Читать книгу Rannal õitseb kibuvits - Erik Tohvri - Страница 4

Mees kõndis rohtukasvanud metsarajal. Vana mees, kindlasti üle kuuekümne, astus pikkamisi, veidi töntsakal sammul nagu ikka siis, kui end parajasti ei kontrollita ja luud-liikmed omapead talitavad. Linnatänaval poleks ta niimoodi kõndinud; temas oli veel küllalt rühti, et end sirgena hoida ning pika ja kindla sammuga kõndida, aga siin oli ta mõttesse vajunud, astus aeg-ajalt ringi vaadates, nagu oleks midagi oodanud või isegi peljanud. Kergelt looklev rada kulges mööda metsasihti. Õigemini polnud see tavaline metsasiht, vaid läbi metsa rajatud kõrgepingeliini trass, millel sirge betoonpostide rida juhtmeid kandis. Liin, mis siia mereäärsesse kõrvalisse kolkakülla valguse tõi.

„Näe, ikka seisavad teised…” pomises mees, peatus ja silitas käega üle posti krobelise betoonpinna. Hea oli kogeda, et tema kätetöö oli püsima jäänud ja nüüd, aastakümneid hiljem, siia metsade taha endiselt voolu toimetas. Rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi oli ta liiniehitusbrigaadis töötanud, kõik need postid läbi roninud, traaverseid ja isolaatoreid monteerinud ning juhtmeid pingutanud. Mitu suvekuud olid nad siinkandis möllanud, enne kui liinid valmis said ja Kiviranna uue kalavastuvõtupunkti juurde püsti pandud alajaam hakkas ümbrusele voolu andma. Siis oli selles kandis töödel lõpp peal, paarsada kilomeetrit eemal ootasid juba uus töö. uus ümbrus ja uued inimesed.

Mees seisatas, vaatas ringi ja läks siis edasi. Ikka pikkamööda, nagu iga sammu kaaludes. Või siis oskamata otsustada, millal on õige aeg ringi pöörata ja tagasi minna suurteele, kuhu ta oli auto jätnud. Aga jalad kippusid edasi nagu mingit sundust tundes ja mees allus nimetule kutsele.

Jah, palju on siin kolmekümne aastaga muutunud, endistele lagendikele noor mets peale kasvanud, heinamaana teeninud puisniidust läbitungimatu võsa saanud. Lehmi siinkandis nähtavasti enam ei peeta, et heina vaja oleks… Siis veel peeti. Ka Saimal oli lehm, punase-valgekirju.

Saima… See nimi oli mehe mälus aastatega unustusse jäänud, rohtu kasvanud nagu see teeradagi, mida mööda ta jalad astusid. Saima, naiivsevõitu linalakk külanoorik, kes elas meretuultest räsitud rookatusega vanas talumajas. Üksinda. Või õigemini – oma isatu lapsega kahekesi. Naine, keda oleks vist võinud isegi kaluriks nimetada, sest ta käis koos meestega merel võrke panemas ja mõrdasid nõudmas. Kuidagiviisi pidi ju inimene siin mereäärses maakolkas ära elama.

Mis ta tütre nimi oli? Mees püüdis mälu pingutades sealt mitmesuguseid nimesid välja meelitada, aga ükski neist selle meenutusega ei haakunud. Plikatirts ise oli küll meeles, viiekuueaastane, juuksed rotisabasse palmitsetud, sitskleidike seljas, nii oli ta seal rõõmsalt lallitades ringi lasknud. Mis neist saanud on, nii palju aastaid on möödunud… Ei tea, kas Jaaniku majagi enam alles on, juba siis oli see viletsavõitu.

Maja oli alles. See tekkis mehe vaatevälja isegi ootamatult, kui mets lõppes ja teerada võsa vahelt mereäärsele lagendikule pööras. See pikk Läänemaa talumaja oleks just nagu tulijale vastu roomanud, justkui kutse peale märku andes – siin ma olen, minu juurde sa ju tahtsidki tulla… Ainult et see nagu polnudki enam seesama maja. Oli ja ei olnud ka, sest toonased halli karva, päikesest ja tormiilmadest kõmmeldunud palkseinad olid endale kambrite pool värvitud laudvoodri ümber saanud. Ilmselt ammu, sest värv oli juba vana, siit-sealt isegi maha koorunud, ka katuse eterniitplaatidele oli kohati samblatorte kasvanud. Siis, kolmekümne aasta eest, oli sel majal veel rookatus olnud.

„Nojah, küllap Saima läks lõpuks ikkagi mehele, mees tegi maja korda…” mõtiskles teekäija, seisatas ja võitles iseendaga – kas minna lähemale või siinsamas ümber pöörata? Mida tal olekski siin võõrastele seletada, tõenäoliselt on Saima selle maja ammu maha müünud ja remondigi tegid juba uued omanikud, muidugi linnainimesed, kes siin suvitamas käivad. Linnarahvas on ju kõik niisugused kohad üles nuuskinud, nüüd on igaühel auto istumise all… Ja kui Saima veel imekombel peakski siin elama, kas ta neid vanu aegu enam mäletab või tahab teda tunda? Või kas tohibki, kui tal oma mees majas?

Rohtunud teerajal seisev vanamees oleks nagu kahestunud. Üks osa temast tahtis edasi minna, seda kannustas mingi eriline nostalgia. See oli peaaegu soovunelm, tabamatu lootus, et edasi kõndides võiks ta uuesti nooreks saada ja leiaks üles midagi, mille ta arvas jäädavalt kaotanud olevat. Äkki saaks ta siis veel kord kolmekümneseks, nagu ta oli sel ajal olnud, kui siin elektriliine veeti ja tema Saimaga tuttavaks sai. Väga lähedalt tuttavaks…

Hetkeks tundis mees midagi südametunnistuspiina taolist. Ei, ta teadis täpselt, et ei olnud tookord Saimale midagi võlgu jäänud, nende tookordne suhe oli vaid mõlemapoolse üksindustunde peletamine. Ajutine enesepettus, vaid soov end kellegagi jagada, sellest pidi kindlasti ka Saima aru saama. Tähendab – see hinges kripeldama hakanud süütunne ei johtunud mõnest täitmata lubadusest, seda kindlasti mitte. Kuid inimese tundemaailm sisaldab ka palju selliseid jaotusi, mille täitmine ei ole tingimata kohustuslik, aga täitmata jätmine ikkagi mingi tühiku või võlatunde tekitab.

Jah, tol suvel oli ta siin paar kuud elanud, nad olid Saimaga suhelnud peaaegu nagu mees ja naine, aga vaid päev korraga, tulevikku kõneaineks võtmata. Siis tuli lõpp nii tööle kui ka nende vahekorrale. Töö Kivirannal sai valmis ja nende vahekord…

„Polnud enam vajalik,” ütles keegi siinsamas selja taga, nii et mees ehmunult ümber vaatas. Ei, kedagi ei olnud. Oli see südametunnistuse hääl?

„Jah, noorest peast sai igasugu lollusi tehtud,” pomises mees jälle omaette. Ta oli ammu kogenud, et niiviisi iseendaga rääkimine on vahel mõjuvam kui mõte, mis kuuldavatesse sõnadesse panemata jääb. Häälega väljaöelduna olid mõttes sündinud otsused konkreetsemad ja selgemad, see oli nagu kinnitus, et ta tõesti nii arvab. Praegune otsus jättis kõik otsad küll lahti; selles võis sisalduda isegi kahetsus, et ta tookord kuude kaupa kodust eemal viibides oli käe võõra naise järele sirutanud, ise siis juba pikka aega naisemees… Samas tuli ka õigustus: Ailiga polnudki nad abielu kestel lõplikku teineteisemõistmist leidnud, iseloomud ja temperamendid olid liiga erinevad. Elati vaid selleks, et oleks perekond ja lastel kodu, kuigi pereisa suurema osa ajast kuskil kaugel töötas ja igal nädalavahetusel koju ei saanudki. Perekonnast eemaloleku pidi aga korvama palk, mis nii Ailile kui ka lastele korraliku äraelamise võimaldas, ja seegi teadmine oli mehe tollaseid komistamisi õigustanud. On ju elus lugematu arv tegureid, mille hindamiseks ühikud puuduvad ja kriteeriumid vaieldavaks jäävad. Igaühel peab olema oma õiget kurssi näitav kompass, aga selliseid mõttelisi kompasse ei rihi ega atesteeri mitte keegi peale elust saadud kogemuste ja selle tarkvara, mis inimesele lapsepõlvekodust kaasa anti.

Mees lähenes majale ja märkas siis midagi, mis tema arvamise siin tegutsevatest linnasuvitajatest ümber lükkas. Sõstrapõõsaste all siblisid kolm pruunikirjut sulelist, tähendab – nii kanad kui ka elanikud pidid siin aasta ringi elama. Tookord piirdeta olnud õue ümbritses võrkaed, selles oli lai värav. Niisugune, millest ka veoautoga läbi pääseb.

Stopp! Nüüd aitab, oled näinud ja võid tagasi kõndida, manitses jälle keegi, aga seekord millegipärast vaiksemalt. Mitte enam käsuna, vaid nõuandena. Paraku oli juba hilja märkamatult taanduda, sest keegi ilmus trepile. Hallipäine, veidi vimma hoidev naisinimene.

„Tibu-tibu-tibu…” Naise pilk rändas kanu otsides mööda aeda, aga käsi peotäie teradega langes äkki rippu, sest ta märkas aia taga seisvat meest. Naine puistas terad kiirustades teerajale, tuli trepist alla ja kõndis võõra poole. Ruttamata, mõõduka sammuga.

„Kas te… otsite kedagi?” küsis ta eemalt.

Mehele oli perenaise ootamatu ilmumine ebameeldiv, ta pidi end koguma, et midagi mõistlikku öelda. Usutavalt põhjendada, miks ta niiviisi võõra aia taga seisab ja maja uudistab. Üldse tundis ta ennast ebakindlalt, just nagu oleks mingit hädaohtu haistnud.

„See, et… Ei, ma… Ei otsi! Aga… Ma pole ammu siiakanti sattunud ja nüüd tuli meelde, et kunagi elas siin üks Saimanimeline noorik. Kas te teate temast midagi?”

„Saima-nimeline noorik…” kordas naine, astus lähemale ja silmitses meest varjamatu uudishimuga. „Mis teil temast?”

„Me olime kunagi tuttavad, sellepärast! Tahaks teada, kuidas ta elab.”

Naise näole libises vari, ta sulges hetkeks silmad ja küsis muutunud, isegi värahtava häälega, nii et mees võpatas:

„Mis sa, Evald, minust siis tahad?”

„Sina…” Mees jäi kohkunult silmitsema. Saima? Aga kolmkümmend aastat on ju möödunud! „Sina oledki Saima! Anna andeks, et ma sind ära ei tundnud, aga…”

„Ega mina poleks sindki tundnud, aga sinu hääl… See ei muutu! Välimuse järgi poleks arvanud… Siis sa prille ei kandnud.”

„Nojah, aga mina, näe, ei tundnud sind isegi häälest,” vabandas Evald.

„Mul on vist parem muusikaline kuulmine, sellepärast.”

„Mina pole eluaeg viisi pidanud! Kui koolis oli koorilaul, sain mina varem koju. Kah hea asi!” seletas mees kergendatult, ta oli teda vaevanud küsimusele vastuse saanud. Saima oli alles, elas sealsamas ja näis pealegi kõigiti tegus inimene olevat.

„Mis me siis siin niiviisi üle aia, eks tule sisse! Ilus ilm, istume natuke õunapuu all pingil, ajame juttu.” Saima avas värava, Evald tegi küll mõtliku näo, aga allus kutsele. Mõlemad sammusid pingi poole. „Istu, ma kohe tulen…”

Perenaine kiirustas toimekal sammul majja ja Evald vaatas talle järele, kuni naise undrukusaba ukse vahele kadus.

Tema ei kannagi pikki pükse nagu tänapäeval suurem osa naisi, tuli mehele kohatu mõte. Kui vana ta nüüd olla võiks? Ilmselt hakkab varsti kuuekümneseks saama… Aga näeb selle vanuse kohta küllaltki hea välja, ja huvitav, et üldsegi mitte mõne tavalise külainimese moodi. Siin on kõik muutunud, nii talu kui ka perenaine, Saima ise võib-olla veelgi rohkem kui see maja…