Читать книгу Fööniksi laps, 2. raamat - Barbara Erskine - Страница 22

Joanna tuiskas mööda häärberit ringi, kõikjal kostis tema naerukilkeid. Donnet käis ta kannul murelikuna nagu ema, pidevalt valvel, istus toanurgas, suured pruunid silmad ainiti lapsel, kannatas välja kallistused ja pigistused, halli siidist keret kandvad töntsakad jalad harkis, ja vaatas aeg-ajalt anuvalt üles, et Eleyne päästaks ta kallaletungija küüsist. Neile kõigile oli teretulnud vaheldus, kui Aberffraw’ kaks noort valitsejat, Eleyne’i vennapojad Owain Goch ja Llywelyn, kutsusid oma tädi Woodstocki kaasa.

Alguses ütles Eleyne, et ta ei saa minna. Ta ei võinud riskida sellega, et kohtab Robertit.

„Onu Henry palus eriti just sinu kaasatulekut,” keelitas Owain tolmuses poissmehekindluses, mis Aber nüüd oli. „Meil on John de Grayga leping, seepärast peame temaga asjad selgeks rääkima ja Gwyneddile austust avaldama.”

„Nii et Henry on võitnud.” Eleyne vaatas noormeestele kordamööda otsa.

Owain kehitas õlgu, kuid Llywelyni silmis välgatas mässumeel. „See annab meile aega ühinemiseks, tädi Eleyne,” selgitas ta mornilt. „Aeg on see, mida me praegu vajame. Las Henry mõtleb, et kõik läheb tema tahtmist mööda. Hiljem taastame Gwyneddi vägevuse, ära mitte kahtlegi.”

Eleyne silmitses vennapoega lõbustatult. Talle tundus, et kui tulevik jääks Llywelyni kätesse, saaks Gwynedd tõepoolest kord jälle vägevaks.