Читать книгу Käsi - Хеннинг Манкелль - Страница 10

Wallander avas välisukse ja kuulatas. Lindat polnud kodus. Ta keetis teed ja istus köögilaua äärde. Käe leidmine valmistas talle pettumuse. Lühikeseks silmapilguks oli ta olnud veendunud, et see on just see maja, mida ta on oodanud. Just nimelt see maja ja mitte mõni teine. Ja ootamatult muutus koht kuriteopaigaks. Või vähemalt aiaks, mis peidab endas sünget saladust.

Ma ei leia kunagi maja, mõtles ta. Ei tule ei maja, koera ega ka uut naist. Kõik jääb vanaviisi.

Ta jõi teetassi tühjaks ja heitis voodi peale pikali. Kuna on pühapäev, peaks ta järgima Linda juurutatud kommet linu vahetada. Aga ta ei jaksanud seda teha.

Kui ta ärkas, oli ta mitu tundi maganud. Akna taga oli kottpime. Linda polnud ikka veel koju tulnud. Ta läks kööki ja jõi vett. Samal silmapilgul, kui ta klaasi kraanikausi kõrvale pani, helises telefon.

„Wallander.”

„Nyberg siinpool. Me ootame.”

„Mida?”

„Sind. Mis sina siis arvasid?”

„Miks te mind ootate?”

Nyberg hingas raskelt. Wallander sai aru, et Nyberg on väsinud ja ärritatud.

„Kas keskjaamast sulle ei helistatud?”

„Mulle pole keegi helistanud.”

„Kurat, kuidas on politseil võimalik oma tööd teha, kui isegi selle peale ei saa kindel olla, et vajalikud teated edasi antakse?”

„See pole praegu oluline. Mis juhtus?”

„Me leidsime surnukeha.”

„Surnukeha või skeleti?”

„Mis sa ise arvad? Loomulikult skeleti.”

„Ma tulen sinna.”

Wallander pani toru hargile, otsis kapist sviitri ja jättis köögilauale sedeli. Läksin tööle. Ta kiirustas politseimaja juurde autot ära tooma. Kohale jõudes soris ta taskutes ja talle meenus, et oli võtme köögilauale pannud.

Hetkeks tekkis tal tahtmine nutta. Või lihtsalt minema minna. Ilma tagasi vaatamata. Minna ja mitte kunagi enam tagasi tulla.

Ta tundis ennast idioodina. Viivuks ta koguni haletses ennast. Siis läks ta veidi kaugemale pargitud patrullauto juurde ja palus end kuriteopaigale sõidutada. Enesehaletsus oli kadunud ja asendunud vihaga. Keegi oli jätnud talle edastamata teate, et tal tuleb Löderupi minna.

Ta nõjatus autos vastu seljatuge ja kuulas politseiraadiost kostvat juttu. Järsku kerkis silme ette isa kuju.

Kunagi oli tal isa. Ühel päeval isa kadus. Järsku oli aeg, distants elava isa ja urni vahel, mis ta kalmistul auku pani, peaaegu kadunud. Tundus, nagu oleks see kõik toimunud eelmisel päeval. Või siis oli see lihtsalt uni.

Tugevad prožektorid valgustasid aeda. Iga kord, kui Wallander saabus öösel sündmuspaigale, tekkis tal tunne, nagu astuks ta filmi.

Nyberg tuli talle vastu. Mees oli kaelani mulla ja saviga koos. Nybergi rokased kombinesoonid olid nii kuulsad, et ükskord oli neid ära märgitud koguni kohalikus uusaastaetenduses.

„Ma ei tea, miks teade sinuni ei jõudnud,” ütles ta.

Wallander tõstis tõrjuvalt käe.

„Sel pole tähtsust. Mis te leidsite?”

„Ma juba ütlesin.”

„Skeleti.”

„Täpselt nii.”

Wallander järgnes talle, nad läksid kohta, kus Wallander oli komistanud. Sinna oli kaevatud umbes meetrisügavune auk. Augu põhjas olid inimese säilmed. Lisaks skeleti osadele, mis olid enamjaolt terved, olid seal vaid mõned riideräbalad.

Wallander tegi tiiru ümber surnukeha. Nyberg köhis ja nuuskas nina. Martinsson tuli majast, haigutas ja silmitses Wallanderit, kes ei lausunud enne oma ringi lõpetamist sõnagi.

„Kus Hurlén on?”

„Ta oli just minema sõitnud,” ütles Nyberg irooniliselt. „Aga ma helistasin talle, kui luud hakkasid lagedale ilmuma. Ta tuleb varsti tagasi.”

Wallander ja Martinsson kükitasid.

„Mees või naine?”

Küsijaks oli Martinsson. Wallander oli skelettide kohta nii palju õppinud, et oskas vaagnaluu järgi hõlpsasti eristada, kas see kuulub mehele või naisele. Aga mida ta siin õigupoolest peab vaatama? Järsku muutus ta ebakindlaks.

„Mees,” ütles ta. „Arvatavasti ma lihtsalt loodan, et see oleks mees.”

Martinsson vaatas teda imestusega.

„Miks?”

„Ma ei tea. Mulle ei meeldi mõte, et ma oleksin äärepealt ostnud maja, mille aeda on maetud naine.”

Põlved naksusid, kui ta ennast püsti ajas.

„See käsi tekitab küsimusi,” ütles Wallander. „Miks see järsku mullast välja hakkas tulema?”

„Võib-olla tahtis see meile lehvitada ja öelda, et mullas on midagi, mida seal ei peaks olema.”

Martinsson sai isegi aru, et tema vastus on idiootlik. Kuid Wallander ei öelnud midagi. Prožektorivalgusesse astus Stina Hurlén. Äratrambitud pinnas lirtsus, kui kummikutes naine lähemale tuli. Ta tegi sama nagu Wallander – käis ringi ümber augu ja kükitas siis selle kõrvale.

„Mees või naine?” küsis Wallander.

„Naine,” vastas Stina Hurlén. „Kindla peale naine. Selles ma üldse ei kahtlegi. Aga ära küsi vanuse ega millegi muu kohta. Ma olen oletuste tegemiseks liiga väsinud.”

„Ainult üks asi veel,” ütles Martinsson. „Varem arvasid sa, et käsi on siin pikemat aega olnud. Kas praegune leid muudab sinu arvamust? Või usud sa ikka veel, et ta on siin kaua olnud?”

„Ma ei usu. Ma oletan, et ta on siin kaua olnud.”

„Näed sa midagi sellist, mis võiks vihjata surma põhjusele?” jätkas Martinsson.

„See oli juba teine küsimus,” ütles Stina Hurlén. „Üks küsimus ülearu. Sa ei saa vastust.”

„Käsi,” sõnas Wallander. „Miks see maa seest väljas oli?”

„Selles pole midagi ebatavalist,” vastas Nyberg, kui Stina Hurlén midagi ei öelnud. „See, mis on maa sees, liigub. Põhjuseks võib olla pinnavee erinev tase. Lisaks liigub Skåne savine pinnas. Kihid vajuvad erinevalt. Mina isiklikult arvan, et käsi ilmus maapinnale pärast sellesügisesi vihmasid. Aga loomulikult võisid põhjuseks olla ka mügrid.”

Nybergi telefon helises. Ta ei lõpetanud oma analüüsi sellest, miks käsi pinnale oli kerkinud.