Читать книгу Fööniksi laps, 2. raamat - Barbara Erskine - Страница 11

„See kõik on sinu süü!” Robert de Quincy vahutas vihast. „Senine asjakorraldus sobis meile mõlemale, aga nüüd oleme mõlemad pagendatud.” Ta vaatas torniukse trepilt pikka koormavoori, mis sõitis Fotheringhay õuele. „Ja mind määrati su vangivalvuriks! Seda tegi kuningas ise.” Ta muigas mõrult. „Milline iroonia. Küllap oskad nalja hinnata. Sa ise tõmbasid selle kõik endale kaela, temp missugune.” Mehe meeleolu muutus. „Kindlasti on meil väga meeldiv lõpuks ometi kahekesi kodu mängida.”

„Vaevalt küll. Mitte kummalgi meist,” nähvas Eleyne. Ta ei kavatsenud päevagi oodata. Tam Lin oli veel värske; teekonna viimane jupp oli olnud kõigest kümnemiiline. Niipea, kui Robert jääb veinist joobnuna keskpäevaeine riismete juures tukkuma, ratsutab Eleyne üksi põhja.

Rhonwen oli Eleyne’i pealekäimisel jäänud Londonisse; Hal niisamuti. Siin polnud kedagi, kellele Eleyne oleks võinud oma plaani avaldada. Ta ratsutab üksi ja kiiresti ning palvetab, et Alexander võtaks ta vastu. Tõmbudes tuule eest torni varjule, seisis Eleyne esimese korruse külmas pimedas kambris. Tuli oli üles tehtud, aga see suitses ikka veel tusaselt, tuuletõmme imes niisketelt halgudelt üles keerlevad kahlud kõrvale. Põrandakate oli kopitanud, mööblit polnud veel toodud. See polnud sugugi külalislahke paik.

Eleyne vaatas judisedes ringi. Vähemalt üks sõber oli endiselt siin, hämaruse varjus: naine, kes oli kummitanud Loch Leveni lossis – naine, kelle verd voolas mingi imeliku alkeemia läbi ka Eleyne’i soontes.

„Sünge, kas pole?” Robert seisis tema kõrval. „Me peame vaeva nägema, et meelt lahutada.” Ta võttis naisel käsivarrest ja too tundis värisedes tema sõrmede tuttavat julma pitsitust. „Sind tuleb valvata, kallike, kas kuningas ütles sulle seda? Juhuks, kui peaksid tundma vastupandamatut kihku põgeneda. Mitte et Alexander sind enam tahaks. Kas Henry ütles sulle ka seda? Skottide kuningas keeldus andmast sulle luba põhja rännata. Ta on sinu vastu huvi kaotanud. Aga sa ju teadsid seda ka ise. Kui su käitumine annab mulle põhjust muretseda, on mul kuninga luba sind luku taha panna.” Ta vaikis hetke. „Ja sind nuhelda, nagu ma heaks arvan. Mind ei takista mitte ükski skott, ei õilsast ega madalast soost, ei kuningas ega talumats.”