Читать книгу Sügistrummid - Diana Gabaldon - Страница 7

Charleston, 1767. aasta juuni

Kuulsin trumme ammu enne seda, kui nad nähtavale ilmusid. Nende mürtsumine kõmas mu kõhukoopas vastu, otsekui oleksin minagi õõnes olnud. Hääl kaikus üle rahvahulga, selle karm militaarne rütm pidigi üle kostma nii kõnekõmast kui püsside paukumisest. Nägin, kuidas inimesed vaikisid ja nende pead pöördusid, et vaadata piki Idalahe tänavat, mis kulges uue tollimaja poolelioleva ehituse juurest Valgeneeme aedade poole.

Ilm oli palav isegi suvise Charlestoni kohta. Parimad kohad asusid muuli ääres, kus õhk liikus; siin all oli aga tunne, nagu küpsetataks sind elusalt. Mu särk oli läbimärg ja puuvillane pihik tükkis rindade vahele. Pühkisin viimase mõne minuti jooksul juba kümnendat korda nägu ja kergitasin rasket juuksepalmikut, asjatus lootuses, et jahutav tuuleõhk paitaks mu kaela.

Kaelad kummitasid mu mõtteis läbisegi surmaga. Märkamatult pistsin käe kurgu alla ja panin sõrmed kaela ümber. Tundsin, kuidas unearterid trummidega ühes rütmis tukslesid ja kui ma sisse hingasin, ummistas kuum niiske õhk mu kõri, nagu hakkaksin lämbuma.

Lasin käe kiiresti alla ja tõmbasin kopsud nii täis, kui suutsin. See oli viga. Minust eespool seisev mees ei olnud kuu aega või kauemgi ennast pesnud; tema kaeluseserv oli mustusest tume, ta riided lehkasid läpa ja kopituse järele, mis mõjus vängelt isegi keset seda higistavat rahvamassi. Toidumüütajate lettidelt kerkiv sooja leiva ja praetud seapeki lõhn segunes kõdunevate vesikasvude omaga, mida õhkas soo, ja kõike seda lahjendas vaid pisut sadama poolt siia kanduv soolane hõng.

Mu ees seisis hulk lapsi, kes kaela õieli ajades midagi näha üritasid ja tammede ning palmide alt tänavale vaatama jooksid, kust muretsevad vanemad neid tagasi kutsusid. Mulle lähima tüdruku kael oli nagu rohukõrre valge osa, peen ja mahlane.

Läbi rahvahulga käis elevuse säbarlainetus; tänava teisest otsast hakkas paistma hukkamisprotsessioon. Trummide mürtsumine tugevnes.

„Kus ta on?” pomises Fergus mu kõrval samuti kaela pikaks ajades. „Ma oleksin pidanud temaga ikka kaasa minema!”

„Küll ta välja ilmub.” Ma tahtnuks kikivarvule tõusta, kuid tundsin, et see poleks väärikas. Kuid vaatasin siiski otsivalt ringi. Seni olin Jamie rahvahulgast alati üles leidnud; ta oli enamikust inimestest peajagu pikem, nii et isegi õlad paistsid, ja ta juuksed särasid valguse käes vaskpunaselt. Kuid praegu ei olnud temast märkigi, ma võisin näha vaid tanude ja kolmnurksete mütside kobrutavat merd, mis kaitsesid kuumuse eest neid kodanikke, kes olid tulnud liiga hilja, et võtta sisse vaatekoht varjus.

Kõigepealt tulid rahvahulga peade kohal laperdades lipud, Suurbritannia ja Kuningliku Lõuna-Carolina Koloonia omad. Ja siis veel üks, millel oli kujutatud koloonia kindralkuberneri perekonnavappi.

Seejärel tulid trummilööjad, kahekaupa ja ühte sammu, ning nende trummipulgad langesid kordamööda. Tegemist oli aeglase ja süngelt halastamatu marsisammuga. Leinamarss, mõtlesin ma, seda kadentsi nimetataksegi vist nii; asjaoludega sobis see muidugi eriti hästi. Trummide mürtsumine kattis kinni kõik muud helid.

Trummilööjate järel tuli rühm punakuubi ja nende keskel vangid.

Vange oli kolm, käed selja taha seotud, raudrõngad kaelas ja rõngastest läbi jooksva ketiga ühendatud. Esimene mees oli lühike ja vanapoolne, räbalais ning viletsa olemisega – tuigerdav inimvare, kes vaarus ja koperdas nii kõvasti, et vangide kõrval kõndiv vaimulik pidi mehe püstihoidmiseks tal käest kinni haarama.

„Kas see on Gavin Hayes? Ta paistab haige olevat,” pomisesin Fergusele.

„Ta on purjus,” kostis vaikne hääl mu selja tagant ja kui ma kiirelt ümber pöörasin, nägin Jamiet, kes üksisilmi õnnetut protsessiooni vaatas.

Lühikese mehe tasakaalukaotused segasid rongkäigu edasiliikumist, sest kui ta tuigerdas, pidid ka teised kaks püstijäämiseks kiira-käära kõndima. Üldmulje oli selline, nagu oleks kolm viinanina nurgapealsest kõrtsist koduteele asunud, mis oli teravas kontrastis sündmuse tõsidusega. Kuulsin trummipõrina tagant naerukahinat ja Idalahe tänava sepisrõdudel seisvate inimeste seast kostis hõikeid ning ergutamist.

„Sinu töö?” küsisin tasa, et mitte tähelepanu äratada, ehkki oleksin võinud ka karjuda ja kätega vehkida – kellelgi polnud silmi muu kui vaid meie ees lahtirulluva stseeni jaoks.

Ma pigem tundsin kui nägin, kuidas Jamie õlgu kehitas, misjärel ta mu kõrvale astus.

„Seda ta mult palus,” ütles ta. „Ja kõik, mis ma tema heaks teha sain.”

„Brändi või viski?” küsis Fergus, hinnates Hayesi väljanägemist asjatundja pilguga.

„See mees on šotlane, poja.” Jamie hääl oli sama rahulik kui nägu, kuid ma tajusin selles teatud pinget. „Ja tema tahtis viskit.”

„Tark valik. Kui tal veab, siis ta ei pane tähelegi, kuidas nad ta üles poovad,” ümises Fergus. Mehike oli pastori haardest välja libisenud ja näoli savisele tänavale kukkunud, tõmmates sellega ühe saatusekaaslase põlvili; viimane vang, kes oli pikk ja noor mees, püsis jalul, kuid kõikus iga hinna eest tasakaalu hoides tugevalt küljelt küljele. Rahvas möirgas kahjurõõmsalt.

Vahtkonna ülema nägu valge paruka ja halja soomuskrae vahel oli punane nagu vähk, ja see tuli ühtaegu nii vihast kui päikesest. Ta käratas mingi käskluse, trummid jätkasid mürtsumist, ja üks sõdur hakkas kiiruga lahti päästma vange ühendavat ketti. Hayes tiriti tseremoonitsemata püsti, kaks sõdurit võtsid tal teine teisest käest kinni ja protsessioon jätkas nüüd edasiliikumist juba paremas rivikorras.

Kui nad tapalavani jõudsid, rahvahulgast enam naeru ei kostnud. Tapalava kujutas endast võimsa tamme oksaharude alla paigutatud muulakaarikut. Tundsin trummide mürtsumist lausa taldadega. Mul hakkas päikesest ja haisust veidi paha. Trummid vaikisid äkki ja vaikus pani mu kõrvad kumisema.

„Inglismann, sa ei pea seda vaatama,” sosistas Jamie. „Mine tagasi vankrisse.” Ta enda pilkumatu silmavaade püsis Hayesi peal, kes vahtis häguse pilguga ringi ning kõikus ja mõmises teda kinni hoidvate sõdurite haardes.

Ma ei tahtnud tegelikult üldse vahtida. Kuid veel vähem võisin ma lasta Jamiel seda üksinda pealt vaadata. Tema oli tulnud Gavin Hayesi pärast, mina olin tulnud tema pärast. Pigistasin ta kätt:

„Ma ei lähe kuskile.”

Jamie ajas selja sirgu ja pea kuklasse. Ta astus sammu edasi ja veendus, et paistab rahva seast välja. Kui Hayesis veel nii palju kainust on, et üldse midagi näha, siis viimane asi, mida ta selles elus näeb, on sõbra nägu.

Nii palju oli. Kui Hayes kaarikule tõsteti, väänutas ta kaela ja vaatas sinna-tänna, nagu otsiks meeleheitlikult midagi.

„Gabhainn! A charaid!”^[1.] hüüdis äkki Jamie. Hayes märkas teda kohe ja lõpetas visklemise.

Mees suutis tuikudes püsti püsida, kui kohtuotsus ette loeti: vargus kuue naela ja kümne šillingi väärtuses. Ta nägu kattis punakas tolm ja halli habemetüüka sees pärlendasid värisevad higipiisad. Pastor kummardus lähemale ja pomises talle midagi tungivalt kõrva.

Siis alustasid trummid jälle oma kindlat ja aeglast mürtsumist. Timukas vedas silmuse üle kiilaneva pea ja tõmbas selle kõvasti kinni, lükates sõlme korralikult täpselt kõrva alla. Vahtkonna ülem seisis liikumatult, saabel üles tõstetud.

Äkki ajas surmamõistetu ennast sirgu. Pilk Jamiel, avas ta suu, nagu kavatseks midagi öelda.

Saabel välgatas hommikupäikese kiirtes, trummid tegid viimast korda põmm! ja vakatasid.

Vaatasin Jamiele otsa; ta oli näost kaame ja silmad pärani. Silmanurgast nägin võbelevat köit ja rippuva kaltsupuntra kerget reflektoorset tõmblust. Läbi paksu õhu levis terav uriini- ja roojalehk.

Minust teisel pool jälgis poomist kiretult Fergus.

„Aga ma arvan, et ta ikkagi nägi,” pomises ta kahetsevalt.

Surnukeha kiikus kergelt, nagu tinast raskus loodinööri otsas. Rahvahulgast kostis õudus- ja kergendusohe. Viiresed kisasid hõõguvas taevas, sadamahääled kandusid nõrgalt ja häguselt läbi raske õhu, kuid neemeots oli mähkunud vaikusse. Oma asukohast kuulsin, kuidas kõlkuva laiba jalas oleva saapa otsast midagi vaikselt tilkus: silk ... solk ... silk.

Mina Gavin Hayesit ei tundnud ega leinanud teda seepärast isiklikult, kuid mul oli hea meel, et see oli käinud nii kähku. Heitsin talle vargse pilgu, endal imelik sissetükkija tunne. Tegemist oli ülimalt eraviisilise aktiga, mis sooritati ülimalt avalikult, ja mul oli nagu piinlik seda pealt vaadata.

Timukas oskas oma tööd; ei mingit ebaväärikat siputamist, pealuust välja tungivaid silmi ega suust tilpnevat keelt; Gavini väike ümar pea oli kõvasti ühele küljele kaldu, kael veidralt pikk, kuid kaelaluu kaheldamatult murdunud.

Tegemist oli mitmes mõttes puhta tööga. Vahtkonna ülem oli Hayesi surmaga rahul ja viipas saabliga, et järgmine mees võllapuu alla toodaks. Nägin, kuidas ta silmad üle punakuubede rühma libisesid ja siis äkki raevust pärani läksid.

Samal hetkel kostis rahva seast karjatus ja algas mingi sagimine, mis kiirelt laienes. Pead pöördusid ja inimesed naaldusid naabrile lähemale, et näha, ehkki midagi näha ei olnud.

„Lasi jalga!”

„Seal ta on!”

„Pidage ta kinni!”

See oli kolmas vang, pikk noor mees, kes oli kasutanud Gavini surmahetke, et oma elu eest jooksu pista; tal oli õnnestunud mööda põigata vahisõdurist, kes pidanuks teda jälgima, kuid ei suutnud vastu panna poomisnööri ahvatlusele.

Nägin kaubalettide taga mingit liikumist ja blondide pesemata juuste lehvimist. Ka mõned sõdurid märkasid seda ja hakkasid sinnapoole jooksma, kuid suurem osa sööstis mõnes teises suunas ning selles üksteisele otsajooksmises ja segaduses ei saanud nad lõpuks midagi tehtud.

Vahtkonna ülem karjus, näost lilla, kuid üldises käras oli ta häält vaevu kuulda. Allesjäänud vang vaatas kõike seda jahmunult pealt, temast haarati kinni ja tiriti tagasi kohtumaja poole, punakuued aga asusid end kapteni käskluste järgi uuesti rivikorda seadma.

Jamie libistas käe mu piha ümber ja tõmbas mind pealevajuva inimlaine eest kõrvale. Rahvamass tõmbus kahte lehte ja lasi läbi sõdurid, kes olid rivikorra kätte saanud ja oma sünge ning vihase seersandi käskluste järgi kärmelt minema marssisid.

„Lähme otsime parem Iani üles,” ütles Jamie kampa kaupmeheselle kõrvale tõrjudes. Ta vaatas Ferguse otsa ja nõksas peaga võllase ning selle kurva kandami poole. „Küsi surnukeha endale, eks? Kohtume pärast Pajupuus.”

„Mis sa arvad, kas nad saavad ta kätte?” küsisin ma, kui me läbi hajuva rahvasumma trügisime, liikudes tasapisi mööda kivisillutisega tänavat kaubakaide poole.

„Ma usun küll. Kuhu tal minna oleks?” vastas Jamie hajameelselt, korts ninajuurel. Ilmselgelt mõlkus tema meeles veel poodu ja ta ei tundnud elavate vastu erilist huvi.

„Kas Hayesil peret oli?” küsisin ma. Ta raputas pead.

„Küsisin talt, kui ma talle viskit viisin. Ta arvas, et ehk ta vend veel elab, aga tal pole aimugi, kus. Vend viidi varsti pärast ülestõusu Virginiasse, nii vähemalt Hayesile tundus, aga pärast seda polnud ta temast midagi kuulnud.”

Mõni ime, kui ei olnud; lepingulisel sunnitöölisel ei olnud mingeid võimalusi ega vahendeid, et Šotimaale maha jäänud sugulastega sidet pidada, kui just peremees polnud nii lahke, et tema eest kirja saata. Ja lahke või mitte, kirja jõudmine Gavin Hayesini oleks nii või teisiti väheusutav olnud, sest ta oli kõigepealt kümme aastat Ardsmuiri vanglas veetnud, kuni ka ise sunnitööle saadeti.

„Duncan!” hüüdis Jamie, mispeale üks pikk kõhn mees ringi pööras ja tervituseks käe tõstis. Siis hakkas ta punnivinna meetodil läbi rahvahulga vingerdama, ainus käsi laiu kaari tegemas, et trügijaid eemale tõugata.

„Mac Dubh,” ütles ta ja nõksutas Jamiele teretuseks peaga. „Proua Claire.” Tema piklik kitsas nägu oli kurvastusest krimpsus. Temagi oli kunagi koos Hayesi ja Jamiega Ardsmuiris istunud. Vaid veremürgituse läbi kaotatud käsi oli teda päästnud koos teistega ookeani taha saatmisest. Tööks kõlbmatuna oli Duncan armu saanud ja vabaks lastud, et ta võiks iseseisvalt nälga surra – kuni Jamie ta leidis.

„Puhka rahus, vaene Gavin,” ütles Duncan ja vangutas kurvalt pead.

Jamie pomises gaeli keeles midagi vastu ja lõi risti ette. Ajas siis selja sirgu ja heitis silmanähtava jõupingutusega päevamure turjalt.

„No neh. Ma pean sadamasse minema ja Iani ärasõitu korraldama, siis mõtleme Gavini matuste peale. Aga enne pean poisi asjad korda ajama.”

Trügisime läbi rahvamurru sadama poole, litsudes end läbi erutunud vadistajate salkade vahelt ja põigates kõrvale plaanvankrite ning kärude teelt, mis kündsid ärielu üleoleva ükskõiksuse saatel edasi-tagasi läbi massi.

Kai tagumisest otsast marssis kiirsammul kohale salk sõdureid, lüües rahvahulga laiali nagu tilk äädikat majoneesi. Täägiotsad sädelesid eredalt päikesekiirtes ja sõdurite marsisammu mütsumine kostis läbi rahvahulga kära nagu kauge trummikõmin. Isegi mürisevad lohistid ja käsikaarikud peatusid järsult, et nad läbi lasta.

„Valva oma taskut, inglismann,” pomises Jamie mulle kõrva, juhtides mind samal ajal läbi kaht last enda vastu suruva turbaniga orja ja kasti otsa roninud tänavajutlustaja vahelt. Jutlustaja karjus midagi patust ja meeleparandusest, kuid selles kisas-käras oli kuulda võibolla vaid iga kolmas tema sõna.

„Ma õmblesin selle kinni,” rahustasin teda, kuid sirutasin sellegipoolest käe ja puudutasin väikest tombukest, mis mu reie vastu käis. „Kuidas sinu omaga on?”

„Minu oma on seal, kus peaks mu vööpaun olema, kui mul oleks vööpaun. Kuni ma ei satu mõne pikanäpulise libu peale, on kõik korras.”

Heitsin pilgu Jamie kergelt punnitavale püksiesisele ja seejärel silmitsesin teda ka kõrgemalt. Ta oli laiaõlgne ja pikk, julgete selgete näojoonte ning mägilase uhke kehahoiakuga ja tõmbas endale kõigi mööduvate naiste pilke, isegi kui ta säravaid juukseid varjas osaliselt asjalik sinine kolmnurkne müts. Püksid, mis olid laenatud, olid talle väikesed ega nõrgendanud põrmugi üldmuljet – muljet, millele lisas omalt poolt värvi tõsiasi, et talle endale oli see täiesti teadmata.

„Sa oled libude jaoks kõndiv peibutis,” ütlesin ma. „Hoia minu ligi, ma kaitsen sind.”

Ta naeris, võttis mul käsivarrest ja me jõudsime kohta, kus inimesi oli hõredamalt.

„Ian!” hüüdis ta üle inimeste peade oma õepoega märgates. Hetk hiljem vupsas rahvahulgast välja pikk ja kondine poisivolask, lükkas pruuni juuksesalgu silmilt ning ajas hambad laialt irvi.

„Onu, ma mõtlesin, et ei leiagi sind enam kunagi!” hüüatas ta. „Jessas, siin on rohkem rahvast kui Edinburghi Heinaturul!” Ta pühkis varrukaga üle pikliku, üsna tahumatu näo, jättes põsele määrdunud viiru.

Jamie heitis õepojale kõõrdpilgu.

„Mehe kohta, kes on äsja pealt vaadanud, kuidas inimene sureb, näed sa välja kohatult lõbus.”

Ian püüdis kiiruga näole manada väärikalt tõsist ilmet.

„Oh ei, onu Jamie,” kostis ta. „Ma ei vaadanud poomist.” Duncan kergitas kulmu ja Ian punastas kergelt. „Ma ... mitte et ma oleksin kartnud vaadata; mul lihtsalt ... ma tahtsin midagi muud teha.”

Jamie muigas ja patsutas õepoega õlale.

„Ära vabanda, Ian. Ma poleks parema meelega ise ka vaadanud, aga Gavin oli lihtsalt sõber.”

„Ma tean, onu. Ja ma tunnen kaasa.” Poisi suurtes pruunides silmades – need olid tema välimuse juures ainsad, mida võis hea tahtmise juures ilusaks nimetada – välgatas kaastunne. Nende pilk pöördus minule. „Kas oli kole, tädi?”

„Jah,” vastasin. „Aga see on läbi.” Tõmbasin põuest niiske taskuräti ja tõusin kikivarvule, et ta põsk puhtaks pühkida.

Duncan Innes vangutas kurvalt pead. „Noojah, vaene Gavin. Aga see on siiski kiirem viis surra kui surnuks nälgida, ja ega temal suurt muud oodata ei olnud.”

„Lähme,” katkestas Jamie meie jutu, soovimata raisata aega tulutule hädaldamisele. „Bonnie Mary peaks olema kai tagaotsas.” Nägin, kuidas Ian Jamiele otsa vaatas ja nagu midagi öelda tahtes sisse hingas, kuid Jamie oli juba suuna sadamale võtnud ja kahlas läbi rahvamassi. Ian pööras pilgu minule, kehitas õlgu ja pakkus mulle käsivart.

Me hakkasime Jamie järel sadamat palistavate laohoonete taha minema, andes teed igat liiki meremeestele, laadijatele, orjadele, reisijatele, kundedele ja kaupmeestele. Charleston oli suur sadam, äri õitses ja tipphooajal tuli ning naasis siit Euroopasse sadakond laeva kuus.

Bonnie Mary kuulus Jamie nõole nimega Jared Fraser, kes oli asunud Prantsusmaale, et seal veiniga kaubeldes rikkaks saada, mis tal ka suurepäraselt õnnestus. Kui veab, õnnestub ehk Bonnie Mary kaptenit Jaredi nimel veenda, et ta Iani tagasi Edinburghi viiks, lastes poisil sõiduraha stjuuardina tasa teenida.

Ian ei olnud sellest väljavaatest vaimustuses, kuid Jamie oli kindlalt pähe võtnud oma maailmarändurist õepoeg esimesel võimalusel Šotimaale tagasi saata. Muude põhjuste kõrval oli just see asjaolu meid Georgiast, kus me juhuse tahtel kahe kuu eest esmakordselt Ameerika pinnale astusime, Charlestoni toonud.

Kui kõrtsist möödusime, astus sealt parajasti välja kasimata kõrtsitüdruk kausitäie mingi lurriga. Jamiet märgates jäi ta seisma, kauss puusale surutud, kergitas kulmu ja saatis talle toruhuulse naeratuse. Jamie möödus talle pilku heitmata, järgides vaid oma sihti. Tüdruk lõi pea kuklasse, viskas lurri trepi kõrval magavale seale ja marssis sisse tagasi.

Jamie pidas korraks kinni, et kammida pilguga kõrguvate laevamastide rida, ja ma astusin ta kõrvale. Ta kohendas hajameelselt püksiesist, kergendades kandamit, ja ma võtsin ta käsivarrest.

„Perekonnajuveelid kindlas kohas?” küsisin pominal.

„Ebamugavad, aga kindlas kohas,” kinnitas ta. Ta näppis nägu krimpsutades püksiklapi paela. „Aga vist oleks targem olnud, kui ma nad tagumiku vahele oleks peitnud.”

„Parem sina kui mina, sõbrake,” vastasin muiates. „Mina riskiksin pigem röövimisega.”

Sest perekonnajuveelid need olid. Orkaan oli meid Georgia rannale paisanud – läbimärjad, närudes, puupaljad, kui välja arvata peotäis suuri ja kallihinnalisi vääriskive.

Lootsin, et Bonnie Mary kapten peab Jared Fraserist piisavalt lugu, et võtta Ian stjuuardiks, sest kui mitte, siis läheb meil tema kojusaatmine raskeks.

Teoreetiliselt sisaldasid Jamie paun ja minu tasku väikest varandust. Praktikas võinuks nad olla ka rannakivid, kuniks nad kuulusid meile oma algkujul. Ehkki vääriskivid on lihtne ja kompaktne moodus varanduse transpordiks, on nende tagasi rahaks vahetamine keeruline.

Lõunaosariikides tehti enamik tehinguid bartertehingutena – ja kui mitte, anti kauba eest kas võlapabereid või jõukale pankurile või kaupmehele esitatavaid arveid. Ning jõukas pankur oli Georgias haruldane taim; selline, kes tahtnuks oma kapitali mahutada kalliskividesse, veel haruldasem. Jõukas riisikasvataja, kelle juures me Savannah’s peatusime, kinnitas meile, et tal on vaevalt kahe naelsterlingi jagu sularaha – ja kogu koloonias võis käibel olla kokku vaid kümnekonna naela väärtuses kulda ja hõbedat.

Ka ei avanenud mingit võimalust mõnd kivi maha müüa neil lõputuil soolamadalikel ja männimetsades, mida me läbisime teel põhja. Charleston oli esimene linn meie teel, mis oli nii suur, et siin võis leiduda mõni kaupmees või pankur, kes ehk aitab meil üles sulatada mingi osa meie külmutatud aktivatest.

Ehkki suvises Charlestonis ei peaks miski kauaks külmunuks jääma, mõtlesin ma. Mööda mu kaela voolasid higinired ja särk pihiku all oli kortsus ning ihule kleepunud. Isegi nii sadama lähedal polnud sel kellaajal mingit tuuleõhku ja kuuma tõrva, surnud kala ning higistavate tööliste lehk tahtis ära lämmatada.

Vastuväidetest hoolimata oli Jamie andnud ühe kalliskivi härra ja proua Olivierile, headele hingedele, kes meid enda juurde võtsid, kui me pärast laevahukust pääsemist peaaegu et nende läve ees kaldale jõudsime, et mingilgi moel neid nende külalislahkuse eest tänada. Vastutasuks olid nad meile andnud vankri, kaks hobust, reisiriided, toitu tee peale ja pisut raha.

Sellest oli alles kuus šillingit ja kolm penni mu taskus, ning see moodustas kogu meie rahatagavara.

„Tule siia, onu Jamie,” ütles Ian kõrvale pöörates ja onule innukalt viibates. „Ma tahan sulle midagi näidata.”

„Mida siis?” päris Jamie, trügides läbi higistavate orjade vahelt, kes laadisid ankrus kaubalaevale tolmuseid indigokamakaid. „Ja kust sa selle said – mis see ka poleks? Sul pole ju raha, või mis?”

„Ei, ma võitsin selle täringumängus,” kostis vastuseks vaid Iani hääl, sest ta ise oli viljavankri taha kadunud.

„Täringumängus! Ian, jumala pärast, sa ei tohi mängida, kui sul pole endal pennigi hinge taga!” Mu käsivarrest kinni hoides kündis Jamie läbi rahvahulga, et õepojale järele jõuda.

„Sa ise teed seda pidevalt, onu Jamie,” tähendas poiss ja jäi meid järele oodates seisma. „Sa oled seda teinud igas trahteris ja kõrtsis, kus me ööbisime.”

„Jessas, Ian, need on kaardid, mitte täringud! Ja ma tean, mida ma teen!”

„Mina ka,” vastas Ian rahulolevalt. „Ma ju võitsin, eks?”

Jamie pööritas silmi taeva poole ja kogus kannatust.

„Jumal küll, Ian, mul on hea meel, et sa koju sõidad, enne kui sul pea lõhki lüüakse. Lubad mulle, et sa meremeestega ei mängi? Laeval ei ole sul nende eest kuskile põgeneda.”

Ian ei kuulanud teda; ta oli jõudnud mingi poollagunenud sõrestiku juurde, mille ümber oli seotud jäme köis. Ta peatus ja pöördus näoga meie poole, osutades olendile oma jalgade juures.

„Näete? See on koer,” ütles ta uhkelt.

Astusin kiirelt Jamie selja taha ja haarasin ta käsivarrest.

„Ian,” ütlesin ma, „see ei ole koer. See on hunt. See on üks kuradima suur hunt ja ma arvan, et sa peaksid temast eemale tõmbama, enne kui ta sul pool perset ära hammustab.”

Hunt keeras kõrva hooletult minu suunas, loobus siis ja keeras kõrva tagasi. Ta jäi kuumast lõõtsutades istuma, suured kollased silmad ainiti Ianil, mida inimene, kes pole hunti varem näinud, võinuks pidada andumuseks. Aga mina olin.

„Nad on ohtlikud loomad,” sõnasin ma. „Nad löövad sulle esimesel võimalusel hambad sisse.”

Mind kuulamata kummardus Jamie looma uurima.

„Aga päris hunt see ju ometi ei ole, või mis?” Tema hääles kõlas huvi ja ta sirutas rusika niinimetatud koera nina ette, et too saaks tema sõrmenukke nuusutada. Sulgesin silmad, arvates, et kohe järgneb amputatsioon. Kuna ma karjatusi ei kuulnud, tegin need jälle lahti ja nägin, et Jamie on kükakile lasknud ja piilub looma ninasõõrmeisse.

„Kena loom, Ian,” ütles ta, sügades elajat omamehelikult lõua alt. Kollased silmad tõmbusid kergelt pilukile, mis tähendas kas rahulolu, valvelolekut või – mis minu meelest kõige tõenäolisem – kavatsust Jamiel nina peast hammustada. „Aga hundist suurem; pea ja rind on laiemad ja jalad tükk maad pikemad.”

„Tema ema oli iiri hundikoer,” ütles Ian, kes oli Jamie kõrvale kükitanud ja tohutut hallikaspruuni selga paitades õhinal selgitusi jagama asunud. „Too läks kuumaga jooksu, pages metsa, ja kui tagasi tuli, ootas kutsikaid ...”

„Ahaa, või nii.” Jamie võttis gaelikeelseid hellitussõnu öeldes kätte elaja karvase käpa ja silitas seda. Kõverad mustad küüned olid oma kaks tolli pikad. Loom sulges pooleldi silmad ja nõrk tuul pani tema paksud kaelakarvad lainetama.

Vaatasin Duncani poole, kes kergitas vastuseks kulmu, kehitas kergelt õlgu ja ohkas. Duncan ei hoolinud koertest.

„Jamie ...,” hakkasin ütlema.

„Balach Boidheach,”^[2.] lausus Jamie hundile. „Oled kena poisu, mis?”

„Mida ta sööma hakkab?” küsisin võib-olla valjemini, kui vaja olnuks.

Jamie lõpetas looma silitamise.

„Aa,” ütles ta. Ta silmitses kollasesilmset olendit mõningase kahetsusega. „Tjah.” Tõusis püsti ja vangutas vastumeelselt pead.

„Ian, ma kardan, et sinu kallil tädil on õigus. Kuidas me teda toitma hakkame?”

„Oh, sellega pole muret, Jamie-onu,” kinnitas Ian. „Ta kütib ise.”

„Siin?” Vaatasin sadamaaitu ja krohvitud poehoonete rivi nende taga. „Keda ta kütib, väikseid lapsi või?”

Ian näis veidi solvuvat.

„Muidugi mitte, tädi. Vaid kala.”

Enda ümber kolme skeptilist nägu nähes lasi Ian põlvili, haaras kahe käega looma koonust ja tiris ta lõuad laiali.

„Jah, kala! Ma vannun, onu Jamie! Nuusuta tema hingeõhku!”

Jamie heitis umbuskliku pilgu sätendavate kihvade kahekordsele reale ja sügas lõuga.

„Ee ... ma usun sind, Ian, kui sa nii ütled. Aga ikkagi – oh taevas, ole ometi oma sõrmedega ettevaatlikum, poiss!” Ian oli käed lõdvemaks lasknud ja võimsad lõuad plaksatasid kokku, nii et süljepritsmed kivisele kaile laiali pritsisid.

„Minuga on kõik tipp-topp, onu,” ütles Ian lõbusalt ja pühkis käe pükste sisse kuivaks. „Ta ei hammusta mind, ma olen täitsa kindel. Tema nimi on Rollo.”

Jamie vedas sõrmenukkidega mööda ülahuult.

„Mm-hmh. Aga ükskõik mis nime ta kannab või mida sööb, ma ei usu, et Bonnie Mary kaptenile meeldiks tema viibimine meeskonna kajutite läheduses.”

Ian ei öelnud musta ega valget, ent rõõmus ilme tema näol jäi püsima. Tegelikult muutus veel rõõmsamaks. Jamie vaatas talle otsa, nägi poisi säravaid silmi ja tõmbus kangeks.

„Ei,” pomises ta õuduses. „Oo, ei.”

„Jaa,” kostis Ian. Tema kondisele näole valgus lai naeratus. „Onu, ta sõitis juba kolme päeva eest minema. Me jäime hiljaks.”

Jamie ütles midagi gaeli keeles, millest ma aru ei saanud. Duncan paistis rabatud olevat.

„Kurat!” käratas Jamie uuesti inglise keelele üle minnes. „Sa kuradi kurat!” Ta võttis kübara peast ja pühkis raske käega üle näo. Tal oli palav, ta juuksed olid sassis ja ta oli nördinud. Ta avas suu, mõtles siis ümber, pani suu kinni tagasi ja tõmbas sõrmedega rabedalt läbi juuste, tõmmates lahti paela, mis neid kuklal koos hoidis.

Ian paistis kohmetunud olevat.

„Anna andeks, onu. Ma püüan nii olla, et ma tüli ei tee, ausõna. Ja ma võin tööd teha; ma teenin oma ülalpidamise tasa.”

Jamie vaatas õepojale otsa ja ta ilme mahenes. Siis ohkas ta sügavalt ja patsutas Ianile õlale.

„Ian, asi pole selles, et ma sind enda juurde ei tahaks. Sa tead väga hästi, et mulle meeldib väga, kui sa minuga oled. Aga mida pärglit su ema selle peale ütleb?”

Iani nägu lõi uuesti särama.

„Seda ma ei tea, onu,” vastas ta, „aga ütleb mis ta ütleb – seda ütleb ta alles Šotimaal, eks ole? Ja meie oleme siin.” Ta pani käed Rollole kaela ja kaisutas teda. Loom näis tema teost kohkuvat, aga hetke pärast ajas oma pika roosa keele suust välja ja limpsis õrnalt Iani kõrva. Proovib, mis maitse on, mõtlesin küüniliselt.

„Kusjuures,” lisas poiss, „ta teab väga hästi, et minuga on korras. Sa kirjutasid talle Georgiast, et ma olen sinu juures.”

Jamie manas näole virila naeratuse.

„Ma ei saa öelda, et see konkreetne teadmine talle ülearu rahustavalt mõjuks, Ian. Ta tunneb mind vist juba ammu, mis?”

Ta ohkas, lõi mütsi pähe tagasi ja vaatas minu otsa.

„Mul on hädasti ühte klõmakat vaja, inglismann,” ütles ta. „Lähme kuskile kõrtsi.”

Pajupuu kõrts oli hämar ja võinuks olla ka jahe, kui seal oleks vähem inimesi olnud. Kuid praegu olid pingid ja lauad täis hukkamise pealtvaatajaid ja madruseid ning õhkkond mõjus nagu higivann. Letiruumi sisenedes hingasin sisse ja siis kohe jälle välja. Tunne oli, nagu oleksin hinganud läbi õlles leotatud musta pesupuntra.

Rollo tõestas oma väärtust kohe, lüües kõrtsilised kahte lehte nagu Punase mere, kui ta lonkis läbi kõrtsitoa, hambad irevil ja nende taga katkematu, kuid kuuldamatu urin. Oli ilmne, et kõrts pole talle tundmatu koht. Olles kõigiti meeldivalt tühjendanud nurgalaua, tõmbas ta ennast selle alla kerra ja jäi justnagu magama.

Päikesevarjus, suur tinakann tumeda õllega vaikselt nina all kobrutamas, sai Jamie kiirelt tagasi oma tavalise enesevalitsuse.

„Meil on kaks võimalust,” ütles ta meelekohtadelt higimärgi juukseid tagasi lükates. „Me võime jääda Charlestoni, kuni ehk leiame ostja mõnele oma kivile ja võib-olla ka laeva, mis Iani Šotimaale viiks. Või siis reisime edasi põhja poole, Cape Feari suunas, ja loodame leida talle laeva Wilmingtonis või New Bernis.”

„Mina soovitaks põhjasuunda,” lausus Duncan kõhklemata. „Sul on Cape Fearil sugulasi, eks? Mulle ei meeldi liiga kauaks võõraste keskele jääda. Ja sinu sugulased valvavad, et meid ei petetaks ega röövitaks. Siin ...” Ta kergitas üht õlga retooriliseks märgiks, et meid ümbritsevad mittešotlased – olemuselt ebaausad isikud.

„Jaa, onu, lähme põhja!” lausus Ian kiirelt, enne kui Jamie vastata jõudis. Ta pühkis õllevuntsi varrukaga ära. „Teekond võib olla ohtlik, üks lisamees julgestuseks kulub ju ära, eks?”

Jamie peitis näo õllekannu, kuid ma istusin piisavalt lähedal, et tajuda vabinat, mis läbi ta keha kandus. Jamie oli oma õepoega tõepoolest väga kiindunud. Kuid paraku kuulus Ian nende inimeste seltsi, kellega pidevalt midagi juhtub. Tavaliselt mitte tema enda süü läbi, aga ometigi – juhtub.

Aasta tagasi röövisid poisi mereröövlid ja just vajadus ta vabastada oli meid keerulisi ning sageli ohtlikke teid mööda Ameerikasse toonud. Viimasel ajal ei olnud midagi hullu juhtunud, aga ma teadsin, et Jamie tahaks oma viieteistkümneaastase sugulase iga hinna eest tagasi Šotimaale ja ema juurde saata, enne kui siiski juhtub.

„Nooh ... seda kindlasti, Ian,” sõnas Jamie kannu alla lastes. Ta vältis püüdlikult mu pilku, kuid ma võinuks kihla vedada, et ta suunurk võbeleb. „Sinust oleks palju abi, kindel see, aga ...”

„Meid võivad rünnata punanahad!” ütles Ian silmi pärani ajades. Ta nägu, päikesest juba niigi roosakaspruun, hõõgus nüüd ootusärevuse punas. „Või metsloomad! Doktor Stern rääkis, et Carolina kõnnumaad kubisevad kiskjaist: karudest ja metskassidest ja kurjadest pantritest – ja siis veel see kole elajas, keda indiaanlased nimetavad skunksiks!”

Tõmbasin õlut kurku.

„Kõik korras, tädi?” küsis Ian murelikult ja kummardus üle laua minu poole.

„Korras,” kõõksatasin, pühkides rätikuga leemendavat nägu. Tupsutasin rüpest õlletilgad, tõmmates seda tehes riiet veidi ihust eemale, lootuses end natuke õhutada.

Siis märkasin Jamie nägu, mille vaoshoitud lõbusus oli asendunud vaevumärgatava murekortsuga.

„Skunksid ei ole ohtlikud,” pomisesin ma ja panin käe ta põlvele. Olles küll osav ja kartmatu kütt kodustes Šoti mägedes, suhtus Jamie Uue Maailma tundmatusse loomariiki ettevaatlikult.

„Mm-hmh.” Ta laup silenes, kuid ninajuurele jäi korts alles. „Ütleme, et see on nii, aga kuidas jääb ülejäänuga? Ma ei saa öelda, et mulle meeldiks kohtumine karu või metslastekarjaga, kui mul pole muud relva kui see.” Ta patsutas vööl rippuvat tuppe laiateralise noaga.

Relvapuudus oli Jamiet vaevanud juba Georgiast siia tulekul ja Iani märkused indiaanlaste ning metsloomade kohta olid selle mure ta mõtteis taas esiplaanile toonud. Jamiel oli suur nuga, Fergusel väiksem, millega võis nööre läbi lõigata või oksaraagudest tulehakatist kaksata. Ja see oli kogu meie arsenal – Olivieridel ei olnud meile anda ei püsse ega mõõku.

Georgiast Charlestoni olime reisinud koos seltskonna riisi- ja indigokasvatajatega – kõik nugade, püstolite ja musketitega hambuni relvastatud –, kes vedasid oma saadusi sadamaisse, kust need põhja Pennsylvaniasse ja New Yorki veeti. Kui hakkame nüüd Cape Feari poole liikuma, oleme üksi, relvitud, ja kõige ees, mis paksudest laantest välja võib ilmuda, täiesti kaitsetud.

Samal ajal leidus mõjuvaid põhjusi, miks ikkagi minna, ja meie kapitalipuudus oli üks neist. Cape Fear oli šoti mägilaste suurim koondumiskoht Ameerika kolooniais, seal oli mitu linna, mille elanikud olid viimase kahekümne aasta jooksul, pärast Cullodeni-järgset terrorit Šotimaalt siia rännanud. Ning nende immigrantide hulgas oli Jamie sugulasi, kellest ma teadsin, et nad meile kindlasti pelgupaika pakuvad: peavarju, aset ja aega, et ennast Uues Maailmas sisse seada.

Jamie võttis lonksu õlut ja noogutas Duncanile.

„Pean ütlema, et kaldun sinuga nõustuma, Duncan.” Ta naaldus kõrtsitoa seina vastu ja lasi pilgul täiskiilutud ruumis ringi ekselda. „Kas sina ka tunned, et keegi meid vaatab?”

Mul jooksis mööda selgroogu alla külmavärin, mis sest, et higinire tegi sedasama. Duncani silmad läksid hetkeks suureks, seejärel ahenesid taas, kuid ta ei vaadanud üle õla.

„Aa,” ütles ta.

„Kes see on?” küsisin närviliselt ringi vaadates. Ma ei märganud, et keegi oleks meid eriliselt silmitsenud, ehkki vargsi võis seda teha kes tahes; trahter oli täis alkoholist läbi imbunud inimeseloomi ja jutukära küllalt vali, et matta enda alla kõik peale lähima naabri sõnade.

„Ükskõik kes, inglismann,” kostis Jamie. Ta heitis mulle kõrvalpilgu ja muigas. „Äran’d nii ähmi mine, eks? Pole siin mingit ohtu. Siin mitte.”

„Veel mitte,” lausus Innes. Ta nõjatus ettepoole, et endale uus kannutäis õlut valada. „Mac Dubh hüüdis poomise ajal Gavinit, eks? Ja keegi kindlasti jättis meelde – ahaa, see väike vennike seal on Mac Dubh,” lisas ta kuivalt.

„Ja need farmerid, kes meiega koos Georgiast tulid, on oma kauba nüüdseks maha müünud ja lustivad mõnes sellises kohas nagu see,” lisas Jamie, olles pealtnäha süvenenud oma õllekannu mustri uurimisse. „Nad on kõik ausad mehed – aga nad räägivad, inglismann. Hea lugu ju? Inimestest, kelle orkaan kaldale ajas? Ja millised on võimalused, et mõni neist teab, mis meil kaasas on?”

„Aa, saan aru,” pomisesin ma ja saingi. Olime näidanud avalikkuse ees välja oma seotust kriminaalkurjategijaga ega saanud seetõttu enam esineda tähtsusetute ränduritena. Kui ostja leidmine peaks aega võtma, oli tõenäoline, et meid varitseb oht langeda südametunnistuseta isikute röövkallaletungi ohvriks, või siis hakkavad Inglise võimud meid uurima. Kumbki väljavaade ei olnud meelitav.

Jamie tõstis kannu, võttis mehise sõõmu ja pani kannu ohates lauale tagasi.

„Ei. Ma mõtlen, et pole vist tark linnas passida. Me laseme Gavini ausalt maha matta ja siis otsime kuskil linna taga metsas ohutu ööbimispaiga. Homme otsustame, kas minna või jääda.”

Mõte veeta veel mitu ööd metsas – on seal siis skunkse või mitte – polnud just ahvatlev. Ma polnud kaheksa päeva kleiti seljast saanud, piirdudes oma anatoomia väljaulatuvate osade loputamisega, kui juhtusime mõne oja läheduses peatuma.

Olin nii oodanud päris voodit, isegi kui see on kirpe täis, ja võimalust kraapida ihult nädalase reisi mustus. Aga Jamie jutus oli iva. Ohkasin ja silmitsesin kaeblikul pilgul oma varrukaserva, mis oli kauasest kandmisest hall ja määrdunud.

Sel hetkel paiskus kõrtsiuks valla, äratades mind mu mõtisklustest, ja rahvarohkesse kõrtsituppa marssis sisse neli punakuuelist sõdurit. Nad olid täies mundris, musketid käes ja täägid otsas, ning päris ilmselt ei tulnud nad mitte õlut jooma ega täringut mängima.

Kaks sõdurit tegid toale kiiresti ringi peale, vaadates ka laudade alla, kolmas kadus kööki. Neljas jäi uksele valvesse ja pilgutas kõrtsilisi vaadates oma heledaid silmi. Ta pilk jõudis meieni, peatus hetkeks juurdlevalt, kuid libises siis midagi otsides edasi.

Jamie oli väliselt rahulik ja rüüpas hajameelsel moel õlut, kuid ma nägin kuidas ta süles lebav käsi aeglaselt rusikasse tõmbus. Duncan, kes ei olnud tunnete varjamises nii tugev, lasi näoilme peitmiseks pea alla. Kumbki neist ei saanud punakuue juuresolekul ennast vabalt tunda, ja seda põhjusega.

Kõrtsilised ei lasknud ennast sõdurite juuresolekust eriti segada. Väike laulumeeste seltskond korstnanurgas jätkas lõputu „Täitke kõik klaasid” jorisemist, perenaise ja paari kunde vahel puhkes käre vaidlus.

Sõdur tuli köögist tagasi ja oli näha, et ta ei leidnud sealt midagi. Ta marssis kolde ees täringuid mängivate meeste vahelt jõhkralt läbi ja ühines ukse juures kaaslastega. Parajasti kui nad lahkusid, lipsas sisse Ferguse õbluke kuju, surudes end uksepiida vastu, et õõtsuvate õlgade ja musketikabadega mitte pihta saada.

Nägin, kuidas ühe sõduri pilk püüdis kinni metalliläike ja jäi huviga pidama raudkonksul, mis oli Fergusel vasaku käe asemel. Ta vaatas Fergusele teravalt otsa, kuid viskas siis püssi õlale ja tõttas seltsimeestele järele.

Fergus trügis läbi rahvamassi ja maandus Iani kõrval pingil. Paistis, et ta on ärritunud.

„Kuradi vereimeja, kuradi salaud,”^[3.] ütles ta ilma sissejuhatuseta.

Jamie kergitas kulmu.

„Preester,” täpsustas Fergus. Ta võttis kruusi, mille Ian talle ette lükkas, ja kummutas selle kiitsaka kõri lõnksudes tühjaks. Pani kruusi lauale, hingas pahinal välja ja jäi silmi pilgutades istuma, paistes nüüd juba märksa rõõmsam välja. Siis ta ohkas ja pühkis suu kuivaks.

„Ta nõuab kümme šillingit, et mees kirikaeda matta. Anglikaani kirikaeda muidugi, katoliku kirikuid siin ei ole. Närune liiakasuvõtja selline! Teab hästi, et meil pole valikut. Surnukeha peab selle ilmaga vaevalt õhtuni vastu.” Ta torkas sõrme higist märja puuvillase kaelasideme vahele, tõmbas selle ära ja põrutas paar korda rusikaga lauale, et kutsuda kohale kõrtsitüdruk, kes klientiderohkuse käes hullunult ringi jooksis.

„Ütlesin sellele haisvale seale, et sa veel mõtled, kas maksta või mitte. Lõpuks võime me ta ka lihtsalt metsa matta. Ehkki selleks tuleks labidas osta,” lisas ta kulmu kibrutades. „Need ahned linlased teavad, et me oleme võõrad; nad nöörivad meilt viimase kui veeringu, kui aga saavad.”

See viimane veering oli tõele neetult lähedal. Mul oli veel piisavalt, et maksta kinni meie söömaaeg kõrtsis ja osta teele toitu kaasa; võibolla ka selleks, et paar ööd võõrastemajas veeta. Kuid see oli kõik. Nägin, kuidas Jamie pilk mööda kõrtsituba ringi vilas, kaaludes võimalusi teenida veidi raha täringu- või kaardimänguga.

Kõige paremini oleksid mängupartnereiks sobinud sõdurid ja meremehed, kuid neid oli siin vähe – vägagi tõenäoliselt tegeles enamik garnisonist endiselt põgeniku otsimisega. Ühes nurgas oli mingi napsutav seltskond õige lustakaks muutunud; kaks tükki laulsid või vähemalt üritasid seda ja nende ponnistused tegid ülejäänutele hirmsasti nalja. Jamie vaatas neid, noogutas peaaegu märkamatult ja pöördus uuesti Ferguse poole.

„Mis sa seniks Gaviniga tegid?” küsis ta. Fergus kehitas üht õlga.

„Panin vankrile. Vahetasin ta seljariided surilina eest kaltsukauplejale ja too oli nõus, et kauba juurde käib ka surnu pesemine.” Ta naeratas Jamiele põgusalt. „Ärge muretsege, milord, kõik on asuuris. Vähemalt siiani,” lisas ta ja tõstis uue kannutäie huulile.

„Vaene Gavin,” ütles Duncan Innes ja tõstis langenud relvavenna mälestuseks kruusi.

„Slàinte,”^[4.] vastas Jamie ja kergitas vastuseks ka enda kruusi. Asetas selle siis lauale ja ohkas.

„Talle ei meeldiks, et teda metsa maetakse,” ütles ta.

„Miks mitte?” küsisin uudishimulikult. „Ma ei usu, et temal sellest enam sooja ega külma on.”

„Oi ei, proua Claire, seda me küll teha ei või,” ütles Duncan kaastundlikult pead raputades. Duncan oli tavaliselt väga vaoshoitud ja tema varjamatu tundelisus üllatas mind.

„Ta kartis pimedust,” ütles Jamie vaikselt. Jäin talle otsa vahtima ja ta muigas poole suuga. „Ma olen Gavin Hayesi kõrval elanud peaaegu sama kaua aega kui sinu kõrval, inglismann – ja palju kitsamates oludes. Ma tundsin teda põhjalikult.”

„No neh, ta kartis üksinda pimedasse jääda,” pistis Duncan vahele. „Ta kartis pööraselt tannagach’e – vaime, noh.”

Tema piklikul endassetõmbunud näol hõljus kurbus ja ma teadsin, et nüüd näeb ta vaimusilmas vangikongi, kus ta koos Jamie, Gavin Hayesi ja veel neljakümne mehega veetis kolm pikka aastat. „Mäletad, Mac Dubh, kuda ta meile üks öösi rääkis tollest tannasq’ist?”

„Mäletan, Duncan, aga parema meelega ei mäletaks.” Jamie võdistas ennast kuumast hoolimata. „Ma olin pärast seda tema juttu pool ööd üleval.”

„Mis jutt see oli, onu?” küsis Ian oma õllekannu kohale kummardudes, silmad pärani. Ta põsed punetasid ja leemendasid ning krae oli higist käkras.

Jamie sügas lõuga ja mõtles järele.

„Aa. Noh, see oli ükskord külmal hilissügisel mägedes, siis kui talv hakkab kohale jõudma ja õhust on tunda, et varsti on öökülmad kohal,” alustas ta. Ta sättis ennast paremini istuma ja lasi selja vastu tuge, õllekruus käes. Muigas hapult ja katsus kõri. „Mitte nagu praegu, eks ole? Ühesõnaga, Gavini poeg tõi tol õhtul karja koju, aga üks lehm oli puudu – poiss oli trampinud mööda mägesid ja nõlvu ringi, aga looma ei kuskil. No Gavin käskis siis poisil teisi lüpsma hakata ja läks ise kadund lehma otsima.”

Ta veeretas tinakruusi aeglaselt pihkude vahel ja põrnitses tumedat õlut, nagu näinuks sellel peegeldumas ööpimedaid Šotimaa mägesid ja orgudesse voolavat sügisest udu.

„Ta läks natuke aega, kuni maja enam ei paistnud. Ta vaatas üle õla, aga valgustatud akent enam ei näinud, ja kuulda polnud kah muud kui ainult tuule ulumist. Ilm oli külm, aga ta läks edasi, läbi pori ja kanarbiku, ning kuulis, kuidas jää jalgade all krõgiseb.

Siis nägi ta läbi udu väikest salu, mõtles, et ehk on lehm puude alla varju läinud, ja hakkas selle poole minema. Rääkis, et need olid kased, täiesti raagus, aga oksad nii tihedalt läbisegi, et pidi kummargile tõmbama, et okste alt läbi pugeda.

Salu sees sai ta aru, et see polegi lihtsalt salu, vaid puudering. Tema ümber olid suured kõrged puud, korrapäraste vahedega, ja nendes vahedes väiksemad, nagu selleks, et tekiks tihe puudemüür. Ja ringi keskel oli kividest hauakääbas.”

Kuigi kõrtsis oli palav, tekkis mul tunne, nagu nõrguks mööda mu selgroogu alla jäine külmus. Olin neid muistseid kivikangruid Šoti mägedes küllalt näinud ja mulle olid nad isegi päevaajal õudsed.

Jamie mekkis õlut ja pühkis meelekohalt higinire.

„Gavinil hakkas õige kõhe. Sest ta teadis seda kohta – kõik teadsid, ja hoidsid eemale. See oli kummaline koht. Ja hämaras ja külmaga paistis ta veel hullem kui päise päeva ajal. Vana kääbas, selline kiviplaatidest, väiksemad kivid ümber, ja tema ees haigutas hauakambri sissepääs.

Gavin teadis, et sellisesse kohta ei tohiks üldse tulla, ja temal ei olnud mingit kõvemat kaitsjatki kaasas. Ainsana oli tal puust rist kaelas. Eks ta siis lõi sellega risti ette ja hakkas tagasi tulema.”

Jamie pidas vahet ja võttis lonksu õlut.

„Aga kui ta kääpa juurest eemaldus,” ütles ta vaikselt, „kuulis ta selja taga samme.”

Nägin, kuidas Iani kõrisõlm lõnksatas. Ta sirutas käe masinlikult oma õllekruusi järele, pilk ainiti onu peal.

„Ta ei vaadanud tagasi,” jätkas Jamie, „vaid kõndis edasi. Sammud tulid järele, samas rütmis, samm sammu järel, kogu aeg. Siis ta jõudis rabasse, kust nõrgub vett, ja see oli jääs, sest ilm oli nii külm. Ta kuulis, kuidas jää jalge all ragiseb ja kuidas see muudki raks ja raks teeb selja taga ka.

Ta läks muudkui edasi läbi külma ja pimeda öö ning otsis pilguga koduakent, kuhu naine oli küünla pannud. Aga akent ei paistnud ega paistnud ja ta hakkas kartma, et on kanarbiku ja pimedate mägede vahele ära eksinud. Ja kogu aeg tulid sammud talle järele, ta kuulis neid selgesti.

Lõpuks ta ei pidanud enam vastu, võttis kaelaristist kinni ja pööras karjudes ringi, et selgust saada, mis või kes see siis lõpuks on.”

„Ja mida ta nägi?” Iani pupillid olid õllest ning põnevusest pärani. Jamie vaatas poisi, seejärel Duncani poole ja noogutas viimasele, et see jutujärje üle võtaks.

„Ta ütles, et see oli nagu inimene, aga ilma kehata,” jätkas Duncan poolihääli. „Üleni valge, nagu oleks udust tehtud. Aga seal, kus oleks pidand silmad olema, suured augud, tühjad ja mustad, nagu selleks, et Gavinilt hing seest välja kiskuda.”

„Aga Gavin hoidis risti näo ees ja palvetas kõva häälega Neitsi Maarja poole,” rääkis jälle Jamie, nõjatudes pingsalt ettepoole, ja õrn tulevalgus maalis ta profiili kuldseks. „Ja see olend ei tulnud lähemale, vaid seisis paigal ja vahtis teda. Siis ta hakkas tagurpidi minema, sest ta ei julgenud ennast enam ringi pöörata. Läks tagurpidi, komistas ja libastus, kartes kogu aeg, et kukub mõnesse ojja või kaljult alla ja murrab kaela, aga seljaga selle külmkinga poole olla tundus veel hirmsam.

Ta ei osanud öelda, kui kaua ta nii läks, aga igatahes olid tal jalad väsimusest juba värisema hakanud, kui ta lõpuks läbi udu tulukest nägi, ja see oli ta enda maja, küünal akna peal. Ta karjatas rõõmust ja pööras näoga ukse poole, aga külm olend oli kiirem, lipsas tast mööda ja jäi tema ja ukse vahele seisma.

Naine oli teda oodanud ja nii kui tema karjatust kuulis, tuli ukse peale. Gavin hüüdis, et ta välja ei tuleks, vaid tooks jumalapärast mõne püha asja, millega tannasq minema peletada. Välgukiirusel haaras naine voodi alt poti ja mirdipärja, sellise punase ja musta lõngaga kokku seotud, mis ta oli teinud lehmade õnnistamiseks. Ta läigatas vett vastu ukseposte ja külmking kargas ülesse, kaksiratsa uksesilluse peale. Gavin jooksis alt sisse, kindlustas ukse ära ja oli koidikuni naise kaisus. Nad jätsid küünla terveks ööks põlema ja Gavin Hayes ei läinud enam kunagi pärast päikeseloojangut kodust välja – kuni ta prints Tearlachi^[5.] eest sõtta läks.”

Isegi Duncan, kes seda lugu teadis, ohkas, kui Jamie lõpetas. Ian lõi risti ette, vaatas siis häbelikult ringi, aga nähtavasti ei olnud keegi seda märganud.

„Nii et nüüd on Gavin pimedusse läinud,” lausus Jamie tasa. „Aga meie ei jäta teda pühitsemata mulda.”

„Kas nad lehma leidsid üles?” küsis Fergus oma tavalise asjalikkusega. Jamie liigutas kulmu, et Duncan vastaks.

„No neh, üles ikka. Järgmine hommik oli vaene loom käes, sõrad pori ja kive täis, silmad pahupidi ja suu vahus, küljed köhast lõhkemas.” Ta vaatas järgemööda minu, Iani ja uuesti Ferguse otsa. „Gavin ütles,” sõnas ta rõhuga, „et loom nägi välja, nagu oleks ta põrgus ära käinud.”

„Taevane arm!” Ian võttis suure lonksu õlut ja ma tegin sedasama. Nurgas üritas purjutajate seltskond teha üht ringi Kapten Kõue, aga purskas ikka ja jälle abitult naerma.

Ian pani kruusi lauale.

„Mis neist sai?” küsis ta mureliku näoga. „Gavini naisest ja pojast?”

Jamie pilk ristus minu omaga ja käsi puudutas mu reit. Ilma et mulle oleks öeldud, teadsin ma, mis juhtus Hayesi perekonnaga. Ja ilma Jamie julguse ja jonnakuseta oleks seesama juhtunud tõenäoliselt ka minu ja meie tütre Briannaga.

„Gavin ei saanudki teada,” kostis Jamie vaikselt. „Ta ei kuulnud oma naisest enam kunagi – too võis olla nälga surnud, võib-olla külma kätte surema aetud. Poiss võitles koos temaga Cullodeni all. Alati, kui mõni Cullodeni veteran meie kongi saabus, küsis Gavin: „Äkitselt oled näinud üht vahvat poissi, Archie Hayes, umbes nii pikka?”” Ta näitas masinlikult Hayesi žesti matkides enam-vähem viie jala kõrgusele põrandast. „„Umbes neljateistkümnene,” uuris siis Gavin edasi, „rohelise pleedi ja väikese kullatud prossiga.” Aga meile ei sattunud ühtki, kes oleks poissi näinud – ei langemas ega elusana põgenemas.”

Jamie rüüpas õlut, pilk kahel Briti ohvitseril, kes olid sisse astunud ja nurgalauas istet võtnud. Väljas oli pimedaks läinud ja mehed olid silmanähtavalt teenistusest vabad. Nende nahkkraed olid palavuse tõttu lahti ja nad kandsid vaid külmrelvi, mis välkusid kuue vahelt; hämaruses paistsid need peaaegu mustadena, välja arvatud siis, kui tulevalgus neilt punaselt vastu läigatas.

„Vahel ta lootis, et poiss sattus vangi ja saadeti Ameerikasse,” ütles ta. „Nagu Gavini vend.”

„Aga see peaks kuskil kirjas olema?” arvasin ma. „Olid neil ... on neil selle kohta nimekirjad?”

„Olid küll,” ütles Jamie endiselt sõdureid silmitsedes. Ta suunurka ilmus vaevumärgatav kibe naeratus. „Üks selline nimekiri päästis pärast Cullodenit mu elu, kui nad enne mahalaskmist mu nime küsisid, et see siis kirja panna. Aga Gavini sugusel mehel poleks mingil juhul avanenud võimalust inglaste nimekirju näha. Ja kui olekski avanenud, siis ma arvan et ta poleks neid vaadanud.” Ta vaatas minu poole. „Kas sina tahaksid kindlalt teada, kui see oleks sinu laps?”

Raputasin pead, Jamie muigas ja pigistas mu kätt. Meie laps oli vähemalt kindlas kohas. Ta tõstis kruusi, kummutas tühjaks ja viipas kõrtsitüdrukule.

Tüdruk tõi söögid, tehes laua ümber suure ringi, et hoida eemale Rollost. Loom lebas liikumatult laua all, pea välja ulatumas ja raske saba mu jalgadel, kuid kõikemärkavad silmad pärani. Nende pilk jälgis kõrtsitüdrukut teraselt ja too tõmbus hirmunult tagasi, jälgides omakorda koera, kuni tüdruk oli hammustamisulatusest väljas.

Toimunut märgates vaatas Jamie kõhklevalt koera poole.

„Kas ta on näljane? Pean talle äkki kala tellima?”

„Ei-ei, onu Jamie,” kinnitas Ian. „Rollo püüab oma kala ise.”

Jamie kulmud kerkisid, kuid seejärel ta vaid noogutas ja võttis Rollole ettevaatlikku pilku heites kandikult liua röstitud austritega.

„Ah, kui kahju ikka,” ütles Duncan Innes, kes oli nüüdseks juba üsna purjus. Ta kössitas seina najal, käsivarreta õlg kõrgemal kui teine, mis andis talle kummalise, küüraka välimuse. „Et selline kallis hing nagu Gavin pidi nõnnamoodi lõpetama!” Ta võttis kruusi ja tõstis selle mõningaste raskuste järel huulile. Jõi mehise janu ja pani summutatud mütsuga lauale tagasi.

„Aga vaat, tema peab saama oma caithris!”^[6.] Ta vaatas riiakalt kordamööda Jamie, Ferguse ja Iani otsa. „Miks ta ei peaks?”

Jamie ei olnud purjus, aga mitte ka päris kaine. Ta vaatas Duncanile laialt naeratades otsa ja tõstis tervituseks õllekruusi.

„Tõesti, miks ta ei peaks?” vastas ta. „Ainult et seda pead sa ise laulma, Duncan. Keegi peale meie Gavinit ei tundnud ja mina pole laulumees. Aga ma jorisen sinuga kaasa.”

Duncan noogutas tähtsalt, uurides meid oma verd täis valgunud silmadega. Korraga lõi ta pea ette hoiatamata kuklasse ja lasi kuuldavale kohutava möirge. Võpatasin nii kõvasti, et läigatasin pool kruusitäit õlut endale sülle. Ian ja Fergus, kes olid šoti matuselaule ilmselt ennegi kuulnud, ei teinud teist nägugi.

Kogu kõrtsitoas lükati pinke kiirelt tagasi, mehed kargasid püsti, käed haarasid püstolite järele. Letitüdruk pistis pea serveerimisluugist välja, silmad suured. Rollo elustus paukuva haugatuse saatel ja vahtis metsikul pilgul ringi, kihvad irevil.

„Tha sinn cruinn a chaoidh ar caraid, Gabhainn Hayes,” kõmistas Duncan käriseva baritoniga. Oskasin napilt nii palju gaeli keelt, et tõlkida see järgmiselt: „Me oleme kogunenud, et nutta ja kaevata taevale oma sõbra Gavin Hayesi kaotuse üle!”

„Èisd ris!” hüüatas Jamie vahele.

„Rugadh e do Sheumas Immanuel Hayes agus Louisa N’ic a Liallainn an am baile Chill-Mhartainn, ann an sgire Dhun Domhnuill, anns a bhliadhnaseachd ceud deug agus a haon!” Ta sündis Seaumais Emmanuel Hayesist ja Louisa MacLellanist Kilmartini külas Dodanili kihelkonnas issanda aastal tuhat seitsesada ja üks!

„Èisd ris!” Seekord ühinesid Fergus ja Ian kooriga ning ma tõlkisin nende öeldu umbes kui: „Kuulake teda!”

Rollo ei paistnud hoolivat ei salmist ega refräänist; ta oli kõrvad lidusse ja silmad pilukile tõmmanud. Ian sügas tal rahustavalt pead ja loom lasi ennast hundikeelseid needusi pomisedes tagasi kõhuli.

Kuulajaskond taipas peagi, et lööminguohtu ei ole, ja olles nurgalaua joodikute märksa viletsamatest vokaalsetest ponnistustest ilmselgelt tüdinud, asutas ennast etendust nautima. Selleks ajaks kui Duncan oli nimepidi üles lugenud kõik lambad, kes Gavin Hayesil olid, enne kui ta oma osmikust lahkus ja oma isandale Cullodeni väljale järgnes, olid juba paljude laudkondade liikmed kooriga ühinenud, karjudes innukalt „Èisd ris!” ja põrutades kruusidega lauale, ilma et neil oleks õrnematki aimu olnud, mida laulusõnad tähendavad, ja see oli väga hea.

Maani täis Duncan põrnitses kõrvallauas istuvaid sõdureid kurjakuulutaval pilgul ja higi voolas tal mööda nägu alla.

„A Shasunnaich na galladh, ’s olc a thig e dhuibh fanaid air bas gasgaich. Gun toireadh an diabhul fhein leis anns a bhàs sibh, direach do Fhirinn!!” Te õelad inglise koerad, raipesööjad! Needus tabab teid, et naerate ja rõõmustate õilsa mehe surma üle! Et kurat surmatunnil teie hinge võtaks ja otseteed põrgusse viiks!

Ian kahvatas nende sõnade peale ja Jamie heitis Duncanile terava pilgu, kuid mõlemad hüüdsid ikkagi koos kogu rahvaga „Èisd ris!”

Fergusele tuli hea mõte, ta tõusis püsti ja lasi oma kübara rahva sekka, kes õlle ja vaimustuse tiivustusel lahkelt peenraha kübarasse poetas, tasuks võimaluse eest lüüa kaasa iseenda alandamises.

Minu pea kannatas alkoholi sama hästi kui mõne mehe oma, kuid mul oli tunduvalt väiksem põis. Tõusin püsti, pea samavõrd kisast ja lehkadest kui alkoholist ringi käimas, ronisin laua tagant välja ja trügisin läbi rahvasumma välja varaõhtuse värske õhu kätte.

Ehkki päike oli ammu loojunud, valitses õues endiselt niiske leitsak. Kuid õhku oli tunduvalt rohkem ja selle hingajaid tunduvalt vähem.

Olles sisemisest pakitsusest vabanenud, istusin oma tinakannuga trahteri raiepakule ja hingasin sügavalt sisse. Öö oli pilvitu, sadama kohal säras hele poolkuu. Meie vanker oli sealsamas, sellest polnud kõrtsi aknast langeva valguse käes näha muud kui piirjooned. Usutavasti lamas Gavin Hayesi korralikult surilinasse mähitud keha vankril. Olin kindel, et talle tema caithris meeldis.

Kõrtsis oli Duncan oma etteaste lõpetanud. Üle jutukõmina oli kuulda, kuidas klaar tenor, joomisest veidi kõikuv, kuid sellegipoolest meeldiv, laulab tuttavat viit.

Anakreonile taevas, kus ta oma aupaistuses istus,

paar harmooniapoega palvekirja saatsid,

et ta nende innustajaks ja patrooniks hakkaks.

Siis vanalt lustakalt kreeklaselt vastust nad kuulsid:

„Laulu lööge, viiulit ja flööti mängige,

et vaikus ometi lõpeks!

Te kandke mu nime ja innustust saage!”

Laulja hääl murdus „laulu lööge, viiulit ja flööti mängige” juures tuntavalt, kuid ta laulis mõne kuulaja naerust hoolimata vapralt edasi. Kui ta viimase salmini jõudis, naeratasin kurblikult omaette.

„Ja muuseas ma õpetan teid,

kuis segada kokku Veenuse õis ja Bakchose vein!”

Kergitasin ratastega sarga suunas kannu, ümisedes viimaste ridade meloodiat vaikselt kaasa.

Oh öelge, kas tähelipp lehvima saab,

siin julgete kodus, siin vabade maal?

Kummutasin kannu tühjaks ja jäin istudes ootama, millal mehed välja tulevad.

1 Gavin! Mu sõber! (gaeli k) – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]

2 Kena poisu (gaeli k). [ ↵ ]

3 Värdjas (pr k). [ ↵ ]

4 Terviseks (gaeli k). [ ↵ ]

5 St Charles Stuarti. [ ↵ ]

6 Surnuvalve; matustel lauldav itk, milles kirjeldatakse lahkunu elukäiku (gaeli k). [ ↵ ]