Читать книгу Rannal õitseb kibuvits - Erik Tohvri - Страница 8

Vallast tulnud käskjala sõnum oli Kiviranna kaluripered Kaarepi ruumikasse elutuppa kokku kutsunud. Punavõimu käsku ei saanud tähele panemata jätta, kõigil oli äsjane küüditamine veel hästi meeles ja sellepärast olid kohal kõik peale laste ja mõne põdura vanakese. Kaarepite suur söögilaud oli köögist peretuppa taritud ja seina äärde seatud, sellele oli laotatud punane lina ja nüüd istusid laua taga seljaga vastu seina tähtsad vallaametnikud: partorg, täitevkomitee esimees ja nende kõrval kaks linnast tulnud, siinmail tundmatut tegelast. Koosolekust osavõtjate jaoks olid kiiruga kokku klopsitud hööveldamata laudadest pingid; nendele mahtus istuma paarkümmend kohalikku elanikku, kes ennast koosoleku algust oodates ilmselt ebamugavalt tundsid ja poolihääli vaid üksikuid repliike vahetasid. Niiviisi külarahvaga vastastikku istumine polnud arvatavasti ka asjameestele meeltmööda, nemad vältisid pinkidel istujatega silmsidet ja püüdsid tegevust leida, sirvides laual olevaid pabereid.

„Ega enam pole vist kedagi tulemas?” küsis partorg otseselt kellegi poole pöördumata ja sellepärast jäi tal ka vastus saamata. See oli nooremleitnandi auastmes mees, sõja kaasa teinud ja paar aastat tagasi demobiliseeritud. Ta kandis paguniteta sõjaväekuube ja säärsaapaid, oli umbes neljakümneaastane ja pärit valla teisest servast, nime poolest küll kuuldud, aga nägupidi siinmail tundmatu. „Kui on kõik kohal – hakkame siis peale!”

Valla esimene mees noogutas, ka temale oli amet uus ja harjumatu ning niiviisi rahva ees olemine kogunisti võõras. Külapuusepana oli ta neljakümnendal aastal proletariaadi hulka arvatud, uue võimuga usinasti kaasa jooksnud ja Saksa okupatsiooni ajal aastakese vangilaagris turvast lõiganud – seda oli küllalt, et mees partei poolt uueks vallavanemaks ehk nüüdse nimega täitevkomitee esimeheks soovitada. Ka see pidi ajutine nimi olema, juba liikusid jutud, et vald kaotatakse hoopis ja selle asemele tuleb kummalise nimega moodustis – külanõukogu.

Mundris mees ajas end püsti.

„Seltsimehed!” ütles ta nooremleitnandi kiledavõitu komandohäälel. „Täna on Kiviranna külas ajalooline päev, me oleme selleks kokku tulnud, et asutada uus ja nõukogulik ettevõte – kalurikolhoos! Järgmiseks on sõna seltsimees…” Linnamehe nimi oli kõnelejal meelest läinud ja ta vaatas abitult kõrvalistuja poole, kes selle peale omakorda püsti tõusis, end tutvustas ning hakkas päheõpitud kõnet soravalt esitama. Rääkis pikalt ja põhjalikult, kuidas nüüd, nõukogude korra viljastavates tingimustes, kalurite elu õitsema hakkab ja rikkus lausa robinal uksest-aknast sisse tuleb.

„Ka kalad kasvavad nüüd poole suuremaks!” sosistas Kiviaia Aadu enda kõrval istuvale Jaaniku Albertile kõrva. Aadu oli külas tuntud hambamees, kelleta iga siin peetud pulm, varrud või isegi matus kuidagi poolikuks jäi, sest tema oskas ka kõige hallimas ja igavamas olukorras mõne vaimuvälgatusega välja tulla. Paraku ei suutnud Aadu Kaarepi peretoas oma sosinat küllalt taltsutada ja öeldust said osa ka kõrvalistujad. Sellest tekkis rahva hulgas üldine naerumühatus.