige keerukamad noorusaastad, üle elanud kõik puberteediea tormid, esimesel armulaual käimise järgse kriisi, oma ema surma ja kasuema majjatuleku. Tundsin end äkitselt halvasti ja mul tekkis kiusatus ära minna, põgeneda kartusest, et pean taas silmitsi seisma oma kõikide noorpõlveprobleemidega. Õu minu ees oli samasugune nagu vanasti; hiiglaslikud saarepuud, mille lehtepuhkemist ma igal kevadel kannatamatult ootasin, järsu kruusase nõlvaku serval asuv sünge maja, mille kokkuvarisemist oli karta juba hulk aega tagasi, mistõttu üürid olid seal madalad.

Süngetest mälestustest tekkinud ängistusest hoolimata võtsin südame rindu ja astusin sisse, läksin trepist üles, helistasin uksekella. Helina peale olin valmis, et mulle tuleb ust avama minu isa. Uksele ilmus teenijatüdruk ja kadus minu tulekust teatama; hetk hiljem saabus parun ja võttis mind vastu erakordse südamlikkusega. Ta oli umbes kolmekümne aastane, tüse, pikk, õilsa rühi ja täiuslike maailmakodaniku maneeridega. Tema suurt, veidi pundunud nägu ilmestasid sinised nukravõitu silmad, ja tema naeratus asendus pidevalt kummalise kibestunud ilmega, milles peegeldus pettumus tehtud eksimuste ja valearvestuste pärast.