Читать книгу Sügistrummid - Diana Gabaldon - Страница 8

„Kümme, üksteist, kaksteist ... ja kaks, ja kuus ... üks nael, kaheksa šillingit, kuus penni ja kaks veeringut!” Fergus poetas viimase mündi pidulikult riidest kukrusse, tõmbas paelad kõvasti kinni ja ulatas Jamiele. „Ja kolm nööpi,” lisas ta, „aga ma võtsin need endale,” ja patsutas vammusekülge.

„Oled sa peremehega meie arve ära õiendanud?” küsis Jamie väikest kukrut peos kaaludes.

„Jah,” võisin talle kosta. „Mul jäi alles neli šillingit ja kuuepennine, pluss see, mis Fergus korjas.”

Fergus naeratas tagasihoidlikult, tema korrapärased valged hambad välgatasid kõrtsiakna nõrgas valgusvihus.

„Siis on meil matuseks vajalik raha olemas,” ütles ta. „Kas viime monsieur Hayesi kohe preestri juurde või ootame hommikuni?”

Jamie vaatas kulmu kibrutades vankri poole, mis seisis üksildaselt kõrtsihoovi nurgas.

„Ma kahtlen, kas preester on praegu enam üleval,” ütles ta, heites pilgu tõusvale kuule. „Aga ...”

„Ma ei tahaks teda küll kaasa võtta,” sõnasin ma. „Mitte et ma ei hooliks,” lisasin vabandavalt vankri poole vaadates. „Aga kui me kavatseme metsas ööbida, siis ... ee ... see lõhn ...” Lõhn ei olnud just hingemattev, aga olles kõrtsi suitsulehast välja pääsenud, tundsime vankri läheduses teatavat erilist hõngu. Mees ei olnud kergelt surnud, ja päev oli olnud palav.

„Claire’i-tädil on õigus,” ütles Ian sõrmenukkidega märkamatult ninaalust hõõrudes. „Meil pole vaja metsloomi ligi meelitada.”

„Me ei saa Gavinit ometi siia jätta!” protesteeris Duncan ärritunult. „Misasja, kas paneme ta surnulinas siia kõrtsitrepile nagu mõne leidlapse mähkmetes?” Ta vaarus ohtlikult – sissevõetud alkoholiannus ohustas tema niigi habrast tasakaalumeelt.

Nägin, kuidas Jamie suunurk lõbusalt võbeles ja kuuvalgus hõbetas ta nugaterava ninaselja valgeks.

„Ei,” ütles ta. „Me ei jäta Gavinit siia.” Ta pildus rahapunga vaikse kõlina saatel käest kätte, jõudis otsusele ning pistis selle taskusse.

„Me matame ta ise,” ütles ta. „Fergus, kas sa astuksid ehk sisse sellesse talli seal ja vaataksid, kas sa saad hästi odavalt ühe labida osta?”

Meie lühike teekond kiriku juurde läbi Charlestoni tänavate ei olnud just nii uhke kui tavaline matuserong, ehkki Duncan jäi kindlalt selle juurde, et kordab teel oma itku kõige huvitavamaid osi, nagu komme ette nägi.

Jamie sõitis aeglaselt, ergutades hobuseid aeg-ajalt mõne hüüdega; Duncan tuigerdas nende kõrval ja jorutas kähedalt matuselaulu, hoides ühel hobusel päitseist kinni, Ian tegi sama teisega, et loomad perutama ei hakkaks. Mina tulin Fergusega vankri järel väärikas leinas, Fergusel värskelt ostetud labidas poolviltu rinnal nagu musket, huulil aga sünge ennustuspomin, kuidas me Charlestoni rahu rikkumise eest kõik selle öö veel soolaputkas veedame.

Kirik asus vaiksel tänaval, majadest eemal. Mis oli märkamatuks jäämise mõttes hea, aga tähendas ühtlasi, et kirikaias oli kottpime, sinna ei ulatunud ainsagi tõrviku ega küünla kuma.

Värava kohal kõrgusid suured magnooliad, nahkjad lehed kuumast longus; rida mände, mis pidid päevaajal varju ning kergendust pakkuma, püüdsid öisel ajal kinni viimsegi kuu- ja tähevalguse, nii et surnuaed oli pime nagu ... nagu haud.

Kõndides oli tunne, nagu tuleks pidevalt kõrvale lükata mustast sametist kardinaid, mis olid lõhnastatud tärpentiniga – see õhkus lõputute pehmete, aromaatsete lainetena päikesekuumadest mändidest. Miski ei võinuks olla nii erinev Šoti mägede kargest puhtusest kui see lõunamaine lämmatav leitsak. Kuid tumeda telliskivimüüri ääres hõljusid õrnad uduviirud ja mul oleks hea meel olnud, kui ma poleks nii elavalt mäletanud Jamie lugu tannasq’ist.

„Küll me koha leiame. Jääksid õige hobuseid hoidma, Duncan.” Jamie libistas end pukist alla ja võttis mul käsivarre alt.

„Leiame talle kena kohakese näiteks kuskil müüri ääres,” ütles ta mind värava poole juhtides. „Ian ja mina kaevame, sina näitad valgust ja Fergus võib valvet pidada.”

„Aga Duncan?” küsisin üle õla vaadates. „Saab ta hakkama?” Šotlast polnud enam näha, tema pikk kiitsakas kuju oli hobuste ja vankriga kokku sulanud, kuid teda võis veel selgesti kuulda.

„Tema on meie pealeinaja,” ütles Jamie vaevumärgatava muigega. „Ettevaatust peaga, inglismann.” Kummardasin masinlikult ja jäme magnooliaoks ei tabanud mind; ma ei teadnudki, kas Jamie tõesti oskab täielikus pimeduses näha või tunneb asju instinktiivselt, kuid igatahes ei olnud ma teda veel kunagi näinud komistamas, ükskõik kui pime ümberringi poleks olnud.

„Aga kas sa ei arva, et keegi märkab värsket hauda?” Lõpuks ei olnud surnuaial siiski täiesti pilkane; magnooliate alt välja saanud, suutsin ma eristada ähmaseid hauakive, mis paistsid pimeduses ebareaalsed, kuid kurjakuulutavad, ja nende jalamilt paksu rohu seest kerkis kerget udu.

Mu jalatallad surisesid, kui me kivide vahelt ettevaatlikult läbi kõndisime. Oleksin nagu tundnud, kuidas selle ootamatu häirimise peale maa alt mingeid vastumeelsuslaineid õhkub. Kriimustasin hauakivi vastu säärt ja hammustasin huulde, et mitte hakata selle omanikult andestust paluma.

„Ma usun, et märkab.” Jamie lasi mu käsivarrest lahti, et tuhlata vammusetaskuis. „Aga kui preester tahtis Gavini matmise eest kümme šillingit, siis ma ei usu, et ta hakkaks teda ilma rahata välja kaevama, eks?”

Noor Ian materialiseerus äkki mu kõrval, nii et ma ehmatasin.

„Onu Jamie, põhjamüüri ääres on ruumi,” ütles ta vaikselt, ehkki oli üsna kindel, et keegi meid ei kuule. Ta pidas vahet ja tuli mulle veidi lähemale.

„Siin on väga pime, on ju?” Poisi hääl kõlas ebakindlalt. Ta oli joonud peaaegu sama palju kui Jamie või Fergus, aga sellal kui vanematesse meestesse oli alkohol vaid sünget huumorit süstinud, avaldas see Iani meeleolule märksa rõhuvamat meeleolu.

„On tõesti. Aga mul on siin üks küünlajupp, mis ma kõrtsist kaasa võtsin; oota natuke.” Vaikne kahistamine andis märku, et Jamie otsib tulekivi, taela ja tulerauda.

Kõikemattev pimedus tekitas minus kehatuse tunde, nagu oleksin ise vaim. Vaatasin üles ja nägin tähti, mis paistsid läbi lämbe õhu nii nõrgalt, et maapinnale mingit valgust ei heitnud, andes aimu vaid tohutuist kaugustest ja lõputusest.

„Nagu ülestõusmispühade öine teenistus,” kostis vaikselt Jamie hääl, mida saatsid tulelöömise kraapivad helid. „Nägin ükskord sellist, Jumalaema kirikus Pariisis. Ettevaatust, Ian, seal on kivi!” Mütsatus ja allasurutud oie andsid märku, et Ian oli kivi ikkagi üles leidnud.

„Kirik oli täiesti pime,” jätkas Jamie, „aga kirikulised ostsid ukse peal vanamuttide käest peenikesi küünlaid. See nägi välja umbes samamoodi ...” – ma pigem tundsin kui nägin, kuidas ta taeva poole viipas – „... üleval suur tühjus, täielik vaikus, ja ümberringi kõik tihedalt rahvast täis.” Kuigi oli kuum, tekitasid need sõnad minus tahtmatult külmavärina, manades silme ette pildi surnutest meie ümber, kes seisavad vaikselt külg külje kõrval ja ootavad peatset ülestõusmist.

„Ja just siis, kui mulle tundus, et rohkem ma seda vaikust ja rahvamassi ei kannata, kostis ukse juurest preestri hääl. „Lumen Christi!” hüüdis too, ja abilised läitsid suure küünla, mis tal käes oli. Siis panid abilised sellest põlema omaenda peenikesed küünlad ja hakkasid nendega mööda vahekäike lippama, ja andsid tule edasi kirikulistele.”

Nägin ta käsi, mida tuleraualt lendavad sädemed pisut valgustasid.

„Siis oli kirik korraga täis tuhandeid leeke, aga kõik see tuli sellest ühest, mis pimedusest läbi murdis.”

Kraapiv heli vaikis ja Jamie eemaldas kausiks tehtud peo, mis oli varjanud süttinud leeki. Leek kogus jõudu ja valgustas ta nägu alt, kullates kõrgeid põsesarnu ja laupa ning jättes varju tema sügaval asetsevad silmad.

Ta tõstis küünla kõrgemale ja uuris ümbritsevaid hauakive, mis olid õudsed nagu mõni Šoti kiviring.

„Lumen Christi,” kordas Jamie tasa, kummardades peaga graniitsambale, mille tipus oli rist, „et requiescat in pace, amice.”^[1.] Poolnaljatlev toon oli ta häälest kadunud, ta rääkis täiesti tõsiselt ja see mõjus mulle kummaliselt rahustavalt, nagu oleks keegi tähelepanelik pealtvahtija ära läinud.

Jamie naeratas mulle ja ulatas küünla.

„Vaata, kas leiad tüki puud tõrviku jaoks, inglismann,” ütles ta. „Ian ja mina hakkame kordamööda kaevama.”

Ma ei olnud enam närvis, kuigi mul oli endiselt tunne nagu hauaröövlil, kui ma seal männi all oma tõrvikuga seisin ja jälgisin, kuidas noor Ian ja Jamie süvenevas hauas kordamööda rassisid, nii et paljas selg tulevalguses higist läikis.

„Arstiteaduse üliõpilased maksid vanasti selle eest raha, et neile surnuaialt värskelt maetuid varastataks,” ütlesin ma, ulatades pingutusmõmina saatel august väljaronivale Jamiele oma niiske taskuräti. „See oli ainus võimalus, kuidas õppida lahkamist.”

„Ah vanasti,” ümises Jamie. Ta pühkis näolt higi ja heitis mulle hapu kiirpilgu. „Või tehakse tänapäeval?”

Õnneks oli tõrvikust hoolimata nii pime, et Ian mu punastamist ei märganud. See polnud mu esimene libastumine ja vaevalt et ka viimane, aga enamasti olid sellised süüdimatused, kui neid üldse märgati, lõppenud kõigest mõne küsiva pilguga. Tõde oli lihtsalt nii uskumatu, et ei saanud kellelegi pähe tulla.

„Jah, ma arvan, et seda tehakse,” jäin nõusse. Mind pelutas mõte äsja väljakaevatud lagunevast laibast, mis on alles määrdunud oma rüvetatud haua mullast. Palsameeritud ja roostevabast terasest lauale tõstetud surnukehad ei olnud samuti meeldivad, kuid nende formaalne esitlusviis aitas surma lagundavat olemust pisut eemale tõrjuda.

Hingasin nina kaudu sügavalt välja, püüdes vabaneda kujuteldavatest ja meelde tulnud lõhnadest. Kui taas sisse hingasin, täitusid mu sõõrmed niiske mulla ja tõrvikust imbuva kuuma pigi hõnguga, millesse segunes ka pea kohal kõrguvate mändide nõrgemat ja jahedamat elulõhna.

„Nad võtavad selleks ka hulkureid ja vanglatest kurjategijaid.” Noor Ian, kes oli meie juttu nähtavasti kuulnud, kuigi mitte mõistnud, kasutas juhust hetkeks labidale nõjatuda ja otsaesist kuivatada.

„Paps rääkis mulle ühest korrast, kui ta kinni võeti, Edinburghi viidi ja Tolboothi pandi. Tema kongis oli veel kolm meest, ja ühel oli tiisikus, too köhis nii hirmsasti, et nad ei saanud und öösel ega päeval. Siis ühel ööl jäi köhimine järele ja nad said kohe aru, et mees on surnud. Aga paps rääkis, et nad olid nii väsinud, et ei jõudnud muud, kui lugesid tema hingele ühe issameie ja jäid magama.”

Poiss pidas vahet ja sügas nina.

„Paps rääkis edasi, et ta ärkas äkitselt selle peale, et keegi krabas tal jalgadest ja teine kätest, ja tõstsid ta üles. Tema hakkas jalgadega rapsima ja karjuma, mispeale see, kes tal kätest hoidis, röögatas ja lahti lasi, nii et ta peaga mürtsti vastu kivipõrandat kukkus. Ta ajas ennast kukalt hõõrudes istuli ja vahtis tõtt haigemaja arstiga ning nonde kahe mehega, kes olid arstiga kaasas, et surnu lahkamistuppa viia.”

Ian irvitas selle meenutuse peale laialt ja lükkas higised juuksed silmilt.

„Paps ütles, et ta polnud kindel, kumb see rohkem ehmatas, kas tema või need vennad, kes olid vale mehe võtnud. Aga doktoril paistis kahju olevat, ütles, et paps oleks palju huvitavam lõikuda olnud, kõige oma jalaköndi ja muuga.”

Jamie naeris ja sirutas õlgade lõdvestamiseks käsivarsi. Sellisena – nägu ja rind punaka saviga koos, rätt ümber pea seotud – nägi ta välja just nii vääritu, kui üks hauaröövel olema peab.

„Jajaa, ma mäletan ka seda lugu,” ütles ta. „Ian ütles pärast, et need arstid on kõik ühed tondid ega tahtnud nendega enam mingit tegemist teha.” Ta vaatas mulle laialt naeratades otsa; mina olin oma ajastus olnud arst – kirurg –, kuid siin ei jäänud sellest rohkem järele kui ravitseja, kes tunneb hästi ravimtaimi.

„Õnneks mina neid tondikesi ei karda,” ütles Jamie ja kummardus, et mulle musi anda. Ta huuled olid soojad ja maitsesid õlle järele. Nägin ta krussis rinnakarvades higitilku, ja rinnanibusid, mis paistsid hämaruses nagu tumedad õienupud. Mööda mu selgroogu pääses liikvele vabin, millel polnud miskit tegu ei külmaga ega õudse ümbrusega. Ta märkas seda ja ta pilk ristus minu omaga. Ta hingas sügavalt sisse ja korraga tajusin ma selgelt, kuidas pihik mind pitsitab ja kuidas rinnad raskelt vastu niiskusest läbiimbunud riiet vajutavad.

Jamie liigutas ennast ja kohendas püksilappi.

„Pagan,” ütles ta vaikselt. Ta lõi silmad maha ja pööras pea ära, huulil vaevumärgatav kaeblik muie.

Ma ei olnud seda oodanud, kuid taipasin kohe, millega tegu. Ootamatu kirehoog on küll veider, kuid tavaline reaktsioon surma lähedusele. Sõdurid tunnevad seda pärast lahingut maad võtnud vaikuses; samuti arstid, kes veriste kätega võitlevad nende elu eest. Võib-olla oli Iani jutus arstide tontlikkusest rohkem tõtt, kui ma arvata oskasin.

Jamie käsi puudutas mu selga ja ma võpatasin, paisates leegitsevast tunglast laiali sädemeid. Ta võttis selle mu käest ära ja näitas peanoogutusega lähedalasuvale hauakivile.

„Istu, inglismann,” ütles ta. „Nii kaua pole hea seista.” Olin laevahuku käigus murdnud oma vasaku sääreluu ja ehkki see paranes kiirelt, kippus jalg aeg-ajalt valutama.

„Küll ma saan.” Kuid hakkasin siiski kivi poole minema, riivates Jamiet möödudes. Ta kiirgas kuumust, kuid ta nahk oli puudutades jahe ja higi aurustus ta kehapinnalt. Tundsin ta lõhna.

Vaatasin teda ja nägin, kuidas sinna, kust olin teda puudutanud, tekkis kananahk. Neelatasin, püüdes silme eest kustutada äkilist nägemust, kuidas me pimedusse vaome ja keset lahtist mulda ning muljutud rohtu metsikult teineteisele andume.

Ta aitas mu kivile istuma ja ta käsi ei tahtnud mu küünarnukist hästi lahti lasta. Kivi kõrval lamas hingeldav Rollo, ilatilgad tõrvikuvalguses kilamas. Tema kaldus kollased silmad tõmbusid mind vaadates kissi.

„Ära mitte mõtlegi,” ütlesin ma ja kissitasin vastu. „Katsu sa vaid hammustada ja ma topin oma kinga sulle kurku, nii et sa lämbud.”

„Auh!” tegi Rollo võrdlemisi vaikselt. Ta pani koonu käppadele, kuid karvased kõrvad jäid kikki ja seirasid ümbrust, et kuulda vähimatki heli.

Labidas sopsatas Iani jalge ees pehmelt maasse, ta ajas ennast sirgu ja tõmbas peoga näolt higi, nii et lõuale mustuseviirud jäid. Ta hingas pahinal välja ja vaatas üles Jamie poole, andes suunurgast välja tilpneva keelega märku väsimusest.

„Noo neh, ma arvan, et see on nüüd küllalt sügav,” vastas Jamie tema sõnatule palvele noogutades. „Toon siis Gavini siia.”

Fergus kortsutas ebalevalt kulmu ja tunglavalgus tõi ta näojooned teravalt esile.

„Kas sul surnu kandmisel abi vaja ei lähe?” Tema vastumeelsus oli ilmne, aga ta oli ikkagi pakkunud oma abi. Jamie vastas kerge pilkliku muigega.

„Küll ma hakkama saan,” kostis ta. „Gavin oli väikest kasvu. Aga sa võid tulla tõrvikuga saatma.”

„Onu, ma tulen ka!” Noor Ian ronis kribinal-krabinal hauast välja, kondised õlad higist läikimas. „No lihtsalt et äkki sul on abi vaja,” lisas ta hingeldades.

„Kardad üksinda pimedasse jääda?” küsis Fergus sarkastiliselt. Mõtlesin, et see ümbrus teeb teda vist närviliseks; ehkki ta mõnikord Iani narritas, suhtus ta poisisse nagu oma nooremasse venda ja oli temaga harva kuri.

„Kardan jah,” vastas Ian lihtsalt. „Kas sa ei karda siis?”

Fergus avas suu, kulmud kõrgelt kaardu, kuid pani siis kinni tagasi ja pöördus sõna lausumata mustava väravasuu poole, kuhu oli kadunud Jamie.

„Tädi, kas see pole su meelest üks kole koht?” pomises Ian ennast hästi minu lähedale hoides rahutult, kui me Ferguse võbeleva tõrviku järel hauakivide vahelt läbi kõndisime. „Mulle tuleb ikka see lugu meelde, mis onu Jamie rääkis. Ja kui nüüd mõelda, et Gavin on surnud, siis viimati see külmking ... see tähendab, mis sa arvad, kas see võib ... talle äkki järele tulla?” Oli kuulda, et küsimus lõppes neelatusega, ja ma tundsin, kuidas mu selgroogu puudutaks ristluude juurest justkui mingi jääkülm sõrm.

„Ei,” ütlesin ma natuke liiga kõvasti. Haarasin Iani käsivarrest ja seda mitte niivõrd tasakaalu hoidmiseks kui kindlustundest, mida tema puudutamine pakkus. „Kindlasti mitte.”

Iani nahk oli aurustuvast higist niiske ja jahe, aga tema sitked lihased mu käe all mõjusid rahustavalt. Tema vaevunähtav kohalolek meenutas natuke Jamiet; ta oli umbes sama pikk kui onu ja peaaegu sama tugev, mis sest et eelküpsena veel kõhn ning vibalik.

Jõudsime taevast tänades ahtakesse valgussõõri, mille heitis Ferguse tõrvik. Võbelev leek saatis valgust läbi vankrirataste, joonistades tolmusele maapinnale ämblikuvõrku meenutava kirja. Teel oli sama palav kui kirikaias, aga siin, lämmatavate puude alt väljas, olnuks õhk nagu vabam ja kergem hingata.

Minu suureks üllatuseks oli Duncan veel ärkvel ja kükitas, saba sorgus, pukis nagu unine öökull, pea kühmus õlgade vahel. Ta ümises omaette laulda, kuid meid nähes vaikis. Pikk ootamine oli teda nähtavasti pisut kainestanud; ta ronis päris kindlate liigutustega pukist alla ja tuli vankri tagumise otsa juurde Jamiele appi.

Surusin alla haigutuse. Oleksin hea meelega näinud, et see kurblik kohustus on ükskord täidetud ja me oleme teel ööbimispaika, isegi kui pole oodata paremat sängi kui hunnik kuivanud lehti.

‘‘Ifrinn an Diabhuil! A Dhia, thoir cobhair!’’^[2.]

‘‘Sacrée Vierge!’’^[3.]

Tõstsin kiirelt pea. Kõik karjusid, ehmunud hobused hirnusid ja rapsisid ägedalt oma kammitsaid, pannes vankri hüplema ning kõikuma nagu purjus sitika.

„Auh!” tegi Rollo mu kõrval.

„Issand!” hüüatas Ian ja jäi vankrit jõllitama. „Oh sina issand!”

Pöörasin ennast tema pilgu järgi ja karjatasin. Vankrist kerkis valge kuju, kõikudes vankriga kaasa. Rohkem ma näha ei jõudnud, sest ümberringi läks päris põrgu lahti.

Rollo ajas ennast liikvele ja tormas Jamie ning Iani hõigete ja vaimu läbilõikava karjatuse saatel lõrisedes läbi pimeduse. Selja tagant kuulsin prantsuskeelset vandumist – seal jooksis Fergus, pimedas hauakividele komistades ja jalgu ära pekstes tagasi surnuaiale.

Jamie oli tõrviku maha pillanud; see praksus ja sisises tolmusel teel, ähvardades kustuda. Kukutasin ennast põlvili, haarasin tõrviku ja puhusin meeleheitlikult peale, et tuli jumalapärast ei kustuks.

Kisa ja möirged muutusid kõrvulukustavaks, ma tõusin püsti, tõrvik käes, ja nägin, kuidas Ian mässab Rolloga, püüdes teda eemal hoida tolmupilvedes väherdavaist vaevunähtavaist kogudest.

„Arrêtes, espèce de cochon!”^[4.] Pimedusest tormas välja Fergus, viibutades surnuaialt toodud labidat. Nähes, et tema keelamist ei kuulata, läks ta ligi ja virutas sellega sissetungijale tuhmi kolksuga vastu pead. Siis pöördus ta Iani ja Rollo poole.

„Ja sina jää kah vait!” käratas Fergus koerale ning ähvardas teda labidaga. „Pead kohe lõuad, loll loom, või ma löön sul pea lõhki!”

Rollo jäi kõhklema ja paljastas oma muljetavaldava hammasterea, mille ma tõlkisin umbkaudu küsimuseks: „Sina ja kes veel?”, kuid hävingust päästis ta Ian, kes võttis koeral kõvasti kaela ümbert kinni ja lämmatas järgmised märkused juba eos.

„Kust see veel tuli?” küsis Ian hämmeldunult. Ta ajas kaela õieli, püüdes Rollot lahti laskmata selgust saada, kes seal maas lamab.

„Põrgust,” kostis Fergus lühidalt. „Ja ma kavatsen ta sinna kohe tagasi saata.” Ta värises šokist ja pingutusest; tõrvikuvalgus peegeldus tuhmilt tema konksul, millega ta paksu musta juuksesalgu silmilt lükkas.

„Mitte põrgust, vaid tapalavalt. Kas sa ei tunne teda siis ära?”

Pükse tolmust puhtaks kloppides ajas Jamie end aeglaselt püsti. Ta hingeldas ja oli mustaks saanud, kuid paistis olevat vigastamata. Ta korjas üles mahakukkunud taskuräti ja vaatas rätiga nägu pühkides ringi. „Kus Duncan on?”

„Siin, Mac Dubh,” torises keegi vankri esiotsa juurest. „Obustele ei meeldind Gavin algusest peale ja mõte, et ta veel üles ka tõuseb, ajas nad päris ulluks. Ja tõtt-öelda,” lisas ta ausalt, „olin ma ise kah pisut irmul.” Ta silmitses maas lebavat kogu pahaselt ja patsutas üht peru hobust kõvasti kaelale. „Ahh, see pole ju muud kui üks tolgus, luaidh,^[5.] jätke nüüd see korskamine, eks?”

Olin tõrviku Ianile andnud ja külalise kõrvale põlvitanud, et tema vigastust uurida. See paistis kerge olevat, mees juba liigutas. Jamiel oli õigus – see oli mees, kes põgenes hommikul võlla alt. Noorepoolne, umbes kolmekümnene, tugev ja lihaseline, juuksed higised ja sassis ning mustust täis. Ta lehkas vangla järele – see oli pikaaegse hirmu lõhn, terav nagu muskus. Mõni ime.

Võtsin mehel käsivarre alt ja aitasin ta istuli. Ta oigas ja katsus tõrvikuvalgel silmi kissitades käega pead.

„Kuidas teiega on?” küsisin.

„Südamest tänades, proua, aga on olnud paremaid hetki.” Tal oli kerge iiri aktsent ja pehme sügav hääl.

Rollo, kelle ülahuul oli parajasti nii palju kõrgemale tõstetud, et lasta paista kurjakuulutaval silmahambal, surus nina võõra kaenla alla, tõmbas siis pea järsult tagasi ja aevastas kõlavalt. Meesteringist käis läbi vaikne naeruvabin ja pinge andis hetkeks järele.

„Kaua sa vankris olid?” nõudis Duncan.

„Pärastlõunast saati.” Mees ajas end vastumeelselt põlvili, hoobi järelmõjul veel natukene tuikudes. Ta katsus uuesti pead ja krimpsutas nägu. „Oh jessukene! Ronisin sinna kohe pärast seda, kui prantslane oli vaese vana Gavini pardale hiivanud.”

„Kus sa enne seda olid?” küsis Ian.

„Võllavankri all. Mõtlesin, et see on ainus koht, kuhu nad ei vaata.” Ta tõusis vaevaliselt püsti, sulges tasakaalu otsides silmad ja tegi jälle lahti. Need kumasid tõrvikuvalgel heleroheliselt nagu madal meri. Nägin, kuidas nende pilk näolt näole libises ja lõpuks Jamiel peatus. Mees kummardas, hoides pead ettevaatlikult.

„Stephen Bonnet. Teie teenistuses, söör.” Ta ei sirutanud tervituseks kätt ja seda ei teinud ka Jamie.

„Härra Bonnet,” noogutas Jamie tahtlikult ilmetul näol vastuseks. Ma ei mõistnud päriselt, kuidas ta suutis säilitada ülemuse hoiaku, endal jalas vaid niisked ja määrdunud püksid, kuid suutis. Ta vaatas võõra üle, pannes tähele iga viimase kui üksikasja.

Bonnet oli „ilus sirge poiss”, nagu maainimesed ütlevad: pika, tugeva kehaehituse ja kummis rinnaga, näojooned nurgelised, kuid oma tahumatuses ka kenad. Mõni toll lühem kui Jamie, vaba hoiakuga, ja oli raskuse päkkadele viinud, rusikad aga võitlusvalmilt kergelt rusikasse tõmmanud.

Ning rusikavõitlus ei olnud talle võõras, kui otsustada kõvera nina ja suunurgas paistva väikese armi järgi. Need väikesed vead ei kahjustanud vähimalgi määral tema loomalikku külgetõmbavust; ta kuulus nende meeste hulka, kes naisi lennult võluvad. Mõningaid naisi, lisasin mõttes juurde, kui ta oma kalkuleeriva pilgu mulle suunas.

„Millise kuriteo eest teid surma mõisteti, härra Bonnet?” küsis Jamie. Ta poos oli hooletu, kuid pilk valvas, mis meenutas mulle vägisi Bonnetit. Niimoodi, kõrvad lidus, vahivad üksteist isased koerad, enne kui otsustavad, kas asuda purelema või mitte.

„Salakaubaveo eest,” vastas Bonnet.

Jamie ei vastanud, kuid kallutas kergelt pead. Üks kulm kerkis küsivalt.

„Ja mereröövlina.” Lihas Bonneti suu juures võpatas. Oli see nurjunud katse naeratada või tahtmatu hirmuvärin?

„Ja kas te olete nende kuritegude sooritamise käigus kedagi tapnud, härra Bonnet?” Jamie nägu oli ilmetu, vaid pilk endiselt terav. Mõtle kaks korda järele, ütles see pilk selgelt. Või koguni kolm korda.

„Mitte kedagi sellist, kes poleks kõigepealt üritanud mind tappa,” vastas Bonnet. Need sõnad lausuti kergel toonil, peaaegu muuseas, kuid tugevalt rusikasse tõmbuv käelaba tunnistas nad valeks.

Mulle hakkas koitma, et Bonnet tunneb ennast nagu kohtunike ees, nii nagu ta kord juba nende ees oli seisnud. Ta ei võinud kuidagi teada, et meile oli garnisonisõdurite lähedus peaaegu sama vastumeelne kui talle.

Jamie vaatas Bonnetile pikalt otsa, uurides teda võbeleval tõrvikuvalgel, noogutas siis ja astus pool sammu tagasi.

„Minge siis pealegi,” ütles ta vaikselt. „Me ei ohusta teid kuidagi.”

Bonnet ohkas kuuldavalt; nägin, kuidas ta suur keha kergendunult lõdvenes ja õlad odava linase särgi all madalamaks vajusid.

„Suur tänu,” ütles ta. Ta pühkis käega üle näo ja ohkas uuesti. Rohelised silmad libisesid minult Fergusele, Ferguselt Duncanile ja tagasi. „Aga ehk aitate mind?”

Duncan, kes oli Jamie sõnade peale ennast lõdvaks lasknud, mühatas imestunult.

„Aitame sind? Varast?”

Bonnet heitis talle kiire pilgu. Rauast kaelavõru mustav vööt tekitas õudse mulje, nagu hõljuks tema vigastatud pea paari tolli kõrgusel õlgade kohal.

„Aidake mind,” kordas ta. „Täna öösel on sõdurid teede peal väljas – mind püüdmas.” Ta osutas vankrile. „Teie saaksite mind neist mööda viia ... kui tahaksite.” Ta pöördus uuesti Jamie poole, ajas selja sirgu ja tõmbas õlad tagasi. „Söör, ma palun teie abi teie sõbra Gavin Hayesi nimel, kes oli ka minu sõber, ja samuti varas nagu minagi.”

Mehed silmitsesid teda hetke vaikides, seedides kuuldut. Fergus vaatas küsivalt Jamie poole; otsus oli tema teha.

Kuid Jamie, olles pikalt ja kaalutlevalt Bonnetit uurinud, pöördus hoopis Duncani poole.

„Mis sina arvad, Duncan?” Duncan uuris nüüd Bonnetit sama moodi kui Jamie ja noogutas lõpuks.

„Gavini nimel,” ütles ta ja asus surnuaia värava poole minema.

„Olgu siis nii,” sõnas Jamie. Ta ohkas ja lükkas vallapääsenud juuksesalgu kõrva taha.

„Aita meil Gavin maha matta,” ütles ta meie uuele kaaslasele, „ja siis hakkame minema.”

Tund aega hiljem kujutas Gavini haud endast tasast värske mulla nelinurka ümbritseva rohu hallikate toonide keskel.

„Haua peal peab tema nimi olema,” teatas Jamie. Ta kriipis Gavini nime ja sünni- ning surma-aasta vaevarikkalt noaotsaga pehmesse liivakivitükki. Nühkisin tähesüvendeisse tõrviku küljest võetud tahma ja tulemuseks oli algeline, kuid loetav hauatähis, mille Ian kokkukorjatud väikese kivihunniku keskele sobitas. Selle väikese mälestusmärgi otsa seadis Jamie ettevaatlikult trahterist kaasa võetud küünlajupi.

Seisime kõik natuke aega kohmetunult haua ümber, teadmata kuidas hüvasti jätta. Jamie ja Duncan seisid kõrvuti ning vaatasid maha. Cullodenist saadik oli neil olnud palju selliseid lõplikke jumalagajätte, kuigi sageli vähem tseremoniaalseid.

Lõpuks noogutas Jamie Fergusele, kes võttis kuiva männirao, süütas selle tõrvikust põlema, kummardas ja läitis küünla.

„Requiem aeternam dona ei, et lux perpetua luceat ei ...” ütles Jamie vaikselt.

„Igavest rahu anna talle, oo Issand, ja lase igavene valgus paista tema peale,” kajas noor Ian tasa vastu ja tõrvikuvalgus langes tema pühalikule näole.

Pöörasime sõnatult ringi ja lahkusime surnuaialt. Meie selja taha jäi seisvas, raskes õhus ühtlaselt ja ilma hubisemata põlev küünal, nagu altarilamp tühjas kirikus.

*

Kui me väljaspool linnamüüre sõjaväepostini jõudsime, oli kuu juba kõrgel taevas. See oli vaid poolkuu, kuid heitis küllalt valgust segitrambitud porisele teele meie ees, mis oli piisavalt lai kahe kõrvuti sõitva vankri tarvis.

Olime selliste postidega tuttavad juba Savannah’ ja Charlestoni vaheliselt teelt, enamasti koosnesid need tüdinud sõdurpoistest, kes lasid meid käeviipega läbi, ilma et oleksid vaevunud kontrollima meie Georgiast saadud passe. Valvepostide esmaülesanne oli otsida salakaupa ja püüda mõnd peremehe juurest põgenenud sunnitöölist või orja.

Isegi räpaste ja sugematutena ei äratanud me tavaliselt mingit tähelepanu; vähesed teelised nägid paremad välja. Fergus ja Duncan ei saanud olla lepinguliselt orjusse müüdud, võttes arvesse nende invaliidsust, ja Jamie olemus tungis läbi igast rõivast; närus kuues või mitte, keegi ei võinud teda mingiks teenriks pidada.

Kuid täna öösel olid asjad teisiti. Valvepunktis oli tavalise kahe asemel kaheksa sõdurit, kõik korralikult relvis ja erksad. Musketirauad läigatasid kuuvalgel ja pimedusest kõlas hüüe: „Seis! Teie nimi ja amet!” Mu näost kuue tolli kaugusele tõsteti latern, mis mu hetkeks pimestas.

„James Fraser, teel Wilmingtoni, koos perekonna ja teenritega,” vastas Jamie rahulikult ja tema käed olid kindlad, kui ta valjad mulle ulatas ja põuest passid võttis.

Hoidsin pead maas, püüdes paista väsinud ja ükskõikne. Olingi tegelikult väsinud – oleksin võinud sinnasamasse maanteele pikali visata ja uinuda –, kuid kaugeltki mitte ükskõikne. Mida tehakse inimestega, kes abistavad tapalavalt põgenenud surmamõistetut? küsisin endalt. Mööda mu kaelakonti nõrgus alla üksik higipiisk.

„Ega te tee peal kedagi näinud ei ole, söör?” See „söör” tuli pisut vastumeelselt; laterna kollases valgussõõris oli selgelt näha, kui kulunud on tema kuub ja minu kleit.

„Üks vanker, mis tuli linnast ja sõitis meist mööda; küllap olete seda juba ise näinud,” vastas Jamie. Seersant mühatas midagi vastuseks, uuris hoolikalt passe, piilus siis vankrikatte alla ja tegi kindlaks, et isikute arv klapib.

„Mis kaupa te veate?” Ta ulatas passid tagasi, viibates ühele alluvale, et see vankri läbi otsiks. Rapsasin tahtmatult valjastega, mispeale hobused korskasid ja raputasid päid. Jamie saapanina müksas minu oma, kuid otsa ta mulle ei vaadanud.

„Natuke majapidamiseks tarvilikku kraami,” vastas ta endise rahuga. „Pool hirve, kott soola proviandiks. Ja üks laip.”

„Mis asi?”

Jamie võttis mult valjad ja keeras nagu muuseas randme ümber. Silmanurgast nägin, kuidas Duncan vaikselt metsapimeduse poole taandus; Fergus oli oma taskuvargaosavusega juba silmist kadunud.

„Selle mehe surnukeha, kes täna pealelõunal üles poodi. Ma tundsin teda; palusin kolonel Franklinilt luba ta põhja poole sugulaste juurde viia. Sellepärast me öösel reisimegi,” lisas ta delikaatselt.

„Selge.” Seersant viipas laternamehe lähemale. Ta uuris Jamiet silmi pilutades mõtlikult ja noogutas siis. „Ma mäletan teid,” ütles ta. „Te hüüdsite talle lõpus. Teie sõber?”

„Ma tundsin teda kunagi. Palju aastaid tagasi,” lisas ta. Seersant nõksas peaga alluvale, kuid ei pööranud pilku Jamielt.

„Vaata üle, Griswold.”

Griswold, kes oli umbes neljateistkümnene, ei näidanud käsu täitmisel üles erilist entusiasmi, kuid kergitas kohusetundlikult kattevaipa ja tõstis laterna ligi, et vaadata vankripõhja. Sundisin ennast mitte pead pöörama.

Minupoolne hobune korskas ja viskas peaga. Kui meil tuleb põgeneda, kulub hobustel mitu sekundit, enne kui vanker liikvele läheb. Kuulsin, kuidas Ian mu selja taga ennast kohendas, pannes käe istme taha peidetud hikkoripuust malakale.

„Jah, söör, see on surnu,” teatas Griswold. „Surilinas.” Ta lasi kardina kergendustundega alla ja hingas nina kaudu pahinal välja.

„Pane tääk otsa ja torka ta läbi,” ütles seersant, pilk endiselt Jamiel. Ma vist häälitsesin, sest ta silmad pöördusid minule.

„Te määrite mu vankri ära,” ajas Jamie vastu. „Mees on üsna küps, päev otsa kuuma käes, mis?”

Seersant turtsatas kärsitult. „Torka siis jalga. Lase käia, Griswold.”

Silmanähtava tõrksusega kinnitas Griswold täägi püssi külge ja kikivarvule tõustes hakkas õrnalt vankripõhjas ringi sorkima. Ian mu selja taga oli vaikselt vilistama hakanud. Šoti viisi, mille pealkiri kõlas tõlkes „Hommikul ma koolen”, mida ma pidasin temast täiesti taktituks.

„Ei, söör, surnud mis surnud.” Griswold lasi end tagasi kontsadele ja tema hääles kõlas kergendus. „Torkasin kõvasti, aga ei liigutand varvastki.”

„Hea küll siis.” Seersant lasi noormehe käelehvitusega vabaks ja noogutas Jamiele. „Võite edasi sõita, härra Fraser. Aga ma soovitan tulevikus sõpru paremini valida.”

Nägin, kuidas Jamie valjaid hoidvad sõrmenukid valgeks tõmbusid, kuid ta vaid ajas selja sirgu ja sättis kübara kindlamini pähe. Siis laksutas ta keelt ja hobused võtsid järsult paigalt, jättes laternavalgusse maha heleda tolmupilve.

Pärast valgust tundus pimedus meid endasse neelavat; hoolimata kuust ei näinud ma peaaegu midagi. Öö võttis meid oma embusse. Tundsin ennast kui tagaaetud metsloom, kes on pelgupaiga leidnud, ja hingasin raskest leitsakust hoolimata vabamalt.

Sõitsime ligi veerand miili, enne kui keegi suu lahti tegi.

„Olete haavatud, härra Bonnet?” küsis Ian valju sosinaga, mis napilt üle vankrimürina kostis.

„Jah, ta torkas mind kintsu, kuradi kutsikas,” vastas Bonnet vaiksel, kuid rahulikul häälel. „Jumal tänatud, et ta enne ära läks, kui veri läbi imbus. Surnud ei veritse.”

„Olete tõsiselt viga saanud? Kas ma tulen taha ja vaatan üle?” küsisin pead pöörates. Bonnet oli katteriide kõrvale tõmmanud ja ennast istuli ajanud – ähmane kahvatu kuju pimeduses.

„Ei, tänan, proua. Ma tõmbasin sellele suka ümber ja ma arvan, et sellest piisab.” Mu öine nägemus tuli tagasi; nägin heledate juuste läigatust, kui ta pea alla kummardas.

„Kuidas tundub, kas te kõndida saate?” küsis Jamie, pani hobused sammu sõitma ja pööras ennast, et võõrast uurida. Kuigi tema toon ei olnud tõrjuv, oli siiski selge, et ta sooviks meie ohtlikust lastist vabaneda nii kiiresti kui võimalik.

„Eriti mitte. Mul on väga kahju, söör.” Ka Bonnet sai aru, et Jamie sooviks tast lahti saada. Ta ajas end vankripõhjast teatud raskustega püsti ja toetus terve jala põlvega puki taha. Ta alakeha jäi pimedusse, kuid ma tundsin vere lõhna, mis oli teravam kui Gavini surnulina nõrk lehk.

„Mul on üks ettepanek, härra Fraser. Kolme miili pärast jõuame Kaubaveo maanteele. Veel miil teeristist edasi pöörab mere poole teine tee. See pole palju rohkem kui rööpapaar, aga sõidetav. See viib ühe oja äärde, mis voolab merre. Mõned mu kaaslased heidavad seal nädala jooksul ankrusse; kui te saaksite mulle jätta natuke provianti, võiksin neid suhteliselt ohutult seal oodata, ja teie saaksite teekonda jätkata ilma minu kohaloleku needuseta.”

„Kaaslased? Te mõtlete – mereröövlid?” Iani hääles kõlas hirmunoot. Olles piraatide poolt Šotimaalt röövitud, ei omistanud ta neile mingeid romantilisi omadusi, nagu viieteistkümneaastased tavaliselt.

„See sõltub vaatevinklist, poja,” kostis Bonnet muiates. „Mõlema Carolina kubernerid nimetaksid neid kindlasti nii; Wilmingtoni ja Charlestoni kaupmehed aga hoopis teisiti.”

Jamie turtsatas. „Salakaubavedajad, neh? Ja millega need teie kaaslased siis ka kauplevad?”

„Kõigega, mis on ülevedamise riski väärt.” Lõbus noot ei olnud Bonneti häälest kadunud, kuid nüüd vürtsitas seda künism. „Kas kavatsete oma abi eest mingit tasu küsida? Seda annaks korraldada.”

„Ei kavatse,” vastas Jamie külmalt. „Ma päästsin teid Gavin Hayesi pärast, ja iseenda pärast. Sellise teene eest ma tasu ei küsi.”

„Ma ei tahtnud teid solvata, söör.” Bonnet kummardas kergelt meie suunas.

„Ei mõistnudki nii,” vastas Jamie lühidalt. Ta raputas valjad sirgu ja keeras kätt vahetades uuesti kokku.

Vestlus suri selle väikese kokkupõrke järel välja, ehkki Bonnet jätkas sõitu meie taga põlvitades, piiludes üle mu õla pimedale teele. Kuid rohkem sõdureid välja ei ilmunud; mingit liikumist ei olnud, isegi mitte tuule kahinat lehtedes. Suveöö vaikust ei seganud miski peale mõne üksiku möödalendava öölinnu siutsatuse või öökulli huike.

Hobusekapjade pehme rütmiline tümpsumine tolmus ja vankri kääksumine ning lõgin hakkasid mind unele uinutama. Püüdsin pead püsti hoida ja ees kõrguvate puude mustavaid varje jälgida, kuid tundsin ikka, kuidas ma Jamie najale vajun ja mu silmad kõigi pingutuste kiuste kinni vajuvad.

Jamie pani valjad vasakusse kätte, võttis parema käega mul ümbert kinni ja tõmbas oma õla vastu. Nagu alati, tundsin teda puudutades ennast turvaliselt. Vajusin lõdvaks, põsk kõvasti vastu tema tolmust seržkuube, ja langesin otsekohe sellesse rahutusse unelusse, mille annavad kokku ülim kurnatus ja võimaluse puudumine pikali heita.

Avasin korraks silmad ja nägin Duncan Innesi kõhetut kuju väsimatul mägilasesammul vankri kõrval astuvat, pea nagu mõttesse vajunult maas. Panin silmad jälle kinni ja kandusin uniellu, kus päevased mälupildid segunesid tärkavate unenägude fragmentidega. Nägin, kuidas kõrtsilaua all magab hiiglaslik skunks, kes ärgates ühineb „Tähelipu” lauluga, ja seejärel kõlkuvat poodut, kes tõstab oma jõnksleva pea ja irvitab, silmaaugud tühjad ... Ärkasin selle peale, et Jamie mind õrnalt raputab.

„Roni parem sinna taha ja heida pikali, inglismann,” ütles ta. „Sa tõmbled unes. Järgmisena kukud sa tee peale.”

Nõustusin udusel pilgul ja ronisin kohmakalt üle istme vankrisse, vahetades kohad Bonnetiga, ning leidsin endale koha vankripõhjas noore Iani kägaras kogu kõrval.

Vankris haises kopituse ja veel millegi hullema järele. Ian oli pea pannud rohmakalt raiutud poolikule hirverümbale, mis oli mässitud parkimata nahka. Rollo oli asja lahendanud paremini, tema karvane koon puhkas Iani kõhul. Mina võtsin pea alla nahast soolakoti. Sile nahk oli põse all kõva, kuid vähemalt ei haisenud.

Vankri hüplevaid põhjalaudu ei saanud ka kujutlusvõimet pingutades mugavaks nimetada, ent kergendus, mida pakkus võimalus ennast välja sirutada, oli nii valdav, et ma raputamist ja hüppeid peaaegu ei märganudki. Keerasin ennast seljale ja vaatasin mõõtmatusse põhjapoolkera taevasse, mis oli vilkuvaid tähti tihedalt täis tipitud. Lumen Christi, mõtlesin ma, ja olles leidnud lohutust mõttest, et Gavin Hayes on taevatähtede valgel turvaliselt koduteel, jäin uuesti kohe magama.

Ma ei osanud öelda, kui kaua ma sellesse uimastavasse palavuseja väsimusetekki mähituna magasin. Siis muutis vanker käiku ja ma kerkisin higist märjana aeglaselt teadvuse pealispinnale.

Bonnet ja Jamie vestlesid vaiksel sundimatul häälel nagu äsjatutvunud inimesed, kes on esimese kohmetuse järel teineteisega pisut kohanenud.

„Te ütlesite, et päästsite mind Gavin Hayesi – ja iseenda pärast,” lausus Bonnet parajasti. Ta kõneles tasa ja tema hääl oli vankrimürinas vaevalt kuulda. „Mida te sellega mõtlesite, söör, kui tohib küsida ...?”

Jamie ei vastanud kohe; jäin peaaegu magama, enne kui ta seda tegi, kuid lõpuks vastus siiski tuli, kandudes kehatult läbi sooja pimeda öö.

„Te vist läinud öösi palju ei maganud, mis? Teades, mis järgmisel päeval tulemas on?”

Bonnet kõhistas naerda, aga mitte väga lõbusalt.

„Täpselt nii,” ütles ta. „Kahtlen, kas ma kunagi seda unustan.”

„Mina ka mitte.” Jamie ütles hobustele midagi tasakesi gaeli keeles ja need aeglustasid sammu. „Olen ühe sellise öö üle elanud – teades, et kui saabub hommik, puuakse mind üles. Ja ometi jäin ma ellu tänu ühele inimesele, kes mu päästmiseks paljuga riskis.”

„Või nii,” sõnas Bonnet vaikselt. „Nii et te olete asgina ageli, eks ole?”

„Ah soo? Ja mida see peaks tähendama?”

Puulehed kraapisid sahinal vastu vankrikülge ja vänge puudelõhn läks äkki tugevamaks. Midagi kerget puudutas mu nägu – ülalt langevad lehed. Hobused aeglustasid sammu ja vanker hakkas teistmoodi veerema, sest rattad olid jõudnud ebatasasele pinnale. Olime pööranud kitsale teele, mis viis Bonneti jõekese poole.

„Asgina ageli on väljend, mida kasutavad punased metslased – tšerokiid mägedes; kuulsin seda ühe käest, kes oli mul teejuhiks. See tähendab „poolvaim” – keegi, kes peaks olema õigupoolest surnud, aga on mingil põhjusel siia ilma jäänud; näiteks naine, kes on paranenud surmahaigusest, vaenlase kätte sattunud, või siis ka vaenlaste käest põgenema pääsenud mees. Tšerokiid arvavad, et asgina ageli on ühe jalaga siinilmas, teise jalaga aga vaimude maailmas. Selline inimene saab vaimudega rääkida ja näha nannahiisid – väikest rahvast.”

„Väike rahvas? Nagu meie haldjad?” küsis Jamie üllatunud häälega.

„Midagi sinnakanti.” Bonnet sirutas ennast ja pukk kääksatas. „Indiaanlaste jutu järgi elavad nannahiid mägede sees ja tulevad sõja- ja hädaajal inimestele appi.”

„Kas tõesti? Siis on see umbes nagu Šoti mägismaa juttudes – seal räägitakse vanarahvast.”

„Tõepoolest.” Bonnet näis jutust lõbu tundvat. „No selle järgi, mis mina kuulnud olen, pole šoti mägilaste ja punanahkade vahel erilist vahet, kui kõnelda barbaarsest käitumisest.”

„Jamajutt,” kostis Jamie üldsegi mitte solvunult. „Punanahad söövad vaenlaste südameid, nagu ma kuulnud olen. Mina eelistan sellele küll kausitäit head kaeraputru.”

Bonnet tegi mingi häälitsuse, mille ta sealsamas alla surus.

„Te olete mägilane? No siis ma pean küll ütlema, et barbari kohta olete te vägagi tsiviliseeritud, söör,” kinnitas ta Jamiele, tagasihoitud naer hääles võbelemas.

„Olen teile teie lahke arvamuse eest üliväga tänulik,” vastas Jamie sama armastusväärselt.

Meeste hääled hajusid rataste rütmilisse kääksumisse ja ma uinusin taas järge kuulmata.

*

Kui kinni pidasime, rippus kuu madalal puude kohal. Mind äratas Iani kohmerdamine, kes ronis uniselt üle vankriserva, et aidata Jamiel hobuseid talitada. Ajasin pea püsti ja nägin saviste ning mudaste kallaste vahel voolavat laia jõge, mille sätendavmust pind kaldalähedastest kividest üle voolates hõbedaselt vilkus. Bonnet võis seda Uue Maailma asukale omase laia joonega ju ojaks nimetada, aga enamik paadiga liiklejaid oleks seda minu arvates täiesti korralikuks jõeks pidanud.

Mehed liikusid pimedas edasi-tagasi, vahetamata toimetades rohkem kui mõne pominal öeldud sõna. Nende liikumine oli harjumatult aeglane ja kõike viirastuslikuks muutva väsimuse mõjul näisid nad otsekui öösse hajuvat.

„Inglismann, otsi endale ase ja heida magama,” ütles Jamie mind toetades, kui end ebakindlalt vankrist välja kukutasin. „Ma pean meie külalisele moona kaasa panema ja ta teele saatma, ja siis veel hobused kuivaks nühkima ning kammitsasse panema.”

Õhutemperatuur polnud päikeseloojangust saadik peaaegu üldse langenud, kuid vee lähedal tundus õhk siiski värskem ja ma tundsin ennast veidi erksamalt.

„Ma ei saa enne magada, kui olen ujumas käinud,” ütlesin niiskusest läbi imbunud pihikut rindadest eemale tõmmates. „Tunnen ennast kohutavalt.” Higised juuksed kleepusid meelekohtadele, ihu tundus räpane ja sügeles. Mustav vesi paistis olevat jahe ja kutsuv. Jamiegi vaatas seda igatsevalt ja näpitses oma kortsus kraed.

„Raske seda sulle ette heita. Aga ole ettevaatlik; Bonnet ütleb, et see jõgi on keskelt piisavalt sügav, et ketš võib sisse sõita, ja tõus ja mõõn ulatuvad siiani; vool on tugev.”

„Ma hoian kalda ligi.” Näitasin allavoolu, kus väike maanina tähistas jõekäänakut, mida piirasid kuuvalguses hõbejalt kumavad pajud. „Näed seda? Seal peaks olema midagi vannitaolist.”

„Jajaa. Ole siis ettevaatlik,” kordas ta ja pigistas hüvastijätuks mu küünarnukki. Kui minema hakkasin, kerkis mu ette suure kahvatu kogu. See oli meie äsjane külaline, üks püksisäär kuivanud verega koos.

„Teie teenistuses, proua,” ütles ta mulle vigastatud jalast hoolimata aupaklikult kummardades. „Kas võin teiega nüüd jumalaga jätta?” Ta oli natuke lähemal, kui mulle meeldinuks ja ma surusin alla soovi taganeda.

„Jah, võite,” ütlesin ma ja noogutasin talle, lükates tagasi üksiku juukseloki. „Õnn kaasa, härra Bonnet.”

„Tänan teid lahkete soovide eest, proua,” vastas ta vaikselt. „Aga olen aru saanud, et oma õnne sepp on mees ikka enamasti ise. Head ööd, proua.” Ta kummardas veel korra ja kõndis tugevasti longates minema, nagu mõne haavatud karu vaim.

Jõevulin mattis kinni enamiku tavalistest ööhäältest. Nägin, kuidas üle veel peegelduva kuuvalgusraja vilksatas nahkhiir, küttides silmaga nähtamatuid putukaid, ja taas öösse kadus. Kui pimedas veel keegi hiilis, siis tegi ta seda vaikselt.

Jamie mühatas vaikselt omaette.

„Ausalt öelda on mul selle mehe suhtes mõned kahtlused küll,” ütles ta nagu vastuseks küsimusele, mida ma polnud esitanud. „Saan vaid loota, et olin lihtsalt haleda südamega, mitte haleda peaga, kui teda aitasin.”

„Sa ju ei saanud teda jätta timukale,” ütlesin ma.

„Oh, oleksin saanud küll,” vastas ta mu üllatuseks. Ta märkas mu pilku ja muigas, pilklik huulekõverdus vaevu pimeduses paistmas.

„Tead, inglismann, ega kroonu alati ka valesid mehi ei poo,” ütles ta. „Sagedamini on ikka nii, et too vennike seal köie teises otsas on oma koha ära teeninud. Ja mulle ei meeldiks põrmugi mõte, et olen mõne võllaroa pakku aidanud.” Ta kehitas õlgu ja pühkis juuksed silmilt.

„Nojah, aga nüüd on see tehtud. Mine nüüd kümblema, inglismann, ma tulen sulle kohe järele, kui saan.”

Tõusin kikivarvule, et teda suudelda, ja tundsin, et ta naeratab. Mu keel puudutas küsivalt ta suud ja vastuseks hammustas ta õrnalt mu alahuult.

„Kas sa jõuad magamaminekuga pisut oodata, inglismann?”

„Nii kaua kui vaja,” kinnitasin. „Aga tee kiiresti, eks?”

*

Pajudealuse maanina otsas oli lapike haljast muru. Võtsin ennast aeglaselt riidest lahti, nautides meretuule puhumist juba läbi niiske särgi ja sukkade ning lõplikku vabanemist, kui viimased riidetükid maha pudenesid, jättes mind alasti öösse.

Astusin ettevaatlikult vette. See oli üllatavalt jahe, sooja ööõhuga võrreldes lausa külm. Põhi oli enamasti mudane, kuid juba jardi kaugusel kaldast asendus see peene liivaga.

Ehkki jõgi allus tõusu ja mõõna vaheldumisele, olime omadega nii kõrgel ülesvoolu, et vesi oli värske ning mage. Jõin seda ja uhasin näkku ning pesin kurgu ja nina tolmust puhtaks.

Kahlasin poole reieni sisse, pidades meeles Jamie hoiatust hauakohtade ja hoovuste eest. Pärast tapvat päevapalavust ja lämbet ööd mõjus paljast nahka puudutav jahedus kirjeldamatu kergendusena. Võtsin ühe kamalutäie vett teise järel ja viskasin näole ning rindadele; veepiisad veeresid mööda mu kõhtu alla ja kõditasid mind jalgade vahelt.

Tundsin alanud tõusu jõudu, mis surus vastu mu sääri ja mind vaikselt kalda poole lükkas. Aga ma ei olnud selleks veel valmis. Mul ei olnud seepi, kuid ma laskusin põlvili, loputasin selge mustava veega mitu korda juukseid ja hõõrusin keha peenikese liivaga, kuni tekkis tunne, et nahk on õhukene ning punetab.

Lõpuks ronisin kivisele kaldale ja jäin lõdvalt lebama nagu näkk kuupaistel, lastes päevast soojust õhkaval kivil ning soojal õhul hellitada oma mahajahtunud keha. Kammisin oma paksud lokkis juuksed sõrmedega läbi, nii et veetilgad lendasid. Märg kivi lõhnas nagu peen ja torkiv vihm.

Olin väga väsinud, kuid ühtlasi eluvaimu täis, ja viibisin selles poolteadvuseta olekus, kus mõtted aeglustuvad ja põgusad füüsilised aistingud suureks paisuvad. Vedasin oma paljaid jalgu aeglaselt üle liivakivist aseme, tundes mõnu õrnast kraapimisest, ja libistasin käe kergelt reie siseküljele, tekitades käejäljes kananaha.

Mu rinnad kerkisid kuuvalgusele vastu – jahedad valged kuhilad, kaetud läbipaistvate piiskadega. Silitasin üht nibu ja jälgisin, kuidas see ise jäigaks tõmbus, ajades end püsti nagu võluväel.

See on üldse üks nõiduslik koht, mõtlesin ma. Öö oli vaikne, kuid siin valitses selline lõõgastunud meeleolu, nagu soojas merevees hulpides. Ranna läheduses oli taevas selge ja tähed särasid mu pea kohal nagu teemandid, heites teravat, eredat valgust.

Vaikne sulpsatus sundis mind jõe poole vaatama. Veepinnal polnud näha muud kui tähistaeva õrna sädelust, mis nägi välja nagu ämblikuvõrku takerdunud jaaniussid.

Kuid siis nägin, kuidas jõe keskel kerkis veepinnale suur pea, vesi nõrgumas suurelt koonult. Rollo lõugade vahel siputas kala; korraks vilksatasid tema hõbedased soomused, kui koer ägedalt peaga rapsas, et murda kala selgroog. Siis ujus tohutu krants aeglaselt vastaskaldale, raputas kasukast vee välja ja lonkis minema, sätendav õhtusöök lõdvalt lõugade vahel rippumas.

Siis peatus koer veel korraks, vaatas mulle otsa ja karvakrae raamis tema kollasid silmi ning säravat kala. Nagu mingi primitivistlik maal, mõtlesin ma; midagi Rousseau’lt, kaasa arvatud kontrast metsiku looduse ja täieliku vaikuse vahel.

Seejärel krants kadus ja vastaskaldal polnud enam muud näha kui puud, mille taga võis peituda mis tahes. Aga mis seal tegelikult on? küsisin endalt. Järgmised puud, vastas see ajusagar, kus peitus loogika.

„Ja palju muudki,” pomisesin salapärasesse pimedusse vaadates. Tsivilisatsioon – isegi see primitiivne tsivilisatsioon, millega olin harjuda jõudnud – ei olnud enamat kui peenike viirg mandri serval. Kahesaja miili kaugusel mererannast polnud ei linnu ega talusid. Ja sealt edasi tuli kolm tuhat miili ... mida? Metsikut maad loomulikult, ja ohte. Ja seiklusi – ning vabadust.

See oli lõpuks vaba maailm, vaba hirmust ja täis rõõmu, sest nüüd me olime Jamiega koos kogu eluks, mis meile veel antud. Lahkumised ja kurbus olid seljataga. Isegi mõte Briannale ei tekitanud ülemäärast kahetsust – ma igatsesin ta järele väga ja mõtlesin ta peale pidevalt, kuid teadsin, et ta on turvaliselt omas ajas ja see teadmine aitas taluda tema puudumist.

Lasin end tagasi kivile, sinna lõksu jäänud soojus kiirgas mu kehasse, tundsin rõõmu lihtsalt elus olemisest. Veetilgad rindadel kuivasid mu pilgu all, taandudes kõigepealt niisketeks laikudeks ja haihtudes seejärel hoopiski.

Vee kohal sõelusid kihulaseparved; ma ei näinud neid, kuid teadsin kalade lupsulöömise järgi, kes neid õhust püüda üritasid, et nad on seal.

Putukad olid meid piinanud kõik see aeg. Uurisin Jamie ihu igal hommikul üksipulgi läbi, korjates kortsudest aplaid puuke ja sametlesti, ning võidsin mehi rohke purustatud mündi- ja tubakalehtede mahlaga. Tänu sellele ei õginud poolvarjulise metsa all varitsevad sääskede, kihulaste ja parmude parved neid elusalt, kuid see ei päästnud mehi pealetükkivate putukahordide käest, kes pidevalt kõrva, silma, ninna ja suhu tükkides nad peaaegu hulluks ajasid.

Kummaline küll, aga mind jättis enamik satikaid puutumata. Ian narritas mind, et see on ravimtaimede lehk, mis neid eemale peletab, aga minu arvates oli põhjus sügavamal, sest isegi vahetult pärast suplust ei ilmutanud nad soovi mind tülitada.

Mõtlesin, et tegemist on ehk evolutsioonilise kõrvalekaldega – oletuslikult –, mis kaitseb mind siin ka külmetus- ja muude kergemate haiguste eest. Verejanulised mikroobid evolutsioneeruvad koos inimesega ja on tundlikud oma peremeesorganismide kõige peenemate keemiliste signaalide suhtes. Tulles teisest ajastust, ei olnud mu signaalid enam täpselt need, ja järelikult ei pidanud satikad mind enam oma saakloomaks.

„Aga võib-olla on Ianil õigus ja ma lihtsalt haisen koledasti,” ütlesin valjusti. Kastsin sõrmed vette ja raputasin veetilku kivil puhkava kiili peale, kellest polnud värve neelava hämaruse käes näha rohkem kui läbipaistev vari.

Lootsin, et Jamie teeb kiiresti. Olin päevade kaupa tema kõrval pukis istunud, jälginud ta vaevumärgatavaid liigutusi hobuseid juhtides, näinud valguse mängu ta näol, kui ta rääkis või naeratas, ja sellest piisas, et panna mu peopesi kihelema suurest soovist teda puudutada. Me ei olnud mitu päeva seksinud, sest Charlestoni jõudmisega oli kiire ja teiseks segas mind teadmine, et kuuldekaugusel on tosinkond meest.

Mu keha silitas soe tuulehoog ja ihukarvad tõusid selle puudutusest püsti. Nüüd ei ole kiiret ja keegi ei kuule. Lükkasin käega üle pehme kõhu ja veel pehmema naha reite sisekülgedel, kus veri pulseeris ühes taktis südamega. Tegin peo kausiks ja tundsin painava iha paisunud ning niisket valu.

Sulgesin silmad ja hõõrusin end kergelt, nautides tugevnevat seksinälga.

„Ja kus sina oled, Jamie Fraser?” pomisesin ma.

„Siin,” kõlas kähe vastus.

Lõin silmad ehmunult lahti. Ta seisis jões, must kuue jala kaugusel, poolde reide ulatuvas vees, meheriist kahvatult kumava keha taustal mustav ja kange. Juuksed rippusid lahtiselt õlgadel, raamistades helevalget nägu, pilkumatuis silmis ainitine pilk nagu meie hunt-koeral. Ülim metsikus, ülim liikumatus.

Siis ta liigahtas ja hakkas minu poole tulema, olles endiselt süvenenud, kuid mitte enam liikumatu. Mind puudutades olid ta reied külmad nagu jõevesi, kuid soojenesid mõne hetkega ja läksid kuumaks. Kõik kohad mu kehal, mis tundsid tema paitust, hakkasid higistama ja kuuma niiskuse laine voogas taas läbi mu rindade, muutes nad tema tugeva rinna vastas ümmargusteks ja kleepuvateks.

Siis jõudis ta suu minu omani ja ma sulasin – peaaegu sõna otseses mõttes – temasse. Ma ei hoolinud palavusest, mind ei huvitanud, kas niiskus mu nahal on minu või tema higi. Isegi putukaparved kaotasid tähtsuse. Kergitasin puusi ja ta sisenes minusse, libeda ja kõvana, ning tema viimnegi jahedusevari haihtus mu palavuses, nagu oleks külm mõõgatera torgatud kuuma vere sisse.