Читать книгу Rannal õitseb kibuvits - Erik Tohvri - Страница 5

Mees seisis madalas, vaevu hargini ulatuvas rannavees ja loopis spinningut. Ta oli veel noorepoolne, alles kolmekümneseks saanud, kehakatteks pooleldi märjad trussikud ja kerge riidest nokatsmüts, et mere kohale vajunud päikese eest silmi varjata. Iga viske puhul pingutusid päevitunud ülakeha musklid, et lanti vuhinal läbi õhu võimalikult kaugele saata; kui see mõnikümmend meetrit eemal vette platsatas, hakkas kalamees kerima. Kõrra-kõrra-kõrra… tegi tamiilirull, kerija pilk oli aga keskendunud sinnapoole, kus loodetav kala peibutust haarama pidi. Käsi keris tamiili rullile, mees ise oli aga kehastunud tähelepanu: kas nüüd näkkab? Kas see spinninguritva läbinud nõksatus tekkis vaid põhjarohtu hauganud landist või oli lõpuks ometi kala?

Ei midagi, meri näis kalast täiesti tühi olevat. Üha enam tuli aga unnakidasid nendesse haakunud rohust puhastada ja mees loobus. Iga mõistlik inimene taipab, millal ettevõtmisel on mõtet ja millal mitte. Seekord kala lihtsalt ei olnud, mees sumas kaldale ja hakkas mööda kaldarada tagasi minema.

Siis märkas ta vastutulijat – heledapäine sale noorik kandis puusal kasti, milliseid spinningumees oli ka varem näinud. Põhjaõnged… Kandja oli kasti all nõtkelt looka vajunud, kandam polnud nähtavasti kerge. Imelik, et noorepoolne naine niisuguse asjaga tegeleb, see on tavaliselt ju meeste pärusmaa!

„Tere õhtust,” ütles mees. „Et kalale minek, jah?”

Naine seisatas.

„Ja teie juba tulete? Kala ei saanud?” vastas ta küsimusega.

„Ei, meri on täiesti tühi!”

„Eks jah, kui tuul sealtkandist…” Noorik heitis pilgu taevasse ja tunnistas pilvi, mis mehele midagi ei öelnud. „Täna on kõik kala sügavas.”

„Aga põhjaõngedega arvate saavat?”

„Mõne viu ikka.”

„Angerja?”

„Nojah. Eks mõni ahvenanolk tuleb kah, need ikka liiguvad.”

„Kuidas te niimoodi, üksinda? Ja ilma paadita?” imestas mees.

„Paadid on sadamas luku taga, kolhoosi omad kõik… Hea, et piirivalve lubab niigi käia! Ega ma sügavale, öösel tuleb kala randa.”

„Nojah, eks minagi käisin kordonis küsimas, kas võib spinningut visata. Öeldi, et kuni päike üleval, võib!”

„Eks nemad on peremehed… Mujal pidi olema liiv siledaks kraabitud, et oleks jäljed näha, kui keegi käib. Aga meil on kivine rand, siin liiva ei ole, siin nad passivad niisama peale.” Naine oli ootamatult jutukaks muutunud.

„See on ju meeste töö, põhjaõngesid panna,” arvas spinningumees.

„Kust neid mehi võtta… Aga kuidagi peab ju hinge sees pidama, eks meri aitab. Kartul ja piim on omast käest,” seletas umbes kahekümneviiene noorik, kohendas kasti puusal ja mehel oli aega teda silmitseda. Iludus ta just ei olnud, aga sümpaatne. Korrapärane nägu, veidi ülespoole nurkadega mandlisilmad, pleekinud linakarva juuksed vabalt õlgadele rippumas. Kehakatteks oli samamoodi pleekinud, punalillelisest sitsist lühike kleit.

„Kas abi ei ole vaja?”

„Abi? Mis abi?

„Noh, neid põhjaõngi panna,” seletas mees.

„Küll ma juba ise… Aga kui just aidata tahate, tulge kasti hoidma, siis ma saan paremini nööre harutada. Otsamärke panna on üksinda kõige raskem, kast on küll rihmaga kaelas, aga…”

„Olgu, lähme! Kas on kaugele minna?”

„Ei, näete – sinna, kus need roopuhmad hakkavad… Spinningu võite siia jätta, siin ei puutu keegi. Pärast korjate üles.”

Mees tegi, nagu soovitatud, seejärel kõndisid nad veepiiril mööda kiviklibust randa, noorik eespool, mees tema järel.

Ilusad jalad teisel… Üldse kõigiti proportsioonis naine. Kui juuksuri juurde viia ja korralikud riided selga panna, tuleks täitsa kihvt, mõtles mees. Metsalilleke… Või oleks õigem öelda – rannaroos, nagu siinkandis kibuvitsa nimetatakse?

„Otsamärgid on siin põõsas.” Naine peatus ja pani kasti maha. Astus siis paar sammu rajalt kõrvale ja tõmbas põõsast kaks ujukitega keppi, lipukesed ja kivid ankrunööriga küljes. Liigutustest oli näha, et neid toimetusi oli ta tihti teinud. „Võtke siis teie kast, kui juba tulite! Mina…” Noorik takerdus korraks, teadmata, kas ja kuidas jätkata. Sammus siis vapralt vette, ise üle õla seletades: „Mina ei võtnud täna ujumisriideid, aga olgu!”

Kas ta oleks siis päris paljalt läinud, kui mind siin poleks? mõtles mees ja upitas omakorda kasti puusale. See oli omajagu raske, niisuguse nääpsukesevõitu nooriku jaoks ehk liigagi. Aga küllap on ta harjunud.

Nad sumasid vette, noorik ikka eespool. Kui vesi juba puusadeni tõusis, jäi eesmineja seisma.

„Siit on paras alustada! Mis su nimi on?” küsis ta mehe poole vaatamata, ise emanööri otsalipu külge sidudes. Selle omainimeseliku küsimisega oli ta ühtäkki nende vahelt senise võõristusvaheseina lammutanud. Nii äkki, et see mehele isegi pealetükkivana mõjus.

„Evald,” vastas too veidi kõheldes.

„Mina olen Saima! Lapsest saati siin kaluriküla serva peal elanud, mina tunnen siin rannas iga kivi.”

„Ahah… Aga mina olen siinkandis hoopis võõras. Elektrimees, me ehitame Kivirannale elektriliini. Saate teie ka valguse majja.”

„Eks see oleks küll hea asi, aga siis pidi hakkama välk sisse lööma, seda ma kardan! Äkki oleks kindlam samamoodi petroolilambiga edasi elada,” seletas Saima emanööriheiet harutades ja seda jupiviisi vette lastes.

„Mis te räägite, see on harv juhus, kui välk liini lööb. Seda küll ei maksa karta! Aga elektrist on palju kasu – peale valguse veel televiisor ja pesumasin ja…” Evaldil ei tulnudki rohkem elektrist tulenevaid hüvesid meelde, sest Saima öeldu oli teda tõeliselt šokeerinud. Mõelda, et tänapäeval, kahekümnenda sajandi kuuekümnendatel aastatel, ei osatagi elektrist puudust tunda! Hetkega asetus naine Evaldi liigitusskaalal hoopis madalale positsioonile, peaaegu primaatide hulka.

„Mina olen harjunud ilma läbi saama, jäägu need vigurid linna- ja aleviinimestele! Aga valgust oleks küll vaja… Raadio mul on, pisike, patareidega.” Nüüd kõlas Saima toonis isegi omajagu uhkust. „Raadiot ma kuulan, kuuldemänge ja…”

„Mhmh…” Evald noogutas, aga ei suutnud oma pettumust varjata. Hakkas isegi kahetsema, et oli võõra nooriku meeldivast välimusest end eksitada lasknud ja talle appi tulnud. Polnudki rannaroos, kibuvits, vaid samasugune ilmetu merihein nagu see, mis alatasa oli tema landi külge haakunud.

Edasi töötati vaikides, kuni emanöör lõppes ja Saima seni järele veetud otsamärgi selle külge sidus.

„Nii, ongi kõik! Hommikul peab vara tulema, suuremad rabelevad muidu lahti. Sa võid liiva kastist välja raputada, mis sa tühjast tassid, teinekord panen uue.” Naine hakkas kalda poole sumama, tühjaks saanud kast jäigi Evaldi kaenlasse ja ta pidi tahes-tahtmata naisele järgnema. Saimale oli vesi vööni ulatunud, märg piirjoon tema seljal oli selgesti märgatav; sedamööda, kuidas nad kaldale lähenesid, kerkis naise nõretav sitskleit veest, juba hakkasid paistma päevitunud jalad ja mööda neid valgus kleidist vesi alla. Õhuke läbimärg riie kleepus niuetele, joonistas reljeefselt välja kõik selle, mida kleidike oli seni varjanud, ja ootamatult tundis Evald kihku. Tundis ürgselt nimetut tõmmet seda ahvatlevat naist omada.

Tal on ikkagi kuratlikult ilus keha! Kuidas saavad nii ilusas kehas nii lollid mõtted liikuda – ei tahagi elektrit ega televiisorit… mõtles mees. Aga mis see minu asi on, eks igaühel ole oma tõekspidamised. Kõigepealt on ta ikkagi naine. Ilus naine, kurat võtaks!

Lausa sirget rada mööda polnud Evald oma senise kümneaastase abielu jooksul kõndinud, aga enne eksisamme (või oleks õigem öelda – komistamisi?) oli ta alati iseendaga võidelnud. Nii nagu kõik need, kes oma paremat ja moraalsemat poolt jäädavalt hüljanud ei ole: algul võitlus ja hiljem, allajäämise puhul, kahetsus. Omamoodi kassiahastus, mis küll pead valutama ei pane, aga seda enam südant ja hinge pitsitab.

Kaldale jõudnud, pöördus naine tuldud teerajale, ilma et oleks sõnagi lausunud. Ta oleks justkui loomulikuks pidanud, et mees talle järgneb. Vähemalt sinnani, kuhu Evald oli oma spinningu jätnud, tundus niimoodi minek loogiline, aga mis edasi? vilksatas mehe peas, kuigi hetkel see ei paistnudki oluline. Tagapool astuja oli haaratud talle pakutavast vaatemängust, ta jälgis eesminejat pingsalt ihaleva pilguga, nagu püüaks neid pooleldi aimatavaid ahvatlusi mällu talletada, samaaegselt endalt jälle kõhklevalt küsides – mis saab edasi?

Nad jõudsid kohani, kus mehe spinninguritv pajuoksale nõjatus, ja naine peatus.

„Anna see kast nüüd minu kätte… Kas sul rohkem riideid polegi kaasas?”

„On, on… Seal eespool, peitsin põõsasse, kui vette läksin.”

„Ahah.” End Saimaks nimetanud noorik pöördus jälle minema, ning see sõnatu minek hakkas Evaldit veelgi enam häirima. Korraga tundis ta end koerana, kellel pole õigust omatahtsi liikuda ja keda nägematu nööri otsas talutatakse. Nüüd kandis noorik jälle kohmakat õngekasti puusal, tema keha oli sellest kiiva kiskunud ja samm polnud enam nii veetlevalt nõtke kui enne; lummus hakkas hajuma ning mehe keelav sisehääl sai üha enam kuuldavaks. Ta aeglustas nimme sammu, et noorik saaks rahumeeli oma teed minna.

Mingu! Põnev oli, aga… Nii on parem! mõtles mees millegipärast neelatades ja jätkas juba ennast noomivalt: kurat, nagu kits kahe heinakuhja vahel, minna või mitte minna…

Naine oli tosina sammu jagu ette jõudnud, peatus ja vaatas tagasi.

„Jääd sa siia või? Tahad veel lanti visata? Täna kala ei ole!”

„Ei, ma… Panen riidesse ja kõnnin Pikapõllule, me oleme terve brigaadiga seal ankrus. Lubati isegi lakka magama. Siit paar kilomeetrit.”

„Ma tean küll… Kas piima ei taha juua? Mul on õhtust lüpsmata.”

„Piima? Ma ei tea…” Lollimini poleks vist olnudki võimalik vastata, isegi Saima muigas.

„Noh, kui teada saad, eks siis tule! Siit küla poole metsa servas esimene maja. Suur kask õues ja rookatus… Ega siin lähedal teisi ei olegi.” Naine upitas kasti paremini puusale ja pöördus minekule. Ta oli kõik otsad lahti jätnud, ainuüksi Evaldi otsustada. Otsekui teadlikult selleks, et mees edaspidi vaid iseennast süüdistada saaks – juhul, kui ta läheb ja nende vahel tõesti midagi keelatut toimub.

Kurat! Evald istus kivile, et ennast natuke koguda, ja tundis, kuidas märjad ujumispüksid ihu vastikult kirvendama panid. Sume ja lämbe suveõhtu, loojuma valmistuv päike, mis piiritu veepinna hiigelpeegliks muutis – kõik see oleks ju imeilus olnud, aga kivil istuv mees enam looduse ilu ei märganud. Tema oli raske valiku ees – kas minna või mitte? Tegelikult polnudki see enam valik, vaid seda laadi võitlus, kus võitja on ette teada. Evald teadis, et ta läheb. Ning võitlus iseendaga seisneski vaid selles, et minekule sobivaid põhjendusi leida, niisuguseid, mis ammugi püstitatud keelumärke eirata lubaksid.

Mees tõusis kivilt ja kõndis endaga pahuksis olles sinna, kus tema riidepundar oli pajupõõsasse peidetud. Võttis märjad ujumispüksid jalast ja seisis siis end kuivatades liivasel rannaribal porgandpaljana, nagu tahaks trotsida maailmas valitsevaid ja hetkel teda ahistavaid komblusnorme. Seisis väljakutsuvalt, ennast varjamata, sellega ennast justkui igasugustest moraaliseadustest vabaks kuulutades. Veel enamgi – sel hetkel oleks ta tahtnud luua koguni uued seadused, mis tal lubaksid end Saimaks nimetava nooriku rookatusega elamu ilma südametunnistuse piinadeta üles otsida.

Siis mees riietus. Pikkamisi. Võib-olla oli see nimme aeglane tempo esile kutsutud ähmasest lootusest, et niiviisi aega võites suudab ta sellest nimetust kutsest ikkagi võitu saada. Aga ei – kui ta oli riided selga saanud ja spinninguridva võtnud, hakkasid jalad nagu iseenesest astuma sinnapoole, kuhu noorik oli osutanud.