Читать книгу Rannal õitseb kibuvits - Erik Tohvri - Страница 6

Varakevadine lumelörtsine öö hakkas hommikusse jõudma. Ilm oli pilves, aovalgus tungis visalt ühtlasest tihedast vatist läbi, aga ometi oli köögis juba nii valge, et Liinel polnud vaja tuld üles võtta. Albert jäi kambrisse magama, temal polnud kiiret kuskile, meri oli veel rüsijää all – kui teeks maatuult, siis vast… Siis saaks värske kala jälle lauale.

Liinel oli parajasti kasetohuriba käes ja ta püüdis pliidi alla laotud puid süüdata, kui ootamatult uksele klopiti.

Kes seal nii vara…? Arvata viiekümnene naine ajas end sirgu ja kõndis ukse poole. Koputati jälle, seekord nõudvamalt, aga ka kuidagi hädaliselt.

„Tulen-tulen… Kes seal on?” Vastust ootamata avas Liine ukse, siin kalurikülas ei osatud võõraid karta. „Erna! Mis sina siis nii vara?”

Ukse taga seisis tõepoolest Umbuse Erna, küla teises servas elav pereema, aga ehmunud ja ärevil.

„Lase ruttu sisse, ma jooksin kiiruga… Kaarepi pere viidi täna öösel ära!”

„Kaarepi pere…” kordas Liine. „Kuhu siis, kes viis?”

„Küüditatakse! Jälle küüditatakse, nii nagu neljakümne esimesel!”

Liine vilksas seinakalendrit vaadata, nagu oleks ta aastanumbri unustanud. Nelikümmend üheksa, muidugi, oleks pidanud ju meeles olema, kuigi alles märtsikuu käsil.

„Mis nad siis neid…”

Kaarepi oli küla kõige jõukam pere, neil oli enne sõda isegi oma mootorpaat olnud. Ja toonasest jõukusest andis veel praegugi tunnistust helekollane valgete aknaraamidega maja, mis üle küla kaugele paistis. See polnud küll mingi häärber, aga kõigiti ruumikas ja korralik elamu, milliseid Eestimaa küladesse enne sõda aina rohkem oli tekkima hakanud. Kaarepit lahutas Umbusest vaid paekividest laotud aed, nad olid Umbuse Ernaga üleaedsed. Siin kalurikülas olid kõik majad lähestikku, ainult Liine ja Alberti oma, Jaaniku, oli teistest kaugele eksinud.

„Rikkad, eks sellepärast! Aga näed…” Erna otsis põuetaskust paberitüki, silus seda ja luges väriseva häälega: „Kallis Erna, meid viiakse Siberisse, aga Saima on Kallametsa haiglas, tal oli kopsupõletik. Mine teda vaatama ja võta enda juurde, ei tea, kas meil seal külmal maal elulootust on… Saima riided on kambris valges kapis, too need kohe ära, enne kui mõni võõras võtab.”

„Kust sa selle…?”

„Oli meie värava vahele pistetud! Ja nüüd ma ei tea, mis teha!” kaebas Erna. „Meil endal kolm põngerjat majas, kohta ju oleks, aga ma kardan…”

„Mis sa kardad? Saima on ju alles pisike, vast viiene, eks? Palju tema siis sööb!” Liine kõnesse sekkus kergelt noomiv toon.

„Ega ma sellepärast! Aga mine sa tea, nemad on ju riigivaenlasteks kuulutatud, ja kui niisugune laps majja võtta… Äkki teevad meiega sedasama, viivad ka Siberisse! Enam ei saa millegi peale kindel olla.”

Liine tõmbas näo torssi, midagi Erna olekus talle ei meeldinud.

„Ja jooksid läbi küla minu juurde! Sa ju tead, et mul pole lapsi olnud, ei mina oska miskit nõu anda.”

„Ma just sellepärast…” Äkki näis ka Ernale endale, et ülepeakaela sündinud plaan pole teostatav. „Ma mõtlesin, et siin, sinu juures oleks Saimal kõige kindlam! Külast kaugel, siit ei oska teda keegi otsida. Ja sina olid ju Kaarepitega kuidagi sugulane ka! Äkki ikka võtad?”

„Loll jutt…” torises Liine. Lapseõnne polnud talle antud, ta oli sellega ammu leppinud ja vaatas külalapsigi tigeda pilguga, kui need külavahel kisades jooksid, puude otsas ronisid või muidu koerust tegid. Tema oleks oma lapsi hoopis teisiti kasvatanud. Rangusega, mis kõik vallatud sedamaid sõnakuulelikuks muudab.

„Mis ma siis teen? Last ei saa ju haiglasse jätta, ja kui seal kuuldakse, et vanemad on ära viidud, mine siis tea, kuhu tüdruk satub. Viiakse kuskile Venemaa lastekodusse!” hädaldas Erna. „Sa siis ikka ei taha Saimat endale võtta?”

„Ega see minu võtta pole, on ju igasugu seadused ja… Oleks ma veel mõni lähedalt sugulane, siis…”

„Sa oled ju sugulane!”

„Nojah, Kaarepi Reinu vanaisa ja minu vanaisa olid vennad, aga ega meie pered pole läbi käinud, nemad olid rikkad, meie vaesed… Ja näe, sõda kaotas kõik muud sugulased vahelt ära, kõik on mööda ilma laiali! Jüri ja Roobert panid koos peredega Rootsi, ei tea, kas on eluski. Vilma sai Tallinnas pommitamise ajal otsa, mees jäi tal sõtta…” heietas Liine. „Ma olen mõeld, et päris hea, et meil Albertiga lapsi ei ole. Praegusel ajal on ilma parem!”

„Misasi sul ilma parem on?” Albert ilmus kambriuksele, hall juuksetutt magamisest harali, nädalapäevad ajamata habe lõuga katmas. „Tere, Erna! Sa juba nii vara lennus!”

„Näe, halvad uudised – Kaarepi Rein ja Valli viidi Siberisse!”

„Sa kurat…” Albert astus veeämbri juurde ja rüüpas kopsikust tubli sõõmu. „Eks seda oli arvata, et nad neid ei jäta, ta oli ju vanasti poes osanik ka… Ei tea, mis nüüd Kaarepi kohast saab, kas panevad sinna artelli kontori või?”

Naised vahetasid omavahel pilgu ja Liine ütles mehele:

„Juhan ja Valli viidi ära, aga laps jäi maha! Saima pidi haiglas olema.”

„Ah…?” Juhan pöördus, pooltühi plekk-kopsik ikka veel suu juures. „Laps jäi maha? Kuradi vene värk, ei neil pole inimestest sooja ega külma! Mis sest põnnist nüüd siis saab?”

Erna sai Alberti osavõtvast toonist julgust.

„Tulingi rääkima, et äkki võtaksite endale, Liine on ju sugulane või nii… Kuhu see maimuke muidu pannakse, eks saadetakse lastekodusse, mis muud.”

„Eks ikka lastekodusse! Tehakse seal temast jälle üks kommunist juurde, neid on ju vähe…” torises mees ja viskas kopsiku tusaselt ämbrisse, nii et vesi paekivist köögipõrandale loksatas. „Mis sina sest asjast arvad?” pöördus ta siis Liine poole, kes seni oli vait olnud.

„Mis mina… Vana inimene juba, mis mina lapsega…”

„Nii et sina laseks ta lastekodusse viia?”

„Mis minul lasta!” tõstis Liine häält. „Endalgi elu sees pidamisega tegemist küllalt, nälg vahib aknast sisse!”

„Nii kaua kui lehm ja kartulimaa on ja meri pole teise kohta viidud, meie nälga ei jää! Ja selle plika võiksime küll enda juurde võtta, vanast peastki natuke rõõmu,” ütles mees päris tõsise moega, mis Erna heldima pani.

„Sa, Albert, oled ikka üks hea inimene!”

Liine ei lausunud sõnagi, muutus Erna ütlemisest veelgi tusasemaks ja vahtis otsmikku kortsutades aknast välja, kus kevadhommikune udu oli kõrgemale tõusma hakanud. Rüsijää taga merel paari kilomeetri kaugusel mustendas sulavee triip.

„Mis sina, Liine, arvad?” pöördus Albert otse naise poole.

„Eks siis sina hakkad teda kasima! Minul küll aega ei ole!”

„Kui vaja, saab ka seda tehtud,” arvas mees rahumeeli, tema oli oma naise kiusuhoogudega harjunud. Pöördus siis Erna poole: „Eks sina pead siis haiglasse kaasa tulema, kui see lapsetirts seal on, sind tunneb ta rohkem! Peab talle kõik ära seletama, mis ja kuidas…” Alberti äkki mõtlikuks muutunud hääletoonist tundus, et ta hakkas antud lubaduses kahtlema, ja Erna oli varmas seletama:

„Küll mina juba… Muidugi tulen ja aitan! Ja mul on oma lastest jäänud riideid, neid saab ta kanda ja… Mõned vanad mänguasjad annan ka!”

„Näe, teil juba plaan valmis, justkui mind polekski! Äkki sa, Erna, tuled ise siia Jaanikule Albertiga elama, võtad oma lapsed ka ja…” torkas Liine tigedalt. Ta oli harjunud, et siin majas on tema määraja, kellele mees on lõpuks ikka järele andnud. Aga nüüd olid need kaks omavahel nii mestis, et teda ei pandud tähelegi. „Te olete küll ühel nõul nagu särk ja perse, aga minul on ka midagi öelda!”

„Ära muretse, sul jääb õigust ülegi! Aga mina tahan majas lapsehäält kuulda, sina oled mind sellest ilma jätnud.”

Selle ütlemisega soolas Albert üle. Ta ei olnud Liine lastetust kunagi osatanud, oli sellega lihtsalt leppinud, aga nüüd, võõra inimese ees…

„Eks sa tapa siis ära, kui sandi naiseks võtsid!” käratas Liine hoopiski tigedalt, ise ringi vaadates, nagu otsiks midagi, mida viha maandamiseks lõhkuda.

„Olge nüüd ilusti, ega pahandus asja paremaks ei tee! Aga sellel pisikesel on kodu vaja, ma sellepärast…” vabandas Erna, valmis ukse poole taanduma. Jaaniku Liine oli tõesti järsu iseloomuga, tema oli aga siia majja praegu tüli toonud.

„Tead, Liine – mina olen sinule alati järele andnud, aga nüüd teeme minu tahtmise järgi! Meie võtame Kaarepi Saima endale ja kogu jutt! Ja kui sa tahad, et mina siin majas edasi elan, siis pead sellega leppima!” ütles Albert nüüd nagu raiudes ja Liine surus suu kokku. Albert oli muidu küll vagane ja heasoovlik, aga kui teda niiviisi viimase piirini ärritada, võis vahel isegi käed käiku lasta. Siis, kui tundis, et tal õigus on, ja kui Liine sellele kangekaelselt vastu ajas. Ning nähes, et naiselt enam vastuväiteid ei tule, pöördus Albert Erna poole.

„Sina mine poodi ja helista haiglasse. Kui tüdruk on terveks saanud ja koju lubatakse, võtame kuskilt hobuse ja toome ta ära. Kogu lugu! Praegu on hea aeg minna, merele veel ei pääse. Paras ära käia.”

„Just-just! Ma lähen kohe praegast ja uurin järgi! Eks Poe-Illil on need numbrid kõik teada. Ja keskjaamast võib ka küsida!” Erna taandus ukse poole, heites veel Liinele pilgu, nagu kaaludes, kas temale midagi veel eraldi ütlema peaks. „Olgu siis nii, jah… Olge terved!”

Erna oli läinud, aga õhk Jaaniku köögis algavast tülist raskeks muutunud. Liine istus, suu endistviisi kokku surutud, aga see oli otsekui suletud pais, mille taha järjest enam vallandumist nõudev viha kogunes. Albert seevastu oli oma saanud ja tundis nüüd tillukest hingepiina, et ta polnud naise vastuseisust väljagi teinud.

„Vaataks siis ka midagi hommikust hamba alla… Linnupetteks või nii,” arvas ta leplikult, aga Liine polnud sellel lainel. Pais murdus.

„Sina mine koera tagumikku! Nüüd oled mulle kogu küla ees häbi teinud, ega Erna seda oma teada ei jäta, et Jaanikul niiviisi…” vuristas naine sülge pritsides.

„Oota-oota, mis ma sulle siis ütlesin? Oli seal midagi valet või?”

„Ütlesid, et ma olen justkui aher lehm, vaat mis!”

„Ei ütelnud, ära aja võltsi!” tõstis ka Albert häält.

„Ütlesid jah! Või… või siis tahtsid ütelda!”

„Ah, sa võid ise minna…” Mees lõi käega, ta teadis, et Liine niipea ei jäta, ja nii oligi – sedamaid hakati pahandust suureks puhuma.

„Eks Erna tuligi sinu juurde, mitte minu juurde… Sa ajasid talle ju Mihkli sünnipäeval purjus peaga käed külge, eks talle hakkas meeldima! Ise vana mees, aga ikka veel täkku täis!”

„No see on küll lori! Kes seda rääkis?”

„Ise nägin, ega ma pime ei ole! Läksid pärast Erna kõrvale istuma ja…” Liine oli soone peale saanud, tillukeste mälust leitud mosaiigikildude vahele oli fantaasia abil juba ahvatlev tervet pilti luua. „Igatahes katsusid ta põlve küll, kindlasti proovisid kätt ka kõrgemale ajada! Oli hea, eks?”

„Seda sa nägid küll unes.”

„Või unes… Ma ju istusin sealsamas üle laua!”

„Kuidas sa siis näha said? Oleks sa laua all istunud, siis küll.” Albertile hakkas naise väiklane vihakiskumine juba nalja tegema. Temaga oli ikka nii – algul ajas vihale, aga kui teine ei taltunud, püüdis mees oma üleolekut mõnda satiirilisse ütlemisse panna.

Liine jäi tusaselt vait, just nagu oleks kott, millest ta oli süüdistusmaterjali välja kiskunud, äkki tühjaks saanud. Mõlemad istusid vaikides tükk aega ja siis küsis naine juba vihata, aga siiski etteheitval toonil:

„Ja sa mõtled tõesti selle Kaarepi plika meile kaela võtta?”

„Mõtlen! Päris kindlasti!”

„Ja kui mina nõus ei ole, mis siis?”

„Siis… Siis mina ütlen oma koduväi-kohast lahti ja lähen kuskile, kus paremad inimesed elavad! Nüüd, pärast sõda, on vabasid naisi jalaga segada.”

Liine surus jälle suu kokku. Albertil oli õigus, liigagi õigus.