Читать книгу Fööniksi laps, 2. raamat - Barbara Erskine - Страница 15

Eleyne mängis parajasti oma tütrekesega, kui toodi sõna venna surma kohta. Ta luges kirja kaks korda läbi ja jäi tühjusse vaatama, kiri tundetute sõrmede vahel ripakil. Joanna roomas tema poole, küünitades punase vahapitseri ja pitserilindi poole.

Eleyne oli tuim; ta oli armastanud mõlemat venda ja kaotanud mõlemad. Ta polnud Dafyddit ammu näinud ja oli temaga tihti ägedalt vaielnud, aga see ei vähendanud ahastust. Eleyne’i silmad valgusid pisaraid täis ning väike Joanna, ema kleidisaba kõvasti pisikestes rusikates, vaatas talle tõsiste silmadega otsa. Eleyne kummardus kurvalt naeratades, et laps sülle võtta, ja Joanna suskas töntsaka sõrmega ta põske. Eleyne kallistas teda, pillas kirja põrandale, mattis näo väiksekese kiharatesse ja hakkas nutma.

Nesta kirjutas Rhonwenile ja Rhonwen tuli.

„Nii et Owain Goch on nüüd prints.” Rhonwen kaisutas Joannat ja pistis talle kompveki suhu. „Gruffyddi eest on kätte makstud.”

„Rhonwen,” ütles Eleyne etteheitvalt.

„Mis on? Ka sina peaksid rõõmustama! Loodan vaid, et noor Lywelyn on valmis venda toetama. Ta ei tunne Owaini ees mingit aukartust; tema iseloom on palju tugevam! Ja sina, cariad? Miks sa ikka veel Fotheringhays oled? Su abikaasa on läinud. Ma ei kahelnud üldse, et sa ratsutad Šotimaale kohe, kui oled sünnitusest toibunud.”

Eleyne kortsutas kulmu. „Alexander ei saatnud ühtki sõnumit …”

„Selge see. Kahtlemata ütles kuninganna Marie talle, et sa lebad igal ööl oma abikaasa kaisus. Nii et sul pole mingit kavatsust teda enam kunagi näha?” Rhonwen viis Joanna ukse juurde.

„On ikka …”

„Mida sa siis ootad? Oma mehe luba?” Rhonweni hääletoon oli mürgine. Ta andis lapse hoidjale ning läks Eleyne’i juurde tagasi. „Sul on Šotimaale veel laps sünnitamata, cariad. Ma ei tea, kuidas või miks, aga see on sinu saatus.” Rhonweni silmades põles äkiline fanatism.

„See pole tõsi, Einion eksis.”

„Ei eksinud.” Rhonweni näole olid viimaste kuudega ilmunud sügavad kortsud ja kulmude vahele oli sööbinud kurd. „Sul on küll armas laps, aga ta ei ole see laps, kelle jumalad sulle lubasid.” Ta vaikis mõnda aega. „Sa ei tohi lasta tema isal end enam puudutada.”

„Ei.” Eleyne saatis pilguga hoidjat, kes viis Joanna süles toast välja.

„Parem, kui ta oleks surnud.” Rhonweni hääl oli väga tasane.

Järgnes pikk vaikus. „Jah.” Eleyne hammustas huulde.

Rhonwen välgutas võidukat naeratust. „Mul on hea meel, et sa nõustud.”

Eleyne keeras end ägedalt ringi. „Ma ei luba teda tappa.”

„Miks?”

„Ma … olen … tema … abikaasa.” Sõnad olid vaevukuuldavad.

„Ei.” Rhonwen raputas pead. „Sind sunniti andma tõotust, mis ei tähendanud midagi, jumala ees, kellel on ükskõik!” Ta pani käed Eleyne’i randmetele. „Pealegi vihkad sa teda!”

„Vihkan jah.” Eleyne’i silmad välgatasid. Ta tõmbas käed ära. „Ma ei läinud Šotimaale, sest ei kavatse Alexanderi ees lömitada. Kui ta mind tahab, peab ta mind kutsuma.” Eleyne ajas end sirgu.

Rhonwen naeratas. „Kindlasti kutsub, cariad,” ütles ta vaguralt. „Kindlasti kutsub.”