Читать книгу Fööniksi laps, 2. raamat - Barbara Erskine - Страница 7

Kas kogemata või meelega oli Toweri külastus määratud püha Davidi päevale. Eleyne ja Rhonwen leidsid Gruffyddi White Towerist võrdlemisi mugavatest eraruumidest. Mees ootas rääkimisega, kuni valvur oli ära läinud.

„Eleyne. Lõpuks ometi. Kuidas sa elad, väike õde?”

Eleyne vaatas teda üksisilmi. Tema nägusast punapäisest vennast oli saanud iseenda kõverpeeglipilt: ta oli nüüd väga paks ja hakkas kiilanema.

„Halastuse pärast, Gruffydd, mida nad sinuga teinud on?” Eleyne viskus venna sülelusse.

„Mõtled va vatsa? See kaob kohe, tüdruk, kui olen vabaks saanud. Küll näed. Senena ristis mind viimase külaskäigu ajal nii- ja naasuguste nimedega.” Gruffyddi nägu tõmbus kurvaks. „Jumal, kuidas ma nende järele igatsen! Siiski on mul hea meel, et nad ära läksid. Siin polnud neil mingit elu. Kas sa oled teda ja poisse näinud?”

Owain oli endiselt koos isaga vangistuses, teised elasid koos Senenaga Cricciethis.

„Siin pole kellelgi mingit elu!” nähvas Eleyne. „Ei, ma pole neid näinud. Pärast papa surma pole ma Gwyneddis käinud.”

„Niisiis pole sa meie armastatud vennakest näinud?” Gruffyddi hääl oli järsk.

„Ei, ma pole kedagi näinud.”

Rhonwen oli taandunud aknaalusele istmele, mis oli polsterdatud patjadega; seintel rippusid gobeläänid, toas olid laud, pingid ja järid, tule juures seisis tool. Laual küünlajalgade seas hakkasid silma ajaviitetarbed: poole mängu peal hüljatud malelaud, pärgament ja suled, raamatud, väike nahkkarp täringutega ja mitu tühja veinipeekrit.

„Gruffydd, kuidas sa suudad siin olla? Mis on sinuga juhtunud? Kuidas sa saad elada ratsutamise, naermise ja võitlemiseta?”

„Mul ei jää muud üle.” Vend võttis tema ümbert kinni. „Ma elan siin sellepärast, et olen vang, õeke. Sa tead seda niisama hästi nagu mina, ja tead ka, miks. Meie venna reeturlikkuse pärast!” Gruffyddi hääl oli tulvil kibedust. „Aga ei maksa minust rääkida. Räägi endast. Miks sa Šotimaal ei ole?”

„Alexander ei taha mind enam. Ma sünnitasin talle kaks poega, Gruffydd, aga mõlemad surid. Mis kasu tal minust on?” Hääl kähe, keeras Eleyne selja.

Gruffydd süngestus. „Ma arvasin, et ta armastab sind, cariad.” Ta pani käed õe õlgadele ja keeras ta jälle näoga enda poole. „Soo jätkamiseks on tal abikaasa. Sind tahtis ta armastusest, kas polnud nii?” Vend vaatas talle otsa piiritu kaastundega. „Kas sa pole teda üldse näinud?”

Eleyne raputas sõnatult pead.

Alexander oli saatnud sõnumeid ja kingitusi, aga Eleyne oli vajunud liiga sügavale meeleheitesse, et neid märgata, kui polnud kuningat ennast. Eleyne tahtis teda, mitte kingitusi. Kaks nädalat pärast väikese Johni matuseid oli ta lahkunud Loch Leveni lossist ja alustanud pikka teekonda lõunasse. Kuningas polnud saatnud kedagi teda tagasi kutsuma.

Eleyne, nägu kaetud musta looriga, oli ratsutanud Inglismaale otsekui udus, märkamata ümbritsevat maastikku. Fotheringhaysse jõudnud, oli ta läinud oma magamiskambrisse ning hakanud leinama oma lapsi ja armastust.

Eleyne’il polnud tekkinud mõtetki, et Robert võiks Fotheringhaysse tulla, ja mees polnudki tulnud, mille eest ta tänas õhtuti jumalaid. Ta ei murdnud pead, kus Robert on või kes teda eemal hoiab – piisas sellest, et too ei tulnud. Leides tröösti oma koerast, hobustest ja maakoha tasasest ilust, oli Eleyne toibunud. Ta käis ratsutamas ja jalutamas ning haaras jälle ohjad, et valitseda oma kaasavaramaade mõisaid.

Alexander oli saatnud kingitusi ja kirju, aga Eleyne polnud kordagi vastanud. Mees ise polnud tulnud, ta oli jätnud naise üksinda leinama. Eleyne’i uhkus ei lubanud anuda, et ta tuleks, ja nüüd oli liiga hilja. Kuidas ta ka ei igatsenud Alexanderi embusse viskuda, aga kogu südant täitev jääkamakas ei sulanud; mõte pisitillukesest Johnist, kes oli lamanud liikumatu ja kaamena kuninglikus hällis, muserdas teda iga kord, kui ta lubas mõtetel rännata Šotimaale ja Šotimaa kuningale.

Robertist polnud sõnagi kuulda olnud, aga tol õhtul, kui Eleyne oli käinud Londonis, külas Lunedil ja tema rõõmsal rõkkaval lastepesakonnal, oli ta saanud kirja, et mees oli kuningas Henryle tema eest kostnud, ja nüüd tohtis Eleyne Gruffyddile külla minna, mida Henry oli seni kangekaelselt keelanud.

„Oled sa Alexanderile kirjutanud? Või sõna saatnud?” käis Gruffydd leebelt peale.

„Ta teab, kust mind leida, kui tahab.”

„Võib-olla ta ootab, et näha, kas sina teda tahad.”

Eleyne kaalus seda mõtet, siis muigas. „Ei usu. Nüüd on tal abikaasa, kes lahutab tema meelt.” Ta tõmbas end venna sülelusest lahti ja läks laua juurde. Uuris malelauda, võttis ühe nikerdatud vandliviguri ja tegi mõtlikult käigu. „Me oleme paar haletsusväärseid narre, eks ju,” ütles ta pikkamööda.

„Tundub küll.” Gruffydd muheles.

„Minul on vähemalt vabandus,” jätkas Eleyne. „Sinul mitte. Vaata, millises seisukorras sa oled, Gruffydd. Kuidas sa ometi lubasid endal loiuks ohvriks manduda? Mismoodi sa võid kõrval seista ja pealt vaadata, et Henry pärib Gwyneddi, kui Isabella ei kingi Dafyddile poega? Kas sa ei hooli enam oma pärandusest? Ega Owain? Kas sa mitte ei võlgne talle seda? Kas sa mitte ei võlgne Llywelynile, Rhodrile ja Dafyddile seda, et pääsed siit?” Eleyne’i silmad välkusid vihast. „Ära tee neile seda, Gruffydd. Sul näikse olevat vähe valvureid. Mina sinu asemel oleksin ammu põgenenud. Või meeldib see rammus elu sulle tõesti?” Ta tonksas vennale nii järsult kõhtu, et too võpatas. „Sa üllatad mind, vend, ma arvasin, et sa oled kõvemast puust. Wales vajab sind seal, mitte Londonis hallitamas!”

Gruffydd punastas kurjalt. „Mida ma peaksin tegema? Uksed on lukus ja riivis ja kas sa valvureid ei märganud? See on kuninga kindlus, Eleyne! Ma ei tulnud siia tervist parandama. Ma olen riigivang!”

„Akende ees pole trelle. Mine sealtkaudu!” nähvas õde. „Mõtle midagi välja! Teised on Towerist põgenenud. Kui nii edasi läheb, ei mäleta su pojad lõpuks isa enam üldse.” Tigedalt istus ta nikerdatud toolile.

Vend muheles. „Ikka endine Eleyne. Seesama tuletukk.”

„Ei, enam mitte. Ma elan oma hobuste ja koertega maal nagu tubli talunaine kunagi.”

Gruffydd pahvatas valjusti naerma. „Minu talunaisest õde! Ja tema julgeb mind paksuksmineku pärast noomida!”

„Ma noomin sind allaandmise eest.”

„Ja mida sa ise oled teinud, Eleyne?” Venda torkis kättemaksukihk. „Sa oled leppinud üksindusega, jätnud armastatu tema riiaka naisukese küüsi! Sa ei osale poliitikas. Isegi Dafyddi tegemised pole sind sellevõrra huvitanud, et oleksid tal külas käinud pärast seda, kui ta minu maad päris.” Gruffyddi nägu oli vihast punane.

Aknast kostis kaugel tagaõues koerakorjuse kohal laperdavate ronkade kraaksumist. Lähedal puurides luusisid kaks leopardi verd haistes rahutult edasi-tagasi. Rhonwen uuris oma sõrmeküüsi, sellal kui vend ja õde teineteisele äkkvaenuga otsa vaatasid.

„Mul pole armsamat,” sosistas Eleyne lõpuks.

„Kas ta ütles seda?”

„Ei, aga …”

„Eleyne, mine tema juurde.” Gruffydd võttis istet ja kallutas end ettepoole, küünarnukid põlvedel. „Sõlmin sinuga kokkuleppe: ma proovin, kui ka sina proovid. Vean saja naela peale kihla, et söön Cricciethis koos Senenaga õhtust enne, kui sina istud Roxburghis oma armastatu põlvel.”

Eleyne naeratas. „Mul pole sadat naela, Gruffydd.”

„Minul ka mitte. Olgu siis kuus penni; kuus penni ja suudlus.”

Ta ootas, piieldes tulle vaatava õe nägu, püüdes tema mõtteid lugeda.

Oli möödunud nii palju aega sellest, kui Eleyne oli lubanud endale lootuseraasu; nii palju aega sellest, kui ta oli lubanud endal Alexanderist mõelda, ilma et lapsukeste väikesed kahvatud kogud oleksid nende vahele tulnud, aga nüüd, Toweris Gruffyddi kambris tundis ta lootusevärelust.

Gruffydd naeratas seda nähes. „Me oleme võitlejad, sina ja mina, aga me mõlemad olime selle unustanud,” ütles ta vaikselt.

Rhonwen kuulas aknaorvas pingsalt pealt. Gruffyddil õnnestus see, mis temal oli ebaõnnestunud. Ta hoidis hinge kinni, ei julgenud end liigutadagi, kartes õe ja venna meeleolu lõhkuda.

„Egas põhja ratsutamine vist tõesti kahju tee.” Eleyne’i süda oli hakanud kloppima.

„Mitte mingit kahju.” Gruffydd noogutas elavalt. „Me mõlemad peame asuma teele nädala jooksul. See on kihlveo tingimus. Jumala eest, Eleyne, sa mõjud mulle hästi. Sul on õigus, ma olen vangipõlvega leppinud nagu ahjuminekut ootav kohikukk. Ma lähen! Ma lähen Walesi ja võitlen selle eest, mis kuulub mulle.” Ta võttis Eleyne’il käest, tõmbas ta püsti ja kallistas teda nii kõvasti, et Eleyne ahmis õhku. „Londonis me enam ei kohtu.” Ta lükkas õe endast veidi eemale, ühtäkki tõsine. „Jumal õnnistagu ja kaitsku sind, väike õde, ning kinkigu sulle õnne.”

„Ka sind, vend.” Eleyne suudles teda põsele. „Ma tulen jälle Walesi ja toon sulle Šotimaa kuningalt terviseid.”

„Lööme käed!” Gruffydd sülgas endale pihku ja laksas sellega vastu Eleyne’i oma.