Читать книгу Sügistrummid - Diana Gabaldon - Страница 5

Ma pole kunagi vaime kartnud. Lõpuks olen ma päevast päeva nende keskel elanud. Kui heidan pilgu peeglisse, vaatavad sealt vastu mu ema silmad; suunurk kõverdub muigeks, mis ahvatles mu vanavanaisa vastu saatusele, milleks olin mina.

Kuis peaksin siis kartma nonde kadunud käte puudutusi, mis kannavad endas mulle teadmata armastust? Kuis peaksin pelgama neid, kes vormisid mu ihu, jättes osakese endast elama veel kaua pärast seda, kui nad ise on hauda läinud?

Veel vähem tuleks mul karta neid vaime, kes puudutavad mu mõtteid möödaminnes. Kõik raamatukogud on neid täis. Võin võtta mõnelt tolmuselt riiulilt raamatu ja lasta end kaasa kanda kellegi ammusurnu mõtteil, mis on oma käänulises sõnadejadas sama elavad nagu alati.

Mõistagi ei ole nemad need vaimud, kes kollitavad magades ja tarretavad vere ärkvel olles. Vaata üle õla ja kanna tõrvikut, millega valgustada pimeduse sügavusi. Kui kõnnid üksinda, kuulata sammukaja selja taga.

Vaimud vilksavad meist pidevalt läbi ja peidavad end tulevikku. Vaatame peeglisse ja näeme nägusid, mis meid aastate tagant silmitsevad; näeme mälukuju, mis seisab avatud uksel. Veri ja juhus juhatavad meid meie vaimude juurde; me jahime iseennast.

Nad kerkivad kutsumata unenägude ja vaikuse ududest.

Meie ratsionaalne mõistus ütleb: „See ei saa olla tõsi.”

Kuid meie teine, igiammune pool kostab läbi pimeduse alati vaikselt vastu: „Jah, ei saa, aga võib.”

Me tuleme teadmatusest ja läheme teadmatusse ning vahepeal me püüame unustada. Kuid aeg-ajalt paitab õrn tuuleõhk tühjas toas armastavalt mu juukseid. Ma arvan, et see on mu ema.